Eesti Looduse fotovõistlus
2011/06-07



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Juubelijutt EL 2011/06-07
Auväärses juubelieas Järvselja praktikabaas

90 aastat tagasi asutati Järvseljal Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna metsaosakonna praktikabaas – õppemetskond. Tol ajal nimetati seda piirkonda endise Kastre mõisa metsandiku järgi Kastre-Peravallaks.

Tartu ülikoolis alustas 1920. aasta sügisel tööd metsaosakond, mis hakkas ette valmistama metsandusspetsialiste noore Eesti Vabariigi jaoks. Kohe tekkis vajadus ka praktikabaasi järele, kus üliõpilased saaksid teha õppepraktikat ja õppejõud metsanduslikke uurimistöid.
Õppemetskonna asukoha valik jäi metsaosakonna esimese õppejõu Andres Mathieseni hooleks. Esialgu tutvus ta Tartu lähema ümbruse metsadega, nagu Tähtvere, Vasula, Vesneri, Luunja ja Kaagvere endised mõisametsad. Nende seast ta sobivat siiski ei leidnud: mõned metsad olid loodusolude poolest liialt ühetaolised, teisal oli hiljutise maailmasõja käigus tehtud ulatuslikke lageraieid.
Õppemetskonnana sooviti näha võimalikult mitmekesiste puistutega metsaala, kus mets oleks hästi säilinud.

Sobiv mets on leitud. Pärast pikemat kaalutlust langes Andres Mathieseni valik tolleaegse Kastre-Peravalla metsandikule, mis asub Ahja jõe ning Peipsi järve vahel.
Oma seisukohta põhjendas Mathiesen 8. detsembri 1920. a. kirjas TÜ põllumajandusteaduskonna dekaanile, ühtlasi loetles ta selle paiga eeliseid õppemetskonnana. Ka rasket juurdepääsu pidas Mathiesen eeliseks, sest nii ei saavat üliõpilased sealt kergesti linna sõita ning püsivad rahulikult töö juures. Praktikantide majutamiseks sai kasutada avarat jahilossi.
Põllumajandusteaduskond nõustus Mathieseni seisukohaga ning pöördus vastava taotlusega ülikooli nõukogu poole. 22. jaanuaril 1921 esitas Tartu ülikooli valitsus põllutööministeeriumi metsade peavalitsusele palve anda Kastre-Peravalla mets kasutada ülikoolile õppemetskonnana. Põllutööministri sellekohase ettepaneku põhjal otsustas Eesti Vabariigi valitsus 13. aprillil 1921 küsimuse jaatavalt. Seejuures oli esialgu tingimuseks, et metsade peavalitsus kinnitab õppemetskonna sissetulekute ja väljaminekute eelarve ning puhastulu kantakse riigisissetulekuna renteisse (riigikassa osakonda).
12. aprillil 1922 kinnitati Andres Mathiesen õppemetskonna juhatajaks. Sellele kohale jäi ta lühemate vaheaegadega kuni 1944. aasta sügiseni. 18. juunil 1925 võttis Eesti Vabariigi riigikogu vastu ülikooliseaduse, mille põhjal sai õppemetskonnast täielikult Tartu ülikooli omandus.

Metsad teisel pool soid. 19. sajandi keskpaigas oli Kastre-Peravald muust maailmast, ka Kastre mõisa muudest valdustest soodega eraldatud paik. Inimeste elukohad paiknesid siin kõrgematel liivaseljakutel, mida ümbritses soo. Et põldu harida, tuli ulatuslikult kütist teha. Kui kütisemaal jäi saak kehvaks, valmistati teises kohas ette uus kütisemaa. Mahajäetud maadele kasvas loodusliku uuenduse teel peagi uus metsapõlv.
Carl Rückeri 1839. aastal tehtud Liivimaa kaardi järgi hõlmasid tolleaegse Kastre-Peravalla metsandiku territooriumist valdava osa sood ja lehtpuumetsadega kaetud soostunud alad. Professor Ponset de Sandoni järgi [6] oli see piirkond raskesti läbitav soomaastik laialdaste madalsoo- ja rabaaladega, kus metsamaad oli ainult 1257 ha (üldpindalast 23,4%).
19. sajandi viimasel veerandil oli Kastre mõisa omanik Nikolai von Essen, kes oli tuntud edumeelsete vaadetega mehena. Ta hakkas kavandama Peravalla metsade majandamise abinõusid. Essen palkas ametisse ettevõtliku metsaülema Martin Maurachi, kes töötas sellel kohal aastatel 1883–1897.
Siinsete metsade majandamisel tuli kõigepealt keskenduda kuivendusele ja tee-ehitusele. Kogu metsamaa looditi ning tuntud taanlasest melioratsiooniinsener Peder Rosenstand-Wöldike koostas kuivendusprojekti, mida hakati kohe ellu viima. Magistraalkraavidele ehitati vesiväravad ja neid kraave kasutati hiljem metsamaterjali parvetamiseks. Ajavahemikus 1884–1897 kaevati Kastre-Peravalla metsades ligi 150 km kraave, mis läks maksma üle 36 000 kuldrubla.
Endise siirdesoo alade kuivendustööde tulemusena suurenes tunduvalt metsamaa pindala. Üksiti rajati üsna korralik kruusakattega teedevõrk. Metsamaterjali veeti Tartusse põhiliselt mööda veeteed Ahja jõe ning Emajõe kaudu. Palgid pukseeriti parvedena, küttepuud aga laaditi Ahijärve ääres lotjadesse.
Muu hulgas hakkas metsaülem Maurach rajama metsakultuure. Kõrvuti kohalike puuliikidega kultiveeriti sel ajal ka mõningaid võõrpuuliike, nagu lehist, nulgu, musta ja valget mändi. Samuti pööras ta suurt tähelepanu metsaametnike ettevalmistamisele. Sel eesmärgil koostas Maurach õpiku „Praktiline metsaasjandus”, mis oli üks esimesi metsanduse õpperaamatuid Eestis.
19. sajandi lõpuks oli Kastre-Peravallas välja kujundatud tolle aja kohta eeskujulik metsamajandus. Siinseid tulemusi metsakuivenduse ja -kultiveerimise alal käidi vaatamas ka kaugematest kohtadest.
1890. aasta suvel käis Kastre-Peravallas Balti metsaseltsi ekskursioon. 1898. aastal tutvusid siinsete metsakuivendustöödega maakultuuri büroo vahendusel Peterburi metsainstituudi üliõpilased ja õppejõud. Oktoobrikuus 1900 külastas Kastre-Peravalda Sangaste krahv Friedrich Berg, kes tundis erilist huvi siinsete võõrpuuliikide vastu.
Ülikoolile üleandmise ajal oli metskonna üldpindala 6968 ha, sellest metsamaad 3520 ha. Hiljem metskonna piirid laienesid: hõlmati põhjapoolsed sood.

Järvselja võetakse kaitse alla. 24. oktoobril 1923 valiti õppemetskonna juhataja dotsent Andres Mathiesen loodusuurijate seltsi looduskaitsesektsiooni esimeheks. Energilise inimesena ja suure looduskaitseentusiastina hakkas Mathiesen otsima võimalusi luua metsakaitseala Kastre-Peravallas. Juba õppemetskonna asutamise ajal 1921. aasta kevadel olevat tal tekkinud mõte jätta teatud metsaosa reservaadiks, kus ei toimuks mingisugust majanduslikku tegevust.
Sobiva metsaosa valik nõudis aega. Esialgu olevat kaalutud mõtet luua reservaat Kivissaare vahtkonnas Koormassaarel. Seda kohta on Mathiesen nimetanud 2. detsembri 1923. a. kirjas ülikooli valitsusele: kõne all on piiride täpsustamine Kastre metskonnaga. Mingitel põhjustel jäi see kavatsus aga pooleli.
Pärast pikemat arupidamist valiti reservaadi asukohaks metskonna keskosas paiknev kvartal nr. 106 (praeguse numeratsiooni järgi 226). Õppemetskonna juhataja 17. augustis 1924. a korralduses on öeldud: „Kvartali nr. 106 lõunapoolses osas tuleb sihiga eraldada ca 12,8 ha suurune ala ja see jätta looduskaitse reservaadiks. Reservaadi piirides on keelatud igasugune puude ja põõsaste raiumine, tuuleheite, tuulemurru ja muul teel surnud puude koristamine, karjatamine, rohukitkumine, heinaniitmine ja igasugune muu kõrvalkasutus.”
Nimetatud korraldus oli tehtud tolleaegse Tartu ülikooli rektori Henrik Koppeli teadmisel ja nõusolekul. Hiljem, kui Eestis oli juba kehtestatud looduskaitseseadus, kanti see ala ka kaitsealade registrisse. Eesti NSV ministrite nõukogu 6. aprilli 1959. a. määrusega nr. 119 võeti senine looduskaitsereservaat koos kvartali põhjapoolse osaga arvele riikliku botaanilis-zooloogilise keelualana.
Lisatud osa oli samuti säilinud inimtegevusest puutumatuna. 1964. aastal nimetati keeluala ümber Järvselja looduskaitsealaks ning see staatus on alal ka praegu. 2006. aastal laiendati tunduvalt kaitseala pindala, nüüd on see kokku 187 hektarit. Laiendatud kaitsealast on kirjutatud Eesti Looduse 2006. aasta juulinumbris [2].

Oluline ka uurimisbaasina. Kaitseala pakub tänuväärset uurimismaterjali paljudel aladel. Üks esimesi seal tehtud töid oli Gustav Vilbergi (alates 1935 Vilbaste) alustaimestiku uuring 1928. aasta suvel [8]. Alates 1929. aastast uuris kaitseala seenestikku Elmar Lepik [4]. 1939. aastal alustas kaitseala puistute uurimist Teodor Krigul [3]. Sõjajärgsetel aastatel on siin teinud mitmesuguseid uurimistöid paljud teadlased.
1930. aastal nimetati senine õppemetskond ümber õppe- ja katsemetskonnaks. Uus nimetus andis tunnistust sellest, et Järvseljal tehti õppepraktikumide kõrval üha rohkem metsanduslikke uurimistöid. 1931. aastal võeti õppe- ja katsemetskond vastu rahvusvahelise metsanduslike katsejaamade liidu liikmeks. Sellega tihenes kontakt välismaiste metsanduslike uurimisasutustega.

Järjepidevus kestab. Pärast Teist maailmasõda hakati kasutama nimetust Järvselja õppe- ja katsemetskond (hiljem majand). Järvselja on küla metskonna lõunaosas, kus asub metskonna halduskeskus, samuti üliõpilaste ühiselamud, söökla jne. Kastre-Peravald aga hõlmas metsa- ja soolaama Ahja jõe ja Peipsi järve vahel, mis vastas samanimelisele metsandikule. Ilmselt võeti uus nimi tarvitusele seetõttu, et see oli mõnevõrra konkreetsem ja lühem.
1951. aastal läks Järvselja koos endise TRÜ metsandusteaduskonnaga üle hiljuti loodud Eesti põllumajanduse akadeemia koosseisu. 1953. aasta lõpust kuni 1997. aasta lõpuni kandis metskond õppe- ja katsemetsamajandi nimetust. Seejärel taastati uuesti õppe- ja katsemetskonna nimetus. 1948. aastal tulekahjus hävinud jahilossi asemele ehitati 1980. aastal uus.
Viimase metsakorralduse (2001) järgi on metskonna üldpindala 10 618 ha, sellest metsamaad 6038 ha. Puistutest on pindala järgi valdavad kasepuistud (47%), järgnevad männipuistud (21%), kuusepuistud (12%) ja sanglepapuistud (6%). On huvitav märkida, et mitme Eesti kohaliku puuliigi kõrgeimad puud kasvavad Järvselja metsades. Nii kasvab siin 44 m kõrge kuusk, 43-meetrine mänd, 40-meetrine haab, 37-meetrine arukask ja 34 meetri kõrgune sanglepp. Ka teadaolevalt Eesti kõrgeim kadakas (14 m) kasvab metskonna põhjaosas Ahunapalu kalmistul.
Möödunud 90 aasta vältel on Järvselja metsad olnud eelkõige üliõpilaste õppebaas. Suur tähtsus on neil aga ka metsanduslikus uurimistöös. Aastakümnete jooksul on Järvselja taimlatest levitatud paljude puu- ja põõsaliikide istikuid üle kogu Eesti. Märkimisväärseid tulemusi on siin saadud metsakuivenduse vallas. Loodetavasti ei mineta Järvselja metsad ka järgmistel aastakümnetel oma auväärset kohta Eesti metsanduses.

1. Berg, Friedrich 1900. Ein Besuch nach Kaster. – Baltische Wochenschrift 11: 132–134.
2. Jürgenson, Anu; Volt, Rene 2006. Järvselja looduskaitseala. – Eesti Loodus 57 (7): 362–363.
3. Krigul, Teodor 1940. Looduskaitse reservaadi seisund praegusel ajal Tartu Ülikooli Õppe- ja Katsemetskonnas Kastre-Peravallas. – Looduskaitse II. Tallinn: 151–164.
4. Lepik, Elmar 1940. Kastre-Peravalla looduskaitse reservaadi seenestik. – Looduskaitse II. Tallinn: 56–91.
5. Mathiesen, Andres 1927. Ülikooli õppemetskond. – Tartu Ülikooli Metsaosakonna toimetused 11. Tartu.
6. Понсет де Сандон, Бронислав 1989. Осушение болот в имении Кастер. – Сельское хозяйство и лесоводство, т. CXCI (12): 583–596.
7. Sivers, Maximilian 1890. Exkursion des baltischen Forstvereines nach Kaster. – Baltische Wochenschrift 28: 317–319.
8. Vilberg, Gustav 1929. Kastre-Peravalla looduskaitse reservaadi taimkattest. – Tartu Ülikooli Metsaosakonna toimetused 15. Tartu.

Heino Kasesalu (1932) on metsateadlane, aastail 1964–1998 Järvselja õppe- ja metsamajandi direktor.



Heino Kasesalu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet