Eesti Looduse fotovõistlus
2011/09



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Pööningukärbes EL 2011/09
Kärbsed toaaknal

Mõnikord tundub, et teame maailmast juba kõike. On endastmõistetav, et kevadel hakkavad eluruumidesse pugema toakärbsed, sügise saabudes aga puuviljakärbsed, kes iga vähegi kääriva vilja üles leiavad. Teinekord on nad nõnda isegi abiks perenaisele, kes poleks mahapudenenud toidupalakest muidu märganudki. Putukamaailm pakub aga alatasa üllatusi.

Viimastel aastatel on paljud inimesed olnud hädas pisikeste kärbestega, kes tulevad majja isegi siis, kui seal midagi ei kääri. Tutvume ühe sellise liigiga lähemalt.
Kuigi kõnealune kärbseliik kirjeldati juba 1830. aastal, ei ole ta siin kandis sedavõrd tähelepanu paelunud, et oleks saanud eestikeelse nimetuse nagu paljud suguvennad.
Niisiis, kärbes Thaumatomyia glabra viljakärblaste (Chloropidae) sugukonnast on kollane ja tumeda mustriga, pikkust on tal vaid 2,5 mm jagu ning keha veidi töntsakam kui puuviljakärbsel. Eluviisi poolest sobiks talle nimetuseks pööningukärbes.
Paljude putukaliikide eluring näeb ette, et meie karm talv elatakse üle nukustaadiumis kusagil mullas või kõdus, ka veekogudes, ent pööningukärbse valmikud ei malda kauget kevadet ära oodata ja kooruvad juba sügisel. Nad ei karda külma, taludes madalamatki temperatuuri, kui meie talved pakuvad. Seega pole tarvidust talveks mulda sooja jääda. Sest eks mullas valitse jälle oma ohud: niiskus, seened, parasiidid jms.
Pööningukärbes on leidnud, et kõige parem on talvituda kusagil õõnsuses, kus õhk on piisavalt liikuv ja värske. Kus veedeti miljonid talved enne inimehitiste ilmumist, pole teada, nüüd aga näikse just hooned olevat pööningukärbeste meelistalvekorter. Eelkõige suured ehitised, nagu kiriku- ja veetornid, kõrgete majade katusealused jne. Viimastel aastakümnetel aga üha sagedamini ka madalamad majad, kus tihtipeale kogunetakse akendele.

Mis saab inimesel selle vastu olla, et mõni putukas talveks tema katuse alla kolib, kui ta peremeest ei sega? Paar mõne millimeetri pikkust kärbest akna vahel ei häiriks tõesti vist kedagi. Paraku aga eelistavad need kärbsed talvituda hulgakesi koos. Seni selgitamata põhjustel koguneb neid talvituspaika miljoneid, kohati hinnanguliselt isegi miljardeid.
On täiesti arusaadav perenaise meelepaha, kui eelmisel päeval akna vahelt ära pühitud kärbsehunnik on paari päevaga taastunud. Saabumise ajal häirib ka kärbeste lend. Kui majja sisenedes pead alatasa kopsud õhku täis tõmbama, et läbi kärbsepilve söösta, teeb pahameelt seegi.
Kõige tipuks on pööningukärbsed leidnud tee isegi viimasel ajal väga populaarsete „pakettakende” sisse! Mingeid närimisvahendeid neil sealjuures ei ole.
Enim koguneb pööningukärbseid talvituma pööningutele. Muidu nii puhas, korralikult soojustatud lakapealne muutub kevadeks kärbselaipadest kirjuks: suur osa talvituvaid isendeid miskipärast hukkub. Kogunevad ka kärbselaipadest toituvad putukaliigid ja nii muutub lakapealne väga ebameeldivaks kohaks. Õhku lendunud kitiiniosakesed teevad tõsist vaeva astmaatikutele ja allergikutele.

Kui küsida, kuidas pööningukärbestest vabaneda, jään vastuse võlgu. Putukamürkidest pole suurt abi: juba järgmisel päeval on kohal uus kärbsehord, pidev mürgitamine seab aga ohtu inimese enda. Üks tõrjevõte oleks sulgeda aknapraod ja tihendada pööninguluugid, ent nagu teada, nõuab maja tervis pööningul siiski ventilatsiooni. Vaadates selle putuka väiksust, on tal majja sissepääsu takistada tegelikult võimatu. On leitud, et isaseid kärbseid peibutab mustikas ning keemiline ühend metüülantranilaat. Enamik kärbseid lahkub kevadel talvituspaigast.

Kus ta suve veedab? Talvituskohast lahkudes munetakse mulda. Sealsamas elavad vastsedki, toitudes taimejuurtel elutsevatest lehetäidest. Kõnealuse liigi ning tema 29 lähisliigi vastsed hävitavad nii kultuur- kui ka metsikutel taimedel elavaid lehetäisid tohutul hulgal. Et lehetäid on tuntud taimekahjurid, on pööningukärbes inimesele tegelikult üsna kasulik. Näiteks on märgatud, et neist on suur abi peedi juurtel elavate lehetäide liigi Pemphigus fuscicornis vastu. Võib ainult oletada, kui palju peab taimejuurtel leiduma lehetäisid, et nendest toitudes saab areneda selline hiiglasuur hulk kärbseid!
Kõige sagedamini leidubki neid kärbseid just kuivematel aladel, kus õhurikas pinnas soodustab lehetäide juurteelu.

Mati Martin (1951) on zooloog, töötab Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis.



Mati Martin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet