Eesti Looduse fotovõistlus
2011/06-07



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2011/06-07
Me pole ainsad teadlikud olendid universumis

Ühel teie raamatul on põnev pealkiri: „Moraalsed masinad: õpetades robotitele tegema vahet õigel ja vääral”. Tavaliselt peetakse moraalsust millekski ainult inimesele eriomaseks. Kas tõesti on võimalik õpetada seda ka robotitele? Mis on peamised takistused?

Raamatus eristame kolme liiki tehislikku moraalsust, säärast moraalsust, mis võib olla masinatel. Esimese puhul on masina programm ette näinud tema kõikvõimalikke eetilist käitumist nõudvaid olukordi ning igaühe puhuks on tarkvarasse sisse kirjutatud protseduurid, mida järgida.
Teist nimetame funktsionaalseks moraalsuseks (functional morality). Näeme sellel tulevikus tähtsat kohta, sest robotid muutuvad üha iseseisvamaks. Meie ümber tegutseb üha rohkem masinaid ilma meie otsese järelevalveta. Kõik nad reageerivad omal moel maailma nähtustele. Kuigi sellega ei ole siiani eriti tegeldud, võiks säärastele masinatele anda võime, mida nimetame eetiliseks tundlikkuseks (ethical sensitivity). Masinad peaksid tajuma sedatüüpi muutusi enda ümber, mis on eetilisest vaatenurgast meile olulised.
Väga lihtne näide. Kui hakkan sulle rääkima mõnd labast nalja ja näen su näost, et paned seda nalja pahaks, siis lõpetan selle jutu, vabandan vms. Sest olen tundlik su ebamugavuse märkide suhtes.
Teadlased töötavad praegu selle kallal, et selgitada meie emotsioone, teised teadlased püüavad selgitada tehisintellekti autonoomia võimalusi, aga veel ei püüta panna neid kaht asja kokku, masinasse, mis suudaks järgida inimestele omaseid normatiivseid, eetilisi piire. Oma raamatus oletame, et selles nn. funtksionaalse moraalsuse suunas saame minna üsna kaugele.
Täielikust inimlikust moraalsusest võib tulemus ometi jääda viletsamaks. Inimmoraal hõlmab hulka säärast, mida on tehisintellektile väga raske külge pookida. Näiteks teadvus, aga samuti väga hea õppimis- ja tunnetusvõime. Neid unistatakse luua ka tehisintellektile, kuid see võib saada võimalikuks ilmselt alles väga kauges tulevikus.

Kas eetika on oma olemuselt lihtsalt evolutsiooniline kohastumus, et saada paremini läbi kaaslastega?

Sellele olen muidugi palju mõelnud. Töötasin omajagu koos Marc Beckoffiga, kes uurib mängukäitumist eri loomadel, eriti koertel ja nende sugulastel, nagu koiottidel. Tema on tähele pannud, et loomad pööravad tähelepanu sellele, et nad mängiksid ausalt. Kui üks loom annab teisele signaali, et ta mängib, ja seejärel hammustab liiga tugevasti, s.t. rikub reeglit, siis tuleb tal kannatada tagajärgede all. Nii et eri olukordades seavad loomad üksteisele eri ootusi ja saavad ka tagasisidet, kui neid rikuvad. Beckoff nimetab seda eelmoraalseks võimeks (proto-moral capability). Säärane võime on loomade seas väga laialt levinud, ei piirdu kaugeltki inimesega.
Tasub panna tähele, kuidas meie endigi ettekujutus ühe või teise käitumisviisi paslikkusest eri olukordades oleneb samamoodi signaalidest, mida saame üksteiselt. Võtkem kas või mu nalja näide. Aga ka tõsisemalt: kui torkan tänaval mõne väikese lapse kätte süstlanõela, olen käitunud valesti. Aga kui teen sedasama arstina vastuvõtukabinetis, on kõik korras.
Tavatseme anda üksteisele kõiksuguseid signaale, mis muudavadki käitumise sobilikuks või sobimatuks, heakskiidu või pahakspanu subjektiks, olenevalt olukorrast. Arvan, et säärane vastastikuse tagasiside põhistruktuur leidub lihtsamal kujul teisteski loomades. Seda uurides saame ühtlasi aimu, mil moel täpselt on inimene selle struktuuri edasiarendus.

Rääkisite koerlastest, ent kui levinud moraalilaadsed omadused looduses siiski on? Kas seda on uuritud? Tundub üsna uus teema.

Me ei tea veel piisavalt, et seda öelda. Minu roll filosoofina on veidi teine: selgitada skeptikutele, et loomade seas on üleüldse katsetega võimalik moraali kindlaks teha. Hulk skeptikuid väidab, et see pole põhimõtteliselt võimalik.
Üks viis ongi vaadelda ja võrrelda sedasorti vastastikuse tagasiside mehhanisme eri loomade seas: seda, kuidas loomad õpivad üksteiselt, mis ja kus on sobilik. Vähemalt primaatide seas on selle kohta ilmselt piisavalt tõendusmaterjali.
Aga ka näiteks kängurudel on uuritud nähtust, mida nimetatakse enesehändikäppimiseks (self-handicapping): kui nad mängeldes poksivad, siis suurem, domineeriv känguru võitleb piltlikult öeldes üks käsi selja taga. Ta ei löö nii kõvasti, kui suudaks, laseb endaga teha asju, mida ta tõelise võitluse puhul iial ei laseks. Seega, käitumisnorm muutub olenevalt olukorrast.

Siin konverentsil [zoosemiootika konverents tänavu kevadel Tartus] tutvustati teid kui mitmekülgset isikut: filosoof, bioloog, psühholoog. Kuidas neid teemasid seostate? Kas teie loomauuringud on aidanud teil olla parem filosoof ja vastupidi, kas filosoofia on aidanud teil loomi paremini läbi näha?

Püüan mitte liiga palju muretseda selle pärast, millisesse lahtrisse ma just sobitun. Kas bioloogia on muutnud mu paremaks filosoofiks? Kindlasti leidub teiste filosoofide seas nii neid, kes ütlevad jah, kui neidki, kes vastavad eitavalt. Arvan, et tuues eri aladel õpitu omavahel kokku, suudan lihtsalt teatud probleeme paremini märgata ja neile vastuseid otsida. Mõnede arvates on see väärtuslik ja mulle sellest piisab. Mind ei huvita, et rahuldaksin kõiki kogu aeg.
Ise arvan küll, et sellest on kasu. Alustasin õpinguid mõnedest filosoofidest, kes väitsid, et loomadele pole mõtet omistada võimeid, mida ei saa tõestada, mille puhul ei paista võimalust, kuidas neile süsteemsete uuringutega kinnitust leida.
Püüan säärast ignorantsust kummutada. Enamik filosoofe, keda tollal lugesin, ei olnud eales lugenud teaduskirjandust, nad ei tundnud teadust. Nad lihtsalt istusid oma tugitoolis ja mõtisklesid: ma ei kujuta ette, kuidas võiks uurida, kas koer tunnetab ausust (has a sense of fairness), seega on tegu mõttetu küsimusega. Aga nad ei teadnud tuhkagi koerte kohta. Või teaduse kohta, mis suudab sellele küsimusele vastata.

Mõned teie raamatute pealkirjad: „Mõistuse liigid” („Species of mind”) ja „Mõistuse evolutsioon” („Evolution of mind”). Kas on võimalik eri liikide mõistusi klassifitseerida, näiteks nagu liike endid klassifitseeritakse nende päritolu järgi? Ja mis tunnuste põhjal seda teha?

Hea küsimus. Poolteist aastat tagasi Austraalias arutlesime ühel konverentsil: kas võiksime tulla välja millegi kognitiivsete võimete perioodilisustabeli sarnasega? Näiteks mälu ühel teljel ja tähelepanu teisel teljel. Ja loomaliigid leiavad tabelis oma koha selle alusel, kui keerukat tüüpi on nende mälu või tähelepanu.
Säärane tabel oleks imeline. Aga praegu meil seda kindlasti veel ei ole, pole teada sedagi, mis tunnuste alusel lahterdada. Vajame veel palju rohkem teavet eri loomaliikide käitumise kohta.
Võtame võrdluse keemiast. Enne perioodilisustabelit osati küll üldjoontes klassifitseerida metalle jms. aineid, kuid polnud süsteemset järjekorda. Kulus üüratu hulk uurimistööd eri ainete ja nende kombinatsioonide käitumise üksikasjade kallal, et üldse hakata aimama selle kõige all peidus mingisugust süsteemi, ühist korrapärast struktuuri.

Igatahes väga inspireeriv oli teie hoiatus nn. trofeejahi kohta: paljud teadlased proovivad õhinal leida üha uusi omadusi, mille poolest loomad inimesega sarnanevad, ning unustavad, et sama huvitav või veelgi huvitavam on saada teada, mille poolest nende maailmapilt on meie omast erinev.
Aga tulles tagasi filosoofia juurde: mulle tundub, et inimese jaoks kipuvad looduses olema kõrgema moraalse väärtusega need fülogeneetilised liinid, kes on meile lähemalt sugulased: inimahvid, primaadid, imetajad, selgroogsed, loomad üldiselt võrreldes taimede, seente või muude olenditega. Kui mõtlema hakata, siis paneb imestama, mis küll võiks olla selle põhjus.

Siin võib palju spekuleerida ja oletada. Kõhklen seda tegemast, sest arvan, et siin taga on tegelikult peidus empiiriline, katsete abil selgitatav probleem.
Ilmselge on üks: tunneme teatud iseenda omadused kergemini ära lähemalt sugulastes kui kaugemates. Roti ilme, kes maitseb midagi vastikut, on meile ilmselt märksa arusaadavam kui sisaliku oma. Nii seavadki mõned inimesed lausa kahtluse alla, kas sisalikel üldse on teadvus.
Meie kaugemate sugulaste tundeavaldusi on tõesti keeruline kaardistada, leida neile koht meie endi põhireaktsioonide suhtes. Lähemate, näiteks imetajatega, jagame nii paljut, et suudame neid vaadates tihtipeale juba intuitiivselt nende tundeid hoomata.
Tuleb arvestada muidugi ka teistpidist ohtu: et oleme liiga antropomorfistlikud, projekteerime seda, mis meis endis toimub, liiga julgelt teistele liikidele. Ent sinu küsimus oli pigem: miks meil üleüldse tekib teist liiki olendite suhtes säärane reaktsioon, kaastunne või empaatia – ei saa eitada, et vähemalt osalt on põhjus nende sarnasus meiega.

Tunneme teistes liikides ära iseennast?

Jah. See viib tagasi su küsimuse juurde, et kuidas filosoofia sobitub siia pilti. Üks filosoofia definitsioone on mu meelest iseenda mõistmine. Kuidas ennast mõista – ikka nõnda, et võrdled end nende asjadega universumis, mis on sinuga kõige sarnasemad. Vaadates, mille poolest oleme nendega sarnased ja erinevad, hakkame mõistma enda kohta, inimese kohta maailmas. See ongi, mida filosoofia püüab selgitada: mida me siin teeme, kuidas me siia saime.
Loomulikult vaatame loomi: mitte midagi muud, mis oleks meiega vähegi nii sarnane, maailmas ei leidu.
See on ühtlasi põhjus, miks tehisintellekti teema niivõrd kirgi kütab. Oleme elevil, kas suudame ehitada midagi, mis on meile veelgi sarnasem kui looduse enda looming.
Sedaviisi on ka kaks minu pealtnäha väga erinevat huvi väga üldisel tasemel seotud. Aga nii üldisel tasemel ma ei tööta, uurin konkreetsemaid küsimusi, olgu siis robootikas või ökoloogias.

Võib-olla lihtne ja loll küsimus: kuidas defineerida teadvust? Ja taas: kui laialt võib see olla levinud mitteinimeste seas?

Kui see on lihtne ja loll küsimus, siis sedasama lihtsat ja lolli küsimust on kõik küsinud kogu aeg. Taas, arvan, et teadvuse olemust mõistame veel vaid osaliselt.
Tulles tagasi mu keemia analoogia juurde: kui paluda defineerida teadvus meie praeguste teadmiste seisu põhjal, siis on see sama hea kui paluda alkeemikul defineerida, mis on kuld. Alkeemik oskab vaid öelda, et kullal on teatud omadused: suhteliselt pehme, metalliläikega jne. Aga ta ei taipa mõhkugi selle elemendi aatomstruktuuri kohta – mis tegelikult põhjustab need omadused, mida ta näeb või oskab mõõta.
Teadvuse puhul oleme umbes samas seisus. Tajume selgelt selle olemasolu üksteisel. Ehkki mõned inimesed armastavad rõhutada, et keegi ei saa olla kindel teise inimese teadvuses, arvan, et see on vale. Võime olla üsna kindlad, et meil üksteisel on teadvus olemas.
Mu meelest on ka piisavalt alust oletada, et me pole ainus teadvusega liik. Teadvuse struktuuri me ometi ei taipa. Siin on veel hulk tööd ees neurobioloogial ja käitumisteadusel. Aga ka filosoofial, mis otsib vastust küsimusele, kas isegi siis, kui neuro- ja käitumisteadused on andnud oma parima, oleme üldse teadvuse mõistmisele lähemale jõudnud. Võib-olla otsustame hoopis, et oleme küsinud valesid küsimusi. Just säärase otsuseni filosoofia aeg-ajalt jõuab.

Tulles siinse konverentsi juurde: rõhutasite oma ettekandes, et te pole semiootik, aga ma püüan siiski rääkida ka semiootikast. Mulle tundub, et Tartu ülikoolis on veidi mõistmatust n.-ö. klassikaliste bioloogide ja semiootikute vahel. Klassikalised bioloogid näikse mitte mõistvat, milleks on semiootika neile hea. Mis rolli näete teie zoosemiootikal bioloogias?

Arvan, et jagan paljuski seda skeptilisust. Näen nelja võimalust. Esiteks, võib-olla ei olegi mingit rolli. Teiseks: võib-olla on paljud sellega tegelenud juba pikka aega, aga nad lihtsalt ei teadnud, et tegelevad zoosemiootikaga. Kolmandaks, nn. heuristiline roll: zoosemiootika leiab ja tõstatab olulisi küsimusi, isegi kui ta ei suuda anda nende vastamiseks sobivat teooriat. Ja neljas: et zoosemiootika on lausa alternatiivne paradigma või teooria, mis võiks asendada mõnd senist.
Nimetatud neljandale rollile pole mul seni kuigi kõva tuge näha õnnestunud. Ilmselt just see on tekitanud pettumuse ka paljudel klassikalistel bioloogidel. Kahtlen veidi ka kolmandas, heuristilises rollis. Kui vaatame, mis toimub loomade tunnetusteaduses (animal cognition science) või bioloogias üldiselt, siis seda ilmselt ei juhi semiootiline vaateviis. Rääkides teisest rollist, siis isegi kui peaks selguma, et bioloogid on semiootikaga tegelenud enda teadmata, ei veena see kuidagi eksplitsiitse semiootilise vaateviisi eelistes senise „alateadliku” semiootika asemel.
Lõppude lõpuks, teadlased on väga pragmaatilised: näita mulle, mis kasu ma saan, kui järgin su vaateviisi! Tundub, et paljud kõnelejad siin üritavadki just seda näidata. Teised jälle peavad säärast seletamist valeks. Semiootikute endi seas tundub endiselt olevat palju vaidlust selle üle, kuidas semiootika peaks üleüldse teadusega suhestuma.

Väga põnev oli Kalevi Kulli [Tartu ülikooli biosemiootika professor] ettekanne, mis jagas kogu teaduse füüsikaks ja semiootikaks. Nagu ma aru saan, teie sellega ei nõustu?

Arvan küll, et füüsika ja eluteaduste vahel on selged erinevused, ent kokkuvõttes piirnevad need vaid ühe või kahe asjaga. Võib-olla lihtsalt kaks viisi öelda sedasama asja.
Esiteks: elussüsteemide äärmine keerukus võrreldes enamiku füüsikaliste süsteemidega. See keerukus hõlmab igasuguseid tagasisidemehhanisme, mistõttu füüsika tööriistu ei saa elussüsteemidele otseselt rakendada. Ja teiseks: kui füüsika ja keemia näikse otsivat väga üldisi seaduspärasusi – võtkem kas või Newtoni ja Einsteini seadused –, siis bioloogia edeneb pigem, uurides üksikuid mehhanisme, tuhandeid väga keerukaid viise, kuidas eluaine molekulid üksteist mõjutavad. Ei ole üldist rakuseadust. Rakk on väga mitmekülgne ja keerukas mehhanism.
Aju ja seetõttu ka mõistus (mind) on vaid osake väga keerukast bioloogilisest olendist, ent mõnes mõttes on see siiski elusolendi kõige keerukam osa. Isegi lihtsal C. elegans’il (umbes millimeetri pikkune ümaruss Caenorhabditis elegans: üks tähtsamaid mudelorganisme geneetikas ja arengubioloogias – toim.), kel on kehas vaid tuhat rakku, on üle kolmandiku neist närvirakud. See on kõnekas märk närvisüsteemi tähtsusest isegi kõige lihtsamale olendile.

Teie teadusharu nimetatakse kognitiivetoloogiaks (cognitive ethology). Mida see tähendab? Eesti Looduse lugejad teavad Konrad Lorenzi ja Niko Tinbergeni raamatute järgi, mis on etoloogia: teadus loomade käitumisest. Kuid mis on kognitiivetoloogia uurimisobjekt?

Tinbergeni ja Lorenzi ajal püüdis psühholoogia loomi mõista eelkõige tingitud reflekside jms. lihtsate keskkonnavastuste kaudu. Bioloogid samas uurisid olendite päritud omadusi, käitumise puhul nimetatakse neid tavaliselt instinktideks.
Seega etoloogid, Lorenz ja Tinbergen eriti, kujutlesid organisme kui segu instinktist ja õpitud käitumisest. Hiljem etoloogia justkui lõhenes eri harudeks: käitumisökoloogia, sotsiobioloogia, neuroetoloogia jt.
Mis on kognitiivne etoloogia? Sellele on kaks vastust. Esiteks, nagu ütles termini looja Donald Griffin: lahterdades käitumise vaid instinktideks ja tingitud refleksideks, jäeti kahe silma vahele loomade elu tähtis tahk: teadvus (conciousness), subjektiivne teadvelolek (subjective awareness). See probleem oli tema sõnutsi nii klassikalistel etoloogidel, biheivioristlikel psühholoogidel kui ka kõigil neil teistel harudel.
Seega üks kognitiivse etoloogia definitsioone on „loomade teadvuse uurimine”.

Kas see on seotud omailma (sks. Umwelt: kuulsa eesti biosemiootiku Jakob von Uexkülli termin) teemaga?
Omailm on üks neid kontseptsioone, mis aitavad mõista, kuidas eri olenditel on erisugune tajupilt (awareness) oma keskkonnast. Näiteks koera omailm on lausa üle ujutatud lõhnadega, võrreldes inimese omailmaga.
Aga Griffini küsimus oli veidi teine. Mitte, milliste keskkonna omaduste suhtes üks või teine olend on tundlik, vaid mis juhtudel see tundlikkus kerkib subjektiivse teadlikkuse (subjective awareness) tasemele. Isegi inimest mõjutavad paljud keskkonna stiimulid, ilma et me ise neist üldse teadlikud oleks. Nii ka teisi loomi. Mõistagi peame küll hästi tundma looma omailma, et tema teadlike tajude kohta üldse midagi sisukat arvata.
See oli üks kognitiivetoloogia määratlus. Aga on ka teine, mille järgi see teadusharu ei tegele vaid teadlikkusega, vaid vastustab laiemalt seda, et käitumist seletatakse lihtsakoeliselt, vaid instinktide ja seostava õppimise (associative learning) kaudu. Ning üritab vaadelda olendite närvi- ja tunnetussüsteeme sootuks üksikasjalikumalt.
See on kooskõlas tunnetusteaduse (cognitive science) üldise arenguga, kus keeldutakse seletamast inimese käitumist lihtsakoeliselt, nagu tegi B. F. Skinner (Burrhus Frederic Skinner, üks möödunud sajandi mõjukamaid psühholooge, kelle arvates teadvus ei suuda inimese tegevust ajendada, vaid on üksnes selle saadus – toim.). Kognitiivetoloogia püüab sääraseid lihtsaid seletusi kõigutada ka loomade puhul.
Või vähemalt loomade käitumise teatud tahkude puhul. Siit kerkibki küsimus, millised käitumisviisid väärivad tunnetusteaduslikku käsitlust, ja milliste puhul piisab endiselt Pavlovi tingitud refleksi või Skinneri operantse tingimise (operant conditioning) mõistetest.

Kas mingisugune teadvus võib olla olemas isegi rakul või taimel?

Olen endiselt seda meelt, et piisavalt raske on leida kinnitust isegi kala teadvusele. Sedatüüpi probleemid tuleks lahendada kõigepealt. Ei tasu hüpata liiga kiiresti liiga kaugele. Enamik inimesi suudab vast mõista küsimust: kas kalal on teadvus? Aga kas taim on teadlik, kas bakter on teadlik – sel juhul pole isegi enam selge, mida selle mõiste all silmas pead.


CV

Colin Allen (1960) on teadusloo ja teadusfilosoofia professor ning tunnetusteaduse (cognitive science) professor Indiana ülikooli kunstide ja teaduste kolledžis. Tegutseb ka sama ülikooli filosoofiateaduskonnas ning loomade käitumise tervikliku uurimise keskuses (Center for the Integrative Study of Animal Behavior).
Tema põhiline uurimisala on tunnetusteaduse filosoofilised alused, keskenduses eriti muudele loomadele kui inimene. Raamatute „Moral machines: teaching robots right from wrong” („Moraalsed masinad: õpetades robotitele tegema vahet õigel ja vääral”), „Species of mind” („Mõistuse liigid”) kaasautor ning raamatute „The evolution of mind”, („Mõistuse evolutsioon”), „Nature’s purposes” („Looduse eesmärgid”), „The cognitive animal” („Tunnetuslik loom”) ja „Philosophy across the life sciences” („Filosoofia eluteadustes”) jt. toimetaja.
Erinevalt tüüpilistest filosoofidest rõhutab, et filosoofil on tarvis minna teadlastega kaasa laborisse ja välitööle, et saada teadusest hea ettekujutus, sest olgugi filosoofia abstraktsiooni tase teine kui teadusel, on lähteteave ikkagi sama.
Oli üks peaesinejaid aprillis Tartu ülikoolis peetud rahvusvahelisel konverentsil „Zoosemiotics and Animal Representations” („Zoosemiootika ja loomade representatsioonid”).

Vaata tema kohta ka: Bryant, Lauren J. 2006. Species of Minds. – On the Human Condition. Research & Creative Activity Magazine vol. XXVIII, no. 2. www.indiana.edu/~rcapub/v28n2/minds.shtml



Kognitiivetoloog Colin Allenit usutlenud Juhan Javoiš
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet