Pildil oleva eluka nimetuse sain teada Mati Martinilt. Olevat jaanimardika vastne oma põhitoiduse – teo kallal. Pilt on tehtud mullu 12. septembril Põlva maakonnas Kuulmajärve maastikukaitsealal Saarjärve läheduses. Nagu näha: elupaigaks on palumets, selline nõval olev pohla-jänesekapsa kasvukohatüübi üksikute kaskede ja kuuskedega männik. Huvitav, kas neid vastseid tigude biotõrjes ei saaks kasutada? Oleks ilus ja kasulik korraga.
Anneli Palo

Kommenteerib entomoloog Mati Martin:

Jaanimardikad on tagasihoidlikud putukad. Enamiku elu veedavad nad vastsena metsakõdus ringi uidates ja nii ei jää nad naljalt inimese pilgu ette. Vastsed on just sellised nagu pildil.
Tähelepanelik loodusevaatleja võib nüüd imestada, et tema ei ole samasugust „jaaniussi” näinud mitte sügiseses seenemetsas, vaid hoopis juunis soojal suveõhtul metsatee servas helendamas. Tõsi ta on: täiskasvanud emased jaanimardikad näevad välja peaaegu samasugused nagu vastsed.
Kaks kuni kolm suve jahivad jaanimardika vastsed oma saakloomi ja koguvad energiat, et siis nukkuma minna. Kevadel kooruvad nukkudest täiskasvanud mardikad ehk valmikud.

Valmikutel on omapärane tööjaotus: emane on tiibadeta ja sarnaneb vastsega, isane aga kannab tiibu, peab ringi lendama ning emase üles otsima. Paljude teiste liikide emasputukad meelitavad isase kohale lõhnasignaaliga, ent jaanimardika emane teeb seda valguse abil.
Pildil naudib jaanimardika vastne sügisel veel viimast toidulauda. Teod ongi jaanimardikate vastsete toit ja just sügisel on neid palju liikvel. See nälkjas on roninud seenekübarale maiustama ja võiks arvata, et maas tegutsevad röövloomad teda sealt otsida ei oska. Aga nagu teada, libistab tigu end edasi õhukesel limakihil, mis paratamatult maapinnale või taimestikule maha jääb. Nii ei olnud jaanimardika vastsel raske jälgepidi teole järele jõuda ja jälje tekitajale lõuad sisse lüüa. Pole küll päris selge, kuidas vastne teo liikumise suuna kindlaks määrab, aga üles ta oma ohvri leiab.
Nii teod kui ka jaanimardika vastsed tegutsevad peamiselt öösiti, kui niiskust on piisavalt, et limajälg ära ei kuivaks. Sügise sombuste ning niiskete ilmadega sobib jahti pidada ka päeval.
Mõnel aiapidajal võib nüüd tekkida hea mõte: tuua jaanimardikad aeda, kus nad peenardel marodeerivaid tigusid ohjeldama hakkavad. Paraku see ei õnnestu: jaanimardika vastsed on harjunud elama metsakõdus, mitte aga lillepeenardel või pöetud murus. Ei maksa ka unustada, et inimese eluaseme ümbruses leidub hulk mitmesuguseid valgusallikaid, mis isasmardikad segadusse ajavad. Inimese valgustid on emasmardika omast tuhandeid kordi võimsamad – nii ei leia isased inimelamute läheduses oma kaasasid üles ja eluring katkeb. Mõnel pool maailmas peetakse seda liigile isegi ohuteguriks.

Veidi põhjalikumalt saab jaanimardika kohta lugeda artiklist „Ööde helendav kutse” (Mati Martin; Urmas Kokassaar 2000. – Horisont 3; www.horisont.ee/arhiiv_2000_2002/h2000n3l17.html).