Eesti Looduse fotovõistlus
2011/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Linnud EL 2011/10
Salapärane palunõid on päriselt olemas

Muiste, päris ammustel aegadel räägiti Võrumaal, Setumaal ja ehk mujalgi seal kandis saladuslikust, kurjast ja küllap mürgisestki tegelasest, kes sala palus elutsevat – palunõiast. Missugune too nõid välja nägi, selle kohta liikus lahkuminevaid uskumusi. Sedagi räägiti, et ta kole tiivuline siug olla: kui salvab, siis nalja ei ole.

Ega palunõid inimeste silma alla vist eriti kippunudki, rohkem kuuldi teda laulmas. Aga see laulgi polnud miski õige laul, tihtilugu oli see otsekui hirmus hädakisa, mis usuti suure õnnetuse enne olevat. Tartumaal öeldi siis: surmalind laulab. Arvati, et kui surmalind maja lähedal kisendab, on kellelegi perest viimane tunnike liginemas.
Oli siis nende krattide, haldjate ja teiste sedasorti tegelastega, kes ennevanasti ringi kolasid, kuidas oli, aga palunõid, surmakägu, või kuidas teda kuskil kutsuti, too salapärane tiibadega madu, oli ikka päriselt-päriselt olemas. Ja on veel praegugi.

Tõsi, palunõiaks ei pea ega kutsu teda nüüd enam keegi, tänapäeval on see olend lindude hulka arvatud ja väänkaelaks ristitud. Niisama meil kui ka Venemaal, Saksamaal, Inglismaal ja veel paljudes maades, võib-olla ehk sellepärast, et Carl Linné ta anno 1758 Jynx torquilla’ks nimetas (ladina keeles torqueo: väänama). Mis veider nimi ühele väiksele sulelisele! Gustav Vilbaste (siis veel Vilberg) on kirjutanud: ,,Oma nime on ta sest saanud, et pesal haududes inimese eest üles ei tõuse, vaid rahulikult munade peal istub ja oma pead igale poole väänab, selle juures nõelussi taolist susinat tehes” [2].
Oskus vaenlasega silmitsi seistes ähvardavaks siuks kehastuda, vääneldes sisiseda, hirmutavad ,,maolõuad” pärani, ehk veel ka linnu inetuvõitu välimus, puukooremustriga, ilma ühegi erksavärvilise laiguta sulestik, mis linnu puuvõras üsna nähtamatuks moondab, viimaks ka ta vali, puhuti lausa hädakisana mõjuv laul – kõik see küllap ongi mitmel rahval olnud ajendiks uskumusele väänkaelast kui nõialoomast. Kreeka mütoloogia järgi olevat ta nõiduse väel sündinudki: ühe Arkaadia nümfi kurikaval loits pannud Zeusi armuma kuningas Inachuse tütresse Iosse. Paraku olnud see aga vastukarva Zeusi naisele Herale, kes siis nimetatud tembu eest kena nümfi peletislikuks linnuks moondanudki.
Väänkael on üle kogu Eesti küllaltki harilik lind. Sellest, et teda vanal ajal teati, räägivad ta arvukad rahvapärased nimed. Mitte igal pool ei olnud ta tige palunõid või õnnetusetooja surmalind, kõige laiemalt oli ta tuntud kui külvilind, kaeralind või künnilind, kelle laul „tee-tee-tee!” sooja kevadeaja saabumist tähistas ja maarahvast külvitööle käsutas. Põllutööde algusega, sagedamini just kaerakülvi alustamisega on väänkaela laulu palju ühendatud. Sellest siis ka hulk rahvapäraseid nimesid: seemnelind, kaerakülvaja, kaera-Peep, kaera-Peeter, kaerakäik. Terve hulga nimekujude allikaks on olnud linnu iseloomulik üksluine laul: piibutaja, peebulind, piitaja, liiplind, tiiutaja, kuigutaja ja veel hulk selletaolisi.
Ehk küll tiivulise nõid-maona, surma, hävingu ja põua ennustajana ja õige külviaja teadjana on väänkael nüüdseks ammuilma maha kantud, on ta ometi senini meie lindude seas üks salapärasemaid ja veidramaid. Kuidas ikkagi juhtus, et üks väike lind rähnide hulgast õppis enese ja oma pesa kaitseks madu teesklema?
Siurolli aitab etendada ka linnu välimus: kuklast üle turja kulgev mustjas triip, kahvatukollane tumedaviiruline ,,mao lõuaalune”, kentsakalt pikaks veniv kael, mille otsas saab pead filmidest nähtud kobra kombel küljelt küljele kõigutada, ja muidugi tige sisin. Kõik see teeb linnust nii tõepärase siu, et tahtmatult võpatad, ehk küll tead.
Ilma kelleltki õppetunde võtmata oskavad maomängu väänkaela pojadki – niipea, kui neile suled selga kasvavad. Küllap nii mõnigi kord on sellest teatrist ka kasu olnud: kui jõudu napib, peab elus läbi saama kavalusega. Et selles kurjas ilmas ahnete küünte ja kihvade vahele sattumast hoiduda, on väänkaelal varuks teinegi riugas: varjevärvus. Kollakatest, hallidest, pruunidest ja mustjatest laikudest, triipudest ja vöötidest linnu sulgedel moodustub täiuslik puukooremuster, mis vaikselt paigal püsiva väänkaela nagu nõiaväel päris märkamatuks moondab. Kui enese või poegade tühi kõht tagant ei kihuta, võibki lind vahel enda pikaks ajaks mõne toekama oksa peale vaikselt istuma unustada: teiste rähnide kombel oksaga rööbiti asetudes saab tast siis lihtsalt üks paljude oksaköntide seast. Vaid pea ei taha paigal seista ja väänleb ringi, vaadates alatasa siia- ja sinnapoole.
Päritolult küll rähniline, pole väänkaelal metsapuuseppadega ometi ei välimuse ega elukommetegi poolest kuigipalju ühist. Jalad kui rähnil: kaks varvast ette-, kaks tahapoole pööratud, ei oska ta siiski tüvepidi kribinal üles ronida, selleks vajalikku tuge pakkuvat rähnisabagi ei ole. Nõrgast nokast pole asja ei peiteldamiseks, trummeldamiseks ega pesaõõnegi uuristamiseks. Nii tulebki pesimiseks leida teiste rähnide vana auk, asja ajab ära ka pesakast, mõni urg puus, harva ka järsakus või seinas.
Et väänkael hakkab pesakoha järele ringi vaatama hilja – alles mai keskel –, juhtub mõnikord, et silm jääb peale õõnele või kastile, mida juba mõni väike tihane või kärbsenäpp on hakanud omaks pidama. Siis tuleb ette, et väänkael senise üürilise pikema jututa korterist välja kihutab. Kui tollel juba ka mune või poegi peaks olema, lendavad needki järele – üle parda. Säärase tembutamise pärast on kahejalgsed väänkaela pahatihti kurjaks ja kahjulikuks tembeldanud.

Inimesed, kel rumal komme teisi olendeid headeks ja halbadeks lahterdada, on väänkaelale pahaks pannud ka tema toidueelistust. Eks juhuslikult võib ta ju nahka panna ka mõne muu mutuka, aga põhiroaks on väänkaelale ikkagi sipelgad ja nende nukud, metsamajandusele kasulikuks kuulutatud kuklased sealhulgas. Tõsi, selles, et metsas jalutades kuklaste kuhilpesi üha harvem silma puutub, oleks neid mõnda tuhandet väänkaela, kes Eestit oma koduks peavad, küll rumal süüdistada. Pealegi on väänkael aia-, pargi-, salu-, palu- ja puisniidulind, mitte aga suure metsa ja laia laane lind. Sestap on kaitsealuste metskuklaste osa ta menüüs võrdlemisi tühine.
Sipelgate püüdmisest on Gustav Vilbaste kirjutanud: ,,Peatoiduks on tal sipelgad, keda ta niihästi pesast, kui ka puudelt, maast jne. püüab. Sipelgapesal pistab ta oma pihkase keele kuhugi käiku ja laseb sipelgad selle külge hakata, mis ta siis suhu tõmbab” [2]. See ,,pihkane keel”, millega ju kõik rähnid mutukaid ,,suhu tõmbavad” on väänkaelal veel iseäranis pikk, ulatudes vaata et pooleni linnu kehapikkusest. Mõne arvamuse kohaselt on väänkael maailmas suhteliselt kõige pikema keelega lind. Ehk ongi, vähemalt Euroopas talle selles küll võistlejat ei leidu. Keele abil sipelgapesa sügavustest õngitsetud nukkude ja vastsetega kasvatab väänkael oma pojadki üles, veidi suuremana hakkavad nad saama ka sipelgavalmikuid.

Mida aga teeb väänkael sügisel, kui sipelgad isegi tema superkeele ulatusest sügavamale maa alla peituvad? Siis lendab väänkael lihtsalt ära. Erinevalt oma enam-vähem paiksetest suguvendadest rähnidest on tema päris rändlind, kelle talved mööduvad India kandis Kagu-Aasias, koguni Aafrikas.
Sellest, et ta arvukad veidrused ja kavalused aitavad elus hästi hakkama saada, räägib küllap ka see, et väänkael on meie rähniliste seas kõige laiema levilaga lind: teda võib leida peaaegu et kõikjal üle Euroopa, vaid Skandinaavia põhjapoolsed alad ja miskipärast ka suurem osa Briti saartest talle elamiseks ei kõlba. Aasiat asustab väänkael paiguti, olles seal levinud kuni Jaapanini. Ühelainsal korral on seda Vana Maailma „rähnikest” kohatud ka Ameerika mandril: aastal 1945, kui ta Alaskalt surnuna leiti. Kas lind võis siis oma rännuteega sedasi sassi minna või ehk mõne kaubalaeva trümmis jänest sõitis, see jäi mõistatuseks.
Kui lõuna pool pesitsevad väänkaelad saavad laisa paigalinnu põlve pidada, siis meie väänkael asutab end septembrikuus minekule, et aprilli lõpu poole taas tagasi tulla. Neil päevil, kui vahtrapuu esimesed õied avab, hakkab siis koju jõudnud palunõid jällegi laulma. Mitte ehk kaunilt, aga see-eest valjusti ja igatsevalt: „pii-pii-pii-pii”! Ja nii ikka ja uuesti. Südasuveni.

1. Kõivupuu, Marju 2003. Kes sa oled, palunõid? – Eesti Loodus 55 (7/8): 382–383.
2. Vilberg, Gustav 1920. Kodumaa rändlinnud. Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Selts, Tallinn.

Villu Anvelt (1961) on vabakutseline fotograaf, Eesti ornitoloogiaühingu liige.





Villu Anvelt
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet