Eesti Looduse fotov�istlus
2011/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2011/12
Vannutatud puu

Rae valla serval, muististerikkas Pikavere Seli klas krgub suur puu, mis on tuntud Jepere jalakana. llataval kombel teda kaitstavate loodusobjektide nimekirjast ei leia. Vahest veelgi hmmastavam on asjaolu, et vrsketel andmetel on tegemist hoopis jalaka venna knnapuuga.

Tnavu suvel kogusime kolleegidega kohaprimust ajaloolisest Jri kihelkonnast ja praegusest Rae vallast. Valla territoorium ulatub praegusajal ka Harju-Jaani kihelkonna alale, endise Pikavere misa maadele, hlmates Salu, Urvaste ja Suursoo kla. Suursoo piiridesse mahub ka vana Seli kla, mis ji ametlikust nimest ilma seetttu, et Rae vallas leidub teinegi samanimeline kla. Aga just iidsest Pikavere Selist on siinses loos phjust rkida.

Primust poleks inimesteta: tnu pliselanikele on meieni judnud uskumused ja lood vanadest puudest, kividest, kalme- ja hiiekohtadest. Ainult kohalikud elanikud vivad juhatada vrale teed maastikku peidetud thtsate paikade juurde.
Knealusel kandil on vedanud: siin elab Vaino Napp, Salu kla juurtega mees, kellele on piirkonna ajaloo tutvustamine sdameasi. 1939. aastal sndinud Vaino koduloolised teadmised on hmmastavalt sgavad ning hea jutustajana oskab ta neid meeldejvalt edasi anda.
Jepere jalaka kohta olin varem lugenud 1937. aastal kirja pandud muistendit ning ninud ka paari fotot, kuid kohapeal asetus puu pnevale taustale, lisandusid isiklikud emotsioonid ja maastikutunnetus. Kujunes nii, et selle puu ning tema lugudega tutvumine oli minu vlitsuve ks eredamaid elamusi.

Imelik puu. Pikaveres Jepere talu koplis kasvab ks vga vana puu. Keegi pole suutnud ta vanust les arvata. Rgitakse, et vanapagan ise ta sinna istutanud. Keegi pole tohtinud seda puud rikkuda. Kes seda siiski teinud, seda tabanud nnetus. Kord murdnud ometi keegi itseline omale puust oksa. Jrgmisel hommikul olnud tema hobune kadunud. Prast seda liganud sama talu peremees sellest puust kaljaastjale pulga. Jrgmisel aastal surnud temal kige parem hrg ra. Peale selle pole julgenud keegi sellesse puusse puutuda. Puu praegunegi peremees ei julge temasse puutuda, kartes, et nnetus tedagi vib tabada.

ERA II 165, 355 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Urvaste k., Nurga t. Helga Teder, 13 a. < Siim Kala, 64 a. (1937).
Kirjandusmuuseumi arhiivitekst puu liiki ei nimeta. Tnapeval tuntakse teda Jepere jalakana, tegelikult on see aga jalaka ravahetamiseni sarnane lhisugulane knnapuu. Jepere on vana talunimi, kuid talust pole enam jrel mrijuppigi. Lhim talu on Veski, mida kadunud naabri eeskujul ka Veskipereks kutsutakse. Jepere oli Vaino abikaasa Laine isakodu. Jepere maale ehitatud Karisoo talu, kus praegu elatakse, pole sellest kaugel.
Seli klanimi lhtub loodusmaastikust klatee jookseb otsekui kaameli kru mda, hest mest les, teisest alla, kahel pool madal soo. Mitmel pool nha olevad svendid on karjriphjad. Siinseid tagasihoidlikke mgesid, millel tihti on ka primuslik vrtus, saab tnapeval lihtsalt ra vedada. Nii on juhtunud niteks Surnumega, mis asus le tee Karisoo talu lhedal.
Jepere jalakas on alles. Kirjutasin oma kogumispevikusse les muljeid esmakohtumisest selle erilise puuga:
Jtame auto taluteele ja ronime le karjaaia. Taamal on metsaserv ja selle taga soo. Sealsamas, teiste puude foonil krgubki jme mitmeharuline puuhiid, mille oksad ulatuvad sna maapinna ligi. Tema krval on teine, noorem ja peenem jalakas, aga samuti vga krge, ning tagapool veel ks noor haru. Tihe lehestik ei lase head pilti teha. Puude all on ka mni kivi (kokku mrkan kolme), lohke peal ei paista. Veski talu hooneteni on jalaka juurest vast kuskil 100 meetrit.
Puu on testi vimas. All on varjuline, ssed tahavad nahka pista. Eemalt metsa vahelt paistab soo, kus leidub ka laukaid.
Vanu jutte puu kahjustajaid tabanud loomannetustest olevat Vaino kuulnud Lagle Miina kest, kuid legende teadsid kik vanemad kohalikud inimesed. Mul on natuke kahju, et see ei ole enam Jri kihelkond. Sest Jris pole teada htki nii vimsa ja elava primusega plispuud (v.a. Lehmja tammik).

Phaks puuks ega hiiepuuks pole teda kutsutud, kll aga eldi, et seda ei tohi puutuda, see on vannutatud puu. Nagu vanne oli peal, et sealt ei tohi vtta. Kik teadsid, et sealt ei tohi oksa murda. Puu kahjustamisega seostati eelkige loomannetusi. Laine jutustab, et mitu plve tagasi oli Veski talu peremees vtnud sealt endale ahjuroobipuu ja peatselt oli paar hrgi surnud.
Praegugi rgitakse lugu naabrinaisest, kes oli kinnitanud puu klge karjaaia traadid. Kui tal seejrel kaks lehma ra surnud, rkisid kohalikud talle hoiatavaid legende. Seepeale vtnud ta kohe traadid ra ning enam ei julgevatki ta oma loomi puu ligi lasta.
Hiljem tuleb Vainol meelde veel ks knnapuuga seotud testisndinud seik. 1914. aastal, kui algas Esimene maailmasda, polevat puu kevadel lehte linud. Selles nhti endelist mrki ning kardeti, et ta kuivab ra. Laine ema, isa, vanaisa ja vanaema ja naabrid kik olid seda rkinud. Laine isa oli siis 15-aastane poiss. Sda algas juulis. Jrgmisel aastal linud puu jlle lehte. See sisendas veelgi aukartust puu vastu.
Jepere jalaka puhul paelub tema tnapevani silinud eristaatus klarahva seas austus puu vastu on ehtne. Puuga haakub ka ldtuntud muistend Rootsi Kaarlist (Karl XII), kes olevat siin peatunud ja lunatanud. Mni rkivat ka Peeter I-st, aga Laine peres olnud ikka ksnes Kaarlist juttu.
Kohalikud on hiritud sellest, et kuningajutte seostatakse uuemal ajal hoopis vana kadakaga, mis kasvab mni kilomeeter eemal Suursoo kla pool tee res. Rahvajutud on ajast aega niiviisi rnnanud ja sobilike objektidega muganenud. Pealegi on kergesti leitaval Karla kadakal, nagu puud nd kutsutavat, meeldejv kla. Vaino teab seda Reima kadakana ning kohta, kus puu kasvab, Reima mena: kadakaalune maa kuulus Suursoo kla esimesele talule, kus elasid Reima-nimelised inimesed. hel objektil vib ka mitu nime olla ja sageli ongi.
Mlemast erilisest puust on kirjutanud Vaino Napp oma hiljuti ilmunud Suursoo kla ajalugu ksitlevas raamatus [2]. Kui kadakas on ndseks kohaliku kaitse alla vetud, siis Jepere knnapuu mitte. Ehkki puu ei ole otseselt ohus, viks ta vristada meie phapuude nimistut. Prandkultuuri kaardile on puu siiski kantud.

1. Bckler, Peeter. 2005. Rae valla muistsed mlestised. Mixi Kirjastus, Tallinn: 127.
2. Napp, Vaino 2011. Pikavere Suursoo sooasundus. Mixi Kirjastus, Pikavere: 6162.
3. Napp, Vaino 2010. Salu kla lugu: meie ajaarvamise eelsest ajast 21. sajandisse. Mixi Kirjastus, Pikavere.
4. Neljandik, Triin (koost.) 2008. Harjumaa prandkultuurist. Eesti Loodusfoto, Tartu: 168.
5. Remmel, Mari-Ann 2011. Pritud paigad. Kohajutte ja legende Rae vallast. Jri/Tartu: 4655.

Mari-Ann Remmel (1966) on folklorist, kohaprimuse uurija, ttab teadurina Eesti kirjandusmuuseumis Eesti rahvaluule arhiivis.



Mari-Ann Remmel
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012