Eesti Looduse fotovõistlus
06/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa Liit EL 06/2003
Europrügilad: õnn või õnnetus?

Europrügilaid peab vähemalt oma isiklikuks õnnetuseks suurem osa nende naabruses elavaid inimesi või maaomanikke. Viimasel ajal on nad olnud peaaegu ainukesed europrügilate vastased. Ja sedagi eelkõige asukohavaliku tõttu, mitte niivõrd põhimõttelistes küsimustes: Kas neid on üldse vaja? On neist loodusele kasu või mitte?

Esimesed europrügilad on avatud ja keegi ei kurda, et europrügilate rajamine oleks põhimõtteliselt halb või põhjustaks suisa loodusele kahju. Kui keegi nende vastu pole, siis järelikult ollakse poolt ja europrügilate rajamise idee on hea. Kas nõustuda sellega või mitte?

Europrügilad on tegelikult ainult osa Eesti jäätmemajanduse muudatustest. Tegevuse aluseks on mitu seadust, Eesti keskkonnastrateegia ja nende põhjal 2002. aasta detsembris heaks kiidetud üleriigiline jäätmekava, mis on omakorda aluseks maakondlikele jäätmekavadele. Ent jäätmekava järgi pole europrügilad sugugi suurim kavandatud muutus jäätmemajanduses: kõige rohkem peaks muutuma inimeste mõtteviis.

Nüüdis-Eestis pole keskkonnateadlikkus kuigi suur. Seetõttu tuleb alati toonitada, et europrügilad on vaid üks osa tänapäevases jäätmekäitluses. Europrügilate vastased, sealhulgas ka prügimägede lähedal elavad inimesed, peaksid meeles pidama: tegelikult peab Eesti jäätmemajandus liikuma selle poole, et tulevikus ei ladestatagi prügilasse enam peaaegu midagi. Mida siis sellest europrügilast naabruses ikka karta, kui sinna viiakse aasta-aastalt järjest vähem prügi?

Loomulikult võivad tehtud plaanid olla liiga optimistlikud ja võib-olla ei suudeta tegelikult ladestatava prügi hulka kuigi palju vähendada. Niisugust asjade käiku võib toetada see, et isegi suure keskkonnateadlikkusega Euroopa Liidu maades pole siiani suudetud jäätmete kasvule piiri panna, vastupidi: kogused üha suurenevad.

Ladestatava prügi hulka ei saa vähendada jäätmeid sortimata. Kuid sorditud jäätmetega pole praeguses Eestis veel midagi ette võtta. Jäätmete ümbertöötamistehaseid Eestis peaaegu pole. Loodetavasti saab olmejäätmete sortimine koos taaskasutusega lähema kahe aasta jooksul sisse suurema hoo. Eesti jäätmekava ja Euroopa Liidu direktiivid annavad lootust, et kahe aasta pärast on Eestis jäätmete sortimine ja taaskasutus nüüdsest märksa kaugemale arenenud.

Siinkohal võiks näitena tuua mõned eesmärgid: alates 2006. aasta 1. jaanuarist peab 80–85% romusõidukite massist olema taaskasutatav (kehtib sõidukitele, mis toodetud pärast 01.01.1980); kõiki pakendeid hõlmav pakendi ja pakendijäätmete taaskasutussüsteem tuleb rakendada aastaks 2004; 31. detsembriks 2006 peab suurtest kodumasinatest (külmikud, pesumasinad, mikrolaineahjud) taaskasutusse minema vähemalt 80% seadme keskmisest kaalust ja elektroonikajäätmete kogumissüsteem tuleb rakendada aastaks 2005. Loodetavasti pole europrügilatele üleminek olnud liiga kiire, võrreldes sortimis- ja taaskasutussüsteemi rakendamisega.


Uuringute järgi on eestimaalased siiski valmis keskkonda kaitsma. Kogu uue jäätmekäitluskontseptsiooni edukus oleneb tegelikult meist endist. Tallinnas 2002. aasta suvel tehtud OÜ Alkraneli avaliku arvamuse uuringu tulemused on lootust andvad: 94% arvates peaks jäätmekäitlusele pöörama senisest rohkem tähelepanu, edaspidi on valmis jäätmeid sortima 81%, jäätmeid kogub liigiti 56% vastanutest, kuid vaid 9% arvab, et jäätmekäitluskorraldus on Tallinnas hea. Inimesed on valmis vaeva nägema puhtama keskkonna eest.

Aga keegi pole inimestelt küsinud, mis hinna eest ollakse veel nõus keskkonnahoidlikult jäätmetest vabanema. Edaspidi ei saa enam nii odavalt oma prahist lahti: europrügilates on ladestustasu kallim. Peale selle tuleb rajada jäätmete sortimise ja töötlemise tehaseid, paigaldada uued konteinerid. Seetõttu muutub jäätmete kogumine järjest kallimaks. Kui hind osutub inimestele liiga kalliks, suureneb oht, et jäätmeid hakatakse senisest veelgi hoogsamalt illegaalselt ladestama ehk metsa alla või võssa vedama.

Poliitikud ja jäätmekäitlusettevõtted peavad leidma sobiva hinna ja mitte liigselt kiirustama uute lahendustega jäätmekäitluses, kuni inimeste majanduslik olukord ei luba jäätmete eest kõrget hinda küsida. Seda on kerge öelda ja peaaegu võimatu täielikult järgida. Aeg näitab, kui edukalt saavad jäätmekäitlusmuutuste planeerijad oma ülesandega hakkama. Ka majanduslangused võivad Euroopa Liidu seatud sihtide saavutamise edasi lükata kaugemasse tulevikku.


Üleriigiline jäätmekava annab lootust. Näiteks tuleb vähendada biolagunevate jäätmete ladestamist prügilasse: eesmärk on 2020. aastaks saavutada tase, kus ladestatavate olmejäätmete hulgas ei oleks neid üle viiendiku. Praegu on ladestatavatest olmejäätmetest 60–70% biolagunevad jäätmed. Pikaajaliste sihtide seadmise pluss on see, et niimoodi jätame endale võimaluse üle elada majanduslangused ja lõpuks ikka sihile jõuda. Muidugi eeldusel, et selle pärast nähakse kõvasti vaeva juba praegu, mitte mõni aasta enne tähtaega.

Nõukogude ajal ehitatud prügilatest ei vasta täielikult tänapäeva nõuetele peaaegu mitte ükski. Seetõttu ongi vaja ehitada uusi prügilaid. Europrügilatele ülemineku tempo on valitud üsna mõõdukas. Kõik Eesti europrügilad peavad üleriigilise jäätmekava järgi valmima 2008. aastaks. Nõuetele mitte vastavad prügilad võivad jäätmeid vastu võtta kuni 2009. aasta juulini, kui sellega ei ohustata keskkonda ega inimeste tervist. Nõukogudeaegsete prügilate sulgemistempo on aga üsna kiire.

Kui kaotame odavad ladestusvõimalused liiga kiiresti, võib see kahjustada Eesti loodust. Hiljuti teatas keskkonnaministeerium, et praeguseks on korrastatud pooled suletud prügilad. Samast teatest võis välja lugeda, et kui 1999. aastal oli Eestis 221 ametlikku segaolmejäätmete prügilat, siis 2002. aasta alguse seisuga jäi neist tööle 44 ja 2003. aasta alguseks 39. Seega on nelja aastaga suletud 82% segaolmejäätmete prügilatest. Samas tuleb tõdeda, et valdav osa suletutest on olnud keskkonnaohtlikud. Niimoodi mõeldes võib Eestimaa loodus tegelikult võita, seda hoolimata illegaalselt ladestatavate jäätmekoguste mõningasest suurenemisest. See juhtub eelkõige siis, kui legaalne prügiladestamine osutub teatud elanikkonna kihtidele üle jõu käivaks.

Kindlasti suureneb illegaalselt ladestatava prügi hulk uue ja kallima jäätmekäitlussüsteemi tõttu. Kas see lõppkokkuvõttes saastab oluliselt Eestimaa loodust? Seda on vähemalt esialgu peaaegu võimatu öelda. Eelkõige tuleb panus teha inimestele. Küsitluste järgi mõistavad inimesed üsna hästi jäätmete sortimise tähtust – uue jäätmekäitluse olulist osa. Kuigi väljavaated tunduvad head, peab hoogsalt tegema selgitustööd, sest ei ole teada, kuidas inimesed toimivad, kui jäätmekogumise eest tuleb maksta märksa rohkem kui praegu.

Juhuks, kui olukord käib inimestele majanduslikult üle jõu, tasub varakult mõelda süsteemile, mille alusel saab jäätmetest tasuta vabaneda. Jäätmekäitlusfirmadele maksaks sel juhul riik või omavalitsus. Selleks võiks määrata mõneprotsendilise maksu, olenevalt toote tüübist ja selle kui potentsiaalse jäätme käitluseks kuluvast rahast. Maks sisalduks juba kauba hinnas ning seega tasuks tarbija jäätmekäitluse eest juba toodet ostes. Siis pole kellelgi põhjust vedada prügi metsa alla. Tõhusa sortimise tagaks parem keskkonnateadlikkus ja karistus ebakorrektse prügisortimise eest. Elamupiirkondades peavad siis asuma spetsiaalsed lukustatud sortimiskonteinerid, mille sisu eest vastutab omanik. Kas selline lahendus oleks parim, seda ei saa enne põhjalikumat analüüsi öelda. Kindlasti tasuks koostada varuplaan, kui praegune jäätmekäitlusstrateegia mingil põhjusel ennast ei õigusta.


Kert Saar (1980) on Tartu ülikooli keskkonnatehnoloogia magistrant ja OÜ Aqua Consult Baltic projektijuht.



Kert Saar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet