Eesti Looduse fotovõistlus
2011/09



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2011/09
Sportlik geograaf, kes armastab kaarte

Viimasel ajal teatakse teid kui üht parimat Eesti kartograafia ajaloo spetsialisti. Ometi pole te ju ülikoolis kartograafiks õppinud?

Tõepoolest, ülikoolipäevil olid minu tööd valdavalt looduskaitsest. Üks suurem töö oli Saaremaa looduskaitseobjektidest: Jaan Eilart saatis mind Eesti-aegseid objekte üle vaatama ja uusi otsima. Veetsin Saaremaal päris palju aega, ühe suve olin tervikuna seal. Diplomitöö kirjutasin Viidumäe looduskaitseala kohta.

Aga seejärel hakkasite hoopis hüdroloogiks.

Pärast ülikooli lõpetamist ei tahtnud ma õpetajaks minna. Teadsin, et hüdrometeoroloogiasüsteemis vajatakse Heltermaa jaama inseneri-okeanoloogi. Läksin hüdroloogina tööle nii, et polnud seda süvendatult üldse õppinud. Kogu töö oli algul täitsa võõras.
Jaamas töötas üksteist inimest, neist kaks pidi olema kõrgharidusega. Meteoroloogiks õppinud abikaasa Malle tuli sinna järgmisel aastal. Olin neli aastat jaama juhataja.

Mida sellises jaamas tollal uuriti?

Heltermaal oli 1. järgu mere-hüdrometeoroloogiajaam: siin tuli teha tavalisi meteoroloogiavaatlusi, aga kuna see oli mereäärne jaam, siis mõõdeti ka veetaset, veetemperatuuri ja jääd. Põhiline uurimisala oligi Väinameri. Meil oli väike laev, kalalaevast ümber ehitatud, millega käidi iga viie päeva järel väinades – Hari kurgus, Voosi kurgus ja mujal – hüdroloogiavaatlusi tegemas: mõõdeti temperatuuri, hoovuseid, veekeemiat, lainetust, vee läbipaistvust.
Üks kord kuus tuli läbida suur vaatlusprofiil, mis hakkas Vormsi ja Hiiumaa vahelt pihta ja kulges Virtsust mööda. Teine profiil läks Matsalu lahest Soela väinani. Igal suvel olid vaatlused peaaegu pidevalt. Vaatlusi tegid tehnikud, aga vahel oli vaja kedagi asendada, nii et sain ka ise palju merel käia.
Talvel mõõtsime jääd, käisime jalgsi trasse mõõtmas ning meie otsustada oli see, kas anda luba jäätee avamiseks või mitte.
Tänapäeval selliseid süstemaatilisi hüdroloogiavaatlusi rannikumerel enam ei tehta. Seda tehti ainult ühel perioodil, kui rannalähedase mere hüdroloogiat uuriti ja algandmeid koguti. Neid jaamu oli teisigi, aga hiljem nõukogude ajal kaotati need ära. Hüdrometil oli siis üks suurem laev, millelt tehti vaatlusi rannast kaugemal.

Kas see oli tehniline töö või hõlmas ka teadustööd?
Ikka teadustöö oli ka. Meie tööd juhendas Leningradis asunud riiklik okeanograafiainstituut. Kogu töö, kogu minu aruandlus oli vene keeles. Põhjalikumalt uurisime Väinamere hoovusi, venekeelne aruanne selle kohta oli 200 lehekülge paks! Teise põhisuunana vaatlesime Väinamere temperatuurirežiimi. Hiljem lisandusid Väinamere jäärežiimi uuringud.
Heltermaal tehtud teadustöö oli aluseks mu kandidaaditööle. Lisaks nendele viiele aastale, mis ma ise Heltermaal töötasin, sain kasutada veel kümme aastat pärast seda kogutud andmeid, tulin ju ise 1965. aastal sealt ära.
Aga Hiiumaal sain palju orienteerumas käia. Hakkasin ise Hiiumaal võistlusi korraldama.

Miks tulite Hiiumaalt tagasi Tartusse, ülikooli?

Ühel hetkel oli ülikooli geograafiaosakonda vaja maailmajagude füüsilise geograafia loengute pidajat. Leiti, et see võiks mina olla. Olin ajalehtedele ja ajakirjadele, näiteks Eesti Loodusele, päris palju nupukesi kirjutanud, entsüklopeediale kaastööd teinud. Hiiumaal olin ka aktiivne olnud, käisin seal palju ringi, uurisin, kirjutasin, sekeldasin. Tol ajal ju giide polnud ja nii sattusin ma sageli külalisi siia-sinna juhatama ja saatma.
Olin sel ajal geograafiaseltsi eestseisuses ja kord tuli juhtida geograafiaseltsi Hiiumaa väljasõitu. Salme Nõmmik astus ligi ja kutsus mind lektoriks – eks Varep oli talle selle mõtte andnud.
Ehkki lapsena on tulnud kodust põgeneda, viimati 1949. aasta märtsis, oli Hiiumaalt äraminek elu kõige kurvem lahkumine, sest abikaasa ja väike tütar jäid sinna. Mul oli tunne, nagu oleksin kuhugi väga kaugele mere taha sõitnud. Mina läksin sügisel Tartusse, teised tulid alles kevadel järgi, taksoga üle lagunema hakkava jäätee.
Aga tundus, et perel võib Tartus parem olla ja eks omajagu oli edevust ka: ikkagi ülikooli tööle! Tagantjärele tundub muidugi, et töö on töö.

Siis hakkasitegi päris täiskohaga lektoriks?

Loengukursusi tuli muidugi juurde. Vahepeal oli valikkursus Läänemere hüdroloogia, mis väga kenasti õnnestus; Varepi surma järel võtsin üle geograafia ajaloo loengud, seejärel saadeti mind Moskvasse kaugseiret studeerima.
Et koormus täis saada, juhendasin suvel õppeekskursioone-kaugmatkasid. Need polnud kohustuslikud õppepraktikad, vaid vabatahtlikud, ent üleliiduliselt toetatud retked. Kõik maksti kinni, sõit oli ülikooli kulul. Need sõidud olid ette nähtud geograafide silmaringi avardamiseks. Teised ülikoolid käisid ka, aga meie oma erines seeläbi, et meie matkasime rohkem looduses.
Matkad olid sel ajal ka spordialana kategooriates ja meie tegime ka 2. kategooria matku. Näiteks et Koola poolsaarest aimu saada, matkasime Hibiinides, Lovozero tunduritel, kus me siis tiirutasime. Või Kaukaasia-matk: Teberda, Suhhumi sõjatee, edasi Tbilisi, Jerevan, Bakuu. Mina tegelesin korraldamisega. Kaukaasias võeti meid väga hästi vastu, eriti Armeenias.
Siis leiti, et Kaukaasia on juba liiga tuttav, mindi Kesk-Aasiasse. Minu mõte oli matkata iga kord ise kohta. Aga üks kord pingutasin üle ka: läksime üle 4300-meetrise kuru ja seal jäi üks tüdruk haigeks, üle 40 kraadi palavikku. Edaspidi tegin matku sellistesse paikadesse, kuhu sai paremini ligi. Käisime tundrast kõrbeni välja, näiteks kõrbeuurimisjaamades. Eks need ekskursioonid olid mõeldud ka selleks, et õpetajad ise saaksid parema ettekujutuse loodusvöönditest.

Kuidas te kartograafia ja geograafia ajaloo juurde jõudsite?

Geograafia ajalugu pakkus juba poisikesest saati huvi. Paljus viisidki geograafia juurde need vähesed raamatud, mida ma lapsepõlves maadeavastuse kohta olin lugenud. Neid oli muidugi väga vähe. Kui 1950. aastail ilmusid esimesed eestikeelsed geograafiatrükised – LUSi aastaraamatud ja Eesti Loodus –, siis lugesin kõik läbi, mis ilmus. Just maadeavastuste ajalugu huvitas mind väga.
Maakaardid pakkusid mulle juba viiendast klassist saati hästi suurt huvi. Ma lugesin kaarte ja atlaseid nagu raamatuid, tundide kaupa võisin neid uurida. Ema sai kusagilt ühe venekeelse kooliatlase, sest eestikeelseid polnud. Ühe mehe käest sain 20. sajandi algul ilmunud väga mahuka venekeelse atlase, Meyeri „Handatlase” venekeelse väljaande. Selle eessõnas oli öeldud, et indeksis on üle saja tuhande nime.
Atlases olid eraldi mitmekümne maailma suurlinna, peamiselt pealinnade kaardid, aga need olid originaalkeeles, tõlkimata. Kui ma lugesin Sherlock Holmes’i, siis ma ajasin näpuga kaardil järge, jälitades teda mööda Londonit. Seepärast teadsin juba koolipõlves hästi palju kohanimesid. Eks ma poisikesena sain niimoodi koolis hiilata ka. Raudna seitsmeklasssilises koolis hüüti mind seetõttu Gloobusteks.
Ajapikku muretsesin kaarte juurde, sain ka häid, sealhulgas Eesti-aegseid. Tõsisem huvi kaartide ajaloo vastu tuli siis, kui meil hakati jälle kaarte tegema. Juba Gorbatšovi lõpus lubati mõningad mõõtkavad vabaks. Siis tekkis Regio ja kaarte hakkas ilmuma, esialgu ma muretsesin endale kõik need kaardid.
Asja uurides leidsin, et keegi ei tutvusta Eesti-aegseid kaarte ega kartograafia ajalugu. Mõtlesin, et hakkan sellega veidi tõsisemalt tegelema. 1990. aastate algul pakkusime välja kartograafia ajaloo kursuse, mis oli kartograafidele ja arhiivinduse tudengitele kohustuslik. Pidasime neid loenguid koos professor Aadu Mustaga ajalooarhiivis päris mitu aastat.
Siis hakkasin vanu kaarte ja nende koopiad veel juurde koguma, näiteks antakse päris palju välja vanade kaartidega kalendreid. Püüdsin ka teisi kaasa haarata ja näiteks Tõnu Raid on nüüd vanemaid kaarte, eriti keskaegseid, päris palju uurinud. Oleme koostöös teistega, näiteks Regioga, teinud ka näitusi. Minu kitsam huviala ja uurimisteema on olnud nõukogudeaegne kaartide salastamine ja hävitamine [1].

Kuidas kartograafid ja geograafid tervikuna üldse said sel ajal töötada? Kui geograafi puhul on justkui eelduseks, et oma uurimistulemusi väljendatakse kaardipildis, siis kuidas nõukogude ajal sai oma uurimistulemusi illustreerida?

See oligi väga raske. Täpseid kaarte oli keelatud kasutada, nende kasutamiseks oli vaja luba. Alates 1960. aastatest oli ainus lubatud mõõtkava 1 : 2 500 000, ja see oli ka moonutatud. Seda kaarti võisid suurendada palju tahad, ega see sisu poolest täpsemaks ei läinud.
Diplomitöödes olid valdavalt maakasutuskaardid, ehkki ametlikult poleks tohtinud isegi neid kasutada. Varepi juhendatud töödes kasutati ka Eesti-aegseid katastrikaarte, mis joonistati ümber. Need oli muidugi keelatud, aga meil oli geograafiaosakonnas salajane hoidla, kus vanu kaarte siiski talletati. Aga seetõttu ei tohtinud välismaalased geograafiaosakonna korrusel üldse käia. Väljast olid aknad trellitatud, ees oli rauduks, suur raudpõõn, kaks lukku ja sees raudkapid snepperlukkudega. Mina kateedrijuhatajana ei teadnud, mis seal sees oli.
Salajastel materjalidel olid neljaastmelised load. Neljas oli kõige lõdvem, seda said peaaegu kõik geograafid. Kaugseire kursuseks sain kolmanda astme loa. Teise astme luba ma ei tahtnudki, sest sellega võidi piirata kokkusaamisi ja kirjavahetust välismaaga.
Kaartidega oli tõesti väga raske. Veel keerukamaks läks olukord 1960. aastatel, kui ilmusid ballistilised raketid. Siis hakati isegi üldkaarte moonutama. Geodeesia järelevalve inspektsioon, mille Baltikumi peakorter oli Riias, käis kaartidega tegelevaid asutusi kontrollimas. Sealt käidi ka ülikooli kontrollimas ja leiti, et geograafia diplomitöödes oli selliseid maakasutuskaarte, mis olid keelatud. Need kaardid rebiti sealt vahelt välja ja viidi sinna salajasse hoidlasse, rauduste taha.
Kui välitöödel kasutati kaarte, siis pidid need raudkastiga kaasas olema. Väikesele veoautole tuli see alla keevitada ja seda võidi kontrollida. Nõukogude topokaarte meil ei olnud, sest neid oleks saanud ainult juhul, kui me oleks varasemad – ühe-, kahe- ja kolmeverstased kaardid ja Eesti-aegsed katastrikaardid – hävitanud, sest eri ajastuste kaarte ei tohtinud koos olla. Aga me pidasime vanu kaarte ikka nii väärtuslikeks, et loobusime neist uuematest topokaartidest.
Olen püüdnud sellest teemast ka rahvusvahelisel tasandil rääkida. Näiteks venelased, olgu nad nii kõvad uurijad kui tahes, ei saa siiamaani kõiki arhiivimaterjale kasutada ja seega räägib Eesti näide kogu Nõukogude Liidus toimunu eest. Kui tuli uus instrukstioon, tuli vana hävitada ja venelastel polegi kuigi palju materjale alles.

Tean, et olete huvi tundnud ka kooligeograafia ja õpikute vastu. Kuidas tänapäevased geograafiaõpikud näivad?

Jah, olen mõnda neist veidi rohkem vaadanud. Muidugi on õpikud väga ilusad vaadata, aga mõne koha peal tunduvad rasked. Nii palju mõisteid. Neid on küll geograafia mõistmiseks vaja, aga siiski on mul tunne, et need on liiga teaduslikud. Eks see on paljude ainete probleem.
Gümnaasiumi osas vast pole probleemi, aga tavalises põhikoolis, kus on palju lapsi, on geograafia raskevõitu. Kui õpitaks ainult geograafiat, siis probleemi polekski, aga teised ained on ju ka. Pildid on muidugi väga ilusad, samuti kaardid ja skeemid. Meie ajal olid ju hallid, vene keelest tõlgitud õpikud.

Kuidas te orienteerumise juurde sattusite?

See algas kõik õige juhuslikult: 1957. aastal peeti Aegviidus üks võistkondlik matkajate öine võistlus, ööl vastu 1. detsembrit. Liiguti seljakottidega. Start oli Aegviidu jaamast, esimene punkt Nelijärve järvede vahelt, sealt edasi Mägede külas, umbes neli kilomeetrit, finiš oli Jänedal. Esimesed võistlused oli kõik öised, seljakottidega, ning rajad olid hästi pikad.
1958. aastal peeti Eesti esimene individuaalne ja päevane orienteerumisvõistlus, valikorienteerumine, teisel pool Viljandi järve Viiratsi taga. Kontrollaeg oli kolm tundi. Ma olin teistest tegelikult suhteliselt nõrgem. Teised mehed läksid veel mingit kaugemat punkti võtma, aga kuna sel ajal ei pandud punkte nii täpselt, siis nad kõik kustusid ja lõpuks kaotasid mulle, sest ei jõudnud kolme tunni sees tagasi. See tekitas isu asja vastu ja innustas.
Ega varem orienteerumist kui spordiala Eestis polnud, varem olid matkajate kokkutulekud, kus oli telkide püstitamine ja mingid takistusribad ning siis öine orienteerumine. Meie võitlesime tugevalt selle eest, et orienteerumine saaks omaette spordiala staatuse, olime asja alguse juures. Miskipärast haaras see kõik nii endasse, et kogu isiklik elu käis selle järgi.
Hakkasin kohe algusest, 1959. aastast, koguma igasuguseid materjale, mis käisid orienteerumise kohta: kõik ajalehe- ja ajakirjaväljalõiked on kokku kogutud. Nüüd andsin kõik spordimuuseumisse.

Olete vist Eestis kõige pikemat aega orienteerumisega tegelenud inimene?

Mitte mina üksi, sest Ilmar Kask, minu kursusekaaslane, kes minuga koos alustas, käib samamoodi igal neljapäevakul jooksmas. Ei saanud sel suvel mu sünnipäevalegi tulla, sest oli vaja neljapäevakule minna ... Aga vaid meie kahekesi oleme tollal alustanutest tõesti jäänud.

Miks on suur osa orienteerujatest geograafid ja vastupidi, paljud geograafid armastavad orienteerumist? Kas see on tõmme kaartide ja/või tõmme metsa poole?

Alguses sattusid ülikooli geograafid orienteerumise juurde juhuslikult, ja paljud neist just meie kursustelt. Eks me siis haarasime teisi kaasa ja tekkis teatud järjepidevus. Algul olidki orienteerujad peamiselt tudengid, kes peale lõpetamist suunamise saades orienteerumispisikut edasi levitasid. Nagu ka looduskaitseringi puhul: ringis aktiivselt tegutsenud tudengid kandsid looduskaitseideid edasi ja paljud neist olid looduskaitseseltsi piirkondlike sektsioonide eestvedajad.
Aga praegu on orienteerujate seas küll igasuguste erialade inimesi.

Milline on orienteerumise vallas kõige suurem saavutus? Kas seesama 1958. aasta esikoht?

See oli muidugi suur stiimul asjaga edasi tegeleda, aga suureks saavutuseks pean sel suvel välja joostud veteranide MM-i kümnendat kohta, hoolimata suurest veast, mille ühel etapil tegin. Nüüd olin esimest aastat M75 klassis, eks seal on tegijaid vähemaks ka jäänud, tänavu 140 meest.
Eesti esivõistlusel on meie klassis vast kümmekond meest. Suvel on 25–30 starti, ja nüüd tuleb medaleid rohkem, sest olen oma klassis suhteliselt tugevam.
Aga mulle meeldib selle ala puhul see, et keegi ei näe, kui nõrgalt sa tegelikult metsas jooksed. Jooksed metsa ära ja liigud nii, nagu jõud võtab, ja alles finišis võib kõva sportlase näo ette teha.


1. Mardiste, Heino 2010. Kõveraks väänatud Eesti: pool sajandit meie maakaartide moonutamist ja salastamist. – Akadeemia 22 (7): 1182–1207.


Heino Mardiste on sündinud 24. augustil 1936 Vana-Vändra vallas. Lõpetas 1955. aastal Viljandi 2. keskkooli ning 1960. aastal Tartu ülikooli. 1974. aastal kaitses Endel Varepi juhendusel geograafiakandidaadi väitekirja „Väinamere füüsilis-geograafilised ja hüdroloogilised iseärasused”.
1960–1965 töötas Hiiumaal Heltermaa mere-hüdrometereoloogiajaamas, oli insener-okeanoloog ja juhataja. 1965–1972 TRÜ geograafiakateedri assistent, vanemõpetaja ja aspirant. 1973–1975 TA termofüüsika ja elektrofüüsika instituudi Läänemere sektori insener ja vanemteadur. 1975–1978 TRÜ füüsilise geograafia kateedri vanemõpetaja, 1978. aastast dotsent, 1980–1991 kateedrijuhataja. 1992–2001 TÜ geograafia instituudi geoinformaatika ja kartograafia õppetooli dotsent. Praegu TÜ geograafiaosakonna emeriitdotsent.
Õppejõuna töötades on õpetanud maailma loodusgeograafiat, kaugseiret, Läänemere hüdroloogiat, geograafia ja kartograafia ajalugu.
Tartu üliõpilaste looduskaitseringi asutajaliige, aastail 1981–1991 geograafiaolümpiaadide peakorraldaja, 1988–2010 Eesti teaduste akadeemia looduskaitse komisjoni liige ning 1994 Eesti geograafia seltsi auliige, 1995–2010 Eesti geograafia seltsi asepresident. 2001. aastal pälvis Valgetähe V klassi teenetemärgi.
Orienteeruja, muu hulgas võitnud esimese sõjajärgse individuaalse orienteerumisvõistluse 1958. aastal. Võistelnud 1960–1964 kaheksa korda Eesti koondises. Pannud aluse orienteerumisele Hiiumaal. On osa võtnud või juhtinud raskuskategooria matku Karjalas, Koola poolsaarel, Kaukaasias ja Kesk-Aasias. 1959–1960 Tartu matkaklubi aseesimees, pärast seda kaua aega juhatuse liige.



Geograafia emeriitdotsent Heino Mardistet küsitlenud Helen Külvik
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet