Eesti Looduse fotov�istlus
2011/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Kultuuriprand EL 2011/11
Lnemere uppunud prand

Lnemeri on tuntud laevavrakkide silimist soodustava keskkonna poolest. Ent kui palju laevu on uppunud Eesti vetes? Seda ksitakse tihti, kuid vastust ei tea keegi. Ajakirjanduses on pakutud eri hinnanguid kuni 10 000-ni. Mis ajavahemiku kohta need kivad ja mis materjalidele toetuvad, pole aga selgunud.

Et saada meie laevavrakkidest paremat levaadet, algatas muinsuskaitseamet rahvusvahelise projekti Laevavrakid: digitaliseerimine ja avatud ligips mereajalooallikatele ehk SHIPWHER (www.shipwher.ee; www.facebook.com/shipwher). Euroopa regionaalarengu fondi rahastatavas ja kolm aastat kestvas projektis lvad kaasa Eesti rahvusarhiiv, Eesti meremuuseum ja Rootsi riiklik meremuuseum. Projekti jooksul kogutakse Eesti ja vlismaa arhiividest andmeid laevahukkude kohta ning tehakse allveearheoloogilisi uuringuid.

Vrakiregister. Oma vike vrakiregister on igal endast lugupidaval mereajaloohuvilisel ja ilmselt ka paljudel sukeldujatel. Andmed kogunevad nii otse merest kui ka kikvimalikest avaldatud allikatest. SHIPWHER-i vrakiregistrisse koondatakse arhiivi- ja vlitdel saadud teave laevahukkude kohta Eesti vetes, samuti uppunud lennukivrakkide ning sisevetest leitud viksemate veesidukite kohta. Andmebaas avaldatakse jrgmise aasta lpuks aadressil register.muinas.ee osana riiklikust kultuurimlestiste registrist.
Laevavrakid on rahvusvaheline prand: he laeva ajalooga on tavapraselt seotud mitu riiki, niteks laevaehituskoha, meeskonna, lasti, uppumiskoha vi ka Lnemere-rsete riikide hise ajaloo kaudu. Seetttu kib projekti raames t mitme riigi arhiivides: Rootsis, Hollandis, Taanis ja Saksamaal. Thtis on projekti osaliste professionaalsus, mis tagab iga kirje usaldusvrsuse.
Ehkki registrisse juab paksudest arhiivitoimikutest ksnes lhikene kokkuvte laeva teekonna, hukuloo, lasti jms. kohta, on igal huvilisel samas vimalik tutvuda ka skaneeritud originaaldokumentidega.
Rootsis on teave laevahukkude kohta lisatud kultuurimlestiste registri juurde aastal 2008, ent neilgi seisab veel ees suur t: andmete kontroll ja tiendamine. Rootsi register hlmab ligikaudu 12 000 allveearheoloogilist leiuteadet, millest 3000 on dokumenteeritud objektid, enamikus laevavrakid.

Laevavrakkide identifitseerimine. Tunduvalt keerulisem ja aeganudvam kui laevavrakke otsida on neid identifitseerida: viia kokku kirjalike allikatega. Kuna suurem osa laevavrakke on silinud ainult osaliselt, tuleb arhiivimaterjale vga phjalikult analsida. Mida rohkem ajas tagasi minna, seda keerulisem ja kohati lausa vimatu on leida uuritud vraki kohta kirjalikke lesthendusi.
Laiemalt avaldatud lood mne vrakiga seotud meretragdiast sbivad rahvale mllu ning jvad sageli pikalt kibele isegi prast seda, kui on selgunud, et tegelikult ei sobi vrakk ja lugu kokku. Nii on juhtunud niteks he Kolga lahes hukkunud kaubalaeva vrakiga, mis leiti 2000. aastal Eesti meremuuseumi vliuuringutel. Vrakilt toodi les 19. sajandist prit esemeid. Toetudes neile ja Eesti ajalooarhiivi materjalidele, peeti seda 1867. aastal uppunud Rootsi aluseks Maria [1]. Ndseks on aga arhiiviuuringud kinnitanud, et Maria ei uppunudki, vaid randus prast Haapse kla all juhtunud vikest intsidenti Rohusaarel (tnapeval Rohusi saar).
Knealuse vraki hukulugu tuli aga hiljuti vlja SHIPWHER-i projekti uuringute kigus Tallinna linnaarhiivis. Rukkilaadungiga Hollandi galiott Barteld Herman oli 1870. aasta oktoobris teel Peterburist Hollandisse ning ji tugeva tormi ktte. Laev titus veega, meeskond evakueerus, judis tervena kaldale Kiiu-Aabla kla juures ning vaatas pealt laeva uppumist umbes miili kaugusel maast. Barteld Hermani hukuloos langeb 2000. aastal leitud laevavrakiga kokku paljugi: asukoht Kiiu-Aabla kla all, laeva tp (galiott) [1], 19. sajandisse dateeritud esemed ja rukkilast.
Ehkki suure tenosusega nnestus vraki pritolu seekord igesti selgitada, jb vikene kahtlus psima, kuni on tehtud phjalikud arhiivi- ja allveearheoloogilised uuringud. Praegu teame kll hukulugu ning seda, et tegu oli galiotiga, ent teadmata on veel Barteld Hermani tpsed ehitusandmed, mida saaks vrrelda leitud vrakiga.

Vlitd. Tnu tehnika hoogsale arengule on laevavrakke otsida jrjest hlpsam. Peamised vahendid on sonar ehk kajalood ja allveerobot ehk ROV (ingl. remotely operated vehicle kaugjuhitav veok).
Sonar on otsingutel asendamatu. Kui tenoline vrakk on leitud, neb sonaripildilt ka selle kuju, mtmeid ja mitmesuguseid ksikasju, mis aitavad teha kindlaks vraki pritolu.
Viksemate allveerobotitega peamiselt filmitakse, ksiti on need hdavajalikud suures sgavuses, kus sukeldujatel napib aega. Projekti raames kontrollitakse eelkige seniseid leiuteateid ja otsitakse lbi arhiividest vlja koorunud hukukohti. Leiuteated prinevad nii kalameestelt, amatrsukeldujatelt kui ka merekaartidelt.
Projekti lpp ei pane kindlasti vrakiuuringutele punkti, ent suur t saab siiski tehtud ning hea alus jrgmistele uuringutele loodud.

1. Mss, Vello 2006. Laevahukulood. Ilo, Tallinn.

Maili Roio (1973) on lpetanud Tartu likooli arheoloogina, ttab muinsuskaitseametis veealuse kultuuriprandi alal ning on projekti SHIPWHER koordinaator.



Katkend Hulja misniku Robert Gottlieb von Roseni 2. juuni 1802. a. kirjast Eestimaa tsiviilkubernerile Andreas Langellile, kellele kurdetakse rannatalupoegade kombe le kia rstamas uppunud laevu.

Juba mdunud aasta oktoobrist-novembrist saadik on rannikuelanikud kogu Harju- ja Virumaalt mitmesaja vikese paadiga sitnud Vaindloo saare kanti (sellel on saksa keeles mingi muu nimi ja ta peaks asuma umbes seitsme kuni heksa miili kaugusel Toolsest), et he madalale jooksnud laeva vrakist, mis sealt kaheksa kuni kaheteistkmne slla sgavuselt vee alt leiti, rauakange, kanepit ja lina vlja tuua. Igalt poolt sinna kokku tulnud rannatalupojad on sagedasti oma elu ldsegi mitte vikesesse ohtu seades meresgavusest rikkalikku saaki saanud ja selle (sest nad arvasid, et see on lubatud teguviis) kohe ilma kartuseta omavahel vrdselt ra jaganud.
Ma tegin selleprast hele vanale rannatalupojale etteheite ja tlesin talle, et selline teguviis on seadusevastane ja karistatav. Mispeale tema vitis mulle suure lihtsameelsusega vastu, et kigil rannikuelanikel olevat juba aastasadade eest omaks vetud phimte vaadelda iga alust, mis jookseb karile kaugemal, kui kaldalt nha on, ja mille meeskond on maha jtnud, nii et seadusprane pstmine on seega vimatu, peremeheta varana, millest saab ja tohib kasu ligata, kui ollakse valmis oma elu selleprast mngu panema. Ning sellist asja pole tema meelest mitte kunagi uute korraldustega ra keelatud, vhemalt polevat tema teada selle kohta iial midagi kantslist ette loetud, ja ta kahetseb vaid seda, et ta vanuse ja pduruse tttu pole ise saanud neile mdunud aasta sgisest saadik korraldatud retkedele kaasa minna, et sellisest seiklusest, milletaolisi harva ette tuleb, osa vtta.

Eesti ajalooarhiiv, EAA 30-1-9171. Dokumendi on otsinud Reet Hnerson, tlkinud Kai Tafenau www.shipwher.ee



Maili Roio
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012