Eesti Looduse fotov�istlus
2011/05



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Lahemaa kultuuripärand EL 2011/05
Maastikes minevikku otsimas

Kuigi meie tänapäevased maastikud erinevad suuresti muinasaegsetest, on neis siiski palju ühist: maastiku suured põhielemendid, näiteks jõed, järved ja klindiserv, on üldjoontes samad, ehkki rannajoon ja jõesängid võivad olla veidi muutunud. Seega ühendab maastik meid minevikuinimestega.

Arvatakse, et maastik on ühtaegu loodus, inimeste loodu ja tunnetatu ning aeg. Maastik ei ole kunagi valmis või lõplik, ta muutub pidevalt: midagi kaob ja tekib juurde, ent midagi jääb püsivalt alles. Inimene on läbi aegade maastikku vähemalt mingis osas teadlikult muutnud ning hiljem seda täiendanud.

Inimene ja minevik. Praeguses maastikus on märke minevikust ja aimdusi selle võimalikust tulevikust. Igal sammul kohtab siin jälgi olnust, mis tegelikult on ju praegugi olev: näiteks kunagi ehitatud kivikirstkalme on osa tänapäevast ning kuna objekt on kaitse all, siis tõenäoliselt on see olemas ka tulevikus. Sama kehtib eeldatavasti teiste mälestiste kohta.
Mälestiste looduskeskkond on samuti aegade jooksul muutunud. Uuringute põhjal teame üldiselt, milline see on olnud minevikus eri ajahetkedel. Kaitstavatel aladel, näiteks Lahemaa rahvuspargis, säilib see keskkond suure tõenäosusega ka tulevikus.
Minevikust pärit objektidele on nende keskkond väga oluline. Kui see on üsna algupärane ja hilisemast ehitustegevusest puutumata, siis see toetab mälestist. Samas on osa minevikumaastikest aegade vältel lõplikult kadunud, näiteks loometsad, mis iseloomustasid kiviaja maastikke.
Arvatakse, et minevikutunnetus on inimestele alati omane olnud. Esivanemaid, olgu siis reaalseid või aegade hämaruses müütiliseks muutunuid, on ikka au sees peetud: muinasaja eri ajajärkudest pärinevad kivikalmed on püsinud aastatuhandeid.
Kui pronksiaegsed inimesed oleksid leidnud, et varasemate inimeste keskkonda tuleks hoida muutumatuna, siis ei oleks nad ühtegi kalmet ehitanud. Ent kui pronksi- ja eelrooma rauaajale järgnenud inimpõlved ei oleks kivikalmeid olulisteks pidanud, isegi siis, kui nendesse polnud enam sajandeid maetud, siis ei oleks meil selliseid matmispaiku ilmselt kuigi palju alles. Kalmetest oleks saanud hõlpsalt kas või näiteks ehituskive.

Alles on ka hulk teisi mälestisi, kuid neist vähemalt osa jääb märkamatuks ning nende säilimine praeguseni on mõneti olnud juhuslik, näiteks asulakohad, mida üldjuhul ei osata maastikus hoomata. Sageli on ühes kohas elatud pikka aega ja hilisem elutegevus on võinud varasema jälgi segada.
Mõnikord on aga varasem elupaik maha jäetud, kuid sajandite või isegi aastatuhandete pärast uuesti asustatud. Sellisel juhul võivad varasemad kihid olla paremini säilinud.
Maastikus peituvad kihid ei ole võrdsed ega ühesugused, need ei paikne alati üksteise peal ja seega pole neid hõlbus „lugeda”. Pigem on need üksteisega põimunud ning neid ei ole kuigi lihtne ega alati ka ehk oluline lahti harutada. Huvitav on kogu omapärane kooslus eri aegadest ja inimtegevuse jälgedest, millest meie tänapäev hõlmab ühe osa. Nn. kihilistes maastikes eksisteerivad minevik ja olevik korraga, näiteks Kahala järve ümbruses, mida illustreerib ka joonis.
Teise näitena võib tuua Muuksi Hundikangrute kalme, mis ehitati pronksiajal, umbes 2500 aastat tagasi. Aja jooksul maeti sinna üksteist inimest. 20. sajandi esimesel veerandil avasid baltisakslastest amatöörarheoloogid selle keskse kirstu ning jätsid pärast kaevamiste lõppu avatuks. 20. sajandi viimasel aastakümnel uuriti läbi ka ülejäänud kalme. Pärast kaevamiste lõppu kalme sisekonstruktsioonid taastati ja jäeti avatuna vaatamisväärsuseks.
Põimunud eri ajajärgud viivad kaudselt kokku inimesed, kes tegelikult ei ole mitte kunagi kohtunud. Nii ühendavad Hundikangrute kalmed ja kõik teised mälestised minevikku oleviku ja tulevikuga.

Maastiku biograafia. Maastikel, nagu inimestelgi, on oma biograafia. Seda on kujundanud mitmesugused loodustegurid, aga ka inimesed, kes mingis paigas elades ja tegutsedes on seda muutnud ning lisanud oma kihte. Need kihid võivad olla ka vaimsed, näiteks sügavuti minevad teadmised paiga kohta, pärimused ja jutustused.
Minevikujälgede uurimiseks tuleb maastikult otsida eri aegadele iseloomulikke märke. Osa neist on hästi nähtavad, teisi võib märgata vaid siis, kui osata otsida ja vaadata, mõned aga jäävad täiesti hoomamatuks.
Väiksemate piirkondade ja alade süvauuringuid on aastakümnete jooksul tehtud mitmel pool Lahemaal. Kahala järve ümbruses tehtud välitööde tulemusi kajastab joonis (#), kuhu on kantud kõik teadaolevad kinnismuistised. Arvestades uuringute arvu, on see pilt ilmselt üsnagi täielik.
Praegugi asustatud paigad on siin olnud kasutusel juba keskmisel kiviajal (9000–4900 e. Kr.), mis ongi vanim inimasustuse ajajärk Eesti aladel. Sellest ajast alates on ühed ja samad paigad olnud tarvitusel kuni tänapäevani.
Tõsi küll, asustus on aja jooksul nihkunud ning eri aegadel on inimestel olnud looduskeskkonnale erilaadsed nõudmised. Nende põhjal ongi valitud elu- ja matmispaiku. Mõnes kohas on kord elatud, seejärel kasutatud paika hoopis matmiseks ning aastasadu hiljem näiteks põllumaana. Kõik nende tegevuste jälgi võib maastikul veel leida.

Lahemaa esiajalooliste maastike kaitse. Mõned piirkonnad on säilinud terviklikumalt kui teised – seal on minevikuotsingud eelisolukorras. Üks selliseid kohti on Lahemaa, kus juba nelikümmend aastat on teadlikult püütud hoida inimese ja looduse koosmõjul tekkinud traditsioonilisi, terviklikke kultuurmaastikke. Seda laadi maastikud sisaldavad eri aegadest pärit elemente, kusjuures vanimad kihistused pärinevad muinasajast.
Mõnedes piirkondades on muinasaja jäljed maastikus hästi näha. Lahemaa kaitse-eeskirjas nimetatakse niisuguseid alasid esiajaloolisteks maastikeks. Neid on näiteks Kahala järve ümbruses, Palmse–Vihasoo ning Palmse–Karula ja Kõnnu piirkonnas.
Kahala järve ümbrus on kogu Eesti kontekstis ainulaadne: järve ümber paikneb piiratud alal umbes 300 arheoloogiamälestist, neist ligi 250 on kivikirstkalmed. Siia lisanduvad ka hilisemad kihistused, mis on omakorda jätnud maastikule jälje: põllusüsteemid ja mitmesugused hooned, millest osa on samuti suure väärtusega.
Kaitsekorralduskava järgi nõuab minevikumaastike hoid mitmesuguseid hooldustöid. Kuna varasematele aegadele iseloomulikud tegevused, näiteks karjakasvatamine, on jäänud soiku, peavad inimesed ise oma tööga maastikke avatuna hoidma.
Kunagi karjatamiseks kasutatud Muuksi alad on osaliselt hakanud kinni kasvama ning omaaegsed avatud vaated kaovad. Et neid taastada ja hoida, on tehtud hulganisti korrastustöid Muuksi Hundikangrute kalmerühmas ja Muuksi linnamäel. Selline hooldus aitab hoida ka mälestisi endid: kalmetel kasvavad puud-põõsad võivad oma juurtega neid lõhkuda.
Ühtlasi on tõenäoline, et kalmed ehitati hõredasse metsa, kus karjatati ka loomi ning arvatavasti ei lastud kalmetele puid-põõsaid kasvada. Seega on heakorratööd vajalikud ka selleks, et hoida omaaegset maastikupilti.
Kahalas on looduskeskkonna ilme vähemalt osaliselt suhteliselt algupärane, hästi säilinud, muutes selle ala eriti tähelepanuväärseks. Kõnnu ümbruse aladel on aga olukord teine: siin on maastikku mõjutanud ühismajandiaegsed maaparandustööd ning ka kaitsenõuded seega erisugused. On ju mõistetav, et suuremate väärtustega koht väärib ka tõsisemat kaitset.
Esiajalooliste maastike hoid on keerukas ja mitmetahuline ülesanne: tuleb leida tasakaal mineviku, oleviku ja tuleviku vahel, et ka tulevastel põlvkondadel oleks võimalik neist osa saada.

1. Vedru, Gurly 2011. Põhja-Eesti arheoloogilised maastikud. Tartu.
2. Vedru, Gurly 2010. Kahala järve ümbruse muinasaegne asustus ja maastikukasutus. – Uurimusi Lahemaa ajaloolistest maastikest. Huma, Tallinn: 47–62.

Gurly Vedru (1970) on arheoloog, tegeleb maastikuarheoloogiaga Põhja-Eestis.



Gurly Vedru
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012