Eesti Looduse fotov�istlus
2011/09



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2011/09
Sportlik geograaf, kes armastab kaarte

Viimasel ajal teatakse teid kui ht parimat Eesti kartograafia ajaloo spetsialisti. Ometi pole te ju likoolis kartograafiks ppinud?

Tepoolest, likoolipevil olid minu td valdavalt looduskaitsest. ks suurem t oli Saaremaa looduskaitseobjektidest: Jaan Eilart saatis mind Eesti-aegseid objekte le vaatama ja uusi otsima. Veetsin Saaremaal pris palju aega, he suve olin tervikuna seal. Diplomit kirjutasin Viidume looduskaitseala kohta.

Aga seejrel hakkasite hoopis hdroloogiks.

Prast likooli lpetamist ei tahtnud ma petajaks minna. Teadsin, et hdrometeoroloogiassteemis vajatakse Heltermaa jaama inseneri-okeanoloogi. Lksin hdroloogina tle nii, et polnud seda svendatult ldse ppinud. Kogu t oli algul titsa vras.
Jaamas ttas ksteist inimest, neist kaks pidi olema krgharidusega. Meteoroloogiks ppinud abikaasa Malle tuli sinna jrgmisel aastal. Olin neli aastat jaama juhataja.

Mida sellises jaamas tollal uuriti?

Heltermaal oli 1. jrgu mere-hdrometeoroloogiajaam: siin tuli teha tavalisi meteoroloogiavaatlusi, aga kuna see oli mererne jaam, siis mdeti ka veetaset, veetemperatuuri ja jd. Philine uurimisala oligi Vinameri. Meil oli vike laev, kalalaevast mber ehitatud, millega kidi iga viie peva jrel vinades Hari kurgus, Voosi kurgus ja mujal hdroloogiavaatlusi tegemas: mdeti temperatuuri, hoovuseid, veekeemiat, lainetust, vee lbipaistvust.
ks kord kuus tuli lbida suur vaatlusprofiil, mis hakkas Vormsi ja Hiiumaa vahelt pihta ja kulges Virtsust mda. Teine profiil lks Matsalu lahest Soela vinani. Igal suvel olid vaatlused peaaegu pidevalt. Vaatlusi tegid tehnikud, aga vahel oli vaja kedagi asendada, nii et sain ka ise palju merel kia.
Talvel mtsime jd, kisime jalgsi trasse mtmas ning meie otsustada oli see, kas anda luba jtee avamiseks vi mitte.
Tnapeval selliseid sstemaatilisi hdroloogiavaatlusi rannikumerel enam ei tehta. Seda tehti ainult hel perioodil, kui rannalhedase mere hdroloogiat uuriti ja algandmeid koguti. Neid jaamu oli teisigi, aga hiljem nukogude ajal kaotati need ra. Hdrometil oli siis ks suurem laev, millelt tehti vaatlusi rannast kaugemal.

Kas see oli tehniline t vi hlmas ka teadustd?
Ikka teadust oli ka. Meie td juhendas Leningradis asunud riiklik okeanograafiainstituut. Kogu t, kogu minu aruandlus oli vene keeles. Phjalikumalt uurisime Vinamere hoovusi, venekeelne aruanne selle kohta oli 200 leheklge paks! Teise phisuunana vaatlesime Vinamere temperatuurireiimi. Hiljem lisandusid Vinamere jreiimi uuringud.
Heltermaal tehtud teadust oli aluseks mu kandidaaditle. Lisaks nendele viiele aastale, mis ma ise Heltermaal ttasin, sain kasutada veel kmme aastat prast seda kogutud andmeid, tulin ju ise 1965. aastal sealt ra.
Aga Hiiumaal sain palju orienteerumas kia. Hakkasin ise Hiiumaal vistlusi korraldama.

Miks tulite Hiiumaalt tagasi Tartusse, likooli?

hel hetkel oli likooli geograafiaosakonda vaja maailmajagude fsilise geograafia loengute pidajat. Leiti, et see viks mina olla. Olin ajalehtedele ja ajakirjadele, niteks Eesti Loodusele, pris palju nupukesi kirjutanud, entsklopeediale kaastd teinud. Hiiumaal olin ka aktiivne olnud, kisin seal palju ringi, uurisin, kirjutasin, sekeldasin. Tol ajal ju giide polnud ja nii sattusin ma sageli klalisi siia-sinna juhatama ja saatma.
Olin sel ajal geograafiaseltsi eestseisuses ja kord tuli juhtida geograafiaseltsi Hiiumaa vljasitu. Salme Nmmik astus ligi ja kutsus mind lektoriks eks Varep oli talle selle mtte andnud.
Ehkki lapsena on tulnud kodust pgeneda, viimati 1949. aasta mrtsis, oli Hiiumaalt raminek elu kige kurvem lahkumine, sest abikaasa ja vike ttar jid sinna. Mul oli tunne, nagu oleksin kuhugi vga kaugele mere taha sitnud. Mina lksin sgisel Tartusse, teised tulid alles kevadel jrgi, taksoga le lagunema hakkava jtee.
Aga tundus, et perel vib Tartus parem olla ja eks omajagu oli edevust ka: ikkagi likooli tle! Tagantjrele tundub muidugi, et t on t.

Siis hakkasitegi pris tiskohaga lektoriks?

Loengukursusi tuli muidugi juurde. Vahepeal oli valikkursus Lnemere hdroloogia, mis vga kenasti nnestus; Varepi surma jrel vtsin le geograafia ajaloo loengud, seejrel saadeti mind Moskvasse kaugseiret studeerima.
Et koormus tis saada, juhendasin suvel ppeekskursioone-kaugmatkasid. Need polnud kohustuslikud ppepraktikad, vaid vabatahtlikud, ent leliiduliselt toetatud retked. Kik maksti kinni, sit oli likooli kulul. Need sidud olid ette nhtud geograafide silmaringi avardamiseks. Teised likoolid kisid ka, aga meie oma erines seelbi, et meie matkasime rohkem looduses.
Matkad olid sel ajal ka spordialana kategooriates ja meie tegime ka 2. kategooria matku. Niteks et Koola poolsaarest aimu saada, matkasime Hibiinides, Lovozero tunduritel, kus me siis tiirutasime. Vi Kaukaasia-matk: Teberda, Suhhumi sjatee, edasi Tbilisi, Jerevan, Bakuu. Mina tegelesin korraldamisega. Kaukaasias veti meid vga hsti vastu, eriti Armeenias.
Siis leiti, et Kaukaasia on juba liiga tuttav, mindi Kesk-Aasiasse. Minu mte oli matkata iga kord ise kohta. Aga ks kord pingutasin le ka: lksime le 4300-meetrise kuru ja seal ji ks tdruk haigeks, le 40 kraadi palavikku. Edaspidi tegin matku sellistesse paikadesse, kuhu sai paremini ligi. Kisime tundrast krbeni vlja, niteks krbeuurimisjaamades. Eks need ekskursioonid olid meldud ka selleks, et petajad ise saaksid parema ettekujutuse loodusvnditest.

Kuidas te kartograafia ja geograafia ajaloo juurde judsite?

Geograafia ajalugu pakkus juba poisikesest saati huvi. Paljus viisidki geograafia juurde need vhesed raamatud, mida ma lapseplves maadeavastuse kohta olin lugenud. Neid oli muidugi vga vhe. Kui 1950. aastail ilmusid esimesed eestikeelsed geograafiatrkised LUSi aastaraamatud ja Eesti Loodus , siis lugesin kik lbi, mis ilmus. Just maadeavastuste ajalugu huvitas mind vga.
Maakaardid pakkusid mulle juba viiendast klassist saati hsti suurt huvi. Ma lugesin kaarte ja atlaseid nagu raamatuid, tundide kaupa visin neid uurida. Ema sai kusagilt he venekeelse kooliatlase, sest eestikeelseid polnud. he mehe kest sain 20. sajandi algul ilmunud vga mahuka venekeelse atlase, Meyeri Handatlase venekeelse vljaande. Selle eessnas oli eldud, et indeksis on le saja tuhande nime.
Atlases olid eraldi mitmekmne maailma suurlinna, peamiselt pealinnade kaardid, aga need olid originaalkeeles, tlkimata. Kui ma lugesin Sherlock Holmesi, siis ma ajasin npuga kaardil jrge, jlitades teda mda Londonit. Seeprast teadsin juba kooliplves hsti palju kohanimesid. Eks ma poisikesena sain niimoodi koolis hiilata ka. Raudna seitsmeklasssilises koolis hti mind seetttu Gloobusteks.
Ajapikku muretsesin kaarte juurde, sain ka hid, sealhulgas Eesti-aegseid. Tsisem huvi kaartide ajaloo vastu tuli siis, kui meil hakati jlle kaarte tegema. Juba Gorbatovi lpus lubati mningad mtkavad vabaks. Siis tekkis Regio ja kaarte hakkas ilmuma, esialgu ma muretsesin endale kik need kaardid.
Asja uurides leidsin, et keegi ei tutvusta Eesti-aegseid kaarte ega kartograafia ajalugu. Mtlesin, et hakkan sellega veidi tsisemalt tegelema. 1990. aastate algul pakkusime vlja kartograafia ajaloo kursuse, mis oli kartograafidele ja arhiivinduse tudengitele kohustuslik. Pidasime neid loenguid koos professor Aadu Mustaga ajalooarhiivis pris mitu aastat.
Siis hakkasin vanu kaarte ja nende koopiad veel juurde koguma, niteks antakse pris palju vlja vanade kaartidega kalendreid. Pdsin ka teisi kaasa haarata ja niteks Tnu Raid on nd vanemaid kaarte, eriti keskaegseid, pris palju uurinud. Oleme koosts teistega, niteks Regioga, teinud ka nitusi. Minu kitsam huviala ja uurimisteema on olnud nukogudeaegne kaartide salastamine ja hvitamine [1].

Kuidas kartograafid ja geograafid tervikuna ldse said sel ajal ttada? Kui geograafi puhul on justkui eelduseks, et oma uurimistulemusi vljendatakse kaardipildis, siis kuidas nukogude ajal sai oma uurimistulemusi illustreerida?

See oligi vga raske. Tpseid kaarte oli keelatud kasutada, nende kasutamiseks oli vaja luba. Alates 1960. aastatest oli ainus lubatud mtkava 1 : 2 500 000, ja see oli ka moonutatud. Seda kaarti visid suurendada palju tahad, ega see sisu poolest tpsemaks ei linud.
Diplomitdes olid valdavalt maakasutuskaardid, ehkki ametlikult poleks tohtinud isegi neid kasutada. Varepi juhendatud tdes kasutati ka Eesti-aegseid katastrikaarte, mis joonistati mber. Need oli muidugi keelatud, aga meil oli geograafiaosakonnas salajane hoidla, kus vanu kaarte siiski talletati. Aga seetttu ei tohtinud vlismaalased geograafiaosakonna korrusel ldse kia. Vljast olid aknad trellitatud, ees oli rauduks, suur raudpn, kaks lukku ja sees raudkapid snepperlukkudega. Mina kateedrijuhatajana ei teadnud, mis seal sees oli.
Salajastel materjalidel olid neljaastmelised load. Neljas oli kige ldvem, seda said peaaegu kik geograafid. Kaugseire kursuseks sain kolmanda astme loa. Teise astme luba ma ei tahtnudki, sest sellega vidi piirata kokkusaamisi ja kirjavahetust vlismaaga.
Kaartidega oli testi vga raske. Veel keerukamaks lks olukord 1960. aastatel, kui ilmusid ballistilised raketid. Siis hakati isegi ldkaarte moonutama. Geodeesia jrelevalve inspektsioon, mille Baltikumi peakorter oli Riias, kis kaartidega tegelevaid asutusi kontrollimas. Sealt kidi ka likooli kontrollimas ja leiti, et geograafia diplomitdes oli selliseid maakasutuskaarte, mis olid keelatud. Need kaardid rebiti sealt vahelt vlja ja viidi sinna salajasse hoidlasse, rauduste taha.
Kui vlitdel kasutati kaarte, siis pidid need raudkastiga kaasas olema. Vikesele veoautole tuli see alla keevitada ja seda vidi kontrollida. Nukogude topokaarte meil ei olnud, sest neid oleks saanud ainult juhul, kui me oleks varasemad he-, kahe- ja kolmeverstased kaardid ja Eesti-aegsed katastrikaardid hvitanud, sest eri ajastuste kaarte ei tohtinud koos olla. Aga me pidasime vanu kaarte ikka nii vrtuslikeks, et loobusime neist uuematest topokaartidest.
Olen pdnud sellest teemast ka rahvusvahelisel tasandil rkida. Niteks venelased, olgu nad nii kvad uurijad kui tahes, ei saa siiamaani kiki arhiivimaterjale kasutada ja seega rgib Eesti nide kogu Nukogude Liidus toimunu eest. Kui tuli uus instrukstioon, tuli vana hvitada ja venelastel polegi kuigi palju materjale alles.

Tean, et olete huvi tundnud ka kooligeograafia ja pikute vastu. Kuidas tnapevased geograafiapikud nivad?

Jah, olen mnda neist veidi rohkem vaadanud. Muidugi on pikud vga ilusad vaadata, aga mne koha peal tunduvad rasked. Nii palju misteid. Neid on kll geograafia mistmiseks vaja, aga siiski on mul tunne, et need on liiga teaduslikud. Eks see on paljude ainete probleem.
Gmnaasiumi osas vast pole probleemi, aga tavalises phikoolis, kus on palju lapsi, on geograafia raskevitu. Kui pitaks ainult geograafiat, siis probleemi polekski, aga teised ained on ju ka. Pildid on muidugi vga ilusad, samuti kaardid ja skeemid. Meie ajal olid ju hallid, vene keelest tlgitud pikud.

Kuidas te orienteerumise juurde sattusite?

See algas kik ige juhuslikult: 1957. aastal peeti Aegviidus ks vistkondlik matkajate ine vistlus, l vastu 1. detsembrit. Liiguti seljakottidega. Start oli Aegviidu jaamast, esimene punkt Nelijrve jrvede vahelt, sealt edasi Mgede klas, umbes neli kilomeetrit, fini oli Jnedal. Esimesed vistlused oli kik ised, seljakottidega, ning rajad olid hsti pikad.
1958. aastal peeti Eesti esimene individuaalne ja pevane orienteerumisvistlus, valikorienteerumine, teisel pool Viljandi jrve Viiratsi taga. Kontrollaeg oli kolm tundi. Ma olin teistest tegelikult suhteliselt nrgem. Teised mehed lksid veel mingit kaugemat punkti vtma, aga kuna sel ajal ei pandud punkte nii tpselt, siis nad kik kustusid ja lpuks kaotasid mulle, sest ei judnud kolme tunni sees tagasi. See tekitas isu asja vastu ja innustas.
Ega varem orienteerumist kui spordiala Eestis polnud, varem olid matkajate kokkutulekud, kus oli telkide pstitamine ja mingid takistusribad ning siis ine orienteerumine. Meie vitlesime tugevalt selle eest, et orienteerumine saaks omaette spordiala staatuse, olime asja alguse juures. Miskiprast haaras see kik nii endasse, et kogu isiklik elu kis selle jrgi.
Hakkasin kohe algusest, 1959. aastast, koguma igasuguseid materjale, mis kisid orienteerumise kohta: kik ajalehe- ja ajakirjavljaliked on kokku kogutud. Nd andsin kik spordimuuseumisse.

Olete vist Eestis kige pikemat aega orienteerumisega tegelenud inimene?

Mitte mina ksi, sest Ilmar Kask, minu kursusekaaslane, kes minuga koos alustas, kib samamoodi igal neljapevakul jooksmas. Ei saanud sel suvel mu snnipevalegi tulla, sest oli vaja neljapevakule minna ... Aga vaid meie kahekesi oleme tollal alustanutest testi jnud.

Miks on suur osa orienteerujatest geograafid ja vastupidi, paljud geograafid armastavad orienteerumist? Kas see on tmme kaartide ja/vi tmme metsa poole?

Alguses sattusid likooli geograafid orienteerumise juurde juhuslikult, ja paljud neist just meie kursustelt. Eks me siis haarasime teisi kaasa ja tekkis teatud jrjepidevus. Algul olidki orienteerujad peamiselt tudengid, kes peale lpetamist suunamise saades orienteerumispisikut edasi levitasid. Nagu ka looduskaitseringi puhul: ringis aktiivselt tegutsenud tudengid kandsid looduskaitseideid edasi ja paljud neist olid looduskaitseseltsi piirkondlike sektsioonide eestvedajad.
Aga praegu on orienteerujate seas kll igasuguste erialade inimesi.

Milline on orienteerumise vallas kige suurem saavutus? Kas seesama 1958. aasta esikoht?

See oli muidugi suur stiimul asjaga edasi tegeleda, aga suureks saavutuseks pean sel suvel vlja joostud veteranide MM-i kmnendat kohta, hoolimata suurest veast, mille hel etapil tegin. Nd olin esimest aastat M75 klassis, eks seal on tegijaid vhemaks ka jnud, tnavu 140 meest.
Eesti esivistlusel on meie klassis vast kmmekond meest. Suvel on 2530 starti, ja nd tuleb medaleid rohkem, sest olen oma klassis suhteliselt tugevam.
Aga mulle meeldib selle ala puhul see, et keegi ei ne, kui nrgalt sa tegelikult metsas jooksed. Jooksed metsa ra ja liigud nii, nagu jud vtab, ja alles finiis vib kva sportlase no ette teha.


1. Mardiste, Heino 2010. Kveraks vnatud Eesti: pool sajandit meie maakaartide moonutamist ja salastamist. Akadeemia 22 (7): 11821207.


Heino Mardiste on sndinud 24. augustil 1936 Vana-Vndra vallas. Lpetas 1955. aastal Viljandi 2. keskkooli ning 1960. aastal Tartu likooli. 1974. aastal kaitses Endel Varepi juhendusel geograafiakandidaadi vitekirja Vinamere fsilis-geograafilised ja hdroloogilised iserasused.
19601965 ttas Hiiumaal Heltermaa mere-hdrometereoloogiajaamas, oli insener-okeanoloog ja juhataja. 19651972 TR geograafiakateedri assistent, vanempetaja ja aspirant. 19731975 TA termofsika ja elektrofsika instituudi Lnemere sektori insener ja vanemteadur. 19751978 TR fsilise geograafia kateedri vanempetaja, 1978. aastast dotsent, 19801991 kateedrijuhataja. 19922001 T geograafia instituudi geoinformaatika ja kartograafia ppetooli dotsent. Praegu T geograafiaosakonna emeriitdotsent.
ppejuna ttades on petanud maailma loodusgeograafiat, kaugseiret, Lnemere hdroloogiat, geograafia ja kartograafia ajalugu.
Tartu lipilaste looduskaitseringi asutajaliige, aastail 19811991 geograafiaolmpiaadide peakorraldaja, 19882010 Eesti teaduste akadeemia looduskaitse komisjoni liige ning 1994 Eesti geograafia seltsi auliige, 19952010 Eesti geograafia seltsi asepresident. 2001. aastal plvis Valgethe V klassi teenetemrgi.
Orienteeruja, muu hulgas vitnud esimese sjajrgse individuaalse orienteerumisvistluse 1958. aastal. Vistelnud 19601964 kaheksa korda Eesti koondises. Pannud aluse orienteerumisele Hiiumaal. On osa vtnud vi juhtinud raskuskategooria matku Karjalas, Koola poolsaarel, Kaukaasias ja Kesk-Aasias. 19591960 Tartu matkaklubi aseesimees, prast seda kaua aega juhatuse liige.



Geograafia emeriitdotsent Heino Mardistet ksitlenud Helen Klvik
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012