Kohtusime viimati paar aastat tagasi ühel kuumal suvepäeval Vilde monumendi juures. Olin pärast pikka sõitu lämbest autost välja astunud, roidunud ning tülpinud. Harri ütles: „Kui sõidu ajal uni peale tükib, laula, karju ja aja kõva häälega juttu maailma targima inimese – iseendaga. Kui see ei aita, tõmba käsipidur peale, astu välja ja hakka autot lükkama. Ei piisa sellestki, siis lase silm kinni ja tukasta minutit kümme. Küll näed, et mõjub.”
Need olid Harri viimased õpetussõnad mulle. Ikka naljaga pooleks, nagu tal kombeks. Õpetussõnu on ta oma pika elu jooksul eesti rahvale jaganud sadades kirjutistes, paljudes laste- ja aimeraamatutes, monograafiates, õpikutes. Samuti ajalehtedes, ajakirjades, raadios, televisioonis ja kõnepuldis – teadlase, lektori, ajakirjaniku ja kirjanikuna.
Horisondis kohtusin Harri Jänesega alatasa. Enamasti kord nädalas astus too Eesti tervishoiu ja hügieeni alussambaid toimetusse sisse, välgatas prillidega, kinkis ulakavõitu sõbraliku naeratuse ühtviisi nii peatoimetajale kui ka tippmamslile. Juuksed ta peas püsisid haruldaselt visalt läikivmustad ning lokkis ja tormituulgi ei suutnud püssirauana sirget seitlit segi ajada.
Mina olin ameti poolest bioloogia- ja meditsiinitoimetaja, aga tegelikult oli Harri see, kes Horisondi meditsiinitaset kõrgel hoidis, teemasid välja mõtles, autoritelt kaastöid tellis ja ka ise kirjutas. Harri tundis kahte tähtsat ajamõõtjat: kalendrit ja kella. Ajakirjanikud ju teavad, et ega neid tundjaid nii palju olegi. Harri ei hilinenud iial ja ka tema autorid tõid oma kirjatükid õigel ajal ära. Ju siis peitus Harris mingi vägi, mis pani inimesi oma lubadusi täitma ja austama.
Harri hindas aega, aga ka head äraolemist, mõnusat jutuajamist. Me võisime tundide kaupa hulkuda mööda Tallinna vanalinna, põigata sisse kirikutesse, meenutada suuri kultuuriinimesi, kes kunagi nendel kividel astunud. Polnud me pepsid poisid, vaid võtsime püstijalabaaris viina, hammustasime heeringat peale ja arutasime, mis selle maailmaga peale hakata.
Kord ühel sellisel mõnusal olemisel rääkis Harri, et tema meditsiinikarjäär sai alguse velskrikursustest Saksa sõjaväes ja haavatasaamisest, kui tohtrid pidid ta tagupoolest mürsukilde välja urgitsema. Aga loodusehuvi oli pärit Viru- ja Harjumaa metsadest, kus isa Johannes metsaülema ametit pidas. TA looduskaitse komisjoni liikmena oli Harri üks neist, kes 28 aasta jooksul algatas paljusid ideid.
Harri Jänes on lahkunud, aga ta elab edasi oma lastes ja lastelastes. Harri sõbrad meenutavad teda austusega ja peavad tema mälestust kalliks.