Eesti maastikes jäävad paljudes kohtades silma maalilised alleed, mis põldude vahelt juhivad teekäija silmapiiril rohelise oaasina paistvasse mõisasüdamesse. Vanad puud koolutavad tee kohale oma kroonid, milles vahel üksikute hallide juustena turritavad kuivanud oksad, moodustades meeleolukad võlvkäigud, mille all rohekas valguses teepinnal helgivad päikeselaigud. Tänini säilinud alleeruumidest on silmapaistvamaid Palmse mõisa alleed, mille omaaegne kogupikkus ulatus arvatavasti üle seitsme kilomeetri.

Alleed kannavad pargikunsti ajalugu. Mõisaparkide alleed on ilmselt üks kujukamaid näiteid kunagise Eestimaa villakultuuri pargikunsti kohta. Alleed annavad senini suurepärase ettekujutuse pargiruumide tegelikust mõjust ja ulatusest maastikus ning lubavad aimata, kui suurejooneliselt mõnisada aastat tagasi maastikke kujundati.

Palmse alleed aastal 1753. Palmse mõisapargi algupärane ruum pärineb 18. sajandi esimesest poolest, mil rajati esinduslik ja suurejooneline barokkaed. Aia rajamist alustati 1738. a., kui Arend Diedrich Pahleni eestvõttel hakati kujundama tiigiäärseid aiaosi [1]. 1753. aasta plaanilt nähtub [3], et park jagunes põhimõtteliselt kolmeks osaks: cour d’ honneur (esiväljak), broderiiparterite, boskettide ja terrassiga liigendatud tagaväljak peahoone taga ning viljapuuaed.
Esiväljakuga koos kavandati tollal valitsenud maastikukujunduse põhimõtete järgi ristikujuliselt hargnevad alleed. Üks alleeharu suundus peahoone kesktelje sihis otse maastikku; sellega risti, vahetult auhoovi eest kulgesid ühel sirgel alleed Viitna ja Ilumäe poole.
Peahoone telje pikendusena istutatud allee ning läänepoolne alleeharu on 1753. a. plaanil kujutatud kuni plaani raamjooneni. Kuna ka hilisematel plaanidel ei ole alleesid märgitud või on seda tehtud fragmentaarselt, siis ei ole võimalik nende täpset ulatust määrata.
1753. a. plaanil on peateljel paiknev allee nähtav kuni Palmse oja lookeni, pikkusega umbes 400 m. Ligikaudu selle looke kohal paiknevad praegu üksikud jämedad reastikku asuvad kännud, mis allee ulatust vähemalt selle kohani kinnitavad. Samas, peateljesuunaline maastikku ulatuv ligi 1700 m pikkune avatud sirge siht on 18. sajandi keskpaigast alates püsinud muutumatuna. Reljeefi omapärasid arvestades avaneb vaade peahoonele ligikaudu 650 m kauguselt.

Siiski ei viita teed piiravate kiviaedade vahel ükski säilinud puu ega känd, et allee oleks ulatunud 1753. a. plaanil näidatud mahust tunduvalt kaugemale. Vaatesiht tervikuna olevat Ants Heina andmetel mõisaomaniku „kalli kapriisina” kavandatud juba 1734. a. Huvitav on ka see, et peateljesuunaline allee on puhtalt pargikujunduslik element, sest see teesuund on läbi aegade olnud umbtee [1].
Viitna suunas istutatud allee ulatust saab tollaselt plaanilt hästi jälgida: algne istutus lõppes umbes sel kohal, kuhu hiljem, 1831. aastal ehitati moonakamaja [1]. Seda mõtet toetavad ka peaväravast Viitna poole jäävas alleeosas säilinud neli-viis üksikut suuremõõtmelist harilikku pärna.
Mõisapoolne puuderida võis ulatuda plaanil näidatust isegi mõnikümmend meetrit kaugemale, nagu näib kinnitavat moonakamaja juures säilinud üksik vana pärn, mis asub alleejoonega ühes sihis. Selle puu asukoha järgi on idapoolse alleeharu kogupikkus ligikaudu 400 m. Võttes arvesse moonakamaja juurest jätkunud umbes sajameetrist, alleega samal joonel kulgenud teeosa, võib oletada, et peaväravast itta suundunud alleeosa pikkus oli isegi ligikaudu 500 m.
Läänepoolse allee pikkus on 1753. a. plaani põhjal umbes 1400 m. Samas suunas kulgeb umbes 1500 m pikkune sirge teeosa, mille trass on maastikus säilinud suhteliselt muutumatult. Kuna sellesse alleeosasse jäävad ka üksikud Ilumäe-suunalise alleeosa vanimad puud (tammed ja pärnad), siis võib oletada, et esialgu rajatud allee võiski olla istutatud ligikaudu sellises mahus.
Säilinud vanemate puude järgi võib arvata, et algsed alleed koosnesid liigiliselt arvatavasti harilikust pärnast, harilikust tammest, harilikust vahtrast ning harilikust saarest. Vahtrad ja saared võivad pärineda aga ka juba hilisematest vaheleistutustest 19. sajandi keskelt. Vaheleistutuste mõtet näib toetavat asjaolu, et peahoone lähedaste alleeosade üksikud säilinud pärnad, tammed ja saared on kindlasti vanemad kui 1830.–1840. aastail istutatud allee Ilumäe-poolses osas valdavalt kasutatud jalakad ja vahtrad.
Jändrikud läänepärnad vahetult peahooneesisel alleede hargnemiskohal (diagonaalsed istutused ristmiku laiendustel ja puuderead kuni kuivatini) on istutatud arvatavasti 1840. aastatel, sest eelnevatel plaanidel ei ole alleede hargnemiskoha diagonaalseid laiendusi. Milline võis olla kasutatud liikide arvuline vahekord alleedes, on säilinud puude põhjal raske öelda.

Palmse alleed aastal 1840. Suuri muutusi tehti 1840. aastate alguses, kui Carl Magnus von Pahleni eestvõttel ehitati Ilumäe kivikabelit. Sel ajal istutati arvatavasti uued alleeosad Palmse–Ilumäe tee äärde. 1795. aasta plaani alusel võib Ilumäe suunas rajatud alleed käsitleda kolmeosalisena [2].
Esimene osa on endise allee pikendusena kuni Muike küla servas asuva metsani rajatud ligi 1100 m pikkune alleeosa. Arvestades säilinud vanemate puude arvulist osakaalu, võisid selle põhiliigid olla harilik vaher ja harilik jalakas. Juurdeistutatud allee teine osa on umbes 1500-meetrine lõik Ilumäe ristmiku ja Muike külaga piirneva puistu vahel. Selles alleeosas on vanadest puudest säilinud enim jalakat, kuid lõiguti, eeskätt Palmse-poolses osas, on valdav olnud vaher.
Kolmas osa hõlmab Ilumäe teeristist kuni Ilumäe kabeliaiani kulgeva liigipuhta vahtraallee, mis on praeguseni peaaegu terviklikult alles. Puude istutusvahe reas on tihedam kui maanteeäärsel alleel. Puiestee moodustab Ilumäe kabeliaiaga ansamblilise terviku – tõenäoliselt ühtib selle istutusaeg kabeliaia rajamisega.
1840. aasta plaani põhjal võib aimata ka mõisasüdame lähedal varem istutatud alleedes tehtud muudatusi: peavärava esist ristmikku on laiendatud diagonaalsete nurgalõigetega. Plaanil on ajaloolise esiväljaku piires kuni kuivatini täppidega tähistatud alleepuude – läänepärnade asukohad; mitu puud on praeguseni säilinud. Kuna mujal alleedes ei ole läänepärna kasutatud, siis võib oletada, et pargi ulatusliku ümberkujunduse käigus muudeti ka mõisakeskuse alleede lähiosa.

Palmse alleed aastal 2010. 19. sajandil loodud ja tänini peaaegu terviklikult säilinud Palmse alleeruumid ei ole Eestis tavalised: paljudes mõisakomplekssides on alleepuud jäänud jalgu põldudele, maanteelaiendusele või ehitustegevusele. Kuid probleeme tuleb ette siingi. Nende mõistmiseks tuleks puisteid vaadelda 2010. aasta sügisel tehtud inventeerimise alusel ning mitte pelgalt puuridade, vaid alleeruumidena.
Inventeeritud alleeruumis kasvab kokku 34 liiki puid ja põõsaid, neist 28 on üksikisendid või üheliigilised väikesed rühmad alleejoontel. Ülejäänud liike leidub alleeruumis paiknevates või sellega piirnevates rühmades ja puistutes. Enamjagu on meie kodumaised leht- ja okaspuuliigid, peale selle üksikud võõrliigid.
Kui jätta kõrvale põõsad, okaspuud ja looduslikult kiiresti uuenevad lühiealised lehtpuuliigid, valitsevad alleedes harilik vaher, harilik jalakas, harilik saar, harilik tamm ning harilik ja läänepärn. Põhipuuliik on praegu harilik vaher: 42% alleeruumi üksikpuudest.
Metsa, parkmetsa või mõne suurema pargi puhul, mis ei vaja suurt hooldust, on liigirikkus tervitatav. Seevastu allee on olemuselt väga selgelt määratletud arhitektooniline maastikuelement, sestap hägustavad erilaadsed liigid terviklikku muljet. Palmse puhul ei ole liigirohkus siiski suur probleem, sest liikide arvu on paisutanud alleeruumiga külgnevad puistud ning puud üksikutel erakruntidel.
Küll aga tekitavad kohati probleeme istutatud või isetekkelisest uuendusest kasvama jäetud õunapuud, pihlakad, toomingad, remmelgad, arukased jms., mis ei suuda allee põhiliikidega pikemas perspektiivis võistelda ei kõrguses ega ka elueas. Juba praegu on mõni alleelõik muutunud ebaühtlaseks: samaealiste, kuid eri liiki puude kõrguse ja võrakuju erinevuste tõttu. Kardetavasti süveneb see tendents aja jooksul veelgi.
Allee üldilme oleneb suuresti alleepuude vanusest ning esialgu istutatud liikidest. Kuna puude vanust on vanematel pargipuudel sagedase tüvemädaniku tõttu suhteliselt raske määrata, siis ei ole kindlalt teada, millised võisid olla Palmse alleede autentsed, s.o. esimeste istutuste liigid ja kui ulatuslikult on säilinud vähemalt 19. sajandi keskelt pärinevad alleepuud.
Et teha kindlaks algistutuse ajast säilinud puud Palmse alleedes, võeti inventuuril aluseks rinnasdiameetri piirmäär 60 cm: suurema läbimõõduga puud arvestati n.-ö. autentseteks. Piirmäära seadmisel lähtuti hariliku tamme parameetritest metsanduslikes kasvukäigutabelites. Loomulikult on selline piirväärtus äärmiselt tinglik. Kõrvale jäeti kiirekasvulised lehtpuuliigid (remmelgad, haavad jm.) ning okaspuud.
Inventeerimisandmete põhjal selgus, et 1115 alleepuust on 212 isendit (liigiliselt harilik vaher, harilik jalakas, harilik saar, harilik tamm, harilik pärn, läänepärn) oletatavasti istutatud hiljemalt 19. sajandi keskel. Säilinud puudest üle poole on vaher ja jalakas, jämedaimad on aga läänepärnad (kuni 455 cm) ja harilik pärn. Just need puud loovad oma märkimisväärse suurusega mulje vanast alleest ning on kahtlemata selle väärtuslikumad osad.
Üle 36% puudest jäävad diameetrivahemikku 2–20 cm, ligikaudu 20% hõlmavad 20–40 ja 40–60 cm diameetriga puud; üle 60 cm läbimõõduga puid on ligikaudu viiendiku. Diameetrite erinevus on kõnekas näide alleepuude morfoloogilise mitmekesisuse kohta. Seepärast on alleeread lõiguti väga mosaiiksed ning allee hoomamatu. Osalt on see meie ajaloo kontekstis paratamatu nähtus, osalt tuleneb aga praegusest sihipäratust tegevusest, mistõttu on alleeruumi istutatud ja jäetud kasvama palju eriliigilisi ja -vanuselisi puid.
Kuigi üle kolmveerandi Palmse allee puudest on elujõulised, teeb muret autentsete alleepuude seisukord: ligikaudu 70% vanadest jalakatest, vahtratest ja saartest on halvas või väga halvas seisundis. Mõnevõrra parem on lugu tammede ja pärnaliikidega: ligi 60% vanadest, jämedatest puudest on rahuldavas seisundis.
Et umbes 2/3 säilinud vanadest alleepuudest on jalakad, vahtrad või saared, pole paraku just puude vanema ja väärtuslikuma osa seisund kiita. Mõistagi on peamised probleemid seenhaigused ning nende tõttu murdunud ja kuivanud oksad jms. Kahju teevad võsastumine ja kasvama jäetud looduslik uuendus, mis kohati halvendavad väärtuslikumate alleepuude kasvutingimusi.
Kuid eks vanu puid kimbutavad ikka hädad. Palju suremat muret teeb tõsiasi, et alleepuudena perspektiivsetest isenditest vaid üheksal protsendil ei ole silmaga nähtavaid mehaanilisi vigastusi või on vigastused paranenud. Mis kõige hullem: vigastatud on palju noori ja elujõulisi puid, mis peaksid olema allee järjepideva püsimise alus. Kuna iga vigastus loob haigustekitajatele hea võimaluse puu nakatada, võivad vanuse poolest noored puud olla mõnekümne aasta pärast juba tõsiselt kahjustatud.
Eelkõige saavad puud viga otseselt alleeruumis või selle piiril tehtavate tööde ja puude hoolduse käigus. Paraku ei ole midagi imestusväärset, et vanas allees pole aastaid puuvõrasid järjepidevalt hooldatud. Enamik kuivi oksi ja palju kuivanud harusid on lõikamata, mistõttu murdunud suured oksad on tekitanud ulatuslikke rebendeid.
Paradoksaalselt tundub, et suuremat kahju teeb hoopis oksalõikus, mille kvaliteet on kohati äärmiselt halb. Eriti jõhkralt on tee hooldaja piiranud puude võrasid, tehes seda arvatavasti rootorniidukiga. Valesti on raiutud noorte puude oksi: nõnda on ligi kolmandikule alleepuudest tekitatud eri pikkusega tüükad. Lõikekohtadel on silmatorkavalt palju koorerebendeid.
Selline tegevus muinsus- ja looduskaitsealusel alleel on arusaamatu, ebaprofessionaalne ning ebaeetiline. Halva oksalõikuse tagajärjel tekkinud suurtele tüügastele ja rebenditele ei suuda puu tõhusalt kasvatada kaitsvat armkudet. Seetõttu luuakse haigustekitajatele head võimalused nakatada isegi noori puid.
Muretsema panevad ka rohked mehaanilised koorevigastused, mille põhjuseks võib olla ettevaatamatu alleealuse niitmine ja manööverdused põllutöömasinatega. Ilmselt tuleb alleeruumiga piirnevate maaomanike hulgas teha teavitustööd nii puude hooldamise kui ka alleeruumis lubatud tegevuse kohta. See puudutab nii puudele kinnitatud elektrikarjuseid kui ka omaalgatuslikke taastamisistutusi. Ehkki selline algatus on tervitatav ning võib anda häid tulemusi, nagu näiteks Ilumäele istutatud uus tammerida, tuleks silmas pidada, et istutusmaterjal oleks hea kvaliteediga ning istutusvahe ja istutusjoon õiged. Praegu on taastamisel valdavalt kasutatud väikesemõõdulist ja ebakvaliteetset istutusmaterjali.

Palmse alleed aastal 2020. Et hoida Palmse alleesid praeguses mahus ja vähemalt samas seisus, on ilmselt kaks moodust.
Esimene, pigem lähitulevikku mõjutav tegevusplaan hõlmab alleeruumi kompleksset hooldust: hooldada tuleb võrasid ning raiuda murdumisohtlikud puud, võsa ja väärtuslike puude võradesse ulatuvad isetekkelised puud. Seejuures on oluline, et puude võrasid hooldaksid kogenud spetsialistid. Teine võimalus, mille viljad ilmnevad kaugemas tulevikus, on uuendada alleesid järk-järgult, loogiliste lõikudena, nii et uuendatud alleeosad mõjuksid vaadetes terviklikult.
Mõlemal moodusel on omad head ja vead. Kindlasti ei tohiks jätta alleepuid ainult teehooldaja meelevalda. Kui riik on pidanud Palmse puiesteid kaitse vääriliseks, siis peaks riik ka nende hea käekäigu eest seisma. Algatuseks piisaks sellest, kui need ametkonnad, kes peavad tagama alleede kestmise, ning teised ametkonnad, kes peavad alleesid hooldama, istuksid ühise laua taha, et lõppeks puude kahjustamine.
Loodetavasti ei pea aastal 2020 Palmsest Ilumäe poole kõndides õlgu kehitades nentima, et tehtud hooldustöödest hoolimata on puud veel elus …

1. Hein, Ants 1996. Palmse. Tallinn.
2. Karte von der im Jahr 1790. Festgesetsten Grenze zwischen den Güter Palms und Sagad mit seinen Umliegenden Gegenden. EAA f. 1690, n. 1, s. 64.
3. Pahlen, G. F. 1753. Plan der Hoflage von dem Guthe Palms. EAA f. 1690, n. 1, s. 34.

Sulev Nurme (1971) on maastikuarhitekt, töötab OÜ-s Artes Terrae.