Lahemaa rahvuspark, eriti Käsmu poolsaar, on samblateadlastele ja -huvilistele olnud üks köitvamaid kohti läbi aegade. Viimaste aastate töö tulemusena on Lahemaalt teada 307 liiki samblaid, kellest paljud on kaitsealused või ohustatud.

Lahemaa piirkonna sammalde kohta on vanimad andmed teada juba 19. sajandist, aastatest 1884–1892, mil Käsmus viibis korduvalt botaanik ja loodusteadlane Edmund Russow. Ta korjas oma matkadelt kaasa ka hulganisti samblaid [4, 5]. Russowi kogutud herbaareksemplare on hoiul nii Tartu ülikooli, Eesti maaülikooli kui ka Eesti loodusmuuseumi sammalde herbaariumis.
Mitmest Russowi korjatud proovist on saanud ainus tõend samblaliikide kohta, mis Käsmus on kunagi kasvanud ning mida hiljem sealt leitud ei ole. Üks selliseid on näiteks Ångstroemi turbasammal (Sphagnum aongstroemii), kelle kasvukoht on sookuivenduse käigus hävinud.
Lahemaa brüofloora olulisemad uurijad eelmisel sajandil on olnud Aino Kalda, Raimolt Vilde ja Leiti Kannukene. Kolm aastat tagasi inventeeriti laiaulatuslikult Lahemaa samblaid [3], mille raames koguti uusi andmeid rohkem kui neljakümnest rahvuspargi piirkonnast ning koondati varasem teabevara. Selle tulemusel selgus, et Lahemaa rahvuspargi brüofloorasse kuulub praegu 307 taksonit (57 helviksamblataksonit ja 250 lehtsamblataksonit). Eesti sammalde taksonite üldarvust hõlmab see üle poole.

Lahemaa samblarohkuse põhjus on suur elupaikade mitmekesisus. Kuivades nõmmemännikutes kasvavad samblikega läbisegi palusammal ja kaksikhambad, niiskemates okasmetsades võib kohata kuni poole meetri kõrguseks kasvavat harilikku karusammalt (Polytrichum commune; #).
Mitmel pool Lahemaa metsades leiti puude tuuleheitemätastelt väga omapärast helgikut (Schistostega pennata). Selle sambla sinakashallid võsud sarnanevad väikeste sulgedega ning tema eelniit helendab hämaras.
Lahemaa on väga rikas rändrahnude poolest. Neist samblasemad asuvad just metsade rüpes. Madalamad ja lamedamad kivid on tihti kaetud tavaliste maapinnasammaldega, aga järsemate külgedega ning metsakõduta kividel näeb tõelisi kivisamblaid perekondadest rahnikud (Grimmia) ja härmikud (Racomitrium).
Lahemaa kividel kasvab päris sagedasti mujal Eestis haruldast kivi-lõhiskupart (Andreaea rupestris). See liik on hästi äratuntav oma eoskuparde poolest, mille külgedesse tekivad valmides neli lõhet ja mis seetõttu sarnaneb pisikese kuningakrooniga. Lahemaal asuvad ka selle liigi kaks seirepunkti.
Mereranna kividel võib aga leida veel ühte haruldast kivisamblaliiki, mille enamik Eesti leiukohti paikneb just Lahemaal. See on meri-lõhistanukas (Schistidium maritimum; #). Meri-lõhistanukas kuulub nende väheste samblaliikide hulka, kes taluvad soolase veega uhtumist.

Lahemaa samblafloora on üsna haruldusterohke (#). Eesti punase raamatu (2008) alusel kuulub Lahemaa samblaliikidest eri ohukategooriatesse 47. Äärmiselt ohustatud liik on väike trompetsammal (Tayloria tenuis) ja eriti ohustatud liik konardia (Conardia compacta).
Ohualteid liike on viisteist, ohulähedasi kakskümmend kaks, määratlemata kaks, Eestis hävinute kategoorias neli ja kaks kuuluvad puuduliku andmestikuga liikide kategooriasse. Seitse Lahemaa rahvuspargist leitud samblaliiki on arvatud Euroopa punasesse raamatusse (ECCB 1995), 26 on vääriselupaiga indikaatorliigid ja 59 hemerofoobsed ehk inimpelglikud liigid (#).
2008. aastal leiti välitööde käigus seitse väga haruldast sammalt, kellest kolm olid esmasleiud Eestis: püst-penihammas (Cynodontium polycarpon), Rogeri tutik (Orthotrichum rogeri) ja peen ebasarmik (Pseudotaxiphyllum elegans). Kõige tähelepanuväärsem on Rogeri tutik, kes kuulub Euroopa punase raamatu ohustatud liikide kategooriasse. Blytti tõmmuhambale (Kiaeria blyttii) leiti üle saja aasta uus leiukoht. Mainitud liikide tõendeksemplarid asuvad TÜ ja EMÜ herbaariumis.
Väga haruldastest taksonitest tervelt seitse liiki – Bruntoni penihammas (Cynodontium bruntonii), püst-penihammas, raba-lõhiksammal (Lophozia laxa), kurdkael-tutik (Orthotrichum pylaisii), Rogeri tutik, peen ebasarmik, Ångstroemi turbasammal – on olnud või kasvavad praegugi ainult Lahemaal. Eestis on looduskaitse all 46 samblaliiki, Lahemaa rahvuspargis registreeriti neist 12. Neli liiki kuuluvad teise ning kaheksa kolmandasse kaitsekategooriasse (#).
Üldjoontes kattuvad haruldusterohked piirkonnad liigirikaste piirkondadega. Eriti võiks välja tuua Muuksi ja Turje keldri, kus väiksel maa-alal kasvab teadaolevalt kaheksa tähelepanuväärset liiki samblaid, olulised on Mohni saar, Nõmmeveski juga ja klint, Vasaristi joa piirkond, kus haruldasi on registreeritud kuni seitse liiki/taksonit. Seniste andmete põhjal on neile piirkondadele iseloomulikud väga vaheldusrikkad elupaigad, mida pole pikka aega häiritud või kus valitsevad omapärased või erilised kasvutingimused.
Lahemaa rahvuspark on üks enim külastatavaid kaitsealasid Eestis ning mitu olulist sammalde kasvukohta on seetõttu ohustatud. Nii metsas, niitudel kui ka rannikul ringi käies tuleb arvestada ka pisikeste sammaldega. Ei tohiks neid kergekäeliselt maha kiskuda kividelt ega puudelt, rannavallidelt jalaga lahti lüüa ega ära korjata.
Sammaldel on tähtis roll ökosüsteemides. Ilma nendeta poleks meil turbasoid ning kannataks okasmetsade aineringe. Paljudel selgrootutel loomadel poleks midagi süüa ega kohta, kus elada, ning linnud jääksid ilma pehmest pesamaterjalist. Ja lõpuks – kas võib olla midagi ilusamat kui roheline samblavaip, sammaldunud kivid ja samblasokkides puutüved?

1. Eesti punane raamat 2008. [http://www.envir.ee/1098887] 16.03.2011.
2. European Committee for the Conservation of Bryophytes (ECCB). 1995. Red Data Book of European Bryophytes. ECCB, Trondheim.
3. Kupper, Tiiu jt. 2009. Lahemaa sammalde inventuur. Käsikiri TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudis ja keskkonnaameti Viru regioonis.
4. Russow, Edmund 1889. Ueber die Boden- und Vegetationsverhältnisse zweier Ortschaften an der Nordküste Estlands. – Sitzungsberichte Naturf.-gesellsch. bei der Univ. Dorpat. 8: 93–142.
5. Russow, Edmund 1894. Zur Kenntnis der Subsecundum- und Cymbifoliumgruppe europäischer Torfmoose. – Arch. Naturk. Liv-, Ehst- und Kurlands 2 (4): 1–167.

Tiiu Kupper (1978), Nele Ingerpuu (1954), Kai Vellak (1963) on TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi brüoloogid, Mare Leis (1951) töötab brüoloogina EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituudis.


Tabel 1. Lahemaa rahvuspargi samblaliikide jaotumus sagedusklassidena

Sagedusklassid Liikide arv Osatähtsus Lahemaa liikidest
Väga haruldased 14 5%
Haruldased 14 5%
Üsna haruldased 30 10%
Pillatult leiduvad 75 25%
Üsna sagedased 27 9%
Sagedased 84 27%
Väga sagedased 61 20%

Tabel 2. Lahemaa rahvuspargi teadaolevate tähelepanuväärsete samblaliikide arv

Olulisus Liikide arv
Looduskaitsealused liigid 12
Eesti punase raamatu liigid 47
Euroopa punase raamatu liigid 7
Vääriselupaikade liigid 26
Hemerofoobid ehk kultuuripelglikud 59

Lisakast kaitsealused liigid

Teise kaitsekategooria liigid
kivi-lõhiskupar (Andreaea rupestris)
kurdõhik (Neckera crispa)
Corda porella (Porella cordaeana)
suurelehine porella (Porella platyphylla)

Kolmanda kaitsekategooria liigid
Helleri ebatähtlehik (Anastrophyllum hellerianum)
läikiv kurdsirbik (Hamatocaulis vernicosus)
harilik valvik (Leucobryum glaucum)
sulgjas õhik (Neckera pennata)
müür-nokksammal (Rhynchostegium murale)
viierealine turbasammal (Sphagnum quinquefarium)
Wulfi turbasammal (Sphagnum wulfianum)
kähar põõsassammal (Thamnobryum alopecurum)