Eesti Looduse fotov�istlus
2011/09



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Paju-vrgendikoi EL 2011/09
Hermeliinliblikad hbepajul

Vrgendikoid on vikesed, kuni 15 mm pikkused valgete mustatpiliste eestiibadega liblikad, kellele vlimuse jrgi on pandud ilus ingliskeelne nimi: ermine moths, hermeliinliblikad. Need tagasihoidlikult ilusad pisiliblikad jvad ise enamasti sna mrkamatuks, kuid nende rvikute tegevusjljed hallid vrgendpesad puudel ja psastel kidavad alati paljude inimeste thelepanu.

Eesti seitsmest vrgendikoi liigist on kige enam thelepanu plvinud toominga-vrgendikoi (Yponomeuta evonymella), kes mneaastaste vaheaegade jrel sigib hulgi, ses raagu ja mssides oma kilejasse vrgendisse terveid toomingapsaid. Erakordselt suurt vrgendikoide arvukust theldati niteks 1969. aastal [8]. Lhiminevikus on toominga-vrgendikoi hulgi paljunenud 2004. ja 2005. aastal, mil neist oli palju juttu ka ajakirjanduses [1, 5, 9, 13, 16].

Uustulnuk. Nii toominga- kui ka kikkapuu-vrgendikoi olid arvukad ka tnavu, 2011. aasta suvel. Kuid sellel soojal sdasuvel andis oma kindlast kohalolekust siinmail mrku veel ks selle perekonna ldiselt lunapoolsema levikuga liik paju-vrgendikoi (Y. rorrella), kelle vrgendipesi vis rohkesti nha Tartus Emaje-rsetel hbepajudel (Salix alba). 2008. aastal vlja antud Eesti liblikate kataloog [7] paju-vrgendikoi leidumist Eestis ei mrgi. Samuti pole meie alalt teada varasemaid thelepanekuid vrgendpesade kohta pajudel. Siiski, Eesti lepidopteroloogide seltsi veebilehelt ilmneb, et Imre Taal on he selle liigi isendi pdnud Saaremaalt Kigustest 5. juulil 2008 [2].

Vrgendikoi (Yponomeuta) perekonnas on 76 liiki [15]. Euroopas on levinud kmme vrgendikoi liiki, neist heksa mandril ja Vahemere saartel, kmnes Y. gigas aga kaugel lunas Kanaari saartel [3]. Just see liik on flogeneetiliselt kige lhedasem meie uustulnukale paju-vrgendikoile. Teda on kohatud Tenerifel ja La Palma saarel, kus tema peamine toidutaim on sealne kanaari paju, Salix canariensis [12, 15].
Eesti liikidest kuus toituvad lehtpuudel, he liigi Y. sedella toidutaim on aga verev kukehari (Sedum telephium). Dendrofiilsetest liikidest paljud on vga kitsalt spetsialiseerunud toituma vaid hel kindlal puu- vi psaliigil, teiste toidulaud on laiem, kuid piirdub siiski lhedaste taimeliikidega.

Segadus nimetustega. Kuna vrgendikoide kirjeldamise ja nimepaneku aegu ei olnud nende toidueelistused ja suhted eri puu- ega psaliikidega veel pris selged, ei sattunud ladinakeelsed liiginimetused mitte alati vastavusse liigi toidutaimega. Nii kannab meie kige tavalisem liik toominga-vrgendikoi hoopis kikkapuu (Euonymus) jrgi tuletatud ladinakeelset nimetust Y. evonymella, kuigi ta ise kikkapuulehti ei s. Kikkapuul elutseb hoopis teine, sna kitsa toiduspektriga liik kikkapuu-vrgendikoi (Y. cagnagella), keda vis ka tnavu Tartu parkides kohata. Toominga (Prunus padus) jrgi on seevastu ristitud pihlaka-vrgendikoi (Y. padella), keda eesti keeles on varem nimetatud ka viirpuu-vrgendikoiks [8]. Tema on oligofaag, toitudes mitmetel roosielistel, sh. pihlakal, laukapuul, viirpuudel, toompihlakal, ka ploomipuudel, aga mitte kunagi toomingal.
Aednikele hsti tuntud unapuu-vrgendikoi (Y. malinellus) nimetus vastab testi tema eelistatud toidutaime unapuu (Malus) omale. Eesti liikidest ji veel nimetamata ks harvemini ettetulev Y. plumbella, kes elab samuti kikkapuudel.

Eri liikide arengutskkel on sna sarnane. Kik lbivad eluringi he aastaga. Liblikad lendlevad sdasuvel, enamasti juulis, ning munevad siis toidupuu okstele kogumikena 5080 muna, kattes need hanguvast nrest moodustuva kaitsva kilbiga. Sgisel kooruvad munadest rvikud, kes jvad selle kaitsekilbi alla talvituma. Sealt vljuvad nad alles jrgmisel kevadel ja asuvad kohe toituma noortest puulehtedest, mssides need vrgendiniidiga kokku. Enamasti vib puudel-psastel nha ksikuid vrgendipesi, kuid suure arvukuse korral svad nad puud tiesti raagu ning mssivad oksad ja isegi tved oma vrgendiniidist kilega kokku. Sellist pilti vib kige sagedamini nha toomingatel, kuid ka kikkapuu-vrgendikoi vib psad tiesti paljaks sa. Toitumise lpetanud rvikud nukkuvad tihedalt ksteise krval vrgendpesas sdasuvel, et paari ndala prast taas valmikuteks kooruda.
Vrgendikoid on olnud paljude geneetiliste, fsioloogiliste ja etoloogiliste uuringute objektiks, uuritud on nende feromoone, reageerimist eri toidutaimedest prinevatele henditele jne. [6, 10, 11 jt.]. Seosed eri toidutaimedega on aidanud selgitada selle perekonna liikide plvnemist ehk flogeneesi.

Uustulnuka, paju-vrgendikoi toidutaimed on mitmesugused pajuliigid, kuid kige sagedamini vib teda kohata hbepajul (Salix alba). Ta on levinud Lne-, Kesk- ja Luna-Euroopas, Ukrainas, Kesk- ja Luna-Venemaal ning Phja-Kaukaasias. Hulgisigimist on ette tulnud niteks hbepajudel Luna-Prantsusmaal [14], samuti Venemaa Euroopa-osa lunapoolsetel aladel ja Ukrainas suurte jgede Volga, Doni, Uurali, Kuubani ja Dnepri rsetes hbepajustikes [18].

Tnavu Emaje res ei olnud paju-vrgendikoi kui ldiselt lunapoolne liik veel nii arvukas, et suured hberemmelgad tiesti raagu oleks sdud. Kohati leidus puudel vrgendipesi siiski kmnete kaupa.
Koi eelistas je phjakalda hbepajude lunapoolset, pikesele avatud klge, kus vrgendpesad paiknesid lausa vee kohal rippuvatel okstel. 10.11. juulil vis pesadel nha palju nukust koorunud liblikaid, kes sna flegmaatiliselt toimetasid pesa vliskljel ja tegid hirimise korral sealt lhikesi lennuharjutusi.
Je lunakaldal ja pargi varjulisemas osas kasvavatel hbepajudel oli vaid ksikuid vrgendipesi ning neis vis veel juuli teisel poolel nha vrgendikoi nukke, kellest laboris lendasid mne peva prast vlja liblikad, aga mnel juhul ka kguvaablaste hulka kuuluvad parasitoidid. Augustikuu esimese ndala lpus olid vrgendpesades vaid thjad nukukestad, ka liblikaid polnud vrgendpesadel vi nende lhikonnas enam nha.

Vrgendikoide hulgisigimisele on Eestimaal thelepanu pratud juba sajandite eest. Nii leidub Vene impeeriumi seadustekogu 13. kites [19] senati 1749. a. 19. juuni mrus, mis ksitleb kariloomade hukku phjustanud taudi leviku piiramist ning kahjurputukate hvitamist Revali kubermangu puudel. Senati ukaasi aluseks oli Tallinna (Revali) kindralkuberneri kantseleist saadud informatsioon nii linnas kui ka maal aedades ja lehtmetsades ohtralt siginud putukatest, kes olid puudel hvitanud peaaegu kogu lehestiku. Kuigi kahjurite nimetust pole toodud, viitavad kahjustuse kirjeldamiseks kasutatud snad гадина и паучина (jlkus ja mblikuvrk) vrgendikoidele. Tallinna linnavimudel oli vlja pakkuda ka vastuabinu: koostada eriline palve, mida kigis linna- ja maakirikutes ette lugeda ning siis kigevgevamat paluda, et ta piirkonna sellest nuhtlusest vabastaks. Senat kiitis linnaisade kavandatud meetmed heaks ning selle kohta saadeti Revali kubermangu ukaas [17].

Kuigi tnapeval on thusamaid trjevahendeid, ei maksa nendega liialdada. Toomingatele ei kujuta isegi tugev vrgendikoikahjustus erilist ohtu: puud lehtivad uuesti ja taastuvad kahjustusest kergesti. unapuu-vrgendikoi eest kaitseb unapuid aednikele teada-tuntud tavaprane varakevadine puude pritsimine. Ilu- ja viljapuudelt vib ksikud vrgendpesad neis peituvate vrgendikoi rvikute vi nukkudega ka lihtsalt eemaldada ja hvitada.
Ent ka siis, kui mitte midagi ette ei vta, tulevad puud-psad kahjustusega enamasti ise toime ja lehtivad uuesti. Kui vihm peseb maha ka vanade vrgendpesade jnused, pole suve teisel poolel rstest sageli enam jlgegi. Nii olid Tartus augustikuus kikkapuudelt vrgendikoi tegevusjljed juba peaaegu kadunud, kuid paju-vrgendikoi vrgendpesad nivad olevat vastupidavamad ning rippusid veel kuu keskel Emajge ristavatel hbepajudel.


1. Aotht, Aivar 2004. Rvikud mhkisid puud hbedaselt ktleva r sisse. Sakala, 22. juuni.
2. Eesti Lepidopteroloogide Selts 2008. Uued liigid Eestile 2008. www.lepidoptera.ee/uudised2008.htm (19.07.2011).
3. Fauna Europaea, 2011, version 2.4. www.faunaeur.org (19.07.2011).
4. Gershenzon, Zlata S. 1989. Family Yponomeutidae. Keys to the insects of the European part of the USSR, IV, 2. Oxonian Press, New Dehli: 436455.
5. Javoi, Juhan 2005. Sarviline saatan. Eesti Loodus 56 (7): 354357.
6. Javoi, Juhan 2005. The effects of experience on host acceptance in ovipositing moths. Dissertationes biologicae Universitatis Tartuensis, 110.
7. Jrivete, Urmas; unap, Erki 2008. Eesti liblikad: kataloog. Eesti Lepidopteroloogide Selts, Tallinn.
8. Kuusik, Aare 1970. Vrgendikoidest ahistatud puud. Eesti Loodus 21 (8): 490493.
9. Krver, Maire 2004. Vrgendikoid on palju puid rikkunud. Ndaline, 15. juuni.
10. Lfstedt, Christer et al. 1991. Sex pheromones and their potential role in the evolution of reproductive isolation in small ermine moths (Yponomeutidae). Chemoecology 2 (1): 2028.
11. Menken, Steph B. J. 1987. Is the extremely low heterozygosity level in Yponomeuta rorellus caused by bottlenecks? Evolution 41 (3): 630637.
12. Menken, Steph B. J. et al. 1992. Small ermine moths (Yponomeuta): their host relations and evolution. Annual Review of Entomology 37: 4166.
13. Tartes, Urmas 2004. Kilesse pakitud puud. htuleht, 10. juuli.
14. Torossian, C., Roques, L. 1989. Cycle biologique et importance applique de l'espèce Yponomeuta rorellus Hbner dans les ripisylves à Salix alba de la rgion Midi-Pyrenees. Acta Oecologica, Oecologia Applicata 10 (1): 4763.
15. Turner, Hubert et al. 2010. Molecular phylogeny of the small ermine moth genus Yponomeuta (Lepidoptera, Yponomeutidae) in the Palaearctic. PLoS ONE 5 (3), e9933.
16. Viivik, Allar 2005. Koirvikud sid Eesti toomingad paljaks. htuleht, 18. juuni.
17. Voolma, Kaljo 2001. Ajaloolisi mrkmeid putukkahjuritest Tallinna linnametsades. Akadeemilise Metsaseltsi toimetised 16: 114120.
18. Маслов, Алексей Д. и др. 1988. Защита леса от вредителей и болезней: Справочник, 2-е изд. Агропромиздат, Москва.
19. Полное собрание законов Российской Империи с 1649 года, т. 13, 17491753. СПб., 1830: 9395.

Kaljo Voolma (1948) on metsaentomoloog, Eesti maalikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi vanemteadur ja dotsent.



Kaljo Voolma
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012