Koostanud Marika Saks ja Ulla-Maia Timmo, kujundanud Kerli Virk ja Moonika Maidre. Tallinn, 2011. 136 lk.

See on raamat, mis paneb lugeja, või ehk oleks õigem öelda „kasutaja”, päris tõsiselt proovile. Alustagem fassaadist. Raamatu seljal pole ühtegi viidet pealkirjale. Kaanelt, mis on tekstiili-imitatsiooniga sügavroheline, võib hea tahtmise korral leida sisse pressitud, vertikaalselt paigutatud tähed, mis peaksid edasi andma raamatu pealkirja. Edasi lapates tuleb sisukord (ehkki vastav pealkiri puudub) ning siis hakkab kohe tekst pihta: Taevaskoja. Aga millest see raamat räägib?
Intelligentsem lugeja või see, kes on teadlik maakondade tunnuslausetest, ilmselt mõistab teksti järgi, et tegemist on Põlvamaad tutvustava teosega: raamatuga, mis arvatavasti on mõeldud maakonna kinkeraamatuna tähtsatele külalistele. Ehkki seda kusagilt välja ei loe, sest raamatul ei ole mitte mingisugust sissejuhatust, saatesõna ega lõppsõna, mis mingitki moodi viitaks raamatu sisule või selle eesmärgile.
Peale selle on raamat päris ootamatu ja üsna loetamatu kujundusega. Küllap trükitud keskkonnahoidlikule, taaskasutatud paberile, mis juba iseenesest on tuhmima tooniga, on kujunduses kasutatud rohelist kirja. Nagu oleks roheline Põlvamaa puhul midagi, mida tuleb kõigile pähe raiuda. Kahjuks on sellise stiilivõtte tõttu raamatut raske lugeda. Kasutatud on erilaadseid kirju, sealhulgas väga palju kaldkirja, mis kombinatsioonis tumedamat sorti taustaga ja rohelise trükivärviga muudab raamatusse süüvimise päris vaevaliseks. Miks on kohati kasutatud kaldkirja, kohati püstkirja, ei selgu kusagilt. Osa teksti on surutud kokku, paiguti aga laiutavad valged väljad, kuna lehel on vaid paar lauset.
Fotod, mida raamatus on kasutatud palju, ei pääse suuremas osas kahjuks samuti esile. Tundub, et koostajad ja kujundajad pole kuidagi pidama saanud ja on pannud sisse kõik, mis kätte juhtus. Paljud pildid on tegelikult väga head ja kõnekad, aga ei pääse mõjule. Pildiallkirjadest, mis midagi selgitaksid, ei maksa selle raamatu puhul üldse unistadagi.
Fotode puhul tuleb mööndusena mainida, et raamatu tagumine kolmandik on trükitud valgele paberile ja seal pääsevad fotod rohkem mõjule, seda enam, et neile on seal ka veidi rohkem hingamisruumi antud.
Nüüdseks on lugeja juba nii väsinud, et sisuni ei jõuagi. Põhimõtteliselt teeb raamat Põlvamaa valdadele tiiru peale. Püütud on kuvada positiivset ja tutvustada kohalikke „tegijaid”. Valdade üsna lühikeseks jäävad tutvustustekstid vahelduvad Põlvamaaga seotud inimeste mõtteavaldustega. Valdavalt on need lühidad trafaretsed kiidukõned Põlvamaa kaunile loodusele, vaid mõned kirjutajad on võtnud vaevaks minna süviti ja lugejale uusi mõtteid ja elamusi pakkuda. Mis teha: tuntud või toimekas inimene ei pruugi alati hea kirjamees olla.
Ei tasu vist mainidagi, et toimetajatöö on selle raamatu puhul täiesti tegemata, kuna toimetajat polegi olnud. Ühesõnaga, taheti kindlasti parimat, aga välja kukkus – viletsalt!