Eesti Looduse fotov�istlus
2011/05



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2011/05
Laukasool

Linud sajandi kuuekmnendate lpul ples Narva je res Permisklas hel suvel mets. Et seal kandis veel palju sjast jnud mrske ja miine maas vedeles, tuli asja ulatust uurida levalt. Telliti lennuk. Tagasiteel Tallinna lendasime le imekauni laukalise raba. See oli kusagil Viitna kandis, Narva maanteest phja poole. Pidasin koha meeles, prast uurisin kaarte, nii palju kui neid tol ajal uurida oli, ja pakkisin koti.
Nii leidsin end hel suvehtul rabast, kus ma varem ei olnud kinud ja mille sarnast ma seniajani ei olnud ninud. Lahemaast siis ei rgitud, rahvusparki veel polnud. Oli htuvalgus ja vaikus, olid laukad peegeldamas mnde ja taevast. Ei ainsatki hlt ega heli, ainult lhnad. Isegi sski polnud. Niisugust hetke hingad sgavalt sisse, aga ei tihka hsti vlja hingata.

Kisin neljateistkmnendat, kui vend Punaarmeesse ehk vene kroonusse veti. Mletan seda aprillihommikut, mil ta enam kui neljaks aastaks kodunt ra lks. Mu meel oli mru ja otsustasin ieti kll juba pev varem , et teen sel puhul koolist poppi ning lhen Hillariga Rae rappa. Mistatuslikku jahimeest Hillar Prjasaart olin kohanud hes linnataguses lepikus eelmisel kevadel ja temast sai mu metsaelu esimene petaja. Ei olnud midagi, mida Hillar poleks metsast teadnud. Nd kergitas ta katte rabalt.
Vikeses Rae rabas Tallinna klje all elas tollal linde, keda nd Eestimaa rabadel kmnendeid ninud ei ole vi vga harva veel kohata vib. Raba oli tis imesid.
Jrgmisel kevadel kutsus Hillar mu kaasa Krvemaale. Kui tookord varahommikul metsateed meie kohtumispaiga Noku talu poole kmpisin, kostsid Kakerdi raba hled vist kll enam kui kilomeetri taha. Kakerdi rabas ja mbruskonnas leidus mdunud sajandi keskel paljut, millest linnuhuviline unistada oskas ja mida tollal veel unistamatagi kogeda vis. Ma ei rgi unenost, nii see testi oli.
See Rae raba oli niigi tilluke ja kui lennuk lemiste lennuvljalt hku tuseb, siis ned, et tast nd eriti midagi alles ei olegi. Kakerdaja raba kevadhommikuid ei ole samuti enam suurt kuulda, kui sookured just pasundama ei juhtu, aga Laukasoo lumm on jnud.

Mu retked Laukasoosse jtkusid. Kisin ksi vi mne valitud kaaslasega, ikka Loobu je poolt, algul le je ht varisenud kuuske mda, hiljem leidsin koha, kust lbi je pses, kui pksid ra vtta. Telgi jtsin je taha knkale mnninoorendikku.
Kisin kevadel, suvel ja sgisel, kisin sel ja peval, ainult talved jtsin vahele. Pildistasin, jahtisin hli, ent enamasti ei teinud midagi, vaid hingasin suurte smudega sisse ksilduse hngu. Salaja, ringi piiludes, et keegi ei neks. Ikkagi reservaat. Reservaat, kuhu sattudes on tunne, et oled vaheseina taga, maailma lpus, kuhu ei ulatu mitte ainult nukogude vim, vaid vim ldse.
Aga kui kured laugaste taga pasundama hakkavad, siis pidi see siin nndasamuti kuulda olema juba muinasajal ja misa ajal ja Saksa ajal ja Vene ajal. Kurgedel on kspuha, missugune lipp parajasti Pika Hermanni tornis lehvib vi missugune kogu istub Toompea lossis koos.
Ja kui kurgede turluututamise kaja vaibub, siis ongi see kspuha, sest sulle anti kogeda erilist hetke erilises kohas, kuhu sa priselt kuulud, ja maal, mida vib kll reeta vi maha ma, aga siit ra viia ometi mitte; ja et sa oled osake sellest hetkest siin rabas, mille rikkustest mndagi vib kadunud olla, aga mille sgavaim thendus on jnud. Vhemasti nende jaoks, kellele millegi thenduse thendus veel ldse korda lheb.



Fred Jssi
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012