Eesti Looduse fotov�istlus
2011/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2011/10
paro, kuuma sdamega mees jises Arktikas

Valetaksin, kui vidaksin, et olin juba ammu unistanud intervjuust maailmakuulsa polaaruurija Dmitri paroga. Ehkki olin temast ja ta tegudest vga suure tenosusega kuulnud ja lugenud, oli infojgede lakkamatu vulin kik need teadmised ammugi olematusse voolutanud.
Sel suvel kerkis tema nimi esile ajaloolise kurva sndmuse puhul hirmkaugel Kotelni saarel. Seal maeti uude ja kindlamasse hauda Tartu likooli lpetanud Herman Walter, veel palju kuulsama Tartu likooli vilistlase Eduard von Tolli ekspeditsiooni arst. Tema eluknal kustus 1902. aastal mstilist ja ehk ka mtilist Sannikovi maad otsides [5].
Loomulikult osalesid mbermatmisretkel nii paro kui ka von Tolli tegusid ammu uurinud ja jdvustanud teadusloolane Erki Tammiksaar ja filmimees Riho Vstrik. Et Eesti Looduse toimetus ja Erki Tammiksaare truum Baeri majas on juhtumisi lausa krvuti, oli paro septembrikuise Tartu-visiidi (vt. snumit lk. 3) ajal intervjuuettepanek igati loogiline. Ja mulle, mis seal salata, parajalt pnev proovikivi.

Kindel sna, selge hl. Mul on aega intervjuuks valmistuda kaks ndalavahetuspeva. Oh nne ja rmu, et meil on olemas internet ja Google: piisavalt phjalikke, aga samas kokkuvtlikke materjale [1, 2, 3] on lihtne leida. Ja sna kiiresti hakkan mistma, et klassikalise intervjuuna seda lugu teha ei nnestu: paro on lihtsalt liiga palju korda saatnud, et pda seda mulle eraldatud tunni jooksul kas vi pgusaltki le ksida.
Dmitri paro sai 23. augustil 70-aastaseks, nnitlejate seas oli ka Dmitri Medvedjev. Ehkki mees on veidi khmus, ei julgeks ma teda ilmselt pidada vanemaks kui kuuskmmend; eriti mitte siis, kui ta rkides juba hoo les on saanud. Esiotsa tundub hl vaikne, nii et tmban salvestaja lhemale. Aga juba mni lause hiljem tuleb seda kaugemale lkata: hl paisub kiiresti kirglikku fortesse.

sna kiiresti saan ennast nnitleda otsuse eest mitte tahta klassikalist ksimus-vastus- intervjuud. Sest parole meeldib rkida, eriti asjadest, mis on talle olulised. Et jutuhoogu kohati vaos hoida ja mulle meeleprasemasse rpasse suruda, pean olema lausa ebaviisakas. Ent mnigi kord ei aita ka see: paro lihtsalt ei reageeri, vaid jtkab alustatud teemal. Jutusse pimub rohkesti positiivseid livrdeid. On selgelt tunda, et mees on harjunud rkima ja inimesi ra rkima.
Kohe mu esimene ksimus viib kavast vlja. Pris formaalse sissejuhatusena meldud Kas olete esimest korda Eestis? toob pika ja phjaliku levaate Eesti-kigust 1994. aastal, kui paro ja tema seiklusklubi korraldasid lbi 14 kunagise liiduvabariigi kulgenud ratastoolisidu, osalisteks ks ratastooliinimene igast lbitud riigist, saatemeeskonna koosseisus ka paro jalgrattal.
See eriline retk on osa 1989. aastal loodud klubi Seiklus tegevusest, mis sna pea prast asutamist keskendus just lastele ja invaliididele meldud seikluslikele tegevustele. Suurejooneline kogemus oli varasemast juba olemas: 1992. aasta kolme mehe ratastoolimaraton Vladivostokist Peterburisse. Sidul oli mratu sotsiaalne thtsus: see kulges lbi tuhandete Venemaa asulate, kus paljud polnud ratastooli ninudki ja ammugi ei kujutatud ette, et see viks olla liiklusvahend, mitte vaid haiglatesse vi sanatooriumidesse sobiv meditsiinitarvik.

Eestist vga heal arvamusel. Idee kohta teha jrgmine sit lbi kunagiste liiduvabariikide pealinnade tleb paro naerdes, et seal polnud muidugi varjugi mingist tagasiihalusest NSV Liitu: anti endale aru, et tegemist on uute riikidega, kellel on aga kultuurilises ja sportlikus mttes olnud siiski midagi hist. Sestap pole mtet vanu sidemeid tiesti lbi raiuda.
Alustati Peterburist ning kulgeti lbi Tallinna, Riia, Vilniuse, Minski, Kiievi, Tbilisi ja Jerevani. Siis oli likeeruline tee lbi miinivljade Aserbaidaani; edasi laevaga le Kaspia Kesk-Aasia riikidesse. Lpetati toona veel Kasahhi pealinnaks olnud Alma-Atas.
paro rhutab, et olulisim sidu puhul oli 14 osavtnu pritolu: igast riigist ks (Eestit esindas narvalane Leonid Zubov). Invasport oli neist riikidest mneti arenenud vaid Baltikumis, kige tsiviliseeritumas ja progressiivsemas osas sellest endisest hiigelterritooriumist, tleb paro. Ja lisab: Invaliidide vrdiguslikkus on teadagi ndisaegse tsivilisatsiooni ksimus.
Eestist lbisidu korraldamine sujus vga ladusalt, paro ees avanesid kik uksed. Parimad mlestused on Eesti politseinike osavtlikkusest ja abivalmidusest. Probleemid tekkisid Ltis, kus aina ksiti, miks pole seltskonnas lneeurooplasi: praegu tuletavat sit liiga palju meelde sja mdunud aegu. Ka meenutab rnnumees, kuidas teda tookord vapustas kontrast rpase Venemaa ja puhta Eesti vahel.
Nii et isiklik esmakogemus Eestist oli suureprane. Aga siiski: minu jaoks on Eesti ikkagi eelkige Eduard von Tolli kodumaa! ei jta polaarajaloo uurija muheledes lisamata. Tal on kindel plaan tlkida ja vene keeles avaldada Tolli pevikud: Tolli ustavus kodumaale viks olla kigil aegadel eeskujuks kigile inimestele.
Veel meenub parole, et lapseplves oli tema iidol Paul Keres. Sageli tunnetame vraid maid ja rahvaid sealsete kangelaste kaudu, kellest oleme kuulnud. Sestap on thtis, et suudaksime oma ajaloolisi isikuid uurida, neid maailmale tutvustada. paro tunnustab seda, kuidas on Eestis jdvustatud mlestus siit prit kuulsatest maadeuurijatest, mitte ainult Tollist, vaid ka Wrangellist, Krusensternist ja teistest.
Klalise erilise kiituse plvib Kiltsi misakoolis tegutseva Krusensterni muuseumi eestvedaja, entusiastlik Lembit Keerus. Ning muidugi rgib ta livrdeis ka Kotelni-kigu kaaslastest, kes teda nd Eestis vrustasid: suursaadik Simmu Tiigist, Erki Tammiksaarest ja Riho Vstrikust (Eesti parost, nagu on elnud ks Raadio 4 toimetaja).

Ema jlgedes matemaatikuks. Usutletava perekonnanimi ei kla sugugi venepraselt; hldada tuleb seda rhuga o-l. paro tleb, et sugupuu on ks asju, mida ta meelsasti uuriks, aga pole lihtsalt aega. Siiski olevat ta kuulnud, et nimi on prit Venemaale tle vrvatud rootslaselt.
Mida on paro kaasa saanud vanematelt? Isa Igor oli kirjanik, kelle kogu elu kirjutatud pearomaan ji siiski lpetamata ja avaldamata. Ema, praegu 90-aastane Nina Gimer-paro tudeeris Moskva likooli mehaanika-matemaatikateaduskonnas, kus samal ajal ppis niteks ka Igor afarevit ja petas Mstislav Keld. Just matemaatika oli juba koolis ka Dmitrile kige armsam teadus ja on seda siiani.
Veidi hiljem lisandus samuti tnini kestnud huvi kirjutada: raamatuid on parol ilmunud mitu, ks on kohe ilmumas ja veel mnigi plaanis. Ja see looming, naerab mees, meenutab mulle, vannun, alati matemaatikat, mne teoreemi testamist. Vib-olla vinuks tast saada ka keeleteadlane, filolooge on ta alati kadestanud.
Aga geograafia pole talle kunagi eriti sdamelhedane olnud ja polaaralade temaatikaga ei tegele mees mitte geograafia, vaid nende imeliste inimeste prast, kes on kirjutanud oma nimed Phjala-kroonikasse.
Dmitri astus prast kuldmedaliga lpetatud keskkooli samasse teaduskonda, kus oli ppinud ka tema ema, lpetamise jrel kaitses fsika-matemaatikakandidaadi kraadi ja ttas paarkmmend aastat Moskva terase ja terasesulamite instituudi МИСИС ppejuna. Olin vga range ja panin halastamatult kahtesid, muigab erudotsent. Ilmselt olin siiski iglane ja aus, sest pilased peavad must siiani lugu.
Oma pilasi on ta hiljem kohanud paljudes linnades ja mitmesugustel elualadel. Niteks sjase juubeli ajal teda intervjueerinud naisajakirjanik ajalehest Moskovskij Komsomolets on elnud, et sai paro tenosusteooria eksamil viie.
Oma alma materist kneldes ei jta paro tegemata jrjekordset kummardust Eestile, antud juhul Tartu likoolile: kui hest ppeasutusest on tulnud selline hulk vga kuulsaid teadlasi, siis peab see testi olema suureprane likool. Kllap tnini, sest ammu tekkinud traditsioonid ei saa ju jljetult kaduda.

Tegemata doktorit asemel phjapoolusele. sna ppejut alguses algasid ka paro rnnakud Arktikasse. Kaadrijuhataja oli solvunud: Dmitri Igorjevit, te teete palgatd ainult 30 protsendil tajast!
Eks tal olnud ka omamoodi igus ja paro lahkumine instituudist 1989. aastal oligi seotud sellega, et ligi viiekmneselt ei suutnud ta enda hinnangul enam htviisi kohusetruult olla ppejud ja juhtida samas selleks ajaks juba vga kuulsaks saanud ajalehe Komsomolskaja Pravda polaarekspeditsiooni.
Viimane hakkas tegutsema juba 1970. aastal, nii et tervelt heksateist aastat oli mees siiski suutnud kaht isandat teenida: teinud palgatd instituudis ja juhatanud hiskondlikus korras ekspeditsiooni korraldust. Nd, mil ka parimal juhul oli ees veel vaid pool elu, tuli otsustada.
Matemaatika oli talle ju, nagu eldud, vga armas; vitekiri puhta matemaatika valdkonnas sai kiitva hinnangu. paro kinnitab, et teda kitiski just puhas matemaatika, mitte aga arvutusmatemaatika. Programmeerimine ja arvutid olid talle vastumeelt. Seevastu funktsionaalanals, tenosusteooria, keeruliste teoreemide testamine see oli tema stiihia. Siiski leidis ta hel hetkel, et teadust on hea teha noorena.
Polaartemaatikas seevastu oli selleks ajaks kogutud vimas pagas: Olime esimesed inimesed, kes judsid suuskadel phjapoolusele; sellest tulenes vga laialdane tuntus ja tunnustus. Sellelgi tegevusel oli oma teaduslik aspekt: heal tasemel meditsiinilis-bioloogilised uuringud.
Veel suurema vastukaja sai 1988. aasta rahvusvaheline rnnak Venemaalt le phjapooluse Kanadasse. Nende kahe retke eest on paro plvinud kaks NSV Liidu krgeimat tsiviilautasu, Lenini ja Tpunalipu ordeni, ning UNESCO Fair Play auhinna; suusaretk poolusele oli kantud Guinnessi rekordite raamatusse. Oli aeg elda matemaatikale head aega ja asutada klubi Seiklus, mille juhatuse esimees ja tegevjuht on Dmitri paro tnini.

Veel ks elupre: kohtumine Rick Hanseniga. Just mainitud nn. polaarsillast NSV Liidu ja Kanada vahel sai alguse ka paro huvi tmmata seiklusvaldkonda kaasa puudega inimesed. 1987. aastal sitis ta Kanadasse lbirkimisi pidama ja tleb nd tagantjrele, et see oli palju keerulisem, kui veenda 1994. aastal eestlasi andma luba rahvusvahelise maratonimeeskonna lbisiduks. Nukogude Liit sel ajal enam paro ettevtmisi ei takistanud, retke peeti lausa vajalikuks.
Seevastu Kanadas tekitas ettepanek revust; oli tkk tegemist, et vahtralehemaal usutaks: tulijad ei ole spioonid ega muud pahalased. Prast pikka kauplemist nustuti tingimusel, kui ekspeditsiooni koosseisus on ka kanadalased. Neid oli pris raske vrvata, aga lpuks koosnes suhteliselt suur meeskond heksast Nukogude ja neljast Kanada polaarrndurist. htlasi oli Kanadast vaja leida ka sponsoreid. Need ajad, mil valitsus niteks komsomoli keskkomitee kaudu kik rnnukulud kinni maksis, olid prdumatult mdas.
Rohkete Kanada-kikude aegu tutvus paro Rick Hanseni, he kige kuulsama kanadalasega. Rick oli 15-aastase poisina murdnud autonnetuses selgroo ja jnud ratastooli. Meditsiin teda aidata ei suutnud, nagu enamasti ikka sellistel juhtudel, tleb paro.
Siiski ei heitnud noormees meelt, treenis usinasti ja sai hakkama sellega, et sitis ratastoolis mber maakera. Sit oli heategevuslik, nii et prast avas Hansen selle jooksul kogutud 26 miljoni dollari eest puudega inimesi abistava fondi. paro tutvus Hanseniga slmus muide Georg A. Cohoni, Kanada McDonalds restoranide asutaja majas: McDonalds oli n.-. polaarsilla peasponsor.
Tookord 30-aastane Hansen ja tema jutustus jttis parole vimsa mulje. 1987. aasta Moskvas ei tahtnud ju keegi midagi kuulda puuetega inimeste probleemidest. Esiotsa poldud nus isegi sellega, et tlkida vene keelde Hanseni suureprane raamat Man in Motion.
Just tnu parole andis kirjastus Progress tlke paro enda mahuka eessnaga siiski vlja. Sellest sai alguse paro phendumine puuetega inimeste rehabilitatsioonile spordi kaudu, ellu tagasi toomisele mitte niivrd fsilises vi meditsiinilises, kuivrd sotsiaalses ja pshholoogilises thenduses.
Klubi Seiklus puuetega inimeste osalusel toimunud retkede loend [2] on limalt muljetavaldav. Enne mainitud ratastoolimaratonide analooge on veel mitu, aga tustud on ka metippudele: Kazbekile (5047 m, 1995), Kilimanjarole (5895 m, 1997), Phja-Ameerika krgeimale mele McKinleyle (6194 m, 2002). Vga suure rahvusvahelise resonantsi plvis Dmitri paro poja Matvei juhitud suusaretk le Grnimaa [4], mille kolmest osalisest ks, Igor Kuznetsov, oli ratastoolimees.

Keskkomitee hoidis Arktika-vravad hoolsalt suletuna. Mainisin enne, et paro oli Komsomolskaja Pravda polaarekspeditsioone juhtinud juba 1970. aastast; tema ja ta kaaslaste Kaug-Phja-retked olid saanud sna kuulsaks. Juba 1973. aastal oldi valmis suunduma suuskadel phjapoolusele. Aga see oli aeg, kus paro snul iga initsiatiiv julmalt alla suruti; pealegi oli Arktika ju rangelt valvatav militaarselt oluline piirkond, mille ees oli jlle parod osundades teline raudne eesriie.
Nii et ehkki Komsomolskaja Pravda mtet toetas ja suutis nusse saada ka komsomoli keskkomitee, kelle hlekandja see ajaleht oli, pidasid ettevaatlikud komsomolijuhid siiski vajalikuks, et luba ksitaks ka NLKP keskkomiteelt. Nusolekunoogutust krgeimalt tasemelt ei tulnud, jrgnes hoopis keskkomitee 1974. aasta otsus, mis tunnistas pooluseekspeditsiooni kasutuks ja otstarbetuks.
Ent ehkki kigele oli selleks korraks rist peale tmmatud, ji usk alles nii ekspeditsiooni liikmetel kui ka laialdasel toetajate ringil. Retked Taimrile ja mujale Jmere rde ning treeningud ja varustuse jreleproovid jtkusid. Dotsent parol oli suviti 48 peva puhkust, tema jngrid pdsid oma tegemisi eestvedaja graafikuga koosklla viia.
Jrjest enam tusid retkede keskmesse geograafilis-ajaloolised uuringud. Just sel ajal sai paro teada Alexander von Middendorffi, Kara merel jljetult kadunud geoloog Vladimir Russanovi, Eduard von Tolli ja paljude teiste polaaruurijate olemasolust. Igal suvel veti retkedele kaasa elukutselisi hea haridusega geograafe.
Nende uuringute tippsndmus oli kindlasti Juri Hmelevski juhitud rhma avastus: ometi kord leiti les von Tolli ammu otsitud toiduladu Taimri poolsaare Depo neemelt. 1973. aasta augusti leiust rgib jutukaaslane pikalt ja haaravalt, see vriks tervet omaette kirjatd.
Mainime siin vaid seda, et avastus sai tohutu riikliku vastukaja, sest selgus, et 1900. aastal maetud toit oli limalt hsti silinud. See leid pani aluse tervele praeguseni kestvale katsetuste seeriale, milles lvad kaasa Venemaa toiduteadlased ja riigireserv; peatselt ilmub mahukas raamat, mis annab neist nii ajaloolise kui ka teadusliku levaate. Autorite seas on muidugi ka Dmitri paro.

Ust aitas praotada komsomol, Suslov li selle prani. Mistagi ti von Tolli ladude leid Komsomolskaja Pravda polaarekspeditsioonile aina heakskiitvat tuntust juurde. Seeprast pean le kontrollima ingliskeelse Wikipedia-artikli [3] kinnituse, et 1979. aasta mrtsis lks paro koos kaaslastega phjapoolusele suuskadel teele siiski salaja.
paro pole selle vitega nus: loa ja lausa ergutuse teele minna andis tookordne komsomoli keskkomitee esimene sekretr Boriss Pastuhhov. Muidugi ei hakanud entusiastid enam uurima, kas Pastuhhov oli enne ka krgemalt poolt luba ksinud.
Oli siiski neidki, kes pdsid meeste indu kahandada: Armas komsomolka (Komsomolskaja Pravda rahvaprane nimi TJ) jahutas meid veidi, kinnitades, et otsus on lubada meil minna mitte phjapoolusele, vaid phjapooluse poole.
Sellest snademngust ei lastud ennast enam segada ja asuti teele. Ning siis oli Moskvas puhkenud skandaal, millesse sekkus nii keskkomitee, kaitseministeerium kui ka KGB. Pastuhhovi kutsus vaibale partei keskkomitee sekretr Mihhail Zimjanin, kskis rkides sel parteipileti lauale panna ja oma huligaanid koju tagasi toimetada. See polnud muidugi reaalne, aga rndurid viidi raadio teel olukorraga kurssi ja nad ttasid vlja lausa strateegia, kuidas niteks vimalike helikopterite eest varjuda.
Siis aga sekkus Brenevi-aegne partei hall kardinal Mihhail Suslov, kes mistis, et paro meeskonnal on testi reaalne anss poolusele juda. Seda on meie kodumaale vaja! teatas NLKP peaideoloog ja tema polnud mees, kellega vaieldi. Kui suuskurid 79 peva vldanud rnga teekonna jrel 31. mail 1979 sihile olid judnud, ootas neid ees au ja kuulsus ning parod autasustati Lenini ordeniga.

parod ja Guinnessi rekordid. Teine mind vga intrigeerinud tik on asjaolu, et see retk on kantud Guinnessi rekordite raamatusse. paroga umbes samal ajal samas riigis kasvanuna arvan mletavat, et ega siinpool raudset eesriiet sellest isemoodi registrist toona kuigi palju ei rgitud.
paro mnab, et see on vga ige thelepanek, ja kinnitab siis, et mngus olid vlissuhted ja et ega seda sissekannet lausa pevapealt tehtudki: see vttis aastaid. Eks kuulsad polaaruurijad suhelnud omavahel tihedalt; antud juhul oli ettepaneku tegija Sir Ranulph Fiennes, kellel paro oli aidanud phjapooluse retke korraldada. See inglise seikleja ja heategevustegelane on ehk kige kuulsam Guinnessi rekordimees ldse: esimene inimene, kes kis nii phja- kui ka lunapoolusel, kndis esimesena lbi Antarktika ning tagatipuks ronis 65-aastaselt 2009. aastal Mount Everestile.
paro lheb taas hoogu ja rgib oma kikudest Guinnessi rekorditeraamatu toimetusse Londoni eeslinnas ning sellest, milliseid ettepanekuid ta neile veel hiljemgi on esitanud. Ilmse kahetsusega mainib ta, et invaspordisaavutusi kahjuks arvesse ei veta, ehkki niteks kolme ratastoolimehe kte jul teoks saanud 11 000-kilomeetrine teekond Vladivostokist Peterburi oleks seda kindlasti vrt. Enda isiklikest tegudest mainib mees 1990. aasta langevarjuhpet phjapoolusele, kusjuures see oli ldse mehe esimene langevarjuhpe.
Kll sai paro teise Guinnessi tunnustuse koos poja Matveiga: 1998. aastal nnestus prast kaht ebannestunud katset suuskadel letada Beringi vin. Seekord lks kik kiiresti: endal polnud vaja Londonisse sita: piisas fotodest ja ajalehevljaligetest, muigab rekordimees. Tunnustustelegrammi saatsid vapratele rnduritele ka kaks presidenti: nii Boriss Jeltsin kui ka Bill Clinton.
Juba 1989. aastal oli paro koos ameeriklase Paul Shurkeiga korraldanud koerarakendiretke Siberist Alaskasse. Seegi retk oli oluline poliitiline akt, sest ettevalmistuste kigus rgiti auk phe Alaska ja Tukotka omavalitsusjuhtidele, kes kirjutasid alla protokollile, mis lubas kohalikul rahval taas le vina liikuda ja seal jahti pidada. Sellele inuittide ajaloolisele teele olid aastal 1948 lbimatu jise eesriide pstitanud Stalin ja Truman.
Guinnessi-teema lpetuseks olgu lisatud, et kaks sissekannet on nd ka Matvei parol: teise plvis ta 2008. aasta rekordretke eest. Nimelt suusatas ta koos Boriss Smoliniga phjapoolusele polaars. paro-isa kirjeldab vrvikalt, kuidas mehi sel hirmkarmil retkel kanadalastelt ostetud likallite satelliidifotode ja satelliitside abil optimaalsel rajal hoiti. Ja lisab uhkelt, et Matvei on nd juba palju kuulsam kui tema ise.

Lapsed Artika tulevik. 20. augustist 2. septembrini korraldas meie klubi teliselt suurejoonelise rituse: festivali Arktika lapsed, muudab paro jututeemat. Moskvasse olid kutsutud esindajad 11 Venemaa regioonist Tukotkast Murmanski oblastini, Grnimaalt, Taanist, Rootsist ja Islandilt; igast viis 1417-aastast last ja juhendaja.
Peale Moskva kidi ka Karjalas, seiklusklubi laagris Suur seiklus (Большое Приключение); festivali tkeelena oli vlja kuulutatud inglise keel. Mis keeles nad tegelikult suhtlesid, muigab paro, pole kellegi asi. Aga segunesid nad vga kiiresti.
Kavas oli teaduskonverents Meie Arktika meie tulevik, kaitsti oma koloogilisi projekte. Nii erisugustest paikadest prit lapsi jlgides tekkis parol kindel veendumus, et edu saab saavutada siis, kui pdleme eelkige kohaliku edu poole. Peab olema inimesi, kellel on usk oma edusse, oma kodupaika. Vib hineda mis tahes liitudesse, aga samas peab olema ustav oma kodule, oma ajaloole, oma tulevikule.
Kindlasti olid valitud vimekad lapsed: tuli teha ettekanne, kaasas pidi olema videofilm, kaitsta tuli oma projekti ja kik said kigega suurepraselt toime. Aga niteks Jakuutiat esindas tilluke polaarjoonetagune, suurtest linnadest vga kaugel asuv iganski kla. Ometi ei jnud sealsed lapsed milleski teistele alla, neilgi oli selge arusaam tnapeva Arktika probleemidest. Jrgmisele festivalile, tleb paro, tuleb kutsuda ka Eesti lapsed.
Puuetega inimeste krval on klubi Seiklus erilise thelepanu all probleemsed ja erivajadustega lapsed. Karjala laagrist, mis ttab aasta ringi, kis sel suvel lbi 1600 last. Meie meetod, kuidas lapsi kasvatada igemini arendada , on iseseisvad matkad. Suvel rnnatakse jala, jalgratastel, katamaraanidel, talvel suusatatakse ja sidetakse koerarakenditega.
Philiselt on laagris probleemsed ja sotsiaalabi vajavate perede lapsed, samuti Moskva erikoolide pilased. Puue, tsi, ei tohi olla selline, mis takistab liikumist; voodihaigetega laagris paraku tegelda ei saa. Tosina taasta jooksul on hsti selgeks saanud, kuidas neid lapsi aidata. Algul suhtuti ettevtmisse skeptiliselt vi lausa trjuvalt, nd on ammu mistetud, et thtsaim on nende laste pshholoogiline rehabilitatsioon: nad saavad katsumustes tagasi eneseusu.
Puuetega lapsi tikutakse sageli le hooldama, neil tekib lalpeetava sndroom ja nad ootavad, et kik nende eest ra tehakse. Laagris peavad nad ise toime tulema, ja nad on vga rahul: kasvab enesevrikus, kaovad piirid puuetega ja tervete laste vahel.
Kolmandat aastat ttab kevaditi ja sgiseti viksem laager ka Krimmis; Moskva lhedale on lastele ehitatud vga populaarne keerukas seiklusrada.
Kogu seda td rahastab philiselt Moskva linn oma allasutuste kaudu, vljastpoolt Moskvat saavad lapsed laagritesse Venemaa teadus- ja haridusministeeriumi toel. Ja vike osa viis kuni seitse protsenti tuusikuid on ka vabamgis. Nende jrele on suur nudmine.

Lhendaja. Mitu korda jutuajamises esile kerkiv teema on soov lhendada rahvaid. Niteks 1995. aasta ratastoolimeeste Kazbeki-tusu ajal, kui lid kaasa grusiin, armeenlane, aser ja norralane. Vestluse lpul tuleb Dmitri paro selle motiivi juurde tagasi:
Eile Eestit mda ringi sites ja kigest nhtust vaimustudes mtlesin aina sellele, kui hea tunne mul on, et oleme teinud midagi head Eesti ja Venemaa suhete mttes. Minusugusele tavalisele inimesele, kellel pole Eestis sugulasi ja kes pole Eestis elanud, ei meeldi Venemaa ja Eesti pidevad vastastikused etteheited ega naaklus, olgu neil siis mis tahes objektiivsed phjused.
Palju toredam on teha midagi hist: nii nagu nd Herman Walterit mber mattes. Vga tore, et meil nnestus see korraldada. Muidugi polnud see riprojekt; rina midagi sellist korraldada ei saa. Vga palju aitas Jakuutia valitsus ja Tiksi sjavelendurid. Tnu meie tuntusele on liitlasi ja abilisi kllalt lihtne leida.
Edu peamisi tegureid ongi alati kolm: suureprane idee, inimesed, kes sellesse ideesse usuvad, ning toetajad, kes tahavad aidata seda ellu viia. Kui need on olemas, saab kik tehtud!


1. Dmitry Shparo. en.wikipedia.org/wiki/Dmitry_Shparo
2. Клуб Приключение. www.shparo.ru/
3. Шпаро, Дмитрий Игоревич. ru.wikipedia.org/wiki/Шпаро,_Дмитрий_Игоревич
4. Шпаро, Дмитрий и Матвей 2001. Вызов Гренландии. Москва, Вагриус.
5. Tammiksaar, Erki 2011. Neli tundi mtilise Sannikovi maa serval. Eesti Pevaleht, 10. august 2011. (www.epl.ee/news/valismaa/neli-tundi-muutilise-sannikovi-maa-serval.d?id=55434114).

Dmitri paro on sndinud 23. augustil 1941 Moskvas. Lpetanud Moskva likooli mehhaanika-matemaatikateaduskonna, fsika-matemaatikakandidaat. Ttas 19 aastat Moskva terase- ja terasesulamite instituudi МИСИС ppejuna. Rbiti hakkas korraldama ekspeditsioone raskesti ligipsetavatesse paikadesse. Esimene suurt avalikkuse thelepanu plvinud retk viis 1970. aastal Komsomolskaja Pravda saarele Laptevite meres. 1979. aastal judis esimese inimesena suuskadel phjapoolusele. 1988. aastal juhatas rahvusvahelist polaarsilda: suuskadel le phjapooluse Venemaalt Kanadasse. 1998. aastal letas kolmandal katsel koos poeg Matveiga suuskadel Beringi vina. Phjapooluse ja Beringi vina suusaretked on kantud Guinnessi rekordite raamatusse. 2006. aastal aitas edukalt korraldada Monaco vrsti Albert II phjapooluseretke.
1989. aastal asutas heategevusliku klubi Seiklus (Клуб Приключение), mis korraldab keerukaid retki ja muid ritusi ka puuetega inimestele ja lastele. On klubi juhatuse esimees ja tegevjuht.



Toomas Jriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012