Eesti Looduse fotov�istlus
2011/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Primus EL 2011/11
Meri annab, meri vtab, meri mehegi matab [Viru-Nigula]

Sltuvus tujukast vetevallast ning argikultuuri eripra on sajandeid mjutanud ja kujundanud randlase vaimuilma: uskumusi ja kombeid, ent ka rannarahva traditsioonilist elulaadi.

Kust, millal ja kuidas judsid meie esivanemad siinsete suurte vete rde, on pikk ja keeruline lugu, milles tnini leidub hulk vastust otsivaid ja ootavaid ksimusi. Igatahes on sna meri (vrd. niteks ladina mare ja vene more) olnud eri keelajaloolistele allikatele tuginedes eesti keeles kasutusel juba tubli kmme tuhat aastat vi kauemgi. Vello Mss vidab Norra etnoloog Marek Jasinski hinnangule toetudes, et Phjala aladel on meri olnud mistete elu ja olemasolu snonm [12].
Eesti rannik on rikkalikult liigestatud saartest, poolsaartest, lahtedest ja vinadest, mistttu rannajoon on vga pikk umbes 3780 km. Maa on kolmest kljest mbritsetud veega, sarnanedes mneti poolsaarega. Neljandast kljest ulatus varasem asustus Koiva jeni vesi lahutas ja vesi hendas; piirkondlikud erinevused rahvakultuuris ja elulaadis kujunesid piki veepiiri [11].
Siinsest sajandite jooksul vlja kujunenud mitmekesisest merelisest elu- ja mttelaadist me tnapeval tegelikult vga palju ei tea, sest ajaloolis-kultuurilistel phjustel on rahvakultuuri akadeemilise uurimishuvi ja rahvusliku identiteedi-diskursuse keskmes olnud ikka maamees, talupoeg. Aastasadu on siinmail kige thtsam elatist andev tegevus olnud plluharimine ning leib toiduainena sedavrd philine, et rahvakeeli kutsutakse enamikku muid toite, sealhulgas kala, leivakrvaseks [13].
Kuigi ka rannarahvas on kasvatanud kariloomi ja pidanud pldu keigil peab peldu olema, meri peab peldu aitama, eldud 20. sajandi algupoolel Saaremaal Kihelkonnas [8] , on mereline elulaad olnud vahetult seotud siiski inimeste philise elatusala merekalanduse ning vhemal mral ka hlgepgiga. Ainult kalapgist elatujad tegelesid sellega aasta ringi, praktiseerides ka jalust pki.

Kui oma rannas oli kala vhe, tuli seda mujale pdma minna. Vlja kujunesid rndpgimarsruudid ja -piirkonnad. Niteks oli igal Eesti rannaklal Soomes oma kindel paik, kuhu sideti kala pdma, Eesti randades kisid omakorda rndpgil Loode-Venemaa jrveala elanikud [8] tnapevases mttes saame knelda piirilesest koostst:
[---] Soomes kalapgil kisid kik tjulised mehed ja nooremad naisterahvad ja olla isegi mnikord naised enese rinnalapsega kaasa viidud. Meessugust ei jnud koju muud kui vanad ja vetid, peale nende veel klakarjane, kes ehk mnikord tes tjus mees vis olla. [---]
Soome sites ei saanud mitte otseteed soovitavale kalapgi asukohale minna, vaid seda teed pidi linna kaudu kidama, esiteks tullkammaris (tollimajas) sisseklaarimise asjus ja teiseks, et soola ligi vtta. Siinse rannarahva tee lks Lovisa linna kaudu. [---] Saared, kus kalapgil kidi, kuulusid enamasti ikka Soome misate alla. [---]
Soome kalapgi aeg kestis 67 ndalat [---]. Kevadisel kalakudemise ajal kisid Soomes pgil Haljala, Kuusalu ja osalt ka Jelhtme kihelkonna rahvas. [---] 19. aastasaja viimase veerandi algul jtsid siinsed randlased oma vrkudega Soomes kalapgil kimise hoopis maha [---]. Hakati kodumeredes suure hoole ja agarusega kalastama. E 57826/52 < Viinistu S. Lilhein (1926).
Kevadise kalakudemise ajal kidi kladest rannikul hooajapgil. hest sellisest ajutisest kalastuspaigast kujunes ajapikku Tallinna mererne linnaosa Kalamaja. Vanimaks alaliseks kaluriklaks on peetud Soome lahe rannikul Prispea poolsaare tipus asuvat samanimelist kla, mida kirjalikes allikates on seni teadaolevalt mainitud juba 1295. aastal [8].
Muidugi on siinsetes rannaklades tegeldud ka laevaehituse, meresidu ja meremeeste koolitamisega. Rikkust ti randlastele ka salapiiritusevedu Soome nn. keeluaastatel ning veelgi varem kauplemine soolaga, samuti vahetusri Soome saarlastega sbrakaubandus [8]. Vastastikune liiklemine olnud nii elav, et klmadel talvedel, kui laht leni jtus, asutatud kesk merd isegi krtsid, nagu vanemad inimesed teavad knelda [14].
Prast Esimest maailmasda, kui moodi lks rannas pikese kes peesitamine ning pevitunud nahk omandas hea tervise ja juka linliku elulaadi thenduse, kujunesid rannaaladest hinnatud puhkepiirkonnad ning paljudest rannakladest populaarsed suvituskohad. Mnede etnograafide snul olnud rannik vanasti vikese majandusliku ja esteetilise vrtusega, sest ta oli tuuline ja liivane, seal oli ebamugav kia ning tuul puhus liiva silma, riietesse ja toidu sisse, kuid see nikse olevat pigem kll sisemaa vi linnainimese vaatekoht [5].
Rahvaprimus teab knelda, et niteks Laulasmaa on saanud oma nime laulvate liivade jrgi ning mitmeid puhkepiirkondi reklaamitakse ka Eesti turismiris romantiliste laulvate liivadega. Viimase poole sajandi jooksul on siinsed rannad kaotanud oma laulvad liivad reostuse tttu liiv laulab meie jalge alla ainult siis, kui vesi ja rand on puhas.

Rannaklade milj kujundasid lisaks elamutele mitmesugused kalavrkude kuivatamiseks meldud alused (vabed, juhtmed, nagid), mis omakorda olid piiratud taraga (nn. vrguaiad), et rannakarjamaadel vabalt liikuvad loomad ei pseks vrke lhkuma. Kalarannas paiknesid vrgukuurid vi -aidad, mis olid sageli mitme pere hisomandis, ning ajutised elamud (soemajad), kuhu mehed kogunesid pgi eel ja prast merelt saabumist.
Sealsamas olid kalasuitsutusahjud, soolamiskuurid, kalapaatide randumispaigad lautrid ehk valgmad, mis olid puhastatud kividest ja varustatud marpuude ehk teladega; uuemal ajal juba rauast rbastega slipiga. Lautri lemises otsas oli paadivinn (pr, vorut). Puust randumissillad olid omased juba suhteliselt uuemale ajale ja suurematele keskustele [8].
Kik see andis rannikule iseloomuliku ilme, mida tnapeval saame imetleda vaid vanadelt fotodelt, postkaartidelt ja realistlike sugemetega rahvuslikelt maastikumaalidelt, mis kuni 1950. aastate lpuni olidki valdavalt minevikuromantilise laadiga.
Kunstnikud otsisid inspiratsiooni rannakladest, mille olustikku talumaju, vrgukuure, kiviaedu, kaluripaate, td merel kujutati peaaegu etnograafilise tpsusega. Lahutas ju Nukogude Liidu piiritsoonis elamise kogemus rannarahva merest. Seetttu on mneti paradoksaalne, et just sel ajajrgul, kuid ka reaktsioonina prdelistele sndmustele kujunesid plised meretavad ja rannaklade argielu Eesti maastikumaalis oluliseks teemaks.
Raudse eesriide traagika inspireeris looma ideaalmaastikke, mis meenutasid aegu, kui meri hendas ning smboliseeris vabadust ja tisvrtuslikku merelist elulaadi. Richard Sagritsa (19101968) ja Richard Uutmaa (19051977), kuid ka Eerik Haameri (19081994) ja Johannes Verahansu (19021980) tolleaegsed rannateemalised maastikumaalid kuuluvad nd Eesti kunsti kullafondi [15].

Rannarahva aastaring on ootuspraselt olnud otseselt vi kaudselt seotud randlaste philise elatusala merekalanduse ja hlgepgiga. Rannakaluri majandusaasta algas kevadise kalakudemise aegu umbes jripeva, 23. aprilli paiku, ja lppes jaanipevaks, kui kala ji rannavetes vhemaks ning ktte judis heinaaeg.
Kuid juba talvel hakati hoolega jlgima ilma ja merej seisundit: selle jrgi ennustati kevadist kudekalasaaki. Usuti, et sealt, kuhu talvel suured jkrunnid (kuhjatised) tekivad, saab kevadel rohkesti kudekala:
Kll nie krunnid saavad kevjl kaua sulada. Vanuje inimeste tarkus on, et kus suured krunnid talvel, sield saab kevjl hst kudukala (Kuusalu).
Rikkalikku kalasaaki ennustasid ka hrmas puud: Kui enne julut puud heasti hrmas, tuleb hea kalasaak (Noarootsi). Uusaastal oli tavaks mererannal kalakoitu tervitada: kust taevas mere kohal heledam nis, selles piirkonnas arvati suvisel pgiajal kalaparvi psivat.
Maagiliste toimingutega pti kalanne suurendada vastlapeva jrelpeval tuhkapeval. Sealtmaalt algas paastuaeg, kui liha ei sdud, kala aga kll. Kuusalu kandis ketud sel peval sauna ja viidud lapsed lavale leili vtma ja vihtlema. Vihtlemise ajal eldud: Liha maha, kala selga, liha maha, kala selga! Usuti, et siis ptakse pakse rasvaseid kalu ning nende eest saab palju raha. Jelhtme kihelkonnas viheldud hea kalanne nimel koguni loomakopsuga.
Kevadtalvistest rahvakalendri thtpevadest viks mainida ka madisepeva (24. veebruar), mil rannarahval algas kevade ootus. Jelhtme kihelkonnas olnud sel peval kombeks kooki kpsetada, et lestasaak oleks rikkalik.
Hiidlastel algas madisepeva paiku hlgepk: kaks ndalat enne ja kaks prast eldi olevat see ige aeg. Varem olnud hlgepojad veel noored ning hiljem juba nii suured ja targad, et ennast inimesele ktte ei andnud. Hlgej liikumist vaatasid hiidlased piibusuitsu jrgi: kui see lks maa poolt mere poole, rutati kohe randa, sest kardeti j minekut.

Rannarahva kontaktid Phjala rahvastega on samuti jtnud rahvakalendrisse oma mjutused. Lne-Eesti julutraditsioonis kpsetatakse Skandinaavia mjul seakujulist jululeiba ehk juluorikat, tuuakse tuppa jululed, valmistatakse lesriputatavaid julukroone. Lnesaarte ning lne- ja looderanniku pika juluajalpetamise pha on nuudipev (13. jaanuar), Taani kuninga Knudi mrvapev. Sel peval td ei tehtud, mehed kisid perest perre, lid lest nuutidega phad vlja ja maitsesid lut.
Soomlastega hine on phjarannikul thistatav tabani- ehk tehvanipev (pha Stefanuse mlestuspev 26. detsembril). Jelhtme, Kuusalu ja Haljala kihelkonnas liikusid sel peval ringi tabanisandid, kes samamoodi kui lnesaarte julusandid kisid lut joomas. Need olid karvastes kasukates mehed, nod tahmased vi ra peidetud. Tabanid saabusid ratsa vi jalameestena, kaasas kadakaoksad pererahva lmiseks.
Tnapeval sdatakse augustikuu viimase laupeva htul Lnemere randades muinastuled. Muistsete mrgutulede stamise kombe taaselustamise algatas Soome Turumaa kultuurinukogu 1992. aastal. Muinastulede mte on edendada htsust Lnemere ranna- ja maarahva seas. Sealtpeale on muinastulede kett liikunud le Phjalahe Ahvenamaa kaudu Rootsi, lkkeid sdatakse ka Lti, Leedu, Poola, Saksamaa ja Taani randades, Eestis Lnemere res ja ka sisemaal.

Meri on pha. Kuusalu ja Jelhtme kandis on tabavalt eldud, et ega kala maale ha ning ega hljes ise sngi tule. Neile tuleb ikka ise merele jrele minna, sest kll vesi velad maksab, teadsid Kuusalu kandi mehed elda. Et saak oleks rikkalik, tidaks khtu ja kukrut, tuli hoolega kinni pidada ka plvest plve edasi antud uskumustest ja kommetest.
Nii nagu viljakandvat mulda, on meie esivanemad ka lpmatuna nivat vetevalda kujutanud feminiinsena, naiselikuna. Veel 19. sajandil tavatsesid saarlased prast nnelikku kalapki elda, et mere-ema on maha tulnud vi maha saanud. Ent tujukasse vete- vi mere-emasse tuli suhtuda aupaklikult ja lugupidavalt: meres ei tohi mette vanduda, meri on ka ks pha koht, eldi Muhus.
Kelle on need hallid veised, polegi vist nagu teised, meie karja said nad kust? Nende ridadega algab Marie Underi ballaad Merilehmad, mille aluseks on rahvauskumus, et mere-ema ttred on endistel aegadel kinud rannal aeg-ajalt oma sinakashalle merilehmi karjatamas ning nii mnedki neist eriti rammusat piima lpsvatest loomadest on jnud tnini rannarahva omandusse.
Rahvaprimusse on talletatud arvukalt uskumustele toetuvaid kske ja keelde, millega kaluritel tuli merele minnes ja sealt tulles tingimusteta arvestada. Ndalapevadest peeti parimaks mereleminekupevaks laupeva. Kui vhegi vimalik, ei mindud kalastama reedel ega htusel ajal. Enne merele minekut ja/vi prast sealt naasmist on peetud palvusi rannakabelites, mida rahvasuus sageli kutsutigi kalakabeliteks:
Virves oli kalakabel, kuhu veel 70 aasta eest viidi kalu ohvriks. Kabelis peeti ka jutlust ja loeti piibelt. Merele minnes lubati kabelile kalu viia, kui h saagi saab. Kui kabeli nurka kraapida, siis pidavat tuulgi oma suuna muutma. Ebausklikkude kalameeste kohta on silind pilkelaulgi tuule kraapimisest. EKLA f 200, m 16:1, 4 (I) < Kuusalu khk., Kolga v., Hara k. Leida Rebane < Karl Biider, 44 a. (1930).


Kalurite ja meremeeste kaitsephak on pha Nikolaus, kes on ksiti meile kigile tuttava juluvana prototp. Nigulapeva on eesti rahvakalendris thistatud 6. detsembril ja 9. mail. Talvisel nigulapeval eldi, et Nigul needib veed kinni siitmaalt oli lubatud jteed kasutusele vtta.
Mitu Eesti randadesse ehitatud votiivkabelit kabel, mis ehitati totuse titmiseks, niteks merehdast psemise korral on samuti Nikolausile phendatud. ks tuntumaid neist on Tallinna lhedal asuv Saha kabel, mille rahvaprimuse jrgi olevat ehitanud kolm kaupmeest, kes merehdas olles ninud kaugel rannas suuri puid ja totanud eluga psemise korral randa uhke kabeli ehitada. Nii mnigi kunagine kalakabel on ndseks taastatud vi uuesti les ehitatud.

Meri tahab ohvreid. 1976. aastal ilmunud raamatus Hbevalge on Lennart Meri maininud Jelhtmes, Kuusalus ja mujal tuntud merehiidu, salaprast vetevaimu Kolju-taati, kes figureerib ka soome folklooris. Harjumaal Maardust pisut ida pool knitab merre vike poolsaar, Koljunukk, ning Kuusalus Juminda neemel kutsutakse suurt kivivaret Kolju-vareks.
Mohni saare ligidal meres olevat rahvaprimuse kohaselt Koljuhaud sgav koht, mida on peetud mtoloogilise Kolju asupaigaks. Ammustel aegadel seisnud mlemal Koljunukil Kolju kabel, kus mtoloogilisele Kolju-taadile ohverdamas kidud, et saada nnistust kalasaagile. Usuti, et Kolju-taat nuhtleb kiki kalureid, kes ohverdamas ei ki.
Need kohad, kus vesi talvel ei jtu, vaid pulbitseb mere phjas peituvate allikate tttu, on rannarahva primuses ohvrikohad, kuhu hea kalasaagi nimel on viidud viina ja lut. ldiselt on rannarahval olnudki kombeks oma ohvriannid sool, leib, lu, viin heita otse merre, kuigi leidub ka teateid, et enne mereleminekut on kidud phas hiies vi phapuu juures mereretkele nnistust palumas.
Lne- ja Saaremaal on olnud kombeks 13. juulil mareta- ehk karusepeva thistada rahvapeoga ning ks kogunemispaiku olnud Mustjala pangal kunagise kabeli juures. Martin Krberi snutsi kogunesid klaelanikud igal aastal maretapeval Panga pangale ka siis, kui seal kabelit enam polnudki, ning ohverdasid kaasatoodud viina merele hea nne saamiseks. Komme olevat ulatunud 20. sajandi algusse [3].
Merele ohvri toomise paigaks on olnud Mustjala panga krgeim ja jrsum koht, mille all meres alatasa rahutult mhisenud ning kus mnikord vesi lausa keenud. Estofiil von Luce andmeil tulnud sinna igal aastal vetevalitsejale kas inimene vi loom heita. Hiljem asendunud see lle ja viina valamisega. Paika, kus ohvritalitust tehti, kutsutud mari kakk. Seal kidud ka jululaupeva- ja uusaastal, saamaks teada, kas ees ootab nn vi nnetus [4]:
Maretap. 50.60. a. eest vhmlased ja panklased [Panga kandi elanikud] kisid Panga mril (merekaldal) pidu pidamas. Noored kisid ja vanad ka, kes tahtsid, nagu laat oli. Mnda pisikest kaupa mdi ka. Krtsimehed olid lle ja viinaga. Inimesed tantsisid, laulsid ja rallisid. ERA II 201, 374 (33) < Karja K. Lepp (1938).

Kalale minnes jlgiti hoolega esimest vastutulijat. Ei olnud hea, kui selleks juhtus olema naisterahvas. Veel halvemaks endeks peeti seda, kui jnes, ks paljudest kuradi ilmumiskujudest, jooksis le tee. Vastuabinuna pruugiti sel puhul vgisnadega vrtsitatud lausumisi:
Kui mindi kalale ja kindlasti taheti, et merel lheks hsti ja oleks hea kalasaak, ja kui siis keegi niisugune vastu tuli, keda heameelega nha ei tahetud ja arvati, et see ehk vib rikkuda kogu kalanne, siis eldi omaette: Laku sa leivategija taguotsa! Siis olevat merel kindlasti vedanud. E 84531 (8).
Enne mereleminekut noodad ja vrgud kas suitsutati vi koguni soolati ning peale maagiliste toimingute veti appi ka sna maagiline vgi: kik need toimingud kaitsesid kurja silma ja paha sna eest ning tagasid hea kalanne. Kurja silma trjeks peideti kalade vi pniste hulka terav nuga.
Kolga ranna rahval ld niisugune kuns kui on tahetud naabritelt ra vtta kala nne, siis ligatud naabri nooda seest tk vlja ja selle noodaga ei ole enam kala saadud. Noot on ra parandatud ja lastud kolm korda pssiga vastu phja neljapeva htul, mis oli laaditud vana hbedaga. Siis on jlle kalad noota lind. See kes noodast tki vlja likas, sellel old alati hea kala nn. ERA II 283, 154 (47).
Austavast suhtumisest kalavrkudesse annab tunnistust seegi, et neid on isikustatud, neile on antud kas inimese vi looma nimi: nootadele pandi oma nimed: elaja nime ehk inimese nime. Vahest oli noodal peremehe nime. KKI 8, 440 (367).

Kalasaagi eest oli kombeks mere-emale tnuohvrit tuua: mina annan sulle, et sina annaksid mulle. Eriti nnestunud pgi puhul heideti muist kalu merre tagasi, uskudes, et see mere-ema rmustab ning ta ka jrgmistel kordadel pki rikkalikult nnistab ja kaitseb kalureid uppumissurma eest.
Merre heideti tagasi ka esimesena ptud kala(d), sageli neid enne veristades. Usuti, et esimesena ptud kala veri, millega mnel pool oli kombeks pnised kokku mrida, toob vrkudesse hulgani esmaptu liigikaaslasi. Maale tagasi judes annetati tingimata vike osa kalasaagist ka kla vaestele ja santidele, uskudes seelbi kalanne kestmist.
Kuid kiges tuli tunda mtu kui kalanne liiast kes ja kalu pti vlja rohkem, kui hdaprast tarvis, veti tarvitusele vastuabinud. Looduses peab valitsema tasakaal, on elnud tuntud lasteraamatu tegelane Sammalhabe. Primustekstide phjal tundub, et eelnevad plved said sellest pris hsti aru:
ks inimene Prispeal ei saanud kammeljaid. Ta ti surnuaialt mulda ja raputas vrkudesse. [Peale seda] Ta sai [nii] palju kalu, et ei sobinud kuhugile. Ta lks kstrile rkima, prast ei saanud enam palju. ERA II 110, 81 (186).

Laevahaldjatest on meremeeste primuses kige tuttavam Kotermann vi Potermann (sks. Klabautermann). Kotermann asus laeva koos laeva emapuuga ja lahkus sealt laeva huku eel, olles enne sellest meeskonnale mingil moel mrku andnud. Ta ilmutas ennast laevnikele tavaliselt vikese halli vanamehe vi mingi looma kujul, mnikord ka tundmatu meremehena. Kui Kotermanni vihastada, vinud ta ise laevale nnetust tuua.
Kotermanni kujutelm meie rahvaluules on vrdlemisi hiline, ilmselt 18.19. sajandi laen Phja-Saksa vi Hollandi meremeestelt.
Hbedane kalasoomus on aga tnini raha ja rikkuse vrdkuju nii maa- kui ka meremehe jaoks. Nii mnigi meie hulgast hoiab vanavanemate eeskujul rahakotis kalasoomuseid, et seda va klisevat ikka jtkuks.

Marju Kivupuu (1960) on folklorist, Tallinna likooli maastiku- ja kultuurikeskuse vanemteadur.
Valdeko Palginmm (1954) on meregeoloog.

1. Eisen, Matthias Johann 1996. Esivanemate ohverdamised. Mats, Tallinn.
2. Hiieme, Mall. 40 kala eesti rahvausundis www.foklore.ee/tagused/nr12/kala.htm
3. Hiieme, Mall 1985. Eesti rahvakalender IV. Eesti Raamat, Tallinn.
4. Kivupuu, Marju 2011. 101 Eesti phapaika. Varrak, Tallinn.
5. Kivupuu, Marju 2010. Lahemaa noga mere poole. Uurimusi Lahemaa ajaloolistest maastikest. Huma, Tallinn: 1530.
6. Krber, Martin 1899. Oesel einst und jetzt. Herausgegeben auf verfgungen des Vereins zur Kunde Oesels. II B. Die Kirchspiele Mustel, Kielkond, Ansekll, Jamma, Wolde und Pyha. Arensburg: 42.
7. Loorits, Oskar 1939. Endis-Eesti elu-olu I. Lugemispalu kaluri ja meremehe elust. Kultuurikoondis, Tallinn.
8. Luts, Arved 2008. Loodusvarud majandamises. Eesti rahvakultuur. Eesti Entsklopeediakirjastus, Tallinn: 121164.
9. Meri, Lennart 1976. Hbevalge. Eesti Raamat, Tallinn.
10. Meri, Lennart 1976. Hbevalgem. Eesti Raamat, Tallinn.
11. Miller, Voldemar 2000. Loodusliku keskkonna osa rahvusliku identiteedi kujunemisel. Eestlane ja tema maa. Konverentsi Kodumaa ja kodupaik: eestlase territoriaalne identiteet (16.17. 11.1999) materjale. Scripta Ethnologica 4: 921.
12. Mss, Vello 2010. Merekultuur. Uurimusi Lahemaa ajaloolistest maastikest. Huma, Tallinn: 157170.
13. Prdi, Heiki 2008. Talumajandus. Eesti rahvakultuur. Eesti Entsklopeediakirjastus, Tallinn: 73120.
14. Tampere, Herbert (toim.) 1938. Vana Kannel III. Kuusalu vanad rahvalaulud I. Kultuurikoondis, Tallinn.
15. Unt, Lii 2005. Meri ja mere pilt. Eesti looduskultuur. Eesti kirjandusmuuseum, Tartu: 129150.



Marju Kivupuu, Valdeko Palginmm
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012