Eesti Looduse fotovõistlus
2012/01



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Loode-Eesti rannik EL 2012/01
Rahutu looderannik muudab pidevalt oma ilmet

Loode-Eesti geopargi lääneosa rannikumaastik on Euroopa omapärasemaid. See on paik, kus rannajoon alatasa muutub, järved tekivad ja kaovad ning jõed muudavad oma asukohti ja suudmeid.

Viimasel jääajal, mis kestis ligikaudu 20 000 aastat, oli jää Läänemere põhjaosas kuni kolme kilomeetri paksune. Jää raskus surus maapinna kummipallina kokku. Jää sulades hakkas maapinna kõrgus taastuma, s.t. maa hakkas kerkima. Sulamine lõppes ligikaudu 10 300 aasta eest.
Pärast viimast jääaega on maapind kerkinud kõige rohkem Fennoskandia Põhjalahe keskosas: kuni 270 m. Eesti looderannikul on maakerge olnud ligikaudu 110 meetrit ja Tartu ümbruses 20 meetrit. Esialgu kerkis maapind kiiresti, hiljem mõnevõrra aeglasemalt. Praegu kerkib maa nimetatud paikades vastavalt 9, ligi 3 ja 0 mm aastas.
Suurem osa Mandri-Eesti kõrgemate paikade pinnamoest on üldjoontes välja kujunenud viimasel jääajal ja jää taganemise käigus. Mandrijää tõi Soomest kaasa palju kivimmaterjali, kulutas seniseid pinnavorme ja kuhjas uusi. Jää sulamisel ja pärast seda uhtusid, sortisid ja kandsid jääsulamisveed pinnast uutesse paikadesse. Kujunes välja vetevõrk, vormusid lamedate nõlvadega pinnavormid.
Teisiti on kujunenud Loode-Eesti madal rannik. Pärast jääaja lõppu jäi praegune looderannik pikaks ajaks Läänemere vee alla. Maa kerkides meri taganes. Umbes kümne kilomeetri laiuses rannikuvööndis, mis oli kerkinud üle meretaseme viimase viie tuhande aasta jooksul, kujunesid eri vanusega rannamoodustised – rannavallid ja rannikuluited – ning vetevõrk välja maakerke, tuule, tormilainetuse ja hilisajaloos ka inimtegevuse koosmõjul.

Looderanniku kujunemislugu pole kuigi detailselt kirjeldatud, kuid väidetakse, et Osmussaar (abs. kõrgus 8 m) kerkis merest umbes 2000–3000 aasta eest [1]; Veskijärv eraldus merest umbes 4500 aasta eest; mereäärne suur rannavall ehk Mereparras tekkis 2000–3000 aasta eest; Nõva laguun (rannikul asuv madal veekogu) eraldus merest ligikaudu 1800 aastat tagasi. Viimase umbes viie tuhande aasta jooksul taganes meri Veskijärve juurest 6 km praeguse Keibu laheni ja järv kerkis 16 m kõrgusele. Ühe aastaga taganes meri keskmiselt 1,3 m ja maapind kõrgenes 3,3 mm.
Kui võrrelda 1961. ja 2008. aasta kartograafilisi andmeid, näeme, et mererand taganes sel ajavahemikul Uuejõel 40, Nõva Liivanerannas 30 ja Lepaaugul 70 meetri võrra ehk vastavalt 1, 0,7 ja 1,5 meetrit aastas. Seda põhjustas eelkõige tugevate tormidega randa kuhjatud liiv, vähem maakerge.
2009. aasta ligi ühemeetrise alavee ajal taandus meri madalas Keibu lahes ajuti üle 50 meetri. 2011. aasta talvel laienes Liivaneranna tasane liivavöönd 30 meetrilt suveks 90 meetrini ja sinna tekkis laguun. Aasta lõpu jõulutormid uhtusid laienenud liivavööndi ja laguuni ära.

Mererand ja puhas liiv on peamisi maastikuväärtusi, mille tõttu kuulusid Nõva ja Noarootsi vald 2008.–2009. aasta uuringu järgi Eesti kuue esimese suve ja puhkuse veetmise paiga hulka. Looderannikul on umbes 20 km liivaranda.
Looderanniku rohke liiva päritolu ei ole üheselt selge. Arvatavasti on liiv tekkinud kusagil mujal ja selle kandsid siia suured vooluveed, ühe teooria järgi Ürg-Neeva. Siinset liiva kutsutakse laulvaks, sest kui kõndida pealt kuivas ja alt niiskes liivas, tekib eriline kiuksuv heli. Seda põhjustavad puhta, ümara ja ühtlase terajämedusega kvartsliiva hõõrdumisel tekkivad elektrilaengud.
Looderannik on Eesti suuremaid omalaadseid viirgmaastikke, kus on kuni 40 km² luiteid ja rannavalle. Kui üldmõistena on luide tuule ja rannavall lainetuse tekitatud pikk kitsas pinnavorm, siis siinseid seljakuid võib pidada vall-luideteks, mille on tekitanud tormilainetus ja liivatuisk vaheldumisi. 2011. aastal mõõtsin Keibu lahe ääres tekkivate ja uute luidete kõrguseks 0,5–2,5 m, 80 meetri kohta tuli neli uut luidet 50 aasta kohta – see ala on merest kerkinud viimase 50 aasta jooksul.
Luite materjal on peenem liiv, rannavallil jämedam materjal, sageli kruus või veerised. Luite kõrgus on harilikult kuni neli meetrit. Maakerke mõjul veepiirist eemale jäävaid, aegamööda kamarduvaid eelluiteid leidub nii Keibu lahe ääres kui ka Liivanerannas.
Liivaneranda ja Keibu lahe äärde kuhjus veepiirile lähim kõrgem vall-luide l967. aasta tormiga. 2005. aasta torm lõhkus Rannakülas liivaranda ära kohati 5–10 m laiuselt ja paiskas 30–50 cm paksuse liivakihi õuedele ja männikusse kuni 30 m kaugusele. Sama torm kujundas ümber ka klibuvalle, näiteks kuhjas Võrgunaninale (# 5) uue klibuvalli ja lõhkus vana klibuvalli Padise valla Alliklepa järvede (# 3) juures. Kaarel Orviku sõnutsi kuhjas see torm mõnda Eesti randa kuni nelja meetri kõrguse valli. 2011. aasta jõulutormid kandsid Spithami külas ligi kümne meetri kõrguse Mereparda jalamist ära liiva ja puid paari meetri laiuselt. foto merelainetus
Suurim vall-luitestik pindalaga 2,5 x 10 km jääb Veski- ja Tänavjärvest kagusse ning põhja. Järvede ja mere vahele on viie tuhande aastaga tekkinud kaks suurt rannavalli ja tublisti üle 50 luite, mis pikkuselt erinevad suuresti. Iga vall või luide on saanud alguse vähemalt ühest suurest tormist. Tihedamalt on luiteid järvest 1,3 km kagu pool, kus 1,3 km pikkuse lõigu kohta leidub 45 seljakut, seega kolm seljakut saja meetri kohta (# 1).
Luited annavad erilise ilme ka Tänavjärve rabale. Selle lääneosa luidete vahel asuvad kitsad sood on märjal ajal veerohked, neid kutsutakse loikudeks. Nii luite kui ka loigu laius on enamasti 10–20, harvem 50 meetrit või üle selle. Vallid on kaarjalt paralleelsed, ühe-kahe kilomeetri pikkused, mõned koguni kuus kilomeetrit pikad ning ulatuvad Veskijärvelt Maissooni.

Suur rannavall ehk Mereparras (# 5, nr. 18) on üks looderanniku omapärasemaid pinnavorme. See kulgeb piki randa Roostalt üle Dirhami ja Nõva Keibuni. Rannavall asub merest 10–800 m kaugusel, see on 23 km pikk ja katkeb kohati. Valli kõrgus jääb vahemikku 4–13 meetrit, laius ulatub kuni saja meetrini ning sellega liituva luitestiku laius on 0,5–1,5 km. Valli vanuseks on hinnatud 2000–3000 aastat.
Vallil on mitu huvitavat paika (# 2). Roosta puhkekülast lõunas (# 2, A) on väga tihe mikroreljeef: kuni kaheksa meetri kõrgused arvukad künkad, lohud, seljakuid, orvandid ja sadulakohad.
Peraküla Liivanina metsas (# 2, B) on haruldane libamõhnastik: palju seljakuid, lohke ja pisisoid. Tavamõistes tähendab mõhnastik mandrijää sulamise ajal moreeni alla mattunud jääpankade hilisemal sulamisel tekkinud korrapäratute lohkude ja küngaste välja, ent Liivanina libamõhnastik võis tekkida mereranda muistse külma talve järel, kui tormid kuhjasid randa kõrge valli liivast ja jääpankadest. Jää sulades jäi alles lai mõhnaline vall-luide.
Lepaoja-Keibu valliosa ehk liivahanged (# 2, C) on eriti atraktiivsed. Seal on palju avaliivikulappe, valli maapoolne külg on järsk, tipud ulatuvad 13 meetrini. Merepoolsel küljel paikneb viie meetri kõrgusi ümaraid künkaid, mille tipus kasvab mitu kuni kaheksatüvelist kaseperekonda. Tuksi vall-luide külast kagu pool väärib tähelepanu 1,6 km pikkuse ja 100 m laiuse harjaosa väga tiheda mikroreljeefi poolest (# 2, D).

Teine kõrge vall-luide, nimetagem teda Suurluiteks, asub Veskijärvest läänes ja põhjas. Pikkust on sel kaks kilomeetrit, 30 meetri kõrgune tipp asub kahe liivakarjääri vahel. See koos Variku küla lähedal asuva 29 meetri kõrguse vall-luitega võis tekkida Litoriinamere lõpul 8000–4000 aastat tagasi. Karjäärides on kuni kümne meetri kõrgusi liivanõlvu ja ujumiseks sobivad tiigid.
Suurluitel oli 2008. aastal ulatuslik põleng, valdav osa männikust söestus, avaliivikuile lisandus paljaks põlenud liivaalasid. Korduvalt põlenud Tänav- ja Veskijärve luiteil ja rabas on hea jälgida elu taastumist põlenud maapinnal.
Kõrgeimad, kuni 13 meetri kõrgused järsud luitenõlvad asuvad Keibu mägede keskosas ja Nõva Variku külast paarsada meetrit lõuna pool.

Järvede lühike elu. 18. sajandi lõpul jõudis kartograafia areng üleminekuni kirjeldavalt meetodilt mõõdistamisele. Saarte ja rannajoone detailide kõrval ilmus kaartidele üha rohkem üldistatud infot asulate, teede, suuremate järvede ja jõgede kohta. Sellest ajast tänini on tugevasti muutunud kohanimed, kaardistamismeetodid ja maakerke tõttu merepiir.
19. sajandi algusest peale oleme saanud kaartide abil jälgida üksikuid maastikudetaile ja nende muutumise käiku. Maa kerkides arenes välja madala ja lauge ranniku vetevõrk. Järved on kujunenud uute rannavallide taha maakerke ja tormilainetuse koosmõjul, madalaid rannajärvi tekib alatasa juurde ja hääbub.
Viimase kahesaja aasta jooksul ilmunud kaartidel saab jälgida ranniku muutusi. Dirhami, Keibu ja Alliklepa vahel on kahesaja aasta jooksul olnud 32 ja Osmussaarel 17 järve. Nüüdseks on neist kahekümne kaheksas vesi pidavalt, üheksa on ajuti kuivad, viis on roostunud, seitsme asemel on metsasoo.
Mõned järved on tekkinud ka juurde: näiteks Padise vallas Alliklepa külas asuvad Kolviku järved ja Nõva vallas asuv Lepaaugu järv on kujunenud endistest merelahtedest (# 3, # 5).

Tekstikast
Kolviku järvede areng:
1900 Kalda kolme maanina vahel on kaks lookleva kaldajoonega lahte.
1936 Läänepoolne laht on sulgunud järveks.
1966 Idapoolne järv on merega ühenduses, üle oja viib sillake.
1967 Suurtorm uhub randa kõrge klibuvalli, idapoolne veekogu sulgub.
2000 Mere ja meetrisügavuste järvede vahel on autoga läbitav klibuvall.
2005 Torm lõhub klibuvalli; seda saab läbida ainult ATV-ga.
2011 Idapoolse järve pindala on umbes 10 hektarit, läänepoolsel 11 hektarit.

Peraküla järvede lugu. Peraküla järvesid on olnud kaartidel küllalt keeruline kujutada, kuna nad paiknevad vähese nähtavusega asustamata metsaalal, kus kõva maa, soo, roostiku ja vee piirid on hägusad. Aerofotode kasutuselevõtuga muutus nende kujutamine küll lihtsamaks, ent kohanimedega on segadusi tänini. Maa-ameti kaardiserveri kohanimeregistri kaardirakenduses on igal sealsel järvel kirjas kaks-kolm, mõnel isegi neli rööpnimetust.
Eriti detailselt on Peraküla järvi kujutatud Spithami kommuuni 19. sajandi teise poole kaardil (# 4): Stor wae (Suurjärv) leidub kaartidel järvena 1803–1903, 1936 roostikuna, 1961 ajutise veekoguna, kraavitamise järel muutus roostikuks. Mella wae (Vahejärv) on kantud ainult Spithami kommuunikaardile.
Fly wae (Õõtsjärv)/Pikanina leidub kaartidel 1867–1934 ja 2002–2008. Eesti nimekuju pärineb pikast järveninast, mis on praeguseks kadunud. 1936–1984 on ala näidatud roostikuna, nüüd eraldi nelja veealana, mis ajuti kuivab. Veekogul on liivane põhi, sügavus kuni 40 cm. foto Flywae
Need kolm toonast järve on praegu tuntud Peraküla roostikuna ( # 5, nr. 1, 2, 3), sealt algab Uusjõgi. Kolme meetri kõrgusest roostikust õnnestub hea tahte korral üles leida kaks pisikest veesilma mõõtudega umbes 10 x 20 meetrit – need on kõik, mis on säilinud endisest Suurjärvest (# 5, nr. 1).
Peale rootsikeelsete nimedega järvede hääbusid eelmisel sajandil roostikeks ka Päliste järv, mis oli kaartidel 1797–1934 ning muutus pärast Nõva jõe süvendamist 1960–1980 roostikuks (# 5, nr. 5); Nõva Allikajärv, mis oli järvena kaartidel 1797–1938; väljavoolukraavi kaevamise järel muutus ta tiikidega sooks 1961 (# 5, nr. 6), ning Kurkse järv (# 5, nr. 7) Nõva vallamaja juures (kaartidel 1797–2002), mis hakkas lõplikult hääbuma 1980. aasta paiku, praegu roostik ja rohusoo.
Nüüdseni järvedena säilinud veekogudest on Spithami kommuuni kaardil märgitud
Eist wae/Pikane (Idajärv, ka Soonde/Tuksi/Peraküla/Pikkane), mille nimi on kandunud üle Pikanina järvelt. See on liivapõhjaga veekogu pindalaga umbes 22 ha, vett on järves kuni 0,8 m.
Järvedena on säilinud ka kaardile märgitud Gammal träske (Vanasoo), mis märgib samas roostikus asuvaid Pumbuta ja Allika- ehk Tantsujärve, ning Nimeta järv. See praeguse Õõtsjärve (Fly wae) ja Pikane vahel olnud veekogu on märgitud ka 1900. aasta kaardile ja 1934. aasta järvede nimistusse. Praegu on see väike veesilm suurusega 20 x 20 m, tal on liivapõhi, vett 30 cm, kuivab ajuti.

Ajuti kuivavaid järvi on rannikul neli ja Osmussaarel kuus. Nendes on vett alla meetri, kõva liivapõhi ja mõni sentimeeter muda. Sellised veekogud on näiteks Karuste järved Nõva-Variku tee ääres Siilimäe teeristist 1,9 km Variku poole, kus tee ristub sihiga. Järved on sihil teest 200 ja 400 m kaugusel ida suunas.

Jõed rändavad. Peale selle, et lahed muutuvad järvedeks ja järved roostikuks, ei püsi muutumatuna ka Loode-Eesti jõed. Mitu jõge on oma sängi, eriti suubumiskohta merre tunduvalt muutnud: rändav jõesuue on looderanniku jõgede ja ojade eripära [2]. foto jõesuue
Jõesuue on liivas vonklev, vahel voolab jõgi liivavalli taga merega rööbiti kuni 400 meetrit. Sageli kuhjab torm merre suubuva jõe suudmesse uue 1–1,5 meetri kõrguse liivavalli, mis suleb väljavoolu. Vool taastub kahel moel: valli taha kogunev vesi murrab valli läbi või kaevavad valli läbi inimesed.

Vanajõgi ja Uusjõgi. Muiste voolas Allikajärvest merre Vanajõgi. Tõenäoliselt 1800–2000 aasta eest kuhjus pikaajalise intensiivse tormilainetuse ja maakerke koosmõjul randa võimas vall-luide ehk Mereparras (# 5, nr. 18), mis sulges Vanajõe (# 5, nr. 11). Praegu on 1–2,5 m sügavuse mudakihiga Vanajõe säng näha Peraküla–Liivaneranna tee kõrval.
Valli taha kogunes suur järv – Nõva laguun? –, mille veed murdsid läbi liivavalli. Selle tulemusena tekkis maaliliselt järskude liivakallastega Uusjõgi (# 5, nr. 10, kohanimena Uuejõe) ning aegamööda Peraküla järvestik.

Veskijõe sünd. 1803. aasta üheverstane kaart kujutab eriti selgelt vooluvete võrku: kust ja kuhu mingite alade veed voolasid. Siit saab alustada Veskijõe ja Nõva jõe elulooga.
Veskijärve veed voolasid edelasse Nõva jõe ülemjooksule. Vaisi külast lõunas asuvast soost ja ammu hääbunud järvest (# 5, nr. 9) voolas Kurkse järve (# 5, nr. 7) jõgi. Sealt voolas välja kaks voolunõva (sellest võib pärineda kohanimi Nõva): üks suubus merre endise Nõva metskonna juurest (# 5, nr. 4, nüüd ajuti avanev oja), teine haru voolas veel tekkimata Lepaaugu järve kohalt. Praegu on sellest harust alles lühike Piiriski oja (# 5, nr. 15, mõnel kaardil Vanajõgi), mis suubub Lepaaugu järve.
1803. ja 1867. aasta vahel kaevati läbi luitestik Veskijärve teeristist lääne-loode pool. Veskijärve vesi suunati uut kanjonilaadset sängi mööda läbi Vaisi küla Kurkse järve, jõgi sai nimeks Veskijõgi. 1900. aastaks kaevati Veskijõele Kurkse järvest merre otse läbi luitevallide uus kanjonilaadne kaunis alamjooks (# 5, nr. 16). Eelmised voolunõvad hääbusid. 1980. aastal paiku kaevati Kurkse järvele veel üks väljavool – kraav Lepaaugu järve, ja Kurkse järv hääbus.

Ka Nõva jõgi rändab. Muiste, enne 1797. aastat, voolas Nõva jõgi läbi Rannaküla merre nüüdsest erinevat sängi mööda (# 5, nr. 12). See säng asus praeguste Niida ja Oti kinnistu vahel ning on hästi jälgitav Rannaküla–Peraküla teest põhja pool. See paistab luitevallide vahel 10–20 m laiuse rabana, kolme kinnistu omanikud on sellesse kaevanud tiigid. Endises jõesängis pole näha, et voolu oleks sulgenud tormi kuhjatud liivavall.
Nüüdne jõesäng Rannaküla tee silla juures kaevati läbi üheksa meetri kõrguse rannavalli mitmesaja aasta eest. Nõva jõe suudme paremkallas pikenes 1967. aasta tormi aegu 80 meetri võrra, sest sealne laid liitus rannaga (# 7, nr. 13).

Pilk tulevikku. Kui keskkonna senised tendentsid püsivad, on rannikul lähema saja aasta jooksul oodata ligikaudu paari suurt nn. sajanditormi. Nende tagajärjel taganeb meri kohati saja meetri jagu, kuivale kerkib kümmekond suurrahnu, tekib vähemalt üks kahe-kolme meetri kõrgune vall-luide ja üks järv ning kaks-kolm järve hääbuvad.

Tekstikast
2010. aastal loodi Eesti esimene, Loode-Eesti geopark Noarootsi, Nõva, Padise ja Keila valla ning Paldiski linna territooriumile. Sihiks seati koguda teavet nende alade maastikuväärtuste kohta, tutvustada parki nii kodu- kui ka välismaal ning edendada loodusturismi abil kohalikku elu.

1. Kink, H.; Täht-Kok, K. (koost.) 2010. Loodusmälestised 20. Natural Heritage of Estonia. Loode-Eesti. Teaduste akadeemia kirjastus, Tallinn.
2. Kivistik, Arne 2003. Rändavad jõesuud. – Eesti Loodus 54 (2/3): 72–74.
3. Raid, Tõnu 2002. Tabula Livoniae. Biblioteca Apostolica Vaticana, Tallinn.
4. Riikoja, Heinrich 1934. Eesti järvede nimestik. Kirjastus Mattiesen, Tartu.
5. Veering, Luule 1986. Peraküla järved. – Eesti Loodus 37 (7): 471–473.


Arne Kivistik (1933) on suusa- ja orienteerumisõpetaja, erihuvi on maastiku kujutamine orienteerumiskaardil, rändrahnud ja kivimiliigid.



Arne Kivistik
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet