Ehkki sisalikud on tummad, võivad nad teadjale uurijale mõndagi kõnelda – näiteks oma keha värvidega. Isase sisaliku värv võib olla kui sõjaväelase õlakud, näidates kandja sotsiaalset staatust ja füüsilist seisundit.

Moskva ja Peterburi zooloogid Tsellariused uurisid aastate vältel Anapa ja Novorossiiski vahel Navagiri aheliku lõunanõlvadel elavaid roomajaid. Sealse valdava kaljusisaliku alamliigi emased on selja pealt alati pruunid, vahel kergelt kollakasroheka varjundiga. Isassisalikul võib seevastu olla kolme selgesti eristuvat värvi selg: emaste moodi pruun, kahvatu- või erkroheline.

Aprillis pärast talvitumist on kõik isased pruunid. Aga siis hakkavad mõned neist muutuma üha rohelisemaks ning juunis-juulis võib kõik sisalikuisandad üheselt jaotada kolme mainitud värvuskategooriasse. Isendite eristamiseks kasutatav meetod võib esile kutsuda vastuväiteid, aga Tsellariuste kinnitusel ei kahjustavat loomi: neil lõigatakse ära ühe või mitme varba viimane lüli. Muide, selle ohverdatud luukese aastarõngad reedavad teadlastele ka sisaliku vanuse.

Vaatlused kinnitavad, et isassisalikud tulevad ilmale pruunina ja jäävad seda värvi kaheks kuni viieks aastaks. Otsustava tähtsusega tundub olevat esimene eluaasta: mida jõudsamalt isane sel ajal kasvab, seda kiiremini muutub ta ka kevaditi roheliseks – esmalt kahvatu-, siis smaragdroheliseks. Mingit seost värvuse ja “puberteedi” vahel ei ole: kolmeselt on kõik isased ühtviisi aktiivsed ja püüavad õnge võtta iga nende teele sattuva sisalikuneiu. Paraku sõltub “abieluõnn” väga tugevasti pulmaülikonna värvusest.

Tavaliselt on erkroheliste loomade käsutuses umbes 75-ruutmeetriline territoorium, kust nad väga harva lahkuvad ja mida nad alati tarmukalt teiste isaste sissetungi eest kaitsevad; harilikult jookseb sissetungija rohelise maavaldaja eest kiiresti minema. Enamikul pruunidestki loomadest on territoorium, aga tihti kattub see roheliste isandate maavaldusega ja viimastega kohtumist eelistavad pruunid pigem vältida. Sel põhjusel võib ka pulmamängude lõpp suuresti erineda. Kui roheline sisalik oma territooriumile tulnud emasega sinnani jõuab, et saab tema külge ja saba suuga puutuda, on järgnev kopulatsioon niisama hästi kui kindel. Pruunide peigmeeste edukuse hindasid vaatlejad seevastu vaid 16 protsendile: harilikult nurjab kohtamise ikka roheline, kes ajab vaesemas mundris naabrimehe lihtsalt minema.

Emassisalikud on asjade käiguga ette kursis. Ehkki nad ilmutavad huvi kõigi isaste vastu, on see ilmselgelt suurim siiski smaragdsete kosilaste ja sageli kasinam juba ka kahvaturoheliste korral. Juhuslik pole ka see, et erkroheliste “maaomanike” aladel elab neli korda rohkem naissoost sisalikke kui kahvaturoheliste juures. Muide, pruudid on valdavalt kaheaastased sisalikuneiud.

Niisiis peab roheline värv näitama, et sisalik on heas füüsilises vormis ja et tal on kõrge sotsiaalne positsioon. Viimane oleneb põhiliselt looma suurusest ja kasvukiirusest. Täiskasvuni jõudnud küps isane ei kuluta toidust saadud energiat mitte niivõrd kasvamisele, kuivõrd aktiivsele elule. Selline isend liigub sisalike hierarhias kiiremini ülesmäge, saab rohelise ülikonna omandamise järel oma territooriumil domineerivaks ja võidab kõigi daamide südamed.