Eesti Looduse fotovõistlus
2011/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2011/11
Läänemeri on teadlasele ammendamatu tööpõld

Henn Ojaveer on sündinud 10. juunil 1965 Tallinnas. Lõpetas 1991. aastal Tartu ülikooli bioloogina ning kaitses samas 1997. a. filosoofiadoktori töö ihtüoloogia ja kalanduse erialal. 1991. aastast on töötanud Tartu ülikooli Eesti mereinstituudis (Eesti TA ökoloogia ja mereuuringute instituut aastani 1992) mitmel ametikohal, praegu vanemteadur ja ökodünaamika osakonna juhataja. 2006–2008 oli Tartu ülikooli Pärnu kolledži erakorraline professor. Uurinud Läänemere ökosüsteemide mitmesuguseid aspekte, sh. võõrliike, kalaökoloogiat, ökosüsteemi seisundi indikaatoreid jne.
Oli aastatel 2007–2010 seni maailma suurima mereuurimisprogrammi „Census of Marine Life” Euroopa komitee juht. Alates 2011. aastast on rahvusvahelise mereuurimise nõukogu (ICES) mereorganismide teisaldamise töörühma (WGITMO) juht, ICES-i mere elurikkuse strateegilise töösuuna (SIBAS) juht, alates 2010 globaalse mereuurimisprogrammi „Life in a Changing Ocean” teaduskomitee liige ja teemajuht ning mereloomade populatsioonide ajaloo (HMAP) teadusvõrgustiku tegevjuht.


Millised Läänemere elustiku uurimissuunad peale võõrliikide on praegu eriti aktuaalsed ja miks?

Praegu on kindlasti aktuaalne igasugune teadustegevus, mis aitab EL merestrateegia raamdirektiivi rakendada, selles sätestatud hea ökoloogilise seisundi indikaatoreid välja töötada ja nende tasemeid määrata.
Merestrateegia raamdirektiivis on kokku üksteist teemavaldkonda ja kõigi nendega tulebki tegelda. Mõned teemade näited: eluslooduse mitmekesisus, võõrliigid, töönduskalad, toiduahelad, reostus ja eutrofeerumine, veealune müra, mereheitmed jne.
Seega kõik seni kogutud tarkus läheb nüüd kõige otsesemalt rakendusse. Kahjuks on ka valdkondi, mida meil seni eriti uuritud ei ole, näiteks veealune müra või mereheitmed. Nendega tuleb hakata või ongi juba hakatud kibekiiresti tegutsema.
Globaalselt on viimastel aastatel üles kerkinud ookeanide hapestumisega seotud temaatika. See on tegelikult ülitõsine küsimus ja vajab uurimist, sest sellest valdkonnast suurt midagi ei teata. Ka Läänemeres ei ole see valdkond piisavalt tähelepanu saanud. Loodame, et tulevikus siiski saab.
Kindlasti on Läänemere nii rakendus- kui ka fundamentaalteaduses praegu ja ka lähitulevikus selgelt nähtaval kohal igasugune inimtegevus ja selle võimalik mõju elustikule, elupaikadele ja ökosüsteemidele. Siinkohal võib nimetada eelkõige uusi energiakandjaid, nagu nafta- ja gaasijuhtmed, tuulepargid. See on oluline täiesti erinevatel ruumilistel skaaladel ja tegelikult puudutab peaaegu igaühte meist.
Kliima ja inimtegevuste mõjude eristamine mereökosüsteemides on olnud ja on praegugi üks suurimaid küsimusi. Kuid lisaks eri tegurite põhjustatud mõjule on väga oluline ka nende koosmõju ehk kumulatiivne mõju. Selle hindamisega mereökosüsteemidele on alles alustatud.

Kui suurt ohtu kujutavad võõrliigid Läänemerele: riimveeline veekogu ei sobi ju enamikule ookeanisoolsust vajavatele või ka mageveeliikidele?

Võrdlemisi hiljuti arvati veel, et Läänemeri kui geoloogiliselt suhteliselt noor ja riimveeline veekogu on väga vastuvõtlik uutele võõrliikidele ja need võivad põhjustada ulatuslikke muutusi Läänemere ökosüsteemides. Tasapisi on see arvamus hakanud muutuma, sest hoolimata kõigest ei tundu Läänemere tundlikkus erinevat teiste merede omast ja peamine tegur on siiski võõrliikide sissetungi tee olemasolu. Ehk siis inimfaktor, mis rajab tee uute võõrliikide invasioonile. Kui Läänemeres on registreeritud natuke üle saja võõrliigi, siis Vahemeres on võõrliike vähemalt kaheksa korda rohkem.
Meie uusimad uuringud on näidanud, et viimaste aastakümnete mõneti soojem kliima on võõrliikide asurkondade levikuala laiendanud ja nende arvukus ning biomass on samuti suurenenud.
Võõrliigid kujutavad Läänemerele, nagu igale teisele veekogule planeedil Maa sisuliselt ühesugust ohtu, kuna esiteks ei tea kunagi, milline uus võõrliik võib sisse tulla. Teiseks ei teata, kuidas ta uutes ja ajas pidevalt muutuvates kliima- ja ka inimtegevuse oludes käitub. Liigipõhised prognoosid võimalike uute võõrliikide sissetuleku kohta on seni maailmas ebaõnnestunud.

Tundub, et maismaa võõrliikidest on üsna lihtne jagu saada: karuputke tõrje on aeganõudev, aga võimalik. Kas Läänemeres elavaid võõrliike saab põhimõtteliselt tõrjuda? Kas näiteks kammloomast või virgiinia keeritsussist on võimalik vabaneda?

Kogu maailmas on vaid paar näidet, kui juba kord sisse tulnud võõrliike on suudetud mõnes kohas välja tõrjuda. Räägime siinjuures vaid kohaliku asurkonna tasandist. Näited on rohevetikas Caulerpa USA California rannikul ja mollusk Muculista Austraalia rannikul.
Seega otsene vastus on, et Läänemeres juba olevaid võõrliike ei ole põhimõtteliselt võimalik elimineerida, isegi kui meie käsutuses oleks miljoneid eurosid. Inimtegevus on täiesti pöördumatult muutnud Läänemere elustikku ja väga tõenäoliselt jäädavalt, kui kliimatingimused siin radikaalselt ei muutu.

Kui hästi on üldse Läänemere elustik uuritud, eriti võõrliigid?

Kuigi Läänemere elustiku taksonoomiline koostis on suhteliselt hästi teada meso- ja makrotasandil, on meie teadmistes siiski veel väga olulised lüngad mikro- ja meioorganismide kohta. Vähe on uuritud isegi paljude arvukate organismide, nagu mittetöönduskalad, mitu planktoni- ja põhjaelustiku liiki, ajalis-ruumilist dünaamikat ning nende rolli toiduahelas. Siiski on Läänemeri üks Euroopa paremini uuritud meresid. Kusjuures kaks eespool märgitud suhteliselt olulist lünka teadmistes käivad ka teiste Euroopa merede kohta.
Läänemere võõrliikide kohta on teave tegelikult päris täiuslik, eriti mis puudutab nende leidumist ja levikut/arvukust/biomassi mere piirkondades. Seda peamiselt juba paar aastakümmet kestnud aktiivse rahvusvahelise koostöö tulemusena vastava teadusvõrgustiku raames. See koostöö jätkub kindlasti väga aktiivselt ka lähiaastatel.
Nii praeguse info – Läänemerel on ühine võõrliikide andmebaas, mis viiakse lähiaasta jooksul täiesti uutele alustele – kui ka teadustöö organiseerituse ja koordineerituse valdkonnas on Läänemeri võõrliikide uuringutes kogu maailmas kindlasti päris tipus.

Mis ohtu võiks elustikule kujutada näiteks sissetoodud kirpvähk või mõni mollusk: need lülituvad toiduahelasse ja kindlasti leidub ka Läänemeres mõni organism, kes teda sööb?

Iga uue liigi lisandumisega kaasnevad muutused nii koosluste liigilises mitmekesisuses kui ka ökosüsteemi energia- ja aineringes. Need võivad olla märgatavad, kuid tihti jääda ka märkamatuks. Kui uus võõrliik hakkab vohama, siis sel juhul on muutused kindlasti ka mõõdetavad.
Uus võõrliik võib varasemaid liike soodustada või teiste areaali ja arvukust pärssida mitmesuguste protsesside kaudu. Uus võõrliik võib muuta näiteks toksiliste ainete ringlust kogu ökosüsteemis, nii suurendada kui ka vähendada vee hägusust ja läbipaistvust ning seega muuta vee valgusrežiimi, muuta põhjasetete struktuuri ja -hapnikusisaldust jne. Isegi ühe võõrliigi mõju võib hõlmata nii ökosüsteemi eluta kui ka eluskomponendi.

Laevaliiklus on Läänemerel päris tihe. Kas on üldse lootust piirata uute liikide levikut ballastveega või laevale kinnitunult?

Niikaua kui liiguvad laevad, aga see on ju odavaim kaupade transportimise viis, on uute liikide pidev sissetung ülimalt tõenäoline. Küsimus on vaid selles, milliseid liike ja kui palju laevaga sisse tuuakse ning kas siinsed olud on sissetoodud organismidele piisavalt soodsad, et ellu jääda ja kohaneda.
Seega uute liikide sissevoolu me peatada ei saa, küll aga saame selle tõenäosust vähendada. Selleks tuleb rakendada kõiki võimalikke ettevaatusabinõusid, näiteks puhastada laevakere pealiskasvust ja töödelda laeva ballastvett enne väljutamist nii, et seal sees oleks võimalikult vähe elustikku.

Kas ballastvee elustiku surmamine enne merrelaskmist on levinud praktika või on see vaid põhimõtteliselt võimalik lahendus?

See ei ole veel kuigi levinud praktika, sest nii meil kui ka enamikul teistel riikidel ei ole veel seadusest tulenevat kohustust ballastvett käidelda. Rahvusvaheline laevade ballastvee ja setete kontrolli ning käitlemise konventsioon (International Convention for the Control and Management of Ships’ Ballast Water and Sediments) võeti vastu 2004. aastal ning Läänemere-äärsetest riikidest on selle ratifitseerinud vaid Rootsi. Ülejäänud riigid plaanivad seda teha lähiaastatel.
Praegu on meil vaid rahvusvahelise merendusorganisatsiooni (IMO) soovituslik dokument, mis sätestab, et kui ei ole ohtu laevale ega selle meeskonnale ning tingimusel, et laev ei pea oma teest oluliselt kõrvale kalduma, siis tuleb vahetada laeva ballastvett vähemalt 200 meremiili kaugusel kaldast selle kolmekordses mahus, mis sisuliselt tagab 95% veevahetuse. Selle tulemusena on laeva ballastvees vaid avamere või ookeani elustik ning selle ellujäämise tõenäosus rannikumeres ja/või jõesuudmetes, kus tavaliselt asuvad sadamad, on väike.
Laeva ballastvee töötlemise võimalikke meetodeid ja nende mõju ballastveele ja mereelustikule enamjaolt siiski alles uuritakse. Nii mõnigi nendest töödest on salastatud, kuna see on strateegiline valdkond. Seni ei ole veel kehtestatud ühtset kohustuslikku metoodikat. Mõned võimalikud ballastvee töötlemise meetodid on vee soojendamine ja kuumutamine, osoneerimine, UV-kiirgusega töötlemine või kloorimine.

Mida igaüks meist saaks teha mere võõrliikide leviku ärahoidmiseks?

Kõige mõistlikum ja otstarbekam on igati vältida võõrliikide sissetoomist ja nende leviku soodustamist. Vee võõrliigid võivad sattuda uutesse piirkondadesse nii teadlikult kui ka tahtmatult. Mõlemat moodust saab teatud määral kontrollida ja piirata. Kõige lihtsam on ohjes hoida teadlikku ja tahtlikku võõrliikide lahtipäästmist.
Laeva- ja paadiomanikud toovad sageli võõrliike sisse tahtmatult, kusjuures sedalaadi risk ja tõenäosus on tegelikult suurem suletud mageveekogudes. Kuna meie rannikumeri on väga väikese soolsusega, siis on siin võimelised ellu jääma väga paljud mageveeliigid.
Seetõttu on laeva või paadi toomisel merre oluline kontrollida silmale nähtavate organismide olemasolu nii paadi välispinnal ja siseküljel kui ka aluses olevas vees. Avastatud elusolendid tuleks eemaldada isegi siis, kui nad ei tundu olevat elujõulised. Olulise ettevaatusabinõuna peaksime vältima vetikatest pealiskasvu laeva- või paadikerel, sest pealiskasv loob sobiva elukeskkonna eelkõige veeselgrootutele ja võib kaasa aidata nende kandumisele ühest veekogust teise.
Lisaks laevandusele ja kanalitele on vesiviljelus globaalselt üks olulisemaid uute võõrliikide edasikandjaid. Kalakasvanduse omanikud peaksid vältima kasvatatavate organismide vabanemist loodusesse ning kasvatusmaterjali ja selle sööta sisse tuues hoolikalt jälgima, et koos sellega ei kaasneks soovimatuid organisme.

Millised võõrliigid on Läänemeres praeguse seisuga kõige ohtlikumad?

Tegelikult ei saa me rääkida, et Läänemeres oleks ükski liik inimesele otseselt ohtlik. Läänemeres ei ole mitte ühtegi inimesele mürgist või inimest kuidagi ründavat võõrliiki. Küll aga põhjustavad võõrliigid ökosüsteemis pöördumatuid muutusi, seda nii eluta kui ka eluskeskkonnas.
Läänemeres on praegu invasiivseimad võõrliigid põhjalähedase eluviisiga kala ümarmudil Neogobius melanostomus ja vööt-kirpvähk Gammarus tigrinus ning pelagiaalis kammloom Mnemiopsis leidyi ja vesikirp Cercopagis pengoi. Samas, me ei saa kindlasti öelda, et need on ohtlikud liigid, vaid pigem on need liigid, kes võivad põhjustada suuri ja olulisi muutusi nii mereelustikus kui ka muuta toiduahela suhteid ja seeläbi aine- ja energiavoogusid vees.

Kas on näiteid Läänemere võõrliikide kohta, kelle hulgipaljunemine on muutnud meile oluliste töönduskalade arvukust või võiks seda peagi muuta?

Seni ei ole mitte ühtegi näidet, kus Läänemerre sisse tulnud võõrliik oleks suuresti mõjutanud meie peamisi töönduskalu. Läänemere peamised töönduskalad on räim, kilu, tursk ja lest, mis hõlmavad umbes 95% Läänemere kalasaakidest.
Siiski on tõendeid, et vesikirp Cercopagis pengoi on suvel eelkõige räimele väga oluline toiduobjekt, kes võib hõlmata keskmiselt kuni 30% räime toidust, ning ümarmudila toit kattub oluliselt lesta toiduga.
Kartused, et kammloom Mnemiopsis leidyi Läänemere kalavarudele hoobi annab, on ka vähemalt seni olnud alusetud. On selgunud, et kammlooma ja Läänemere olulisemate töönduskalade tursa ja kilu ajalis-ruumiline paiknemine ei kattu sel määral, et mõju avaldada.
Samas me ei saa anda ühtki garantiid tulevikuks, et olukord Läänemeres jääbki selliseks. Pidevalt muutuvad looduslikud ja inimtekkelised tegurid võivad juba lähiaastatel olukorda muuta.
Saakide tasandil ei ole seni ühtegi kinnitust võõrliikide nähtava mõju kohta põhilistele töönduskaladele. Selleks jääb endiselt üks teine inimtegevuse valdkond: liiga suur püügisurve, mis sageli ületab ökosüsteemi kandevõime.

Kuivõrd põhinevad Läänemere oluliste töönduskalade püügikvoodid teadusuuringutel ja kui palju poliitilistel otsustel?

Tegelikult mõlemal. Poliitiliste otsuste aluseks võetakse ju teadlaste soovitused, mis põhinevad parimal teabel kalavarude seisundi kohta. Kahjuks on tegelik olukord selline, et lubatavad püügimahud (kvoodid) on seni valdavalt ületanud teadlaste soovitatu. Seda nimetatakse otsustest tingitud ülepüügiks.
Peale selle tuleb tihti ette teist ülepüügi tüüpi: sageli näitavad kalurid oma püüki tegelikust väiksemana. Sellega püütakse endistviisi võidelda. Kuid kalavarude hetkeolukord on selline, et suhteliselt heas seisus on vaid Läänemere idaosa tursapopulatsioon ja Liivi lahe räim. Tursavaru puhul on olulised tegurid nii EL tursa majandamiskava rakendamine kui ka keskkonnatingimuste paranemine mõnel viimasel aastal.
Läänemere olulisemate töönduskalade majandamiseks annab Euroopa komisjonile nõu rahvusvaheline mereuurimise nõukogu (ICES). Tegelikult koguvad esialgu andmeid ja analüüsivad neid rahvuslikud kalanduslaborid, Eestis näiteks Tartu ülikooli Eesti mereinstituut. Eestit puudutavad otseselt räime-, kilu-, tursa- ja lõhekvoodid. Lesta ja ka meriforelli majandamiseks ICES nõu ei anna, sest puuduvad vajalikud andmed.

Kuidas mereuurijad suhtuvad väidetesse, et kormoran või hülged söövad kalamehe eest kalad ära? Kas kormoranide arvukust peab vähendama?

Hüljes on toidu suhtes generalist, ta tarbib arvukaimat toitu. Läänemeres on hülge põhitoit seega räim. Kõige viimaste hinnangute järgi ei ole hülge mõju Läänemere räime arvukusele kuigi oluline. Meie uuringud näitavad, et hallhüljes ei tohiks kuidagi mõjutada ka Läänemere idaosa tursa arvukust ja seda isegi siis, kui hülgeid oleks sama palju kui 1900. aastate alguses ning hüdroloogilised tingimused, s.t.. soolsus ja vee hapnikusisaldus, oleksid kalale ebasoodsad. Seega hüljes kalamehe eest olulisemaid kalu kindlasti nahka ei pista.
Teine asi on rannikumeres nn. spetsialiseerunud hülged, kes noolivad kalameeste püüniste eest ja seest kala ning teevad sellega kalurile otsest kahju, nagu ka kalapüügivahendeid lõhkudes.
Kormoranidega on natuke teine lugu. Nemad toituvad peamiselt rannikumere kaladest ja söövad paljuski veel mittesuguküpseid kalu – nii tööndus- kui ka mittetöönduskalu. Sellega kujutavad nad endast tegelikult väga olulist püügipressi rannikumeres ja on kaluritele tõelised konkurendid.
Kas kormoranide arvukust tuleb vähendada või ei, oleneb pigem sellest, mida me merest saada tahame ja millised on meie prioriteedid. Kui me tahame saada suuri kalasaake aladelt, kus kormorane on palju, ja kus nad on seega kaluri olulised konkurendid, siis ilmselt tuleks kormoranide arvu vähendada. Kui meile on esmatähtis kaitsta elusloodust ja sellesse võimalikult vähe sekkuda, siis kormoranide arvukuse vähendamine ei pruugi selle prioriteediga haakuda.

Millist mõju võiks Läänemere elustikule avaldada kliima soojenemine?

Paljuski valdava arvamuse järgi on viimasel ajal kliima soojenenud ja rahvusvahelise kliimamuutuste koostöökogu (IPCC) hinnangute põhjal prognoositakse, et kliima soojeneb ka tulevikus.
Siinjuures tuleb aga märkida, et kliima ei ole vähemalt viimasel ajal soojenenud igal pool ühtlaselt. Läänemeres on ka piirkondi, kus võrreldes 1960. aastatega on meri muutunud hoopis külmemaks. Samasugune olukord on näiteks ka Põhjameres ja Vahemeres. Pilt on aga hoopis huvitavam ja varieeruvam, kui süveneda kliimamuutustesse sajandite ja aastatuhandete skaalal. Ilmselt tuleb rääkida kliima tsüklilisest varieeruvusest, kusjuures praegu oleme tõenäoliselt soojenemise faasis.
Kliima soojenemine toob ja ongi juba toonud endaga kaasa mitmeid ilminguid eluslooduses. Arktilist päritolu jääaja jäänukliikidel on Läänemere teatud biotoopides võtmeroll, ent nende arvukus on viimastel aastakümnetel tunduvalt kahanenud. Seda ilmselt temperatuuri tõusu koosmõjus eutrofeerumisega, mille tõttu sügavamate veekihtide hapnikusisaldus väheneb alla kriitilise piiri.
Teiseks, nii mõnegi sooja vett eelistava liigi arvukus on hoogsasti suurenenud ja nende areaal laienenud, sealhulgas soojematest piirkondadest pärit võõrliikide puhul. Peale arvukuse ja asurkonna areaali muutuste on teisenenud ka toiduahelate suhted ning seetõttu on omakorda muutunud mereelustik. Seda protsessi nimetatakse kliima kaudseks mõjuks elustikule.
Meie vetest on järjest sagedamini leitud sooja vett eelistavaid eksikülalisi, näiteks anšoovis, kes Läänemeres ellu ei jää. Nad on sattunud siiapoole liigi areaali laienemise tõttu põhja suunas, mida tingib veetemperatuuri tõus Kirde-Atlandil, sealhulgas Põhjameres.

Kuidas paistab Eesti mereuurijate teadustegevus teiste Läänemere maade teaduse taustal?

Meie teadustöö hindamisel tuleb arvestada, et oleme väike riik, kus mereuuringutele on seni pööratud ebaproportsionaalselt vähe tähelepanu, võrreldes näiteks meie merepiiri suhtelise pikkusega ning ühtlasi arvestades suurt inimhuvi mere kasutamise ja sellest tegevusest raha teenimise vastu (kas või näiteks laevandus – Tallinna sadam on üks suuremaid kogu Läänemeres).
Samas on meil nii ajaloolisi kui ka uuemaid teemavaldkondi, kus meie tegemisi teatakse ja mis paistavad palju kaugemale pelgalt Läänemere piirkonnast. Ajalooliselt teatakse meie kalandusuuringuid ja eriti räime ökoloogia uuringuid. Nüüdisajal on meie kasutada mitu pidevalt täienevat pikaajalist andmerida juba alates 1940. aastate algusest.
Viimase aja areng annab alust optimismiks, et see jätkub nii ka tulevikus. Väga tugev on meil ka põhjalähedase ökosüsteemi uurimisrühm, kelle vaatluse all on nii põhjaselgrootud kui ka põhjataimed. Muu hulgas uurivad nad praegusajal väga olulist teemat: kas ja kuidas seostub mere eluslooduse mitmekesisus ja ökosüsteemi toimimine.
Samuti on silmapaistval kohal mereoptika ning kaugseire meetodite rakendamine mereuuringutes. Võõrliikide, aga ka kogu elurikkuse uuringud on meil tasemel: oleme nii Läänemere ümbruses kui ka kogu Euroopas väga nähtaval kohal.



Küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet