Eesti Looduse fotov�istlus
2011/09



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Kaitsealad EL 2011/09
Mitu korda peab hte kaitseala asutama?

Emaje Suursoo ja Piirissaar ning nendevaheline veeala hakkavad peagi kuuluma he tervikliku kaitseala Peipsiveere looduskaitseala koosseisu. Looduskaitse mttes on selle ala ajalugu vga kirju: kaardipildis katab ala kmmekond kihti. Samas kirjeldab Peipsiveere saamislugu sna ilmekalt Eesti looduskaitse kekiku viimastel aastakmnetel.

Eesti looduse eripra hoidmiseks loodud kaitsealad pakuvad inimestele mitmesuguseid tundmusi ja elamusi. Kaitsealadel viibides tajutakse, et asutakse erilises kohas. Lisavrtust annab teadmine, et ehk on siin mni haruldane taime- vi loomaliik vi eriline maastik.
Siiski tuleb kaitseala sisu tielikuks mistmiseks sna kvasti vaeva nha. Mis eesmrgil on kaitseala asutatud vi mida/keda seal kaitstakse, mida on lubatud teha, mida mitte seda on sageli sna raske kohe hoomata.
Eriti keeruliseks muutub olukord siis, kui kaitse-eesmrke on korraga palju vi leidub suisa eri kaitsekorda kuulutavaid regulatsioone. Hea nide sellise mitmekihilise ala kohta on Emaje-Suursoo ja Piirissaare maastikukaitseala ning Emaje suudmeala hoiuala alusel loodav Peipsiveere looduskaitseala.
Selleks et mista Peipsiveere kaitseala olemust, peab svima lhiminevikku: selgitama, kuhu, miks ja kui suurel alal kaitsealad loodi, millised olid kaitse-eesmrgid ning kuidas toimib kaitsekorraldus.
Tagasivaade, mis viks olla lihtne ja levaatlik, toob pigem esile kaitseala(de) kujunemisloo keerukuse: eri ajajrkude looduskaitsephimtted on loonud hele territooriumile mitmekihilise looduskaitse eesmrkide, regulatsioonide ja kaitsekorraldustegevuse karkassi. Seda kinnitab mitmel puhul EELIS-e andmebaas, kus he paikkonna kaitsealad kajastavad suuresti erinevaid arusaamu.

Kolm muutuva staatusega kaitseala. Tulevase Peipsiveere LKA alal asuvad krvuti pealtnha tiesti erisugused maastikukompleksid: Emaje Suursoo laiaulatuslik deltasoostik, Piirissaar suurim Eesti-poolne saar Peipsi jrves ning nende vahele jv Peipsi jrve veeala.
Ligikaudu 25 000-hektarise pindalaga enam-vhem looduslikust Emaje Suursoo sooalast [6] sai 1981. aastal sookaitseala, mille pindala oli 18 425 ha. Peamise kaitse-eesmrgina nhti ette sookossteemi hoidu, arvestades, et Suursoo philine vrtus on mrgade elupaikade mitmekesisus. Sellised looduslikud elupaigad on paljudes Euroopa maades loomade-lindude elupaigana hvitatud. Kaitsealale kehtestati sookaitsealade tpeeskirjad, kus mrati kindlaks lubatud ja keelatud tegevus.
Emaje-Suursoo sookaitseala, hilisema knepruugi kohaselt maastikukaitseala kaitse-eeskirja uuendamise ja loodusvrtuste hindamise raames juti arusaamale, et sisuliselt maastikukaitseala kaitsekorraga ala asemel peaks siin olema hoopiski looduskaitseala, sest ala tuleb eelkige ksitada looduskompleksina laiaulatuslik looduslik vi peaaegu looduslik ala ilma olulise asustuseta. Koosts teadlastega esitas LKK 2007. aastal uutes piirides Emaje-Suursoo looduskaitseala kaitse-eeskirja kavandi, kus muudetud piiriga kaitseala pindalaks oleks kujunenud 22 110 ha.
Piirissaare kaitseala, pindalaga 755 ha, asutati 1991. aastal maakondliku thtsusega kaitsealana zooloogilis-botaanilisel eesmrgil. sna peagi lisandus (vaikimisi) kaitse-eesmrgina arhailise elulaadi ning sellest tuleneva maastikukompleksi kaitse. Ka Piirissaare kohta hakati 2004.a. justunud looduskaitseseaduse alusel koostama kaitse-eeskirja, et mrata kindlaks lubatud ja keelatud tegevus. Kuigi mlemad kaitse-eeskirja eelnud juti ka avalikustada, siis kinnitada neid ei jutud, kuna 2009.a. otsustati alad koos Emaje suudmeala hoiualaga liita heks tervikuks. Peipsiveere looduskaitsealaks.

Emaje-Suursoo ja Piirissaare maastikukaitseala vahele jvale Peipsi jrve veealale loodi 2006. aastal NATURA 2000 vaimus uut tpi kaitseala: Emaje suudmeala hoiuala pindalaga 11 245 hektarit. Hoiualal seati sihiks loodusliku linnustiku kaitse. Hoiuala loodusvrtuste silimine ei tule tagada mitte kaitse-eeskirja, vaid kavandatava tegevuse mju hindamise kaudu, nn. soodsat seisundit on keelatud kahjustada.
Seega veti aastatel 19812006 siin kaitse alla ligikaudu 30 130 hektarit, kust vib leida mitmesuguseid haruldasi liike, elupaiku, ulatuslikke soid, jgesid, jrvi, saaremaastikku ning Peipsi veeala. Joonis
Nende kaitsealade loomise ajalugu ja kaitse-eesmrke jlgides saab mneti mistetavaks, miks ei vetud nii laiaulatuslikku ala he korraga looduskaitse alla. Vrtused ja kaitse phimtted olid kolmel alal ju erisugused: hel ajajrgul oli ldine rhuasutus soode kaitsel, teisel aga linnustikul.

Kaitse-eesmrgid komplitseerivad olukorda. Kaitsealade asutamise ajalugu on suhteliselt lihtne jlgida, ent keerukam on mista, miks kaitsealad, nende piirid, eesmrgid ja juba kord seatud piirangud ajas muutuvad.
Kaitse-eesmrkide seadmiseks uuritakse tavaliselt vaadeldava ala looduskaitsevrtusi. Algatus vib tulla teadlastelt vi vabahendustelt, rahvusvahelistest looduskaitseprogrammidest, konventsioonidest, lepingutest jne.
Kaitse-eesmrkide snastamine iseenesest ei kehtesta veel kaitsealale piiranguid ega leevenda tegevust. Et eesmrgile juda, tuleb kehtestada teatud tegevuse kitsendused vi mned hoopis keelata. Kike seda saab teha vaid seaduse alusel kaitse-eeskirjaga, kus on mrgitud ka piirid, kus piirangud kehtivad.
Seega vib tekkida olukord, kus eri kaitse-eesmrkidega alad ei pruugi kokku langeda kaitsealale seaduse jrgi kehtestatud piiridega. Seetttu on ametkondlikus asjaajamises mitu ldjoontes sarnast, aga vikeste piirierinevustega kaitseala ja tekib omajagu segadust. Vaatame neid eri staatusega kaitsekihte lhemalt.

Pusle muutub veelgi kirjumaks. Emaje-Suursoo ja Piirissaare kaitsealad said alates 1997. aastast uue hise katuse: esimese rahvusvahelise mtmega kaitse-eesmrkide kihi, kui alale anti rahvusvahelise thtsusega mrgala Ramsari ala staatus. Uus ala hlmas 32 600 ha. Esialgu oli see leping meldud spetsiaalselt veelindude kaitseks, et luua neile pelgupaikade vrk.
Konventsiooniga hinenud riik vtab vabatahtlikult enda kanda Ramsari nimekirja kantud alade planeerimise ja kaitsekorralduse, et selle kaudu toetada mrgalade kaitset. Ametlikult ei pea riik Ramsari alal seaduslikku kaitset rakendama. Tegemist on huvitava olukorraga, kus rahvusvahelised huvid kaetakse riikliku tegevusega kokkuleppe vormis.
Aasta hiljem, 1998, tunnistati 32 977 ha rahvusvahelise thtsusega linnualaks [1]. Eeldatavasti tingisid erisugused kaitse-eesmrgid alade piiride erinevuse. Vikese, aga siiski erinevuse. Seda tulnuks vltida, sest ks thtsate linnualade valiku kriteeriume oli, et linnuala piirid pidid hte langema Ramsari alaga.
Geoloogide algatusel hakati juba 1980. aastatel Eesti rglooduse objekte mrama ning selle programmi raames tunnistati Emaje Suursoo 2000. aastal Eesti rglooduse objektiks. rglooduse objekt kattus tielikult Emaje-Suursoo maastikukaitsealaga (18 425 ha).
rglooduse objekti staatusega koos lisandusid uued, kll ilma igusliku aluseta kokku lepitud kaitsesoovitused, mis seostusid kossteemi ja piirkonna loodusloolise thtsusega. Ala sai uued vrtused Peipsi jrve kujunemisega seotud sookossteemina, taimestiku kaitseala ja veehoiualana.
sna pea, aastal 2004, anti kogu alale Euroopa kaitsealade ssteemi Natura 2000 phimtetest lhtuva Natura linnuala staatus. Uus kaitseala pindalaga 34 178 ha sai ka uued kaitse-eesmrgid, mis tulenevad linnudirektiivist. Selle kohaselt tuleb tagada kikide looduslike linnuliikide ldine kaitse, eelkige hoides ohustatud linnuliikide ja rndel olevate veelindude elupaiku.
Jrjekordselt nitab pindala erinevus eelmisest linnualast vi siis Ramsari alast, et muutusid ala piirid, mis omakorda oli ajendatud kaitse-eesmrkide muutumisest. Samas pole keegi tpsemalt selgitanud, miks peab uus linnuala erinema oma eelkijatest: ons selleks mingi objektiivne kriteerium, andmettluse erinevused vi soov lihtsalt midagi uut luua?
2005. aastal, lisati paletti veel kaitse-eesmrke: Emaje-Suursoo ja Piirissaare piirkond tunnistati rahvusvahelise projekti raames thtsaks taimealaks, mis vtab enda alla 20 660 ha [3]. Projekti kaudu taheti thtsustada taimeliikide kaitset riiklikel tasanditel, samas pole riikidel otsest kohustust vtta thtsad taimealad riikliku kaitse alla. Thtis taimeala hlmab looduslikke vi poollooduslikke alasid, mida iseloomustab botaaniline rikkus vi haruldased taimeliigid. Huvitavamal kombel ei ole seekord otsest kaitsekorraldustegevust ette nhtud, kuigi saavutustasemed on kindlaks mratud.
Rahvusvaheline kaitse-eesmrkide seadmine ei piirdunud eespool loetletuga. Emaje-Suursoo, pindalaga 21 651 ha, tunnistati 2008. aastal Natura 2000 loodusalaks, mille phisiht on thustada elurikkuse kaitset, luua taime- ja loomaliikide ning looduslike elupaikade kaitseks ldine alus ning tagada Euroopa Liidu jaoks olulise vrtusega looduslikele taime- ja loomaliikidele ning kasvukohtadele ja elupaikadele soodus seisund.
Mrates paikkonna loodusalaks, vljendatakse vga selgelt selle kuulumist Euroopa kaitsealade vrgustikku NATURA 2000, vajadust tagada ala seaduslik kaitse, seada konkreetsed kaitse-eesmrgid, kavandada kaitsekorraldustegevus jm.
Looduskaitsesuunitlusega igusaktidele lisanduvad knealuses piirkonnas veel 2006. aastaks valminud Tartu maakonna teemaplaneeringuga eristatud nn. vrtuslike maastike ja rohevrgustiku alad [5]. Need planeeringualad ei hti jllegi tielikult hegi senise kaitsealaga, ehkki oma olemuselt haakuvad nendega igati.
Taas kaasnevad uute aladega omad soovitused, tingimused, meetmed jne. kskik kui ldised need ka pole, peavad planeerijad ja jrelevalvajad neidki teadma ja arvestama, nende thtsust rhutama, tegevust kavandama jne. Nii on Piirissaar (989 ha) mratud vimaliku riikliku thtsusega kultuurmaastikuks, Meerapalu (420 ha) kohaliku thtsusega kultuurmaastikuks, Emaje Suursoo (31 600 ha) koloogilise vrgustiku tugialaks.
Kindlasti lisanduvad veel maailma looduskaitseliidu (IUCN) seatud kaitse-eesmrgid ning kaitsekorraldustegevus kaitsealade kategooriate jrgi. Ent alles siis, kui kaitsealade staatus on tpselt kindlaks mratud. Niteks praegu on Emaje suudmeala hoiualale antud maailma looduskaitseliidu kaitsealade klassifikatsiooni alusel VI kategooria, mis thendab piiratud looduskasutusega ala. Samuti vib lisanduda mni uus rahvusvaheline algatus vtta kaitse alla thtsad kiili- vi liblikaalad.

tabel
Loodava Peipsiveere LKA ajalugu
Emaje-Suursoo sookaitseala/maastikukaitseala (1981) 18 425 ha
Piirissaare zooloogilis-botaaniline kaitseala/maastikukaitseala (1991) 755 ha
Ramsari ala (1997) 32 600 ha
Rahvusvahelise thtsusega linnuala (1998) 32 977 ha
rglooduse objekt (2000) 18 425 ha
NATURA 2000 linnuala (2004) 34 178 ha
Thtis taimeala (2005) 20 660 ha
Emaje suudmeala hoiuala (2006) 11 310 ha
Tartu maakonna vrtuslikud maastikud (2006) 1 409 ha
Tartu maakonna rohevrgustik (2006) 31 600 ha
Emaje-Suursoo looduskaitseala (2007) 22 110 ha
Natura 2000 loodusala (2008) 21 651 ha
Kavandatud Emaje-Suursoo rahvuspark (2010) 35 000 ha
Peipsiveere looduskaitseala avalikustatud eelnu (2011) 34 430 ha
Peipsiveere-Remdovi piirilene kaitseala u 128 000 ha


Mida rohkem, seda uhkem? Seega on juba asutatud kaitsealadele aja jooksul lisatud kenake hulk eri programmide, rahvusvaheliste ja Euroopa Liidu otsuste raames slmitud ning Eesti riigi tasandil seatud soovituslikke kaitse-eesmrke. Riigil on kaks vimalust: vtta endale vabatahtlikult kohustused tegutseda kindla sihi nimel vi lisada oma seadustesse sellised stted, mille abil suudetakse saavutada eesmrk.
Igal juhul on tore, et asjatundjad on eri projektide kaudu vrtuslikke alasid eristanud. Sellistele algatustele saabki tugineda praktiline kaitsekorraldus. See on omaette ksimus, kas iga algatuse jrel tuleb kohe hakata kaitsealasid muutma. Prast lputuna nivat liitmist-laiendamist vajab ka Eesti kaitsealade ssteem pikemat selginemisaega.
Ilmselt tuleks selgemini lahus ksitleda reaalselt otsustatud ehk igusaktidega reguleeritud kaitset ja projekti-tulemi-keskset kaitset, mis lisab kll taustateadmisi ja soovitusi, ent mis ei tohiks hakata elama oma elu igusaktide krval. Muidu tekib paras segadus nii maaomanike kui ka keskkonnaametnike seas.
Kaitsealade kaitse-eesmrkide lisandumine vi seniste muutmine, kas riiklikul vi rahvusvahelisel tasemel, ei peaks a priori tooma kaasa uusi piiranguid. Nii mnegi kaitse-eesmrgi vib saavutada ka ilma piiranguid kehtestamata, phinedes hoopis vastastikusel kasul, vabatahtlikul tegevusel, aktiivsel osalusel kaitsekorraldustegevuse planeerimisel jne.
Kokkuvttes vib juhtuda nii, nagu see ongi tegelikult juhtunud: pris samalaadsed moodustised, mis on loodud kmmekonna regulatsiooni alusel ja mille ldsiht on sarnane, kipuvad kik elama oma iseseisvat elu. ksteist dubleerides ja teinekord ka paljusnalisust (taas)tootes.

Viimane areng: rahvuspark vi looduskaitseala? Tnapevase arusaama jrgi on looduskaitset Emaje-Suursoo, Emaje suudmeala ja Piirissaare kaitsealal suhteliselt sarnane ning neid kaitsealasid on mistlik ksitleda htse alana, millel on korraga mitu kaitse-eesmrki.
Seega on ha selgemalt kerkinud vajadus need kolm kaitseala hendada ning rakendada tnapevaseid kaitsekorraldusvtteid. See tagab vimaldab kavandada kige sobivamad kaitsereiimid ja kaitsekorraldustegevuse ning seada vimalikult vhe piiranguid.
Piirkondlikust eriprast ja mitmekesistest loodus- ja kultuurivrtustest lhtudes soovisid riigi looduskaitseasutused 2010. aastal liita kolm kaitseala rahvuspargiks, mis suudaks thusalt kasutada praegust potentsiaali. Rahvuspark oleks hlmanud peaaegu sama ala nagu Natura linnuala. Nii mnegi teise kaitseala tbi puhul jeti vlja suuremad asustusalad, niteks Meerapalu. Rahvuspargi komplekssus vajas kindlasti kohalike elanike ja omavalitsuste toetust, kuid see ji tulemata.
Prast seda, kui osa valdu tles mullu rahvuspargile ei, prdus looduskaitsemte tagasi looduskaitseala juurde ning looduskaitsjad avalikustasid looduskaitseala kaitse-eeskirja eelnu 2011. aasta suvel. Phiidee oli liita kolm kaitseala heks.
Looduskaitseala ja kavandatud rahvuspargi piir ei lange tielikult kokku. Hoolimata asjaolust, et Meerapalu ja Piirissaare on kuulutatud vrtuslikeks maastikeks, jetakse kohalike elanike vastuseisu tttu suurem osa Meerapalu klast ja Piirissaare klade hoonestusalad vrtuslikud maastikud, mis vajaksid seaduslikku kaitset looduskaitsealast vlja. Nii saab Peipsiveere vrtuslikke maastikke hoida ksnes planeeringute kaudu.
Milline aga peaks olema looduskaitseala kaitsekord? Peipsiveere koosseisu kuulunud kaks kaitseala on mitukmmend aastat saanud hakkama vanade kaitse-eeskirjadega ehk ajakohastamata piiranguteta. Kas on alust arvata, et nende vrtus/seisund on seetttu kannatanud? Loodetavasti mitte. Seega peaks loodava kaitseala kaitsekord olema vimalikult lihtne ja liberaalne.
Olukorra muudab mnevrra keerukamaks rahvusvaheline seotus: nimelt asub Emaje-Suursoo vastas Venemaal Peipsi idarannal Remdovi looduskaitseala pindalaga ligikaudu 24 000 ha (koos akvatooriumiga 93 600 ha), mis kuulub samuti Ramsari alade koosseisu. Rahvusvaheline huvi on korraldada selliste piirileste kaitsealade kaitse sarnastel alustel. Seetttu peab tulevikus mningad kaitsekorralduslikud phimtted htlustama Remdovi kaitsealaga.
On sna selge, et kaitsealade kaitse-eesmrgid ning kaitsekorralduslikud eesmrgid muutuvad aja jooksul ha mitmekesisemaks. Looduskaitsjatel peab olema omajagu taipu ja nutikust, et vajalikud kaitsemeetmed tavakodanikule selgeks teha.


1. Kuus, Andrus jt. 2003. Euroopa Liidu thtsusega linnualad Eestis. Eesti ornitoloogiahing, Tartu.
2. Krt, Ulvar 2011. Peipsi-rsed kaitsealad liidetakse kokku. Eesti Pevaleht, 2. august.
3. Klvik, Mart et al. 2005. IPAs in Estonia. Important Plant Areas in Central and Eastern Europe. Plantlife International: 4346.
4. Pirrus, Enn jt. 2000. Eesti rglooduse raamat VX. Tartu maakond. Tallinn: 1921.
5. Pungas, Piret jt. (koost.) 2006.Tartumaa maakonna teemaplaneering Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused. Tartu maavalitsus.
6. Valk, Uno 1988. Eesti sood. Tallinn, Valgus.

Ain Vellak (1962) on SA Archimedese keskkonnakaitse ja -tehnoloogia teadus- ja arendustegevuse programmi tegevjuht.
Andres Tnisson (1960) on geograaf, ttab keskkonnaeksperdina.



Ain Vellak, Andres Tnisson
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012