Eesti Looduse fotov�istlus
2011/05



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2011/05
Lahemaa rahvuspargi le tunneme uhkust

Anne Kurepalu on sndinud 1946. aastal tollases Mrjamaa rajoonis Haimres. ppis seitse aastat Haimre koolis ja seejrel Tallinna 21. keskkoolis. 19641969 ppis ajalugu Tartu likoolis ja seejrel ttas paar aastat Tallinnas ajaloo instituudis teadurina. 1. veebruarist 1972 kuni aastani 1984 ttas Lahemaa rahvuspargis mitmel ametikohal, tegeles algusaastail klade ajalooga, juhendas kodu-uurijaid ja korraldas rahvuspargi klastustegevust. 19841991 juhatas Prnu KEK-i Lepanina puhkekodu Kablis. 19912000 korraldas Lahemaa rahvuspargis klastustegevust. Alates 2000 on olnud vabakutseline giid ja tegutsenud mitmel pool Eestis.

Saima Gordejeva on sndinud 1943. aastal Leningradi oblastis Tosno rajoonis Piilova klas. Kooliteed alustas Kikeperas. Lpetanud Kehtna seitsmeklassilise kooli, Tri I keskkooli ja ttanud kaks aastat Volta tehase Tri-Alliku tsehhis. Tartu likooli inglise filoloogia osakonna lpetas 1968. aastal. Neli aastat ttas petajana Tahkuranna ja Uulu koolis. 15. juulil 1972 tuli tle Lahemaale, mida on tutvustanud rmuga nii lhedalt kui ka kaugelt tulnutele.

Kuidas te Lahemaale sattusite: kumbki teist pole ju siit prit?

AK: Ei ole jah. Mina sattusin puhtjuhuslikult. Olen maalt prit, Mrjamaa lhedalt Haimrest, ja lapsena palju metsi mda kolanud. Tahtsin kogu aeg linnast ra saada. Metsandust ppima ei saanud lihtsalt seetttu minna, et mul olid kik reaalained vga nrgad tpiline ajaloolane. Nagu likoolis eldi: isal oli kolm ttart, kaks olid targad ja kolmas oli ajaloolane.
Prast likooli olin suunatud Tallinna ajaloo instituuti, olin seal nooremteadur. Kuigi linnaelul oli mningaid hid klgi, nagu niteks see, et Estonia kontserdisaal oli kohe instituudi vastas le tee ja seega sai palju kia kontsertidel, ei kaalunud see les lapseplves maal elatud aastaid. Linnaelu ei istunud.
likooli ajast tuttav Ene Kirss tles Tallinnas, et nd on loodud Lahemaa rahvuspark, mine sinna. Ma polnud sellest midagi kuulnud. Lksingi metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi looduskaitse osakonda Heino Luige juurde ja tlesin, et tahan Tallinnast ra minna Lahemaale. Luik ksis, miks te linnast ra tahate minna, kas teil pole oma elamist. tlesin, et on kll, elame Merivljal oma majas. Siis lausus Luik, et meil pole teile elamiseks esialgu pakkuda muud kui vana rehielamu. Vastasin, et see meeldiks mulle eriti. Hiljem, kui ma juba Lahemaal olin, tunnistas Heino Luik, et ta arvas toona, et ega tema vastas ei istunud pris normaalne inimene.
Nii ma Lahemaale sattusin. Ndal prast vestlust Luigega kutsutigi mind Lahemaale. See oli 15. jaanuar, talvine pev. Teejuht oli Lahemaa esimene arhitekt Pivu Laipaik koos bussijuhiga. Mletan, et tulin Viitnalt bussilt maha, oli krbeklm ilm. Pivu tles, et nd lheme vga ilusasse kohta, mis talle Lahemaal kige enam meeldib.
Ta viis mu Vasaristi je orgu. Ngin juga ja hakkasime minema mda jtunud orgu allavoolu, umbes kolmsada meetrit, bussijuht kis leval. Pivu tles, et nd oleks meil paras aeg les ronida. Mda jtunud nlvu, kordamda libisedes, kll selili, kll khuli. Bussijuht naeris leval, et kaks lolli Vasaristi orus. Pivu ksis leval, kas tulete Lahemaale tle. Samas lime ked. Vasaristi org oli otsustav koht minu jaoks ja on ks sdamelhedasemaid paiku siiani.

SG: Minu snnipaik ei ole Eesti. Oma nelja aasta kohta olin olude sunnil pidanud reisima mahapletatud koduklast Leningradi oblastis Klooga ja Paldiski kaudu Soome ja sealt Jaroslavli oblastisse. Neid aegu ma ei mleta. Minu esimene mlestus on Kikeperast, kuhu ema ja vanaemaga tulime.
Olen maainimene, vaid kaks aastat elanud Tril ja viis aastat likoolis ppides Tartus. Mul oli Tallinnas valmis vaadatud tkoht ja korter. Annega olen olnud tuttav Tartu ajast ja ta kutsus mind Lahemaale klla. Lksin Lahemaad vaatama ja asi oligi otsustatud. Minu nneks tuli jaatav vastus ka tollasest metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumist.

Giidina ei hakanud te kohe tegutsema, olite alguses teadurid?

SG: Mul tuli alguses vga palju tlkida. Sel ajal polnud eestikeelset kirjandust rahvusparkide kohta ja tlkisin nii soome, inglise, saksa kui ka poola keelest. Prastpoole sai tlgitud materjale ka Lahemaa teaduslikule nukogule. Keeleoskus tuli kasuks. Tuli kiiresti uusi asju ppida. Lahemaa tundmappimine ja selle tutvustamine kisid ksikes. Algaastatel olid ekskursioonipevad vga pikad. Sageli kisime mere res pikeseloojangut vaatamas. See oli ju piiritsoon, kuhu ilma eriloata ei psenud.

Kus asus rahvuspargi esimene kontor?

AK: iget kontorit alguses polnudki, see asus Viitna motellis hes saunsuvilas. Seal oli ks suurem ruum ja vike kunku, koosolekud peeti Altja Uustalu rehetoas. See oligi philine kontor, kuni Viitnal kaheksa korteriga korterelamu valmis ehitati. Viitnal ehitati siis kahest korterist kontor.
Tutvustamist sai alguse sellest, et Lahemaa oli piiritsoonis: keegi ei tohtinud piiritsooni loata ega giidita siin liikuda. Tuli hakata giide vlja petama. Philised giidid olid petajad, kel oli pikk suvepuhkus. Oli ka kohalikke, kes olid hsti toredad, sest nad tid kaasa kohalikku teavet. Giide aitasid petada paljud Lahemaa esimese teaduslik-tehnilise nukogu liikmed ja teadlased, kes tegid siin oma uurimistid, nagu Viktor Masing, Herbert Viiding, Aino Kalda, Erast Parmasto, August Loopmann, Endel Rhni jpt.

Kuidas on Lahemaal kivad inimesed aastakmnetega muutunud? Algul tekkis kindlasti ootuspraseid ksimusi: rahvuspark oli tundmatu kaitsealavorm ja enne rahvuspargi loomist teadsid Lahemaad vaid geograafid maastikuksusena.

SG: Algusaastatel oli vga suur huvi Eestist ja ka Ltist. Praeguseks on rhmaturism vhenenud, kuid sageli kivad Lahemaal eesti pered omal kel ja toovad siia ka oma klalisi. Vabadus paneb asjad teistmoodi paika: alati vib tulla, kui soov on. Mul tuli sageli vlismaalastelele Lahemaad nidata. Rahvusvahelistest konverentsidest osavtjad, teadlased, vlisklalised ja turismirhmad vlismaalt toodi Lahemaale.
Nd tahab klastaja saada teavet, aga talle meeldib ka lgastuda ja maitsta mnusat ski. Lneeurooplastele ja jaapanlastele on loodus thtis. Enamik sakslasi tahab kindlasti Viru rabasse minna. Uurivad enne phjalikult kirjandust. RMK Lahemaa teabepunkti andmetel kib aastas 14 000 klastajat ja neist 80% on vlismaalased ning lekaalus on sakslased. See arv on muidugi suurem, sest kik ei ki Palmses teabepunktist lbi. Kasutatakse rendiautot, sidetakse jalg- ja mootorratastega, karavanidega jne.

AK: Algusaastatel oli eriti tore see, et paljud asutused jidki Lahemaal kima. Aastast aastasse tuli peaaegu sama seltskond uuesti tagasi. Esialgu tegime vga palju jalgsimatku. Pikad loodusrajad said kik jalgsi lbi kidud.
Minu kige pikaajalisem rhm oli Eesti Energiast: nad kisid kmme aastat jrjest suvel ja talvel, talvel tegid rohkem suusapevi ja -retki. Aastaid kis kirjastuste rahvast, Tartust fsika instituut. Hsti tore, et ei piirdutud he kohaga, vaid iga aasta sai vetud uus piirkond ning sellega phjalikult tutvutud.
Inimeste suhtumine oli vga tore. Ilmselt tmbas see piirkond ka piiritsooni tttu, siia oli raske pseda: midagi keelatut, mida saab siiski vaatama minna. Ja kindlasti oli rahvuspargi nimetus see, mis tmbas ligi. Kik oli uus ja huvitav.
Nd on alatasa kivad Eesti rhmad asendunud vlisturistidega. Aga niteks Looduse Omnibuss toob tihti rahvast Lahemaale. Korduvalt kivad siin ka petajad, kes hiljem tulevad teiste lastega tagasi.

Ilmselt on neljakmne aastaga muutunud ka maastik?

SG: Muutused maakasutuses on toonud kaasa muutusi maastikus ja seda on ka nha. Paljud vanad majad on lagunenud vi on neist jrel vaid vundamendid.

AK: Uus suund on suvilate ehitamine vanadesse kladesse. Vga suur tung on ehitada Lahemaa kladesse ja see on muutnud mitme kla ilmet. Nukogude ajal oli rahvuspargil suurem snaigus suunata ehitustegevust. Eks piiritsoon ka hoidis.

SG: Mnikord kasutatakse ra seaduselnki, et endale mingi sobilik ehituskoht sahkerdada. Arhitektidki on vahel eri meelt, milliseid maju sobiks ehitada Lahemaa kladesse.

Nukogude ajal kaitses randade tisehitamist ka piiritsoon.

AK: Kunagi kisid Soome rahvusparkidest inimesed ja nad ei uskunud, et Ksmu poolsaare lnekljel heksa kilomeetri peal pole htegi mkki. Kisime kilomeetrite viisi mda randa, nad tlesid, et seal mndide taga vi seespool peab nd kll suvila olema, kisid vaatamas, aga ikka polnud. Altja ja Mustoja, Mustoja ja Vainupea vahel pole rannapiirkonnas suvilaid. See on nukogude aja piiritsooni positiivne klg.
Tnu piiritsoonile hakkas kasvama ka niteks kaitsealune rand-seahernes: varem sid randlaste lehmad-lambad ta lihtsalt ra. Igal ajal on oma positiivseid ja negatiivseid klgi.

Kas praegu on see Ksmu lnerannik onne tis ehitatud?

SG: Ei ole! Au rahvuspargi ttajatele. ldiselt on nnestunud Lahemaal randa ehitamist vltida. Looduskaitses on olnud ks reorganiseerimine teise otsa, ks pole veel lppenud, kui algab jrgmine. Muutuste tuules olemine kulutab asjatult ametnikke ja veel rohkem kohalikke elanikke. Mte isalt pojale on asendunud mttega ks pev korraga. See on ohtlik mrk.

AK: Pidevate reformide tttu pole inimestel kindlustunnet, et paari aasta prast ei tule teha teistmoodi. Asjadele tuleb anda aega settida. Tuleb vga palju suhelda inimestega, kes kohapeal elavad ja ttavad. Selles mttes on viimaste aastate areng olnud positiivne prast aastatepikkust vaikust.

Niitude seisund Lahemaal on ldiselt ikka kehv. Niteks Viinistu kandis tundus kll, et seal puudub igasugune huvi loomi pidada.

SG: See huvi on kadunud, aga eks ole ka phjusi. Lahemaa algusaastatel hakkas koost omanike ja rahvuspargi vahel sujuma siis, kui hakati aru saama, mis see rahvuspark on ja miks teda ldse vaja on. Oli ka kiuslikke ksimusi: kas nd hakkame linastes srkides ja pasteldes kima?
Praegu tundub, et vim ja seadused ning kohalikud inimesed on ksteisest kaugenenud. Vib-olla ma eksin, see oleks tore. On nii skepsist, kuid leidub ka rksaid inimesi. Usun, et koosts leitakse lahendus, kus niite taastada ja kus nad viksid kinni kasvada. lemused tulevad ja lhevad, seadused tulevad ja muutuvad, kuid inimene, kes seda kohta teliselt armastab, see jb.

AK: Kurb, et jeluhad, niteks Loobu je res Joaveskini vlja vi Valgeje res orud, on nd nii kinni kasvanud. Seal metskonnad niitsid 1970. aastate alguses ning oli vimalik matkata. Sgisel olid niitudel heinasaod.

Kuidas on muutunud Lahemaal elavate inimeste arvamused rahvuspargist? Kui mngu tuleb niteks metsaraie, siis on rahvuspark vi nd keskkonnaamet ikka takistaja.

AK: Kui ma Altjale elama asusin, oli klarahva esimesi ksimusi, kas peame rahvuspargis hakkama iga pev rahvariideid kandma ja mehed uuesti hobustega kndma. Elasime Saimaga Altjal ja suhtlesime kohalike inimestega hsti palju. Kui mned Altja inimesed said selgeks, et tahame hoida ja jtkata seda, mida nende esivanemad on loonud, siis said neist meie suured toetajad ja reklaamit tegijad.
Altjal oli paar inimest, kelle sna maksis pikal rannapiirkonnal. Kui suundusin Altjalt jrgmistesse kladesse, siis oli info juba ette liikunud ja inimesed teadsid palju paremini. Vib-olla just see, et meil oli isiklik kontakt paljude inimestega, oli hsti oluline. Praegu tundub, et ametnikke on nii vhe ja nende koormus on liiga suur. Inglismaa rahvusparkides ei ole mitte ks-kaks inimest, vaid terve osakond, kelle peamine lesanne on pidev t kohapeal elavate inimestega alates lasteaedadest.

SG: 1990. aastate alguse suurte muutustega kohanemine ei olnud kerge. Metsaraie annab kiiret tulu ja see on ahvatlev. Paljudel ei ole otsest sidet metsaga, nagu see oli vanasti. Kladesse on jnud vhe pliselanikke, kuid paljud suvitajad on hakanud vana vrtustama. Tekkinud on mitu klaseltsi, koostatakse raamatuid, infostende, tehakse ksitd, jtkub seltsielu, kasvatatakse maalambaid, hobuseid jne.
Ilmselt pole juhuslikud nneotsijad vanadesse kladesse pidama jnud. Nen kll arengus palju positiivset.
Eks rahvuspargile vastu ttajaid oli algusajal ja on ka praegu. Usun, et juubeliaasta avab mnelgi inimesel silmad. Peale on tulnud uued plvkonnad, kellele tuleb Lahemaa vrtusi uuesti meenutada. Vlismaalased, kes siin kivad, on alati elnud, et hoidke oma loodust, kultuuriprandit. Modernset on kogu maailm tis.

Rahvusparki on palju uuritud ja tutvustatud. Kas siin pole ohtu, et vib le pingutada: jb tunne, et siin on kik vga hsti teada? Noorena oli mul tunne, et Lahemaale pole phjust minna, sest vhem tuntud paigad on huvitavamad.

AK: Ei usu. Mu meelest on Lahemaa vlu selles, et kogu aeg leiad midagi uut, kll nurgatagustes, kll kohtades, kuhu vanasti ei saanud, mis olid piiritsooni tttu suletud. Lahemaa tundub ammendamatu kohana, mida vib muudkui uurida ja klastada.
Uus ja llatav vib tulla ka tiesti ootamatult. Tulime ameeriklaste bussiga Sagadist ja kki hakkasid nad karjuma, et pidage buss kinni: tee res on kaks haruldast lindu. Vaatasin postide otsa, kus tavaliselt kanakullid istusid, aga kedagi polnud. Ameeriklased nitasid teele, et seal-seal. Oli kaks harakat ameeriklased olid osariigist, kus harakaid pole. Linnud tundsid ilmselt mnu, et neid hoolikalt pildistati. Ise ei pane harakat thelegi.

SG: Kohtusime eile Lahemaa uurija Elle Linkrusega, kes ise on Viinistult prit. Teda ei llata rannakeel, aga kui ma esimest korda seda kuulsin, siis tundus, et olen sattunud Soome. Kohalikud viks korraks laenuks vtta klaliste silmad, et nha oma kodukohta uue pilgu lbi. Inimene ei oska alati hinnata neid vrtusi, mille keskel ta elab. Kui keegi tuleb ja hakkab kiitma, siis hakkab kohalik ise ka vaatama, et testi, ongi vrtuslik.
Lahemaa elu edeneb, ikka on siin midagi uut ja llatavat. Vid siin veeta pool peva ja saad lhikese ajaga vahva elamuse: meri, mets, rndrahnud, klad ja misad. Mnusaid sgikohti on tekkinud, seda ei tohi kunagi unustada: armastus kib ikka khu kaudu.

Mida tuleks Lahemaal teisiti teha? Kuidas saaks siin veel turismi edendada?

SG: Elan Viitnal ja siit on histransport Lahemaale peaaegu olematu. Kohtan siin huvilisi, kes sidavad liinibussiga Viitnale ja lhevad siit sageli jalgsi Palmsesse RMK Lahemaa teabepunkti. Nad nevad seetttu vga vhe vi sidavad hoopis Tallinna tagasi. Lahemaa lneosas on asi veel nnetum. Jalgrattalaenutus aitaks seda lahendada. Kuidas kll seda vrgustikku Lahemaal kima saada kahe maakonna, Lne-Virumaa ja Harjumaa tasandil?
Vike jalgrattalaenutus on Palmse hotellis kll olemas. Mnikord on aga rattad juba kasutusel. Viks olla nii, et vtad Viitnalt ratta ja jtad selle lpuks niteks Vsule, kust saab bussiga Tallinna tagasi. Niiviisi rndajad on telised huvilised, kelle peale peaks tsiselt mtlema.

AK: Tallinnas on nd CityBike hakanud arendama rattaturismi: inimesed koos jalgratastega tuuakse kohale, tehakse mbruskonnas rattasite ning seejrel sidetakse bussiga edasi. See on kima linud, aga selline asi peaks olema ka Lahemaal kohapeal.

SG: Lneeurooplastel on rattaga sitmine vga popp, Lahemaal on pealegi vga head teed, kus on mnus sita. Turismitaludki viksid sellest vita, saada rohkem kliente. Loodushuvilised tahavad ikka rohkem omapi sita.

Kuidas on olukord teabematerjalidega?

SG: Neid on rohkesti ilmunud nii paberkandjal kui ka veebis. Kuid eri keeltes viksid materjalid olla erinevalt koostatud, arvestades sihtrhma. Sageli tlgitakse eestikeelne tekst vrkeeltesse. ks asi on kirjutada niteks soomlastele, kes teavad Eestist rohkem. Ingliskeelse info lugejaskond on aga vga lai. Ameeriklastele on Eesti sageli ks suur avastus nagu meilegi, kui reisida kuhugi kaugele maale.

Kuidas Palmse misal lheb?

AK: Palmse misakompleks kuulub riigile ja SA Virumaa Muuseumid haldab seda. Kui hakkasime Palmset taastama ja korda tegema, ei tulnud meil mttessegi, et territoorium tarastatakse ja sinna enam ei pse. See tundub ebaiglasena eestimaalaste suhtes, sest Lahemaa algusaastatel maksid sajad Eesti ettevtted ja nende kaudu inimesed raha Lahemaa fondi.
Ainuksi pimedate hing maksis Lahemaale sadu tuhandeid rublasid. Kui nd mni pimedate hingu liige saabub vrava taha ja kuuleb, et peab ostma kalli kepaela territooriumile psemiseks, siis see tundub mulle nende inimeste suhtes vga ebaiglane: tegelikult nad aitasid teha seda, millega nd seal uhkustatakse.
Territooriumil peab saama vabalt kia. Selle vastu pole mul midagi, et hoonetesse pseb piletiga: seal on enamasti ka nitused. Pilet oli ka varem. Aga kuskil ei tohiks olla selliseid suletud alasid. See riivab vga tugevasti minu iglustunnet ja ma ei taha seetttu enam Palmses kia.

Palmse endises viinakgis olev Park-Hotell on hoopis teine asutus?

AK: Ka see hoone kuulub Eesti riigile, kes on selle 25 aastaks vlja rentinud. Rentnikuks sattus teline estofiil, meldes sellele, mida Horst Freitag on Eesti kultuuri tutvustamiseks Saksamaal teinud. Kui ta otsustas 1992. aastal, et see ajutise katuse ja laialivajuvate seintega tondiloss tuleb korda teha, siis Lahemaal endal seda raha polnud.

Kuidas teised misad edenevad?

AK: Vihula on eraomandus, aga selle territooriumil vib vabalt kia. Park ja mis on vga kenasti korda tehtud. See omanik oskab kompleksist kui tervikust lugu pidada. Seal on alati vga meeldiv kia. Nagu ka Sagadis, kus pole kunagi tekkinud probleemi maa-alal jalutamisest.
Kolga mis on mnevrra alla kinud. 1990. aastate alguses olid sepikoda, viinavabrik, hrjatall ja ait sna heas seisus. Praegu on seda vga kurb vaadata. Omanik tegi oma vimaluste piires ht-teist ra. Misahoonele sai uus katus peale. Kui Jarl Stenbock koos oma Stenbocki perekonna fondiga poleks uut katust peale pannud, oleks see praegu samuti vare. Aga ta hindas oma rahalisi vimalusi le. Tegemist on ju ikkagi Eesti he suurima misahoonega.

SG: Kolga mis on mgis. Vihula areng on olnud viimasel ajal kiire. Enamik hooneid on renoveeritud ja td jtkuvad. Seal on nd Vihula Manor Country Club & Spa. Sagadi mis kuulub RMK-le ja on vga klalistesbralik ning vaadata ja ppida on siin palju alates metsamuuseumi huvitavatest nitustest, puupeva kursustest, muuseumist jne.

Kas Lahemaal on kohti, mille olete alles nd enda jaoks avastanud?

AK: Minu jaoks on looduse poolest tielik avastus Juminda poolsaar. Olen seal nd kinud eri kohtades kogu poolsaarel. Juminda on kige metsikum ja vaheldusrikkam Lahemaa poolsaartest. Autoaknast pole kauneid vaateid eriti nha. Juminda on koht, mida saab tundma ppida vaid jalgsi vi rattaga. Tore paik on Purekkari neem Prispea poolsaare tipus.

SG: Tuttavad kohad avavad end ikka ja jlle uute rnnukaaslaste kaudu. Avastamata kohti on veel palju ja ega ma juagi neid kiki lbi kia. Lepin avastustega eelkige Lahemaa idaosas. Kui inimene tuleb lhemaks ajaks, siis tasubki valida see kant: vga mitmekesine, vimalik bida ning looduses leidub, mida vaadata.
Kui aega on pikemalt, siis on lneosa loodusturismiks sobilik. Viru raba on kesk Lahemaad omaette menukas koht, kuhu lneeurooplased tahavad tulla. Suvi mdub nii kiiresti ja tiselt, et mul peaaegu ei j ei aega ega judu uute kohtade avastamiseks.

Kokkuvttes vib vist elda, et Lahemaa rahvuspargi prast tasub uhkust tunda.

AK: Tutvus Lahemaaga algas mul Vasaristilt ning salapraseks ja hingelhedaseks kohaks on ta jnud siiani. 1990. alguses kis Lahemaal rahvusvaheline ajakirjanike seltskond: ameeriklasi, jaapanlasi, eurooplasi jt. Viisin nad siis ka Vasaristile, kus siis vett peaaegu polnudki, tilkus vaid lbi astmetel kasvava sambla. Ameeriklased vaatasid korra levalt ja lksid bussi tagasi: siin pole midagi vaadata, Grand Canyonit ju pole!
Jaapanlasi oli kolm vi neli, istusime all vaikselt paarkmmend minutit. Lksime siis tagasi ja ameeriklased olid nrdinud, et mida te seal nii kaua tegite. ks jaapanlane tles bussis rahulikult: see oli kige Jaapani-prasem koht Eestis, mida ta on ninud.
Lahemaa on lahe maa, nagu ks koolipoiss kunagi tles. Siin on hea ja lahe olla.

SG: helt poolt on Phja-Eesti arengut mjutanud avatus maailmale, eriti meremehed olid ilma ninud. Samas silis Kuusalu rannaklades regilaul, veel 19601970. aastatel leidus siin rahvalaulikuid. Soomega oli tihe lbikimine, rannarahva huumor ja jutustamisoskus on imetlust vriv.
Krvemaa servas asunud Suru kla kunagiselt elanikult kuulsin kolmkmmend viis aastat tagasi vanasna: Naabrimehe lehm suri ra. See pole kll minu asi, aga tore asi ikkagi! No mis sa selle peale oskad kosta vi mtelda!
Kultuuri mitmekesisus on hmmastav: krvuti on olnud maaharijate-karjakasvatajate klad, randlaste mere poole pratud kultuur ning baltisaksa misakultuur. Siin vib lnest itta vi phjast lunasse liikudes nha kolme eriprast kultuuri. Lahemaa looduse le on mitu phjust uhkust tunda, sest siia tullakse kogu maailmast. Mned isegi mitu korda siin peab ju midagi erilist olema!

AK: Lahemaata oleks meil jnud tundmata palju toredaid inimesi, kellega poleks eales kokku saanud. Niteks Ann Marvet, kes tuli algusaastatel Lahemaale ja sidutas meid villisega ringi sinna, kuhu meie jalgrattasidud ei ulatunud. Terve hulk teadlasi, kes utsitasid meid giidikursustel.
Muidugi kohalikud klainimesed, minu jaoks kige enam Altja ja lhiklade inimesed ja kodu-uurijad. Need on vga palju mind rikastanud ja hingeharidust andnud. Nende suhtumine, kuidas nad meid omaks vtsid. Meie eelis oligi see, et elasime klas, klainimeste keskel ja tegutsesime nendega koos. Vga sdamlikud inimkontaktid, ks suuremaid vrtusi, mida Lahemaa on mulle andnud. Seda ei unusta kunagi.



Lahemaa pliseid giide Saima Gordejevat (SG) ja Anne Kurepalu (AK) ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012