Eesti Looduse fotov�istlus
2011/05



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Lahemaa kultuuripärand EL 2011/05
Lahemaa kui ikoon

Lahemaa on sümbol. Ikoon. Kujutlus. Omal ajal nii edumeelne ja rahvast ühendav. Paraku tundub, et Lahemaa ongi oma arengus jäänud sellesse 40 aasta tagusesse aega. Praegune Lahemaa vajab uusi lahendusi, eelkõige aga elusaid inimesi, kes oma töö ja vaevaga küladesse hinge uuesti sisse puhuksid.


Lahemaa on inimese looming. Et mõista Lahemaad, tuleb mõista inimest, kes aastatuhandeid varem jõudis mereni, ehitas paadi ja rajas kodu rannast kiviviske kaugusele. Ikka selleks, et tuul ei puhuks läbi ega lained ei rulluks õuele. Lahemaa on loodus – suur, avar ja üllas, mis on peibutanud inimest jääma paigale, astuma põlvkond põlvkonna järel eelkäija jalajälgedesse, kandma kokku kiviaedu ja langetama mastimände.
Toidupoolise ja toasooja kõrval oli inimese eluks algusest peale oluline vaimne mõõde, mis muudab meie maastiku ilusaks ja pühaks. Külavainud ja tanumad, teed ja nende ristumiskohad märgivad maastikus kindlaid kohti, millel ehk juba enne inimese puudutust oli midagi erilist – kohavaim, mis eristas neid mõnest teisest paigast –, kas või ilus vaade või kasvav hiiepuu.
Lahemaa on ikoon. Et teda ära tunda, vajame oskust vaadata lävepakust kõrgemale ja võimet näha kaugemale, näha tarbelise kõrval tarvidust mittetarbelise järele, saada osa maailmast, nagu seda on kirjeldanud Lahemaa kui maastikuüksuse toponüümi looja Johannes Gabriel Granö ja ka ajaloolane Enn Tarvel.

Miks vajame rahvusparki? See küsimus kerkis esile, kui asusime siinseid külasid inventeerima, abiks juba varem arhiividest hangitud kaardimaterjal, maastikupilt ja rannajoone kõver, mis avas Lahemaa asustuspildi hoopis teisiti, kui seda varem oli osatud ette kujutada. Iga küla tähendas ülesannet, mille maht ja keerulisus selgusid alles lahendamise käigus, kui kiht-kihilt võeti lahti ja pandi siis jälle kokku iga külas olev talu(krunt), oli see siis pärit sellest, eelmisest või üle-eelmisest sajandist.
Esimene, kõige varasem tugipunkt oli hulk 19. sajandi kruntimiseelseid mõisakaarte, teiseks 1918.–1940. a. Eesti vabariigi aegsed kruntimisjärgset ja asundusaegset asustusmustrit kajastavad kaardid ning lõpuks praegused kaardid. Kaartidele andis tuge rohke materjal, mis oli kogutud välitööde käigus, külast külasse ja õuest õue käies. Nii sündisidki küla- ja taluhaaval lood, mis said lähtekohaks tulevikusuundade määramisel.

Lahe küla (Lahhe, Laxe, Laxen, Lachsen, Lachzen, Laiakulla (?), Lacksten, Laiakulla) on kahe rannaäärse külatänavaga ansambel. Üks külaosa koondub osalt küla läbiva Võsu–Vergi ja teine Lobi külast saabuva tee äärde. See on vana ja suur küla, mille kohta esmased teated on pärit 1398. aastast [7]. 1402. aastal on külas olnud kaheksa adramaad, 1586. aastal kuus, 1716 neli, 1732 viis, 1739 kümme ja 1744 üksteist peret [7].
Meie kasutuses olnud 1835. aasta [1] ja 1859. aasta kaardile [2] on märgitud 13 talu: Jani, Kusiko, Weg, Andrese, Nudi, Axle, Töniste, Kasse (metsavaht), Lassi, Lahe (metsavaht), Sibbi, Jacobi, Hindriko ja üks nimeta talu. Enamik neist paikneb suhteliselt tihedalt kahel pool külatänavat. Külatuumikust veidi eemal asub kolm talu (Nudi, Jani ja Kusiko).
Küla ja ranna vahel oli arvukalt võrgukuure ja heinaküüne, sest heinamaad jäid külatuumiku ja mere vahele, metsad ja põllud aga külast lõunasse ja itta. Kitsaste nöörimaasiilude ja veidi suuremate lappidena paiknevad talude lahustükid moodustasid kirju rahvariideseeliku triibustikku meenutava mustri (# 1), mis säilis mõisaaegse kruntimiseni.
Ümberkruntimise ajal viidi osa küla tuumikus tihedalt paiknevatest taludest (praeguste nimedega Jaani-Hindreku, Väi, Tõnikse ja Aksli-Hindreku) külast välja. Ümberkruntimise käigus muutus ka haritava maa paigutus, sest lahustükkide liitmisel sai iga talu endale suurema tervikliku maatüki (# 2). Peaaegu igas külas oli ka kõrts. Lahe küla oma (Kolimäe Krug) asus Koolimäe oja kaldal koolmekohas, millest kuiva jalaga sai üle mööda astmekivisid.
Kui Eesti ajal maid kinnistati, lähtuti vanadest põlistalupiiridest, mille vahele paigutati väikeseid asundustalusid. Mitu tsaariaegset talukohta hoonestati Eesti ajal uuesti, peale selle jagati välja viis väikest talukohta, sh. asundustalud. Külatänava idapoolne osa on hiljem õgvendatud, mistõttu vana külatänav ei ole enam aktiivses kasutuses. Päris uusi hoonestatud krunte on kaks.
Krundistruktuurilt on kõige vanem küla läänepoolne tihedam osa, kuid põlistalude kruntidel olev hoonestus on valdavalt eestiaegne. Veidi hilisema krundistruktuuriga on küla idapoolne osa, kus talude vahel on suurem vahemaa ja taluõuedel on säilinud hulk vanu reheelamuid ja kõrvalhooneid (aidad, laudad, võrgukuurid). Eestiaegne tiheasustus on tekkinud küla vanasse tuumikusse. Nõukogude ajal kujunes Lahe külast üle Eesti tuntud suvituspaik. Küla keskele püstitati küla ilmet solvav teatriliidu kahekorruseline majakast ning mitu naaberhoonet ehitati ümber kultuuriinimeste vajadust mööda.
Külast ei ole mööda läinud ka 1970. aastal alanud romantilise restaureerimise laine, mis on jätnud külapilti retroilmelisi lahendusi ja hooneid, mida on püütud parandada kättesaadavate, ent ebakvaliteetsete materjalidega. Viimase aja lisandused on mõned uued kataloogimajad ning jämedatest põllukividest raudväravad – pigem villa- ja mõisamaailma detailid, mis ei sulandu talumiljöösse.
Lahe küla on suur kahe lõikuva külatänavaga asustuslik tervik, mis ajaloolise arengu eripärade tõttu kujutab mitme arhitektuurilise suuna sulamit. Põlistalude kõrval, mis said oma praeguse asukoha alles talude päriseksostmise käigus, on siinsele kandile iseloomulik eestiaegse hoonestusega piirkond. See on koondunud piki Lobi küla poole suunduvat külatänavat ühtlase ja mõõdetud arhitektuuriga hoonestuse reana. Kolmanda kihina eristub külas 20. sajand, mil küla roll teatrirahva tuntud puhkekeskkonnana tõi küla üldpilti rohkesti praegust külamiljööd häirivaid ebakõlasid, mis eeldavad asjatundlikke ja andekaid lahendusi.

Määrates katuseräästa kõrgust. Igal põlvkonnal on oma Lahemaa – oma ettekujutus rahvuspargist. Valter Lang on öelnud: „ .. ei ole millegagi tagatud, et kuigi senised vaatlused on näidanud üht, siis mõni järgmine vaatlus ei näita hoopis midagi muud. Nii ei alga uurimine vaatlusest ja eksperimendist, vaid mingisugusest mõttest, ideest või hüpoteesist…” [4].
Lahemaa külamaastikke on inventeeritud ja hooneid mõõdistatud varemgi, 1970. aastatel. Kogutud, kirjutatud, mõõdetud talusid ja koondatud materjal kaustadesse. Kadakad ja männimetsad, aidad ja võrgukuurid, madala katusega ja maad ligi rehielamud, sekka Käsmu ja Võsu tüüpi valged kaptenimajad – kõik on mitu korda üle vaadatud, materjal on rahvuspargil olemas. Kas sellest ei piisa?
Milliseid väärtusi Lahemaa endas peidab? Kuidas neid tallel hoida? Mis teeb siinsest maastikust müüdi, millest nagu unenäost ärgates, küsime: kellele see ikkagi kuulub? Mis on päris ja mis üksnes mängult? Mida mõeldi rahvuspargi rajamisel ja mida ootame temalt praegu? Ning kui kõrge peaks olema siinsete majade katuseräästas?
Lahemaa külades valitseb sügisel ja talvel haudvaikus. Kust tuleks otsida inimest? Veel paar aastat tagasi püsti seisnud varemed on raagus. Päriselu elatakse linnas ja saabutakse tagasi kevadel, süda täis stressi. Lõigatakse reheseina juurde paar avarat aknaava. Vahetatakse välja sauna laed ja põrandad. Ehitatakse maja freespalgist, mõtetes teadmine, et sirge on alati parem kui kõver ja rootsipunaseks võõbatud sein etem kui igipaljas.
Kuidas oleks võimalik siinse võõrasuka mõtteid mõista? Kes ta üldse on, see nüüdne lahemaalane? Lahemaa on ühelt poolt pelgupaik linnast ajuti põgenejale ja teiselt poolt jäänuk möödunud sajandi muinsuskaitsemõtlemise aegadest, mil modernismi kartuses püstitati ümber kaitsetsoonide vaimseid müüre, muutes mälestised kindluseks ja linnad turismikõrbeks. Seal on mängult, vanad on igavesti noored ja noored kümblevad hommikuti piimavannides. Muinsuskaitse tähendab seal tsoone ja tsoonid restorane ja kaubandusgetosid.
Nii mõneski mõttes on Lahemaa paralleel Tallinna vanalinnale, elutuks muutuvale konservile. Abiks geomeetria ja matemaatika, suunduvad üha uued muinsuskaitsehuvilised teele: mõõdavad maju ja kehtestavad reegleid. Loendavad ja arvutavad, kehtestades müütidele vastavad „visuaalsed sümbolid” ja lugedes ajalugu nende abil mitte tagant ettepoole, vaid tulevikust mineviku poole. Mitte kuulates ja kuulatades, vaid asudes valju häälega rääkima [5].
Lahemaa on kogum ikoonidest, mida hoides ja silitades üritati peaaegu pool sajandit tagasi leida leevendust toonastele muredele [3]. Öeldes kõva ja selge häälega: „Meie, eestlased, kuulume põhja ja läände. Meie pärisosaks ei ole mitte kaos, vaid kord. Me ei ole nõukogude ...”
Praegu on maailm teine. Lahemaa on aga sama – pisut naljakas oma romantilises ihaluses ehitada nii, nagu unistati 1970. aastatel, kunagise muinsuskaitsemõtlemise kajana. Reliikvialaeka kaas on vajunud kinni. Lahemaa on lukus. Selle veskid ei jahvata, kõrtsides ei pakuta viina. Laeka saab avada vaid mõtteviisi muutusega, mis on kogu Eesti võimalus ja kus Lahemaa saab olla eesvedajaks.

Kord ei loo ilu. Lahemaa on sündinud talupojamõistuse ja kollektiivse mälu sunnil. Sellisena on ta ratsionaalsusele, korrastatusele, kokkusurutud ruumile ja nähtavale ajale orienteeritud tsivilisatsiooni vastandpoolus. Tänapäeva Lahemaale pole vaja mitte korda, vaid elu ja selle lahutamatuks koostisosaks olevat kaost, mis koos selle dialektilise vastaspoolega – korraga on omakorda võimeline looma ilu.
Nii nagu looduses ei ole ühtainustki detaili, mis täiuslikult sarnaneks teisega, ei ole ka Lahemaal veel teravaid nurki ega tasakaalustatud fassaadipindu. Veel ei kuulu merevaated ega heinamaa kellelegi. Veel on Lahemaal lõhna, värvi ja teadmist, et „pilved ei ole kerad, mäed ei ole koonused, rannajoon ei ole ringjoon ega puutüve pind sile” [6].
Selleks et ehitada maja, tuleb teha algust. Ja kui see esialgu ei õnnestu, tuleb katsetada uuesti. Tee nii, et silmale on ilus. Võta eelduseks proportsioon ja tööriistaks käsitööoskused. Tee nii, nagu õpetab loodus ja kogemus. Inimene, kes mõistab ja oskab, on Lahemaal olulisem kui meie teadmised maailma kohta, kogu õpitud ja meelde jäetud tarkus, mis on väljaspool traditsiooni ja kogemust.
Lahemaa probleem on temas mälestistena kristalliseerunud idee domineerimine elava pärimuse üle. Sest ükskõik kui täpselt ja ajalootruult oleks ümber ehitatud mõni vana kalurimaja või rehehoone, on see siiski paremal juhul külm mudel kunagi olnust, koopia, mis kahvatub lähemal kokkupuutel.
Iga muinsus on hoiatustahvel, milles kõlab pigem vihkamise keeld kui armastuse kutse ja mis juba ainuüksi selle tõttu on vabale vaimule vastuvõtmatu. Juhul kui muinsuskaitse on kultuur (ja seda ta ju on!), ei ole selle põhisisu määratletav ühegi konkreetse seadusega.

Mis saab edasi? Teades, et Lahemaal ei ole lihtne tulevikusuundi määrata, sest kõik on juba läinud, on ometigi inimeste südamesoov läinut taga igatsedes unistada, et ükskord on see jälle nagu vanasti. Nagu siis, kui laine loksus randa ja taevas oli pilvitu, kui võrgukuurides kuivasid võrgud, et need järgmisel päeval merre lasta.
Kuna Lahemaa inimasustust on lihvinud reeglid, mis praegu enam ei toimi, tuleb need reeglid meil endil kehtestada, et säiliks vaateaken minevikku. Sest kunagi ei tule tagasi ajad, mis on vorminud külad ja talud ning paigutanud need laiali mööda randu, põlde ja metsi.
Kui soovime abistada oma mälu aineliste tunnusmärkidega, on kõige olulisem hoida nii hoonestuse, liikumisteede kui ka põldude ja niitude põhistruktuuri. Selleks tuleb püüda ära hoida ehitusi tänapäevase mõõdupuu järgi, mis hindab merevaadet, eirates tuulise ranna kõledust, ning eelistab samblavaba muru rammusa mullakamara asemel. Kui säilivad põhistruktuurid, on Lahemaa külad mõistetavad ka aastakümnete pärast, kui paljud praegused ehitised võivad olla kadunud.
Vahetu mulje kujundamiseks tuleb aga pöörata tähelepanu pisiasjadele. Tarbetult silmatorkav värv või maitsetult trooniv katusehari võivad hingekriipivalt rikkuda muidu tervikliku elamuse. Detailid tuleks allutada ruumi üldisele loogikale, seda rikastades, kuid jäädes siiski sündsuse piiridesse, vältimaks Lahemaa puhul ebasobivat vastasseisu.
Lahemaa arengut suunavad piirangud peavad seega ühest küljest juhtima muudatused sobivatesse paikadesse ning teisest küljest piirama muudatuste ulatust. Samas tuleb jälgida, et piirangud ei peletaks eemale seda vähestki külarahvast, kes on valinud alalise maaelu. Kohalike inimeste elulised huvid peaksid kaaluma üles külaliste soovi näha „vanu” aegu: nende kaudu saame mõista iseennast, põimides mineviku tulevikuga.

1. EAA f. 1324, n. 1, s. 584. Charte von den sämtlichen Wäldern des im Wierschen Kreise und Halljalschen Kirchspiele belegenen privaten Gutes Saggad. 1835. a.
2. EAA f. 1324, n. 1, s. 591. Atlas über sämmtliche Gesindestellen des gutes Saggad, sowohl derer auf dem Bauerpachtlande belegenen, als der Hofsstellen. 1859. a.
3. Kurepalu, Anne 2010. Kultuuripärandi hoiust rahvuspargi algusaastatel. – Uurimus Lahemaa ajaloolistest maastikest. Huma, Tallinn: 9–14.
4. Lang, Valter 2000. Keskusest ääremaaks. Viljelusmajandusliku asustuse kujunemine ja areng Vihasoo–Palmse piirkonnas Virumaal. Tallinn: 15.
5. Maiste, Juhan 2008. Changing the Past of the Future, Place and Location. – Studies in Environmental Aesthetics and Semiotics, VI: 115–138.
6. Stewart, Ian 1995. Kas Jumal mängib täringuid? Kaosematemaatika. – Akadeemia 12: 2661.
7. Tarvel, Enn 1993. Lahemaa ajalugu. Eesti Raamat, Tallinn.

Juhan Maiste (1952) on kunstiajaloolane, Tartu ülikooli kunstiajaloo professor.
Nele Nutt (1969) on maastikuarhitekt, Tallinna tehnikaülikooli Tartu kolledþi lektor.
Mart Hiob (1975) on linnaplaneerija, Tallinna tehnikaülikooli Tartu kolledþi lektor.



Juhan Maiste, Nele Nutt, Mart Hiob
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012