Eesti Looduse fotov�istlus
2011/06-07



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2011/06-07
Me pole ainsad teadlikud olendid universumis

hel teie raamatul on pnev pealkiri: Moraalsed masinad: petades robotitele tegema vahet igel ja vral. Tavaliselt peetakse moraalsust millekski ainult inimesele eriomaseks. Kas testi on vimalik petada seda ka robotitele? Mis on peamised takistused?

Raamatus eristame kolme liiki tehislikku moraalsust, srast moraalsust, mis vib olla masinatel. Esimese puhul on masina programm ette ninud tema kikvimalikke eetilist kitumist nudvaid olukordi ning igahe puhuks on tarkvarasse sisse kirjutatud protseduurid, mida jrgida.
Teist nimetame funktsionaalseks moraalsuseks (functional morality). Neme sellel tulevikus thtsat kohta, sest robotid muutuvad ha iseseisvamaks. Meie mber tegutseb ha rohkem masinaid ilma meie otsese jrelevalveta. Kik nad reageerivad omal moel maailma nhtustele. Kuigi sellega ei ole siiani eriti tegeldud, viks srastele masinatele anda vime, mida nimetame eetiliseks tundlikkuseks (ethical sensitivity). Masinad peaksid tajuma sedatpi muutusi enda mber, mis on eetilisest vaatenurgast meile olulised.
Vga lihtne nide. Kui hakkan sulle rkima mnd labast nalja ja nen su nost, et paned seda nalja pahaks, siis lpetan selle jutu, vabandan vms. Sest olen tundlik su ebamugavuse mrkide suhtes.
Teadlased ttavad praegu selle kallal, et selgitada meie emotsioone, teised teadlased pavad selgitada tehisintellekti autonoomia vimalusi, aga veel ei pta panna neid kaht asja kokku, masinasse, mis suudaks jrgida inimestele omaseid normatiivseid, eetilisi piire. Oma raamatus oletame, et selles nn. funtksionaalse moraalsuse suunas saame minna sna kaugele.
Tielikust inimlikust moraalsusest vib tulemus ometi jda viletsamaks. Inimmoraal hlmab hulka srast, mida on tehisintellektile vga raske klge pookida. Niteks teadvus, aga samuti vga hea ppimis- ja tunnetusvime. Neid unistatakse luua ka tehisintellektile, kuid see vib saada vimalikuks ilmselt alles vga kauges tulevikus.

Kas eetika on oma olemuselt lihtsalt evolutsiooniline kohastumus, et saada paremini lbi kaaslastega?

Sellele olen muidugi palju melnud. Ttasin omajagu koos Marc Beckoffiga, kes uurib mngukitumist eri loomadel, eriti koertel ja nende sugulastel, nagu koiottidel. Tema on thele pannud, et loomad pravad thelepanu sellele, et nad mngiksid ausalt. Kui ks loom annab teisele signaali, et ta mngib, ja seejrel hammustab liiga tugevasti, s.t. rikub reeglit, siis tuleb tal kannatada tagajrgede all. Nii et eri olukordades seavad loomad ksteisele eri ootusi ja saavad ka tagasisidet, kui neid rikuvad. Beckoff nimetab seda eelmoraalseks vimeks (proto-moral capability). Srane vime on loomade seas vga laialt levinud, ei piirdu kaugeltki inimesega.
Tasub panna thele, kuidas meie endigi ettekujutus he vi teise kitumisviisi paslikkusest eri olukordades oleneb samamoodi signaalidest, mida saame ksteiselt. Vtkem kas vi mu nalja nide. Aga ka tsisemalt: kui torkan tnaval mne vikese lapse ktte sstlanela, olen kitunud valesti. Aga kui teen sedasama arstina vastuvtukabinetis, on kik korras.
Tavatseme anda ksteisele kiksuguseid signaale, mis muudavadki kitumise sobilikuks vi sobimatuks, heakskiidu vi pahakspanu subjektiks, olenevalt olukorrast. Arvan, et srane vastastikuse tagasiside phistruktuur leidub lihtsamal kujul teisteski loomades. Seda uurides saame htlasi aimu, mil moel tpselt on inimene selle struktuuri edasiarendus.

Rkisite koerlastest, ent kui levinud moraalilaadsed omadused looduses siiski on? Kas seda on uuritud? Tundub sna uus teema.

Me ei tea veel piisavalt, et seda elda. Minu roll filosoofina on veidi teine: selgitada skeptikutele, et loomade seas on leldse katsetega vimalik moraali kindlaks teha. Hulk skeptikuid vidab, et see pole phimtteliselt vimalik.
ks viis ongi vaadelda ja vrrelda sedasorti vastastikuse tagasiside mehhanisme eri loomade seas: seda, kuidas loomad pivad ksteiselt, mis ja kus on sobilik. Vhemalt primaatide seas on selle kohta ilmselt piisavalt tendusmaterjali.
Aga ka niteks kngurudel on uuritud nhtust, mida nimetatakse enesehndikppimiseks (self-handicapping): kui nad mngeldes poksivad, siis suurem, domineeriv knguru vitleb piltlikult eldes ks ksi selja taga. Ta ei l nii kvasti, kui suudaks, laseb endaga teha asju, mida ta telise vitluse puhul iial ei laseks. Seega, kitumisnorm muutub olenevalt olukorrast.

Siin konverentsil [zoosemiootika konverents tnavu kevadel Tartus] tutvustati teid kui mitmeklgset isikut: filosoof, bioloog, pshholoog. Kuidas neid teemasid seostate? Kas teie loomauuringud on aidanud teil olla parem filosoof ja vastupidi, kas filosoofia on aidanud teil loomi paremini lbi nha?

Pan mitte liiga palju muretseda selle prast, millisesse lahtrisse ma just sobitun. Kas bioloogia on muutnud mu paremaks filosoofiks? Kindlasti leidub teiste filosoofide seas nii neid, kes tlevad jah, kui neidki, kes vastavad eitavalt. Arvan, et tuues eri aladel pitu omavahel kokku, suudan lihtsalt teatud probleeme paremini mrgata ja neile vastuseid otsida. Mnede arvates on see vrtuslik ja mulle sellest piisab. Mind ei huvita, et rahuldaksin kiki kogu aeg.
Ise arvan kll, et sellest on kasu. Alustasin pinguid mnedest filosoofidest, kes vitsid, et loomadele pole mtet omistada vimeid, mida ei saa testada, mille puhul ei paista vimalust, kuidas neile ssteemsete uuringutega kinnitust leida.
Pan srast ignorantsust kummutada. Enamik filosoofe, keda tollal lugesin, ei olnud eales lugenud teaduskirjandust, nad ei tundnud teadust. Nad lihtsalt istusid oma tugitoolis ja mtisklesid: ma ei kujuta ette, kuidas viks uurida, kas koer tunnetab ausust (has a sense of fairness), seega on tegu mttetu ksimusega. Aga nad ei teadnud tuhkagi koerte kohta. Vi teaduse kohta, mis suudab sellele ksimusele vastata.

Mned teie raamatute pealkirjad: Mistuse liigid (Species of mind) ja Mistuse evolutsioon (Evolution of mind). Kas on vimalik eri liikide mistusi klassifitseerida, niteks nagu liike endid klassifitseeritakse nende pritolu jrgi? Ja mis tunnuste phjal seda teha?

Hea ksimus. Poolteist aastat tagasi Austraalias arutlesime hel konverentsil: kas viksime tulla vlja millegi kognitiivsete vimete perioodilisustabeli sarnasega? Niteks mlu hel teljel ja thelepanu teisel teljel. Ja loomaliigid leiavad tabelis oma koha selle alusel, kui keerukat tpi on nende mlu vi thelepanu.
Srane tabel oleks imeline. Aga praegu meil seda kindlasti veel ei ole, pole teada sedagi, mis tunnuste alusel lahterdada. Vajame veel palju rohkem teavet eri loomaliikide kitumise kohta.
Vtame vrdluse keemiast. Enne perioodilisustabelit osati kll ldjoontes klassifitseerida metalle jms. aineid, kuid polnud ssteemset jrjekorda. Kulus ratu hulk uurimistd eri ainete ja nende kombinatsioonide kitumise ksikasjade kallal, et ldse hakata aimama selle kige all peidus mingisugust ssteemi, hist korraprast struktuuri.

Igatahes vga inspireeriv oli teie hoiatus nn. trofeejahi kohta: paljud teadlased proovivad hinal leida ha uusi omadusi, mille poolest loomad inimesega sarnanevad, ning unustavad, et sama huvitav vi veelgi huvitavam on saada teada, mille poolest nende maailmapilt on meie omast erinev.
Aga tulles tagasi filosoofia juurde: mulle tundub, et inimese jaoks kipuvad looduses olema krgema moraalse vrtusega need flogeneetilised liinid, kes on meile lhemalt sugulased: inimahvid, primaadid, imetajad, selgroogsed, loomad ldiselt vrreldes taimede, seente vi muude olenditega. Kui mtlema hakata, siis paneb imestama, mis kll viks olla selle phjus.

Siin vib palju spekuleerida ja oletada. Khklen seda tegemast, sest arvan, et siin taga on tegelikult peidus empiiriline, katsete abil selgitatav probleem.
Ilmselge on ks: tunneme teatud iseenda omadused kergemini ra lhemalt sugulastes kui kaugemates. Roti ilme, kes maitseb midagi vastikut, on meile ilmselt mrksa arusaadavam kui sisaliku oma. Nii seavadki mned inimesed lausa kahtluse alla, kas sisalikel ldse on teadvus.
Meie kaugemate sugulaste tundeavaldusi on testi keeruline kaardistada, leida neile koht meie endi phireaktsioonide suhtes. Lhemate, niteks imetajatega, jagame nii paljut, et suudame neid vaadates tihtipeale juba intuitiivselt nende tundeid hoomata.
Tuleb arvestada muidugi ka teistpidist ohtu: et oleme liiga antropomorfistlikud, projekteerime seda, mis meis endis toimub, liiga julgelt teistele liikidele. Ent sinu ksimus oli pigem: miks meil leldse tekib teist liiki olendite suhtes srane reaktsioon, kaastunne vi empaatia ei saa eitada, et vhemalt osalt on phjus nende sarnasus meiega.

Tunneme teistes liikides ra iseennast?

Jah. See viib tagasi su ksimuse juurde, et kuidas filosoofia sobitub siia pilti. ks filosoofia definitsioone on mu meelest iseenda mistmine. Kuidas ennast mista ikka nnda, et vrdled end nende asjadega universumis, mis on sinuga kige sarnasemad. Vaadates, mille poolest oleme nendega sarnased ja erinevad, hakkame mistma enda kohta, inimese kohta maailmas. See ongi, mida filosoofia pab selgitada: mida me siin teeme, kuidas me siia saime.
Loomulikult vaatame loomi: mitte midagi muud, mis oleks meiega vhegi nii sarnane, maailmas ei leidu.
See on htlasi phjus, miks tehisintellekti teema niivrd kirgi ktab. Oleme elevil, kas suudame ehitada midagi, mis on meile veelgi sarnasem kui looduse enda looming.
Sedaviisi on ka kaks minu pealtnha vga erinevat huvi vga ldisel tasemel seotud. Aga nii ldisel tasemel ma ei tta, uurin konkreetsemaid ksimusi, olgu siis robootikas vi koloogias.

Vib-olla lihtne ja loll ksimus: kuidas defineerida teadvust? Ja taas: kui laialt vib see olla levinud mitteinimeste seas?

Kui see on lihtne ja loll ksimus, siis sedasama lihtsat ja lolli ksimust on kik ksinud kogu aeg. Taas, arvan, et teadvuse olemust mistame veel vaid osaliselt.
Tulles tagasi mu keemia analoogia juurde: kui paluda defineerida teadvus meie praeguste teadmiste seisu phjal, siis on see sama hea kui paluda alkeemikul defineerida, mis on kuld. Alkeemik oskab vaid elda, et kullal on teatud omadused: suhteliselt pehme, metallilikega jne. Aga ta ei taipa mhkugi selle elemendi aatomstruktuuri kohta mis tegelikult phjustab need omadused, mida ta neb vi oskab mta.
Teadvuse puhul oleme umbes samas seisus. Tajume selgelt selle olemasolu ksteisel. Ehkki mned inimesed armastavad rhutada, et keegi ei saa olla kindel teise inimese teadvuses, arvan, et see on vale. Vime olla sna kindlad, et meil ksteisel on teadvus olemas.
Mu meelest on ka piisavalt alust oletada, et me pole ainus teadvusega liik. Teadvuse struktuuri me ometi ei taipa. Siin on veel hulk td ees neurobioloogial ja kitumisteadusel. Aga ka filosoofial, mis otsib vastust ksimusele, kas isegi siis, kui neuro- ja kitumisteadused on andnud oma parima, oleme ldse teadvuse mistmisele lhemale judnud. Vib-olla otsustame hoopis, et oleme ksinud valesid ksimusi. Just srase otsuseni filosoofia aeg-ajalt juab.

Tulles siinse konverentsi juurde: rhutasite oma ettekandes, et te pole semiootik, aga ma pan siiski rkida ka semiootikast. Mulle tundub, et Tartu likoolis on veidi mistmatust n.-. klassikaliste bioloogide ja semiootikute vahel. Klassikalised bioloogid nikse mitte mistvat, milleks on semiootika neile hea. Mis rolli nete teie zoosemiootikal bioloogias?

Arvan, et jagan paljuski seda skeptilisust. Nen nelja vimalust. Esiteks, vib-olla ei olegi mingit rolli. Teiseks: vib-olla on paljud sellega tegelenud juba pikka aega, aga nad lihtsalt ei teadnud, et tegelevad zoosemiootikaga. Kolmandaks, nn. heuristiline roll: zoosemiootika leiab ja tstatab olulisi ksimusi, isegi kui ta ei suuda anda nende vastamiseks sobivat teooriat. Ja neljas: et zoosemiootika on lausa alternatiivne paradigma vi teooria, mis viks asendada mnd senist.
Nimetatud neljandale rollile pole mul seni kuigi kva tuge nha nnestunud. Ilmselt just see on tekitanud pettumuse ka paljudel klassikalistel bioloogidel. Kahtlen veidi ka kolmandas, heuristilises rollis. Kui vaatame, mis toimub loomade tunnetusteaduses (animal cognition science) vi bioloogias ldiselt, siis seda ilmselt ei juhi semiootiline vaateviis. Rkides teisest rollist, siis isegi kui peaks selguma, et bioloogid on semiootikaga tegelenud enda teadmata, ei veena see kuidagi eksplitsiitse semiootilise vaateviisi eelistes senise alateadliku semiootika asemel.
Lppude lpuks, teadlased on vga pragmaatilised: nita mulle, mis kasu ma saan, kui jrgin su vaateviisi! Tundub, et paljud knelejad siin ritavadki just seda nidata. Teised jlle peavad srast seletamist valeks. Semiootikute endi seas tundub endiselt olevat palju vaidlust selle le, kuidas semiootika peaks leldse teadusega suhestuma.

Vga pnev oli Kalevi Kulli [Tartu likooli biosemiootika professor] ettekanne, mis jagas kogu teaduse fsikaks ja semiootikaks. Nagu ma aru saan, teie sellega ei nustu?

Arvan kll, et fsika ja eluteaduste vahel on selged erinevused, ent kokkuvttes piirnevad need vaid he vi kahe asjaga. Vib-olla lihtsalt kaks viisi elda sedasama asja.
Esiteks: elusssteemide rmine keerukus vrreldes enamiku fsikaliste ssteemidega. See keerukus hlmab igasuguseid tagasisidemehhanisme, mistttu fsika triistu ei saa elusssteemidele otseselt rakendada. Ja teiseks: kui fsika ja keemia nikse otsivat vga ldisi seadusprasusi vtkem kas vi Newtoni ja Einsteini seadused , siis bioloogia edeneb pigem, uurides ksikuid mehhanisme, tuhandeid vga keerukaid viise, kuidas eluaine molekulid ksteist mjutavad. Ei ole ldist rakuseadust. Rakk on vga mitmeklgne ja keerukas mehhanism.
Aju ja seetttu ka mistus (mind) on vaid osake vga keerukast bioloogilisest olendist, ent mnes mttes on see siiski elusolendi kige keerukam osa. Isegi lihtsal C. elegansil (umbes millimeetri pikkune maruss Caenorhabditis elegans: ks thtsamaid mudelorganisme geneetikas ja arengubioloogias toim.), kel on kehas vaid tuhat rakku, on le kolmandiku neist nrvirakud. See on knekas mrk nrvissteemi thtsusest isegi kige lihtsamale olendile.

Teie teadusharu nimetatakse kognitiivetoloogiaks (cognitive ethology). Mida see thendab? Eesti Looduse lugejad teavad Konrad Lorenzi ja Niko Tinbergeni raamatute jrgi, mis on etoloogia: teadus loomade kitumisest. Kuid mis on kognitiivetoloogia uurimisobjekt?

Tinbergeni ja Lorenzi ajal pdis pshholoogia loomi mista eelkige tingitud reflekside jms. lihtsate keskkonnavastuste kaudu. Bioloogid samas uurisid olendite pritud omadusi, kitumise puhul nimetatakse neid tavaliselt instinktideks.
Seega etoloogid, Lorenz ja Tinbergen eriti, kujutlesid organisme kui segu instinktist ja pitud kitumisest. Hiljem etoloogia justkui lhenes eri harudeks: kitumiskoloogia, sotsiobioloogia, neuroetoloogia jt.
Mis on kognitiivne etoloogia? Sellele on kaks vastust. Esiteks, nagu tles termini looja Donald Griffin: lahterdades kitumise vaid instinktideks ja tingitud refleksideks, jeti kahe silma vahele loomade elu thtis tahk: teadvus (conciousness), subjektiivne teadvelolek (subjective awareness). See probleem oli tema snutsi nii klassikalistel etoloogidel, biheivioristlikel pshholoogidel kui ka kigil neil teistel harudel.
Seega ks kognitiivse etoloogia definitsioone on loomade teadvuse uurimine.

Kas see on seotud omailma (sks. Umwelt: kuulsa eesti biosemiootiku Jakob von Uexklli termin) teemaga?
Omailm on ks neid kontseptsioone, mis aitavad mista, kuidas eri olenditel on erisugune tajupilt (awareness) oma keskkonnast. Niteks koera omailm on lausa le ujutatud lhnadega, vrreldes inimese omailmaga.
Aga Griffini ksimus oli veidi teine. Mitte, milliste keskkonna omaduste suhtes ks vi teine olend on tundlik, vaid mis juhtudel see tundlikkus kerkib subjektiivse teadlikkuse (subjective awareness) tasemele. Isegi inimest mjutavad paljud keskkonna stiimulid, ilma et me ise neist ldse teadlikud oleks. Nii ka teisi loomi. Mistagi peame kll hsti tundma looma omailma, et tema teadlike tajude kohta ldse midagi sisukat arvata.
See oli ks kognitiivetoloogia mratlus. Aga on ka teine, mille jrgi see teadusharu ei tegele vaid teadlikkusega, vaid vastustab laiemalt seda, et kitumist seletatakse lihtsakoeliselt, vaid instinktide ja seostava ppimise (associative learning) kaudu. Ning ritab vaadelda olendite nrvi- ja tunnetusssteeme sootuks ksikasjalikumalt.
See on koosklas tunnetusteaduse (cognitive science) ldise arenguga, kus keeldutakse seletamast inimese kitumist lihtsakoeliselt, nagu tegi B. F. Skinner (Burrhus Frederic Skinner, ks mdunud sajandi mjukamaid pshholooge, kelle arvates teadvus ei suuda inimese tegevust ajendada, vaid on ksnes selle saadus toim.). Kognitiivetoloogia pab sraseid lihtsaid seletusi kigutada ka loomade puhul.
Vi vhemalt loomade kitumise teatud tahkude puhul. Siit kerkibki ksimus, millised kitumisviisid vrivad tunnetusteaduslikku ksitlust, ja milliste puhul piisab endiselt Pavlovi tingitud refleksi vi Skinneri operantse tingimise (operant conditioning) mistetest.

Kas mingisugune teadvus vib olla olemas isegi rakul vi taimel?

Olen endiselt seda meelt, et piisavalt raske on leida kinnitust isegi kala teadvusele. Sedatpi probleemid tuleks lahendada kigepealt. Ei tasu hpata liiga kiiresti liiga kaugele. Enamik inimesi suudab vast mista ksimust: kas kalal on teadvus? Aga kas taim on teadlik, kas bakter on teadlik sel juhul pole isegi enam selge, mida selle miste all silmas pead.


CV

Colin Allen (1960) on teadusloo ja teadusfilosoofia professor ning tunnetusteaduse (cognitive science) professor Indiana likooli kunstide ja teaduste kolledis. Tegutseb ka sama likooli filosoofiateaduskonnas ning loomade kitumise tervikliku uurimise keskuses (Center for the Integrative Study of Animal Behavior).
Tema philine uurimisala on tunnetusteaduse filosoofilised alused, keskenduses eriti muudele loomadele kui inimene. Raamatute Moral machines: teaching robots right from wrong (Moraalsed masinad: petades robotitele tegema vahet igel ja vral), Species of mind (Mistuse liigid) kaasautor ning raamatute The evolution of mind, (Mistuse evolutsioon), Natures purposes (Looduse eesmrgid), The cognitive animal (Tunnetuslik loom) ja Philosophy across the life sciences (Filosoofia eluteadustes) jt. toimetaja.
Erinevalt tpilistest filosoofidest rhutab, et filosoofil on tarvis minna teadlastega kaasa laborisse ja vlitle, et saada teadusest hea ettekujutus, sest olgugi filosoofia abstraktsiooni tase teine kui teadusel, on lhteteave ikkagi sama.
Oli ks peaesinejaid aprillis Tartu likoolis peetud rahvusvahelisel konverentsil Zoosemiotics and Animal Representations (Zoosemiootika ja loomade representatsioonid).

Vaata tema kohta ka: Bryant, Lauren J. 2006. Species of Minds. On the Human Condition. Research & Creative Activity Magazine vol. XXVIII, no. 2. www.indiana.edu/~rcapub/v28n2/minds.shtml



Kognitiivetoloog Colin Allenit usutlenud Juhan Javoi
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012