Eesti Looduse fotovõistlus
2011/05



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2011/05
Laukasool

Läinud sajandi kuuekümnendate lõpul põles Narva jõe ääres Permiskülas ühel suvel mets. Et seal kandis veel palju sõjast jäänud mürske ja miine maas vedeles, tuli asja ulatust uurida ülevalt. Telliti lennuk. Tagasiteel Tallinna lendasime üle imekauni laukalise raba. See oli kusagil Viitna kandis, Narva maanteest põhja poole. Pidasin koha meeles, pärast uurisin kaarte, nii palju kui neid tol ajal uurida oli, ja pakkisin koti.
Nii leidsin end ühel suveõhtul rabast, kus ma varem ei olnud käinud ja mille sarnast ma seniajani ei olnud näinud. Lahemaast siis ei räägitud, rahvusparki veel polnud. Oli õhtuvalgus ja vaikus, olid laukad peegeldamas mände ja taevast. Ei ainsatki häält ega heli, ainult lõhnad. Isegi sääski polnud. Niisugust hetke hingad sügavalt sisse, aga ei tihka hästi välja hingata.

Käisin neljateistkümnendat, kui vend Punaarmeesse ehk vene kroonusse võeti. Mäletan seda aprillihommikut, mil ta enam kui neljaks aastaks kodunt ära läks. Mu meel oli mõru ja otsustasin – õieti küll juba päev varem – , et teen sel puhul koolist poppi ning lähen Hillariga Rae rappa. Mõistatuslikku jahimeest Hillar Pärjasaart olin kohanud ühes linnataguses lepikus eelmisel kevadel ja temast sai mu metsaelu esimene õpetaja. Ei olnud midagi, mida Hillar poleks metsast teadnud. Nüüd kergitas ta katte rabalt.
Väikeses Rae rabas Tallinna külje all elas tollal linde, keda nüüd Eestimaa rabadel kümnendeid näinud ei ole või väga harva veel kohata võib. Raba oli täis imesid.
Järgmisel kevadel kutsus Hillar mu kaasa Kõrvemaale. Kui tookord varahommikul metsateed meie kohtumispaiga Noku talu poole kõmpisin, kostsid Kakerdi raba hääled vist küll enam kui kilomeetri taha. Kakerdi rabas ja ümbruskonnas leidus möödunud sajandi keskel paljut, millest linnuhuviline unistada oskas ja mida tollal veel unistamatagi kogeda võis. Ma ei räägi unenäost, nii see tõesti oli.
See Rae raba oli niigi tilluke ja kui lennuk Ülemiste lennuväljalt õhku tõuseb, siis näed, et tast nüüd eriti midagi alles ei olegi. Kakerdaja raba kevadhommikuid ei ole samuti enam suurt kuulda, kui sookured just pasundama ei juhtu, aga Laukasoo lumm on jäänud.

Mu retked Laukasoosse jätkusid. Käisin üksi või mõne valitud kaaslasega, ikka Loobu jõe poolt, algul üle jõe üht varisenud kuuske mööda, hiljem leidsin koha, kust läbi jõe pääses, kui püksid ära võtta. Telgi jätsin jõe taha künkale männinoorendikku.
Käisin kevadel, suvel ja sügisel, käisin öösel ja päeval, ainult talved jätsin vahele. Pildistasin, jahtisin hääli, ent enamasti ei teinud midagi, vaid hingasin suurte sõõmudega sisse üksilduse hõngu. Salaja, ringi piiludes, et keegi ei näeks. Ikkagi reservaat. Reservaat, kuhu sattudes on tunne, et oled vaheseina taga, maailma lõpus, kuhu ei ulatu mitte ainult nõukogude võim, vaid võim üldse.
Aga kui kured laugaste taga pasundama hakkavad, siis pidi see siin nõndasamuti kuulda olema juba muinasajal ja mõisa ajal ja Saksa ajal ja Vene ajal. Kurgedel on ükspuha, missugune lipp parajasti Pika Hermanni tornis lehvib või missugune kogu istub Toompea lossis koos.
Ja kui kurgede turluututamise kaja vaibub, siis ongi see ükspuha, sest sulle anti kogeda erilist hetke erilises kohas, kuhu sa päriselt kuulud, ja maal, mida võib küll reeta või maha müüa, aga siit ära viia ometi mitte; ja et sa oled osake sellest hetkest siin rabas, mille rikkustest mõndagi võib kadunud olla, aga mille sügavaim tähendus on jäänud. Vähemasti nende jaoks, kellele millegi tähenduse tähendus veel üldse korda läheb.



Fred Jüssi
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet