Eesti Looduse fotovõistlus
2011/06-07



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Angerjas EL 2011/06-07
Angerja ajaloolisest levikust Pärnu jõe kesk- ja ülemjooksul

Tänapäeva eestlasele seostub angerjas ikka kas Võrtsjärve või mere, vähem ka Peipsiga. Peaaegu täiesti on unustatud angerjas kui looduslik jõekala.

Unustus kajastub ka riigiametnike tegevuses. Angerjamaime asustatakse vaid Lõuna- Eesti järvedesse, eeskätt Võrtsjärve, kuigi Võrtsjärve angerjad ei saa end ise taas toota ning neid tuleb pidevalt taasasustada, et sugu välja ei sureks.
Looduslik taastootmine on mõeldav vaid neis veekogudes, millest on vaba pääs Läänemerre ja sealt Sargasso merre, nii et uued angerjapõlvkonnad saaksid nooruspaika naasta. Üks selliseid on olnud Pärnu jõgi. Paraku on tammid, paisud ja jõgede süvendamine viimase poolsajandiga teinud oma töö ja angerjas on Pärnu jõestikust kadunud.
Vaadelgem angerja ajaloolist levikut Pärnu jõe kesk- ja ülemjooksul Järvamaal.

Järvamaa nimi ei tulene siinse kandi ohtratest järvedest. Vastupidi – järvi on Järva maakonnas väga vähe. Sõna „järv” all mõisteti Muinas-Eestis ka soolaugast või veesilma: Järvamaal on olnud rohkelt soid. Muistne maakonnanimi Järvamaa tähendab seega soode, laugaste maad. Muudest veekogudest annavad aga tooni hoopis Jägala ja Pärnu jõgikonna kleenukesed lätted ja väikesed, kuid tihedalt kulgevad lisajõed.
Angerja jälgi ajades võtkem aluseks 1686.–1689. aasta Rootsi-aegse mõisate riigirevisjoni andmed, mis annavad hea pildi vesikonnast püütava kalastiku liigilise koosseisu muutumise kohta piirkonniti, ning hakakem liikuma ülemjooksult allavoolu.

1. Roosna-Alliku mõis (Halliko; vt. numbri järgi asupaiku juuresolevalt kaardilt; sulgudes on lisatud koha nimetus kaardil, kui see erineb praegusest). Revisjoni kohaselt ei püütud mõisa alt voolavast ojast (Pärnu jõe lätted) muud kala kui forelle ja hauge. Angerjat mainitud ei ole.
Tollal kuulusid mõisate juurde tüüpiliselt kogretiigid, Roosna-Allikul oli neid kaks. Väga huvitav on märkus, et üks kogretiikidest, mis asus veski taga ja oli 100 sülda pikk ja 20 sülda lai, „on asustatud haugide, forellide ja kokredega” (besätt med gieddor, foreller och rudar) [2]. Isegi kui tegu oli juhuslikku laadi katsetusega, on see arvatavasti kõige varajasem teade forelli kunstliku kasvatamise kohta Eestis.

2. Purdi mõis. Jõest, mis kulges otse mõisa all ja lähtus Roosna-Allikult (Pärnu jõgi), püüti mõisa vajadusteks hauge, ahvenaid, särgi ja forelle [3]. Angerjat ei ole nimetatud.

3. Pärnu jõgi ja lisajõgi Vodja: Viisu mõis (Wieso). Ojast, mis kulges poole miili kaugusel Viisu mõisast ja sai alguse Roosna-Allikult (s.t. Pärnu jõest) püüti siin-seal „mõningaid forelle, hauge, angerjaid ja lutse” (nagre foreller, jeddar, ahl och lakor), seda vaid korvide ja liividega. Väikesest ojast, mis asus otse mõisa all (Vodja jõest), püüti aga paiguti forelle – ei muud [5].
Muuseas, eeltoodud kolme piirkonna andmetele tuginedes võib ümber lükata ka Max von zur Mühleni 1898. aastast pärineva ning hiljem levinud ja kinnistunud arvamuse, nagu poleks jõeforelli leidunud Pärnu ülemjooksu vetes mujal kui Vodja jões [11].

4. Lisajõgi Esna: Öötla mõis (Oetla). Mõisas püüti kala üksnes väikeses ojast (Esna jõest) ja saagiks saadi „mõningaid hauge, väikesi lutse ja angerjaid, milliseid püütakse liividega” (nagre gieddor, sma lakor och aalar med lijfwar fangas). Muud kalapüüki polnud [4].

5. Lisajõgi Vodja. Vodja mõisa (Wodja) all saadi väikesi hauge, särgi ja lutse, Mäo mõisa piirkonnas aga hauge, särgi ja väikesi forelle [11]. Angerjat ei ole nimetatud.

6. Paide linn (Weissenstein). Mõisate revisjonis pole angerjapüüki Paide linna all mainitud (linn kuulus tollal osaliselt Mäo mõisa jurisdiktsiooni alla), seevastu on angerjat korduvalt märgitud Paide lossi 1584.–1589. aastate arveraamatutes [12]: kui lossi külje all Pärnu jõel asuva veski renti. Nimelt tuli möldril peale jõest püütud värske kala tasuda lossile ka kuni 40 kg värsket angerjat (fersk all) aastas. Kogusaak oli ilmselt suurem. Sõnastus annab aimu tollasest ettekujutusest, mis tegi veel vahet „kalal” ja „angerjal” kui söödaval vee-elukal, kuid siiski mitte päris kalal.

7. Kirna mõis. Mõisa alt jõest (Pärnu jõgi) püüti üksnes mõisa tarbeks „hauge, ahvenat, angerjat ja aeg-ajalt mõningaid lutse” (gäddor, abborrar och ahl och da och da nagra laker) [7]. Veel kuulus mõisale eemal asuv väike Vissuvere umbjärv ning tüüpiline kogretiik väikeste kokredega. Mõisa püügivarustus koosnes vaid ühest suurest ja vanast noodast, mille tiivad olid kumbki neli sülda pikad [1].

8. Türi-Alliku mõis (Alliko). Mõisa alt jõest (Pärnu jõgi) püüti mõisa tarbeks üksnes suviti mõningaid hauge, ahvenaid, särgi, angerjaid, lutse, ajuti ka mõningaid turbi (turbar) [8]. Huvitav on märkida, et turva nimetus on esitatud tuletisena eestikeelsest sõnast: rootsi keeles on turb hoopis färna. Samamoodi on revisjonis talitatud mujalgi, näiteks on jäetud tõlkimata eestikeelne sõna „[sauna]lava”. Asi on selles, et kuningas Karl XI 1685. aasta keeleseadus kehtestas Rootsi Eesti provintsides eesti keele sisuliselt siseriiklikuks ametikeeleks, eriti kirikutes. Pealegi küsitlesid revisjonimehed mõisnike kõrval ka talupoegi.

9. Pärnu jõgi ja Prandi jõe suue: Särevere mõis (Serrefer). Revisjoni kohaselt „peale mõlema aadri”, s.t. Pärnu jõe ja Prandi jõe, kust püüti vaid hauge, ahvenaid, turbi ning särgi, muud kalapüüki polnud. Angerjat ei ole märgitud. Kalapüügivahendeist leidus vaid üks vana liiv [9]. Märksa hilisemast ajast on ometi andmeid angerja püügi kohta mõisale kuulunud Luisu veskis Prandi jõel (vt. allpool).

10. Laupa mõis. Mõisa tarbeks püüti hauge, ahvenaid, särgi ja angerjaid (giäddor, abborre, mörter och aal) [6].

11. Lisajõgi Kolu jõgi: Kolu mõis (Kollo). Mõisa alt jõest (Kolu jõgi) püüti mõisa jaoks hauge, ahvenaid, särgi, angerjaid ja turbi. Muud kalapüüki mõisas polnud [10].

Kolme sajandi tagust statistikat võib täiendada lähimineviku andmetega. Kalaspordiveteran Enn Treufeldt Lokuta külast on autorile teatanud (11.02.2011), et püüdis Lintsi lisajõest Lokutast (12: Lokkota) aastail 1959–1963 korduvalt suuri angerjaid. Tema sõnutsi püüdis ka Prandi jõel asuva Luisu veski (13: Luiso) omanik Viktor Kõre 1930. aastatel oma veski tammilt angerjaid, kusjuures „püügil kasutatavat liivi tuli pidevalt raputada, et angerjad sabapidi sealt välja ei roniks”. Samuti leidus Treufeldti teatel suurel hulgal angerjat 1950. aastatel nii Kolu mõisa all kui ka Lintsi jões Karjaküla all (14: Karjakül).
Türi-Allikul (8: Alliko) olevat Enn Treufeldti sõnutsi 1930. aastatel innukaim angerjapüüdja olnud Türi politseikomissar Kraav. Kalaspordiveteran Egon Põllu Paidest on autorile teatanud (11.06.1999), et Pärnu jõe süvendamisel 1950. aastatel tõsteti Türi-Allikul koos mudaga kaldale ka angerjaid. Samuti olevat jõel asuva Jändja paisu (15: Säge) juurde kuulunud kastikujulised angerjatrepid, et angerjas ülesvoolu pääseks.

Võib järeldada, et angerjas oli Pärnu jõe ülemjooksul küllalt tavaline Viisu, Paide, Kirna ja Laupa piirkonnas, ülemjooksu lisajões Esna jões ning keskjooksul Kolu-Lintsi ja Lokuta lisajõgedes. Kokku on revisjoni kaheteistkümnest mõisapiirkonnast angerjat leidunud tervelt kaheksas, kui juurde arvata ka Paide lossi arveraamatu andmed ja hilisemad suulised teated Luisu veski kohta.
Angerja leviku ülemine piir Pärnu jõel oli Viisu mõisa piirkond, kus ta elutses koos haugi, lutsu ja forelliga. Viisu piirkonnast ülesvoolu Purdis ja Roosna-Allikul, kus domineeris forell, angerjat ei leidunud.
Kõige külmemaveelises Pärnu lisajões, juba toona forellijõena tuntud Vodja jões, ei näi angerjas elutsenud olevat. Ootuspäraselt leidus angerjat aga Vodja jõest kohati vaid kolme kilomeetri kaugusel paralleelselt kulgevas Esna jões. Selle Pärnu ülemjooksu lisajõe veerežiim on tunduvalt soojem kui Vodjas ning siin omakorda puuduvad andmed forelli kohta. Esna jões oli angerja leviku ülemine piir Öötla mõisa piirkond.

Pärnu jõe kesk- ja ülemjooksu angerjad ei olnud seotud ühegi järve kui elu- või toitepaigaga: jõega ühendunud järvi vaadeldud alal ei leidunud. Levila piirdus ainuüksi jõgedega. Seega võime rääkida sealsest angerjast kui tüüpilisest jõekalast.
Angerjas oli ka tavaline püügikala, hoolimata tollastest primitiivsetest püügivahenditest. Seda isegi siis, kui teised kalaliigid on piirkonniti vahetunud. Pärnu vesikonnas oli angerjas seega omaette liik par excellence.
Seda kõike on tähtis meeles pidada muu hulgas seetõttu, et Euroopa angerjavarud on väga tugevasti vähenenud. Pärnu jõelt tuleks eemaldada kalatõkked ja asuda hoolitsema eesti angerja eest mujalgi kui ainult Võrtsjärves.

Kalle Kroon (1966) on ajaloomagister, töötab teadusliku uurijana Stockholmi ülikoolis.


1. Eesti Ajalooarhiiv, f. 1, n. 2, s. 942 (Järvamaa 1686.–1689. a. adramaade revisjon).
2. Eesti Ajalooarhiiv, f. 1, n. 2, s. 942: 262.
3. Eesti Ajalooarhiiv, f. 1, n. 2, s. 942: 838.
4. Eesti Ajalooarhiiv, f. 1, n. 2, s. 942: 963.
5. Eesti Ajalooarhiiv, f. 1, n. 2, s. 942: 1018.
6. Eesti Ajalooarhiiv, f. 1, n. 2, s. 942: 1075.
7. Eesti Ajalooarhiiv, f. 1, n. 2, s. 942: 1100.
8. Eesti Ajalooarhiiv, f. 1, n. 2, s. 942: 1119.
9. Eesti Ajalooarhiiv, f. 1, n. 2, s. 942:1152.
10. Eesti Ajalooarhiiv, f. 1, n. 2, s. 942: 1175.
11. Kroon, Kalle 2007. Jõeforelli päritolust Kesk-Eestis. – Eesti Loodus 58 (8): 442–443.
12. Rootsi Riigiarhiiv. Baltiska Fogderiräkenskaper. Wittensteens Slott. Räkenskaper för ar 1584–1589.


LISAKAST:

Kas angerjaid Võrtsjärve asustada on jätkusuutlik? Kommenteerib ihtüoloog Randel Kreitsberg:

Eestis on põhimõtteliselt kaht tüüpi angerjat: sisevetesse (Võrtsjärve-Peipsi vesikonda, Vooremaa järvedesse) asustatud angerjas ning mereangerjas, kes vähesel määral ka jõgedesse levib. Suur osa Põhja-Eesti ranniku mereangerjast on sinna sattunud tegelikult Peipsi vesikonnast Narva jõe kaudu – päritolult seega ikkagi asustatud. Võrtsjärve limnoloogiakeskus Ain Järvalti juhatusel on angerja levikut uurinud nii tavaliste plast- kui ka raadiomärgiste abil ning selgitanud, et angerjas pääseb vabalt Narva hüdroelektrijaama turbiinidest läbi. Võrtsjärve-Peipsi süsteemis märgistatud kalu on hiljem välja püütud Eesti põhjarannikul, kaugemad taasleiud on olnud Sõrve sääre tipus ja neli kala koguni Taani väinades. Seega on väga tõenäoline, et osa Eesti sisevetesse asustatud angerjaid jõuab Sargasso merre kudema.
Viimane sats klaasangerjaid lasti Võrtsjärve mai alguses. Võrtsjärves kasvab angerjas hästi ja kiiresti, sest seal leidub palju sobilikku toitu.
Angerjas on ohus üle ilma: IUCN maailma punases raamatus on ta märgitud kui hävimisohus liik. Seetõttu keelati näiteks tänavu jaanuaris klaasangerja eksport Euroopa Liidust väljapoole. Enne ostsid seda palju näiteks Hiina kalakasvatajad, mis päädis sellega, et suur osa Sargasso meres koorunud noortest angerjatest siirdus Kaug-Idasse, kust nad kindlasti tagasi kudema ei jõua.



Kalle Kroon
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet