Eesti Looduse fotov�istlus
2011/06-07



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta orhidee EL 2011/06-07
Tõmmu käpp vajab sisulist kaitset

Eesti orhideekaitse klubi on teist korda valinud aasta orhidee. Eelmisel aastal pühendati tavapärasest rohkem tähelepanu ühele meie suurematest käpalistest – punasele tolmpeale. Tänavu tutvustame vastukaaluks üht väiksematest.

Tõmmu käpp on nii Eestis kui ka mujal Euroopas ohustatud ja väheneva arvukusega orhideeliik. Seda eelkõige traditsioonilise põllumajanduse kadumise tõttu, kuna ta asustab poollooduslikke lubjarikkaid vanu rohumaid.
Tõmmu käpp on saanud oma nime õiepungade tõmmupunase tooni järgi. Avanenud õis on valge, ruskete täppide ja joontega ning meenutab kujult veidi kaltsunukku.
Liigi teaduslik, ladinakeelne nimetus on viimasel ajal põhjustanud eriarvamusi. Eestis on see liik kaitsealuste liikide nimekirjas endiselt kui Orchis ustulata. Kuid briti teadlased liigitasid ta hiljuti perekonda Neotinea ning seetõttu võib uuemas kirjanduses kohata sageli ka nime Neotinea ustulata.

Taim on küllalt tilluke. Ehkki on leitud ka poolemeetrise õisikuvarrega isendeid, on need siiski väga haruldased. Enamasti on 6–15-sentimeetriseid taimi rohus raske märgatagi, eriti harjumata silmale. Ka õisikupikkus varieerub suuresti, sisaldades 10–60 väikest õit, millest tipmised jäävadki harilikult suletuks.
Taimed on võrdlemisi lühiealised. Populatsiooni poolelu ehk aeg, mille jooksul pool populatsioonis ühel ajal idanenud taimedest sureb, on 0,9–3,2 aastat. Üksikud isendid elavad ja õitsevad ka kümneid aastaid. Tõmmu käpa mõnekuine puhkeperiood on suvekuivuse ajal. Sinakaid leherosette võib kasvukohtades leida ka lumeta talvedel. Siiski ei võrsu kaugeltki kõik ühe populatsiooni isendid ühel ajal [6].
Nii nagu mõni teine meie käpalise liik läheb tõmmu käpp aeg-ajalt soikeseisundisse, s.t. taimed ei pruugi igal aastal endale leherosetti kasvatada ja elavad maa all oma salapärast elu juuremugulana.

Olenevalt aastast võib isegi kuni 90% taimi populatsioonis olla soikeseisundis. Pikaajaliste Eestis tehtud vaatluste põhjal on uurijad jõudnud järeldusele, et tõmmu käpa taimede suremus varieerub kõigis, ka üksteisest kaugel asuvates populatsioonides küllaltki sünkroonselt. Kuid soikeseisundit on ajendanud pigem mingid kohaliku mikrokliima olud [4].
Tõmmu käpal on juuremugulad. Õitseajal peituvad 3–6 cm sügavusel pinnases korraga kaks mugulat, millest üks on vana, talvitunud ning kärbuv. Samal ajal kasvab teine, noorem mugul, mis talletab järgmiseks aastaks varusid ning talvitub. Võrreldes teiste meie mugulaga orhideedega, on tõmmu käpa juuremugulad väikesed ega ole neist toituda võivatele loomadele nii meelepärased. Ometigi tuhnivad metssead neid sageli üles.
Metssigade kahjustused on siiski väheolulised ning mahajäetud karjamaadel loovad enamasti just metssead võimalusi tillukestel idanditel leida kohta, kus juurduda ning kulukihist läbi tungida.

Tõmmu käpa taimed õitsevad eri aegadel. Selle tunnuse poolest on ta teiste Eesti käpaliste hulgas eripärane. Isegi niivõrd, et 1990. aastal kirjeldasid Saksa teadlased Kümpel ja Mrkvicka [3] neid omaette alamliikidena: Orchis ustulata subsp. aestivalis ja Orchis ustulata subsp. aestivalis. Siiski on hiljem selgunud, et hilise õitseajaga populatsioonid ei ole ühtset päritolu alamliik, vaid pigem eri maades iseseisvalt tekkinud variandid [5].
Eestis kasvavad vara, s.t. maist kuni jaanipäevani õitsevad taimed Muhus, Ida-Saaremaal ja Kuressaare lähedal Loode tammikus. Pärast jaanipäeva, juulist augustini õitsevaid taimi võib kohata mõnel pool mandril ning Lääne-Saaremaal. Ainus koht, kus suvi läbi õitsevaid tõmmu käppi võib näha, on Loode tammik.
Tänapäeval on Eestis hiline varieteet tavalisem. Hiljem õitsevad taimed on enamasti suuremad kui varased. See on seletatav üldiselt kõrgema rohukasvuga, kuid ka sellega, et hilised populatsioonid kasvavad sagedamini tüsedamatel ja raskemini läbikuivavatel muldadel. Erinevusi on leitud teisigi. Hilistes populatsioonides on viljumine edukam, vegetatiivselt paljunetakse vähem ning soikeseisundit tuleb ette rohkem kui varastes.

Tõmmu käpp viljub kehvasti. Nektarit taim ei tooda ja varaseid õisi tolmeldavad mardikad, väike-õiesikk Leptura livida (Cerambycidae) [1] ning hiliseid väikesed kärbsed (Echinomyia magnicornis), kelle jaoks õite värv ning lõhn meenutab väidetavalt toorest liha. Selline petturlus ei taga siiski kuigi edukat seemnetoodangut. Sellel liigil on ühe taime mõnekümnest õiest arenenud paar-kolm vilja juba hea tulemus.
Halli käpaga võrreldes idaneb tõmmu käpp looduslikes kasvukohtades äärmiselt harva ja see oleneb ilmselt peamiselt niiskusest. Vegetatiivselt paljuneb see käpaliseliik harukordadel. Vahel siiski moodustuvad paari kuni kümne õisikuvarrega kogumikud.
Joonisel (#) on näha, kuidas just Mandri-Eestis on viimase viiekümne aasta jooksul leiukohtade arv vähenenud. Praegu on meil selle liigi jätkusuutlikke populatsioone alla 30. Mõnel pool saarte endistel karjamaadel kasvavad tõmmu käpa isendid hajusalt laialdastel aladel. Peamine leiukohtade kadumise põhjus on karjamaade ja niitude võssakasvamine.
Samalaadne vähenemine on teada ka Inglismaal, Madalmaades, Vahemere regioonis jpm. Euroopas. Veel vaid mõnel pool mäestikes on liik võrdlemisi tavaline [2]. Eesti aladel jõuab tõmmu käpp oma levila põhjapiirile. Lõunas on ta levinud kuni Prantsusmaa Vahemere rannikuni ning idas Uuraliteni.
Just tänavu saab valmis ka aasta orhidee kaitseks mõeldud tegevuskava ning äsja kehtestati keskkonnaministri määrusega hulk käpaliste püsielupaiku, nende hulgas mitu tõmmu käpa kaitseks. Siiski tuleb arvestada, et liikuva ja lühiealise liigina on taimed teadaolevates kohtades sageli hääbunud valgusolude halvenemise tõttu, samal ajal kui uusi leiukohti võib maakasutuse muutudes ka juurde tekkida. Seetõttu peab olema valmis kiiresti püsielupaiku üle vaatama ning vajaduse korral piire muutma.

Andmed tõmmu käpa leidude kohta on väga oodatud aadressile kadri.tali@emu.ee või kirja teel: EMÜ PKI BO, Riia 181 51014 Tartu.

1. Cingel van der, Nelis A. 1995. An Atlas of Orchid Pollination. A. A. Balkema, Rotterdam.
2. Delforge, Pierre 1995. Orchids of Britain and Europe. Harper Collins Publishers, London, UK.
3. Kümpel, Horst; Mrkvicka, Alexander Ch. 1990. Untersuchungen zur Abtrennung der Orchis ustulata L. subsp. aestivalis (Kümpel) Kümpel & Mrkvicka. Mitteilungsblatt, Arbeitskreis Heimische Orchideen 22. Baden-Würtemberg: 306–24.
4. Shefferson, Richard P.; Tali, Kadri 2007. Dormancy is associated with decreased adult survival in the burnt orchid, Neotinea ustulata. – Journal of Ecology 95: 217–225.
5. Tali, Kadri et al. 2006. Little genetic differentiation across Europe between early-flowering and late-flowering populations of the rapidly declining orchid Neotinea ustulata. – Biol. J. of the Linnean Soc. 87: 13–25.
6. Tali, Kadri; Kull, Tiiu 2002. Highly variable flowering time in Orchis ustulata (Orchidaceae): consequences for population dynamics. – Nordic Journal of Botany 21: 457–466.


Kadri Tali (1966) on botaanik, uurinud tõmmu käpa ja teiste käpaliste ökoloogiat.



Kadri Tali
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012