Eesti Looduse fotov�istlus
2011/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Plankton EL 2011/11
Elu veepiisas

Suvel meres supeldes hljuvad meie mber miniatuursed olendid, keda me tavaliselt ei tajugi. Nende maavlist ilmet ja omaprast elulaadi kummastavad isegi head loodusetundjad. Tutvume hljumiga, veemaailma pisimate asukatega. Hljumimaailm paljastab ennast vhehaaval, ent senised leiud on tekitanud palju pnevust.

Merebioloog Alexei Pinchuk on ajakirjas Nature naljatamisi elnud, et tema silmis on loomhljum mrksa ilusam ja huvitavam kui niteks vaalad ja linnud [7]. Selles pisut sarkastilises vites on omajagu ttt. Loomhljurid, eriti svamere liigid, on alles hiljuti avastatud eluvormid, kellega inimene pole suutnud veel harjuda. Seetttu nivad nad meile justkui tulnukad.

ldsuse palge ette judis loomhljum alles 17. sajandi lpul, kui mikrobioloogia isal Antonie van Leeuwenhoekil nnestus enda leiutatud mikroskoobi abil nha elu veepiisas. Suuremaid meduuse ja kammloomi tunti mistagi juba enne kuulsa hollandlase avastust.
Ka viksema loomhljumiga on inimene mnel mral tegemist teinud tegelikult juba pikemat aega. Niteks kaugel Kagu-Aasias, Laoses Muan Naongi klas tarbivad inimesed hte aerjalgsete liiki toiduks, pdes neid isevalmistatud vrkudesse ning keerates bambuselehe sisse [8]. Kui kaua seesugune toitumiskultuur on juba kestnud, pole kahjuks teada. Ent loomhljum mjutab meie toidulauda ka siinsamas Lnemeres, olles kalade peamine khutide.

Hljumi mju kogu Maa elustikule on mastaapne. Pdes pikest ja lukustades seda endasse, teeb taimhljum (# 1) pikeseenergia kttesaadavaks teistele organismidele, vormides niiviisi vundamendi tervele veealusele toidupramiidile. Loomhljum on aga selle pramiidi asendamatu vahelli, kandes taimhljumisse salvestunud pikeseenergia edasi suurematele veeloomadele kaladele, karpidele ja veelindudele , rkimata vaaladest, kes Eesti vetele on kll kahjuks vrad.
Lnemere hljumi isendid ulatuvad oma mtmetelt viirustest kuni suuremate meduusideni, keda laine vahest rannaliivalegi heidab. Lnemerest vljaspool on tuntud ka mned suisa gigantsed tegelased, kes oma mtmete poolest viksid vabalt gorillaga rinda pista: suured meduusid ja troopilised kammloomad.
Loomhljumi teeb eriti pnevaks tema hoomamatu mitmekesisus: seal leidub asukaid enamjagu himkondadest. Nimelt veedavad ka paljude phjaloomade vastsed oma esimese elustaadiumi phjamudas sonkimise asemel vabalt vees hljudes. Niteks vib loomhljumi seast leida karpide, hulkharjasusside, vhkide ja kakandite algeid. Nimetatud rhmade tiskasvanud isendeid kohtab pigem rannikuvetes, nende karpe ja kesti vib hlpsasti leida randa kantud adruvallidest ja muust vetikavaibast.

-----------------------------------------------
TEKSTIKAST

Miste hljum on eestikeelne variant kreekakeelsest snast plankton (πλαγκτόν) ehk pikemalt see, kes on loodud hulkuma ja triivima. Hljumi hulka arvatakse liigid, kes ei ole vimelised hoovustele ega lainetele vastupanu osutama ning liiguvad koos nendega. Hljumit vib leida nii ookeanidest kui ka vikesest stust poriloigust sinu kodutnaval tegu on he enim levinud organismirhmaga. Hljumi sekka kuulub nii baktereid, viirusi, taimi ehk taimhljumit kui ka loomi ehk loomhljumit, kellest on siin artiklis peamiselt juttu.
-----------------------------------------------


ks thtsamaid ja seeprast enim uuritud rhmi Lnemere loomhljumis on aerjalgsed. Neid nelasilma suurusi pisivhke leidub veesambas aasta lbi ja ilmselt seetttu on nad tihti jnud teadlaste uuriva pilgu ette. Termokliinist (sgavuskiht, kus temperatuur jrsult langeb) allpool vib meie kodumeres leida ka Eesti vete ht suuremat aerjalgset: reliktset, s.t. jajast saadik siin elanud jrvehormikut (# 2).
Uuemate avastuste phjal mistavad aerjalgsed kituda uskumatult intelligentselt. Mrkimisvrne on nende partneriotsing, mis leiab aset feromoonide ehk vastassugupoole meelitamiseks meldud keemiliste ainete kaudu (# 3) [12]. Aerjalgsete kitumist tasub vaadata internetis, J. Rudi Strickeri aegluubis filmitud videotel: www.planktonsafari.net.
Loomhljumi keerukas kitumine on testus looduse kui he suure ldsuse tarkusest, mis on loonud otsekui ideaalselt toimiva keskkonna. Nagu sipelgate puhul, kes karjatavad lehetisid ning kasvatavad seeni, ilmneb ka loomhljurite puhul lausa imestamapanevaid kitumismustreid.
Kaua aega arvati, et loomhljurid triivivad ksnes passiivselt ega mistagi ise liikuda. Tegelikult on aerjalgsed vga vilkad loomad, suutes sekundis lbida kuni viissada enda kehapikkust [5]. Ehkki pikki vahemaid lbib aerjalgne siiski hoovuste abil, ta ise seda kuigivrd ei taju. Temale on see umbes sama mrkamatu kui meile Maa tiirlemine mber Pikese. Seega viksime endid tunda loomhljumina, kelle mereks on universum ja hoovuseks Maa.

Harvemini kui aerjalgseid leidub Lnemere loomhljumi hulgas vesikirbulisi lbipaistva ja graatsilisema vlimusega pisiolendeid, kes domineerivad pigem mageveekogudes. Oma nime on nad saanud tnu iseloomulikule hplevale liikumisviisile. Vesikirbuliste ilu paistab hsti silma kiivriku puhul. Temagi on eelkige mageveeliik, kuid leidub vahel ka Lnemere rannalhedastes vhesoolastes vetes (# 4). Kiivrik on hdrobioloogide hulgas hsti tuntud ja teda on laialdaselt kasutatud eksperimentaalkoloogias, toksikoloogias ja isegi evolutsiooni uuringutes. Eesti kogenud merebioloogi Mart Simmi snul viks kiivrikut koguni pidada veeteadusmaailma dikakrbseks.
Ka kiivrikute kitumist on phjalikult uuritud. Kaitseks vaenlase vastu ilmneb kiivrikul omaprane keerutav liikumisviis, mis rvlooma segadusse ajab. Peale selle oskab kiivrik ka vga edukalt surnut mngida ning vaenulikus keskkonnas moodustab ta enda kestale kaitsevaid ogasid [4].

Vrliikidest. ks vesikirbuliste seltsi kurikuulsamaid liike on aga Lnemerre alles hiljuti tunginud sabaloom (# 5), kes ndseks on arvatud Euroopa saja ohtlikuma vrliigi hulka [3]. Sabaloom vistleb kalalarvidega nende toidu ehk pisemate loomhljurite prast, samuti vib ta oma uues elupaigas domineerima hakata ning seelbi juba vljakujunenud hljumikooslusi tugevasti mber kujundada. Vrliigid, nagu sabaloom, satuvad Lnemerre enamasti ballastveega, mida laevad kaugematest meredest peale vtavad ja seejrel siin kandis vabastavad. Ballastvesi on jrjest suuremaid probleeme tekitanud just uuemate laevade puhul. Kui vanemates laevades pidid mereorganismid taluma saastunud ballastvett pika aja jooksul, siis tnapeval on ballastvesi puhtam ja laevad kiiremad, mistttu suudavad reisi le elada ka viksema taluvusega liigid [2]. See on hea nide, kuidas tehnoloogia areng ja majandushiskonna pealesuruv iseloom sunnib looduse kulgu oma loomulikult rajalt krvale. Rkimata tehnilise mra kahjulikkusest kaladele ja mereimetajatele.
Ometi vivad uued liigid pliste liikide olukorda ka soodustada, pakkudes neile toitu, luues soodsama elupaiga vi tites uues keskkonnas muid vajalikke ja seni puuduvaid rolle. Ent sellisedki seosed vrliigi ja plise liigi vahel vivad muuta kossteemi toiduvrgustikku, paigutada mber koosluste struktuure ja tuua kaasa evolutsioonilisi muutusi. Just seeprast on vrliikide uurimisest kasu ka alusteadusele. Kuigi vrliikide sissetoomine vib olla senisele kossteemile hukatuslik, annab see siiski ainulaadse vimaluse uurida populatsioone, elukooslusi ja evolutsiooni.

Kammloomad. Eelnevat arvesse vttes on loomulik, et vrliikide teema on nii mnegi teadlase hellaks muutnud. See on kaasa toonud ka eksiarvamusi. Hea nide on ks hiljuti Lnemere phjaosast avastatud kammloom. Esialgu peeti teda ohtlikuks Ameerika pritolu liigiks, kes mni aeg tagasi Musta mere anoovisevarusid rstas. Hiljem selgus, et tegemist on hoopis malbema, arktilist pritolu kammloomaga (# 6) [6]. Ndseks on kogunisti jutud arvamusele, et tegemist ei olegi ldse vrliigiga, vaid knealune loom on Lnemeres elanud juba ammusest ajast. Soome loomhljumi uurija Maiju Lehtiniemi snul on koguni vimalik, et Lnemere pline kammloom ei olegi meritikker, nagu kunagi on valesti mratud, vaid tema asemel on siinset merevett kogu aeg nautinud seesama arktilist pritolu liik. Kirjeldatud segadused on phjustanud asjaolu, et kammloomade liigid on vlimuselt vga sarnased vigadele on jlile saadud alles uudsete geneetikauuringutega.
Kammloomad kuuluvad nn. sltja loomhljumi hulka, mille alla kivad rna kehaehitusega hljurid, nagu meduusid, ripikloomad, mantelloomad ja harjasussid. Meduusidega on kammloomad vliselt tepoolest sna sarnased, kuid geneetiliselt on tegu ksteisest kaugete loomarhmadega. Tiskasvanud kammloomade puhul kidab meeli, kuidas nende liikumisplaadikesed valgust murravad ja vikerkaarevrvides helendavad.
Seni Phja-Lnemerest leitud kammloomaisendid on olnud kik vaid pliiatsiterasuurused, seevastu arktilistes vetes vib kammloom saavutada lausa tikutoosi mtmed. Vheldane kasv on Lnemere loomhljumile iseloomulik: peamine phjus on siinne vhene soolsus. Nimelt, et loomhljum vee raskusele vastu peaks, peab rhk nende rakkudes olema mbritseva vee rhust pisut krgem. Magedama vee rhk on viksem nii on viksem ka rhk magedamas vees elavate hljurite rakkudes ning ilmselt just seetttu ka rakud ning loomad ise. Nagu arktiline kammloom, on lviosa teisigi Lnemere selgrootuid jaja jrgsel Litoriinamere ajastul soolasematest arktilistest vetest sisse rnnanud reliktid ja pika ajaga siinse soolsusega kohastunud ning selle tagajrjel saledamaks muutunud. Kuigi Lnemerre on phjast palju liike tulnud, erineb Arktika loomhljum siinsest tunduvalt.

Eelmise aasta suvel nnestus mul pageda Arktikasse, Teravmgedesse, eemale Eestit kimbutanud kuumalaine eest. Kuigi sealne maismaaelustik on suhteliselt liigivaene, lajatas veealune rikkus mulle sna otseses mttes lainena nkku. Juba rannavees veekindla likonnaga liikudes vis nha mitut liiki suurvetikaid, kes olid sinna kandunud tugevama tuulega. Peale llatava mitmekesisuse on sealsed veealused asunikud Lnemere omadest mrksa suuremad. Ka vrvikirevuse poolest kahvatuvad meie loomad suure ookeani elanike krval (# 7).

Uurimine. Senini oleme rkinud loomhljumist ja tema kummastavast olemusest, kuid kindlasti tekib lugejal ksimus, kuidas nende teadmisteni on ldse jutud. Tsisem hljumiuurimine sai alguse aastal 1887, kui Saksa zooloog Victor Hensen leiutas hljumi pdmiseks ja uurimiseks spetsiaalse vrgu, millesarnaseid kasutatakse ka tnapeval (# 8). Minu ameeriklasest ppeju Ray Gerberi snul aga pdis ja uuris hljumit esimeste seas ka Charles Darwin isiklikult.
Ndseks on hljumi uurimise metoodika arenenud niivrd, nagu poleks osanud unistada isegi Hensen.
Niteks suudetakse hljumi liike vga kiiresti mrata: selleks loodud seadmed jdvustavad uurimisobjekti digitaalselt ning saadavad foto vljapetatud arvutisse, mis mrab liigi automaatselt.
Tnapeval ritavad teadlased luua mereprotsesside mudeleid ja ennustada seelbi kalavarude muutusi. Ka kliimamuutusi uurides on thtis jlgida mere ssinikuringet, millest hljum juliselt osa vtab. Juba ookeanis pesitsevad viirused ainuksi ktkevad endas hinnanguliselt niisama palju ssinikku, kui mahuks 75 miljonisse sinivaala, baktereid aga vib hes veepiisas leiduda niisama palju kui mnes suurlinnas inimesi [5].

Ripsloomad. Kige viksemad hljumiloomad, herakulised ripsloomad (# 9), etendavad Lnemeres ja ka mujal thtsat rolli. Oma viksuse tttu suudavad nad sa baktereid ja pisemaid taimhljureid, keda suuremad organismid ktte ei saa. Nii on ripsloomade roll veealuses toiduahelas vahendada energiat taimhljumi, bakterite ja suuremate loomhljurite vahel. Koos tehnoloogia arenguga on just viimasel ajal tekkinud paremad vimalused uurida ka ripsloomi: murda lahti seda mstilist pisimaailma, kuhu pseb ligi vaid spetsiifiliste seadmete ja suurte kogemustega.

1. Balcer, Mary D.; Korda, Nancy L.; Dodson, Stanley I. 1984. Zooplankton of the Great Lakes A Guide to the Identification and Ecology of the Common Crustacean Species. University of Wisconsin Press, Madison, WI.
2. Bax, Nicholas et al. 2003. Marine invasive alien species: a threat to global biodiversity. Marine Policy 27 (4): 313323.
3. DAISIE European Invasive Alien Species Gateway, 2008. Oxyura jamaicensis. www.europe-aliens.org (19.10.2011).
4. Dodson, Stanley I. 1989. The ecological role of chemical stimuli for the zooplankton: predator-induced morphology in Daphnia. Oecologia 78 (3): 361367.
5. Garrison, Tom 2010. Oceanography. An Invitation to Marine Science. 7th Edition, Brooks/Cole, Cengage Learning, Canada.
6. Gorokhova, Elena et al. 2009. Molecular evidence for the occurrence of ctenophore Mertensia ovum in the northern Baltic Sea and implications for the status of the Mnemiopsis leidyi invasion. Limnology and Oceanography 54 (6): 20252033.
7. Holtcamp, Wendee 2010. Marine science: The tiniest catch. Nature 468: 2627. doi:10.1038/468026a.
8. Kottelat, Maurice 2007. A freshwater diaptomid copepod harvested for human consumption in central Laos. The Raffles Bulletin of Zoology 16: 355357.
9. Reeve, Michael R. et al. 1978. Laboratory studies of ingestion and food utilization in lobate and tentaculate ctenophores. Limnology and Oceanography 23 (4): 740751.
10. Russell, Frederick S. 1958. The Medusae of the British Isles: Anthomedusae, Leptomedusae, Limnomedusae, Trachymedusae and Narcomedusae. Cambridge University Press.
11. Sorarrain, Dora R. et al. 2001. Hyperoche medusarum (Kryer, 1838) (Amphipoda, Hyperiidae) and Mnemiopsis mccradyi (Mayer, 1910) (Ctenophora): A new host and first record of this association for the Southwestern Atlantic. Crustaceana 74 (4): 407410.
12. Tsuda, Atsutshi, Miller, Charles B. 1998. Mate-finding behaviour in Calanus marshallae Frost. Philosophical Transactions of the Royal Society B: Biological Sciences, 353 (1369): 713720. doi: 10.1098/rstb.1998.0237.

Lennart Lennuk (1985) on Tartu likooli hdrobioloogiadoktorant. Tema peamine uurimisala on loomhljumi koloogia.



Lennart Lennuk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012