Eesti Looduse fotovõistlus
2012/01



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Taimeriigi rekordid EL 2012/01
Kõrged ja jämedad taimed

Kõrgemate ja jämedamate puude mõõtmine ja tulemuste võrdlemine huvitab nii selle alaga tegelejaid, tavalisi looduse- ja aiasõpru kui ka turismikorraldajaid. Vaidluses rekordpuude kõrguse üle on mõnikord aetud taga lausa sentimeetri täpsust, aga tulemused olenevad enamasti mõõteriistade võimalustest ja metoodikast.

Seda laadi tegevusvälja saab tunduvalt laiendada, hõlmates rekorditabelitesse ka kultuurtaimi, ennekõike rohttaimi ja põõsaid. See on võimalik ainult siis, kui kaasata aiandus- ja taimehuviliste üldsus. Kogutud andmete põhjal saaksid aiandushuvilised, aiakujundajad ja maastikuarhitektid lisaandmeid eri taksonite võimaliku suuruse kohta. Ilmselt tuleks teha ka taimede kirjelduste parandusi määrajates, taimetutvustustes, müüginimekirjades ja kasutamise soovitustes.
Teisest küljest võib rekordtaimede kasvatamisest saada suisa omaette eesmärk, see võiks mitmeti soodustada taimede tundmaõppimist, nende vaatlemist ja poputamist, nagu näeme suurte kõrvitsate kasvatamise võistluse tulemustest.

Hiiglaslik kibuvits. 2010. aastal leidsime Kuusalu lähedalt kunagi põldudelt kokku veetud kivihunnikute vahelt koer-kibuvitsa, kes õitses umbes seitsme meetri kõrguse toominga ladvaokste peal. Kibuvitsapõõsa oksad vonklesid mööda toomingaoksi üles valguse poole. Ilmselt on nad sõbralikult koos kasvanud aastakümneid.
Koju jõudes uurisin raamatuid. „Eesti NSV floora” II köide (1962) pakub koer-kibuvitsa kõrguseks 1,5 m, sulgudes on antud erandlik kõrgus 2 m. Mõnes raamatus on erandkõrguseks pakutud ka kolme meetrit. Inglise kuningliku aiandusühingu käsiraamatu „Dictionary of Gardening” (1999) andmetel leidub mõnikord siiski ka ronivate vartega koer-kibuvitsu, kes võivad kasvada kuni 5,5 meetri kõrguseks. Vaid hiina kibuvits (Rosa chinensis) võib teistele taimedele toetudes kasvada veelgi kõrgemaks, kuni kuuemeetriseks.
2011. aasta juuni lõpus käisin uuesti seda taime vaatamas; pildistasin, võtsin vajalikud taimeosad herbaariumi jaoks ja mõõtsin lihtsa kõrgusemõõtjaga kõrguseks kaheksa meetrit. Koer-kibuvits tuleks taimenimestikes arvata ronitaimede või vähemalt poolronitaimede hulka ning kirjeldustes märkida maksimaalse kasvukõrgusena kaheksa meetrit. Samamoodi mõne teise taime võraokstele toetudes ronivad meil ka mõned kuslapuud, magedad sõstrad (vähemalt 4 m) jm.

Forsüütia sorti ’Freja’ pildistasime mullu kevadel Veskimetsa eraaias. Taime õites latv oli 5,4 meetri kõrgusel. See sort kuulub värdforsüütia sordirühma (Forsythia ×intermedia) ja on saadud Hiinast pärit lookleva ja rohelise forsüütia ristumisel (F. suspensa × viridissima).
Esimene nende liikide vaheline hübriid saadi 1885. aastal. Üks vanemaid sorte on Berliinis Ludwig Späthi puukoolis hübriidseemikutest valitud ’Spectabilis’. Sellest on edasi aretatud hulga sorte (’Lynwood’, ’Spring Glory’ jt.).
1950. aastatel koguti Rootsi põllumajandusülikooli Alnarpi botaanikaaeda kokku palju forsüütiasorte. Nende hulgas oli Lundi botaanikaaiast saadud õierikas kloon F. ×intermedia ’Spectabilis’, kes samuti sattus Ronald Svenssoni võrdluskatsetesse. Kuna selle klooni õied olid omapärast sidrunkollast värvi, pani Svensson sellele Skandinaavia muinasusundi peajumalanna järgi uueks nimeks ’Freja’.
Tõin selle sordi Rootsist Eestisse ja paljundasin seda oma puukoolis paarkümmend aastat. Ka Tuuleveski tänaval kasvav on 12 aastat tagasi minu puukoolist viidud, istutatud maja seina äärde. Kuna põõsas hakkas aga varsti kõnniteele laiutama, lõikas perenaine paaril aastal kõrvaloksad ära. Edasi on isend seina ääres ainult kõrgusse kasvanud, teda on pisut toestatud. Mullu sügiseks oli ta kindlasti juba kuuemeetrine ja kasvab veelgi. Kas kellelgi on kõrgemat forsüütiat?

Jägala mänd. 31. augustil 2011 leidsime Harjumaal Neeme külla viiva tee äärest Linnamäe veehoidla vastas metsas vägeva männi. Rinnakõrguselt mõõdetuna saime ümbermõõduks 5,18 m.
Hendrik Relve raamatu „Eesti põlispuud” (2000) järgi on Eesti jämedaimaks männiks peetud 4,58-meetrise ümbermõõduga Kõrgepalu mändi Võrumaal. 0,5 m kõrguselt on jämedaim aga Padaoru mänd Lääne-Virumaal, 5,2 m ümbermõõduga. Harjumaa tüsedaim mänd on selle teose põhjal 3,1-meetrise ümbermõõduga Ojasoo mänd Kõue vallas.
Nimetasin leitud võimsa männipuu Jägala männiks. Puu on väga ilusa omapärase harunenud võraga, mis pole männile tüüpiline. Võra läbimõõt on 15 m ja kõrgus umbes 20 m. Ei ole selgust, kas puu on kunagi kasvanud lagedal (praegu on ta männinoorendikus), nii et tüvi pole laasunud ja maapinnalähedased oksad on jämedate tüveharudena ajapikku kokku kasvanud, või on lähestikku tärganud seemikute tõusmed hiljem tüvedena kokku kasvanud.
Oli, kuidas oli, ent praegu on mänd kauni ja huvitava võra ning tüvega. Tahaksin kuulda teiste arvamusi, kuidas selle jämedust õigesti mõõta, kui ilmselt kokkukasvanud harud moodustavad 1,50 m kõrgusel ikka veel ühe terviktüve, vaid üks väiksem haru väljub tüvest ka allpool 1,10 m. Kindlasti on mooduseid mitu, aga kuidagi peaks kokku leppima, mil moel toimida.
Minu meelest ei tasu lähtuda eeskirjast, mille on kunagi Metsaordule kehtestanud Hendrik Relve ja mis on esitatud „Põlispuude” projekti aruandes: harunenud tüve puhul tuleb tüve jämedus igal juhul mõõta harunemiskohast allpool olevast kõige peenemast tüveosast. Jägala männi kõige peenem koht on maapinna tasemel ja see on 4,16 m, seega peaks mänd olema vähemalt Harjumaa jämedaim ja arvatavasti Eestimaa seitsmes. Samas näen ma nimetatud raamatu piltidelt, et rinnakõrguselt mõõdetud Eesti jämedaimad harilik vaher ja kallaspappel on kokku kasvanud harudega.
Olenemata mõõtmismetoodika vaieldavustest, peaksime siiski jämeduselt Eestimaal esimest-teist kohta jagava Jägala männi võtma looduskaitse alla. Minu hinnangul tuleks männi ümbert vähemalt 30 meetri raadiuses maha raiuda üsna hiljuti kasvanud männinoorendik. Tiheda asetusega noorendik kasvab kiiresti kõrgusesse ja sirgub põlispuust üle, mänd jääks varju ning hakkaks kiratsema, nagu on läheduses juba kuivanud teine samasuguse võraga mänd.
Erinevalt tavapärasest üksikpuu kaitse-eeskirjast, mille järgi ei tohi kaitsealuse puu ümber midagi muuta, tuleks antud juhul hoida puu ümbrus pidevalt lage ehk teiste sõnadega: sekkuda isekujuneva looduse ellu aedniku moodi.
Samas noorendikus leidub lähiümbruses veel kaks samalaadse laiuva võraga vana mändi: hiiglasest 14 meetri kaugusel kasvava männi ümbermõõt on 2,63 m (1,3 m kõrguselt) ja 44 meetri kaugusel sirguva männi ümbermõõt on 2,24 m (0,4 m kõrguselt). Seetõttu tasuks ehk mõelda näiteks suurema läbimõõduga lagendikule, kus kasvaksid ainult seda tüüpi männid. Kaitse-eeskirjas peaks olema määratud, et igasugune muu järelkasv, ka põõsarinne, tuleks näiteks iga viie kuni kümne aasta tagant maha raiuda.

Soome alerukki (sm. kaskiruis) külvasin 2006. aasta lauritsapäeval katseks maha, et uurida selle iluaianduslikku väärtust ja saagikust. Alerukis on paljukõrreline. Tärganud 28 taime andsid 2007. aasta suvel keskmiselt 40,5 hästi arenenud ja küpsete teradega pead taime kohta. Peas oli keskmiselt 39,3 tera. Keskmiselt andis iga taim (veidi ümardatult) 1600 tera. Terade absoluutkaal oli 32,5 g (1000 seemet). Võrdluseks: rukkisortide ’Elvi’ ja ’Jõgeva 909’ terade absoluutkaal on umbes niisama suur.
Interneti andmetel on 2004. aastal Viljandi katsekeskuse riiklikes majanduskatsetes võrreldud kolmel katsepõllul Viljandimaal, Võrumaal ja Sakus kolme rukkisorti –’Elvi’ tulemused olid kõige paremad. Kui arvestada saagikust taime, mitte pindalaühiku kohta, saadi katsetes ’Elvi’ puhul ühe külvatud tera kohta saagiks keskmiselt 44 tera, ent minu katse alerukkiga andis 1600 tera, seega 36 korda rohkem.
Kuna alerukis areneb paljukõrreliseks puhmaks, piisab, kui külvata umbkaudu kümme tera ruutmeetrile, seevastu tavalist talirukist külvatakse umbes 500 tera ruutmeetrile. Põlised põllumehed lähtusid rukki külvipinda valides tavateadmisest, mitu kotti rukist teatud suurusega perele aastas leivategemiseks kulub ja mitu kotti ehk tera selleks tuleb maha külvata.
Alerukki kõrred koos peadega olid enamasti 130–150 cm pikkused. Pead olid enamasti 13–17 cm pikad. Kõige kõrgem kõrs on minu aias alerukkile soodsal 2010. aastal olnud 230 cm kõrgune, ilma mingi mineraal- või muu väetiseta, ainult puutuhka kasutades. Sõkalde ohted on väga lühikesed, umbes ühe sentimeetri pikkused, terad paiknevad sõkalde vahel ühe-, mitte kahekaupa, nagu meie rukistel tavaliselt.
Mõistagi võib tekkida küsimus, miks siis meie põldudel ei kasvatata 36 korda saagikamat rukist. Ent alerukist saab kasvatada vaid tuulevaiksetel metsalagendikel. Kuigi saagikas, pole ta seisukindel, lamandub põllul esimese tuulise vihmahooga ning kombaini asemel saab teda koristada vaid sirbiga, nagu on tehtud Karula rahvuspargis alepõllunduse katsetes (vt. EL 2007, nr. 4, 2008, nr. 6).
Meie esivanemate tuhandeid aastaid kasvatatud alerukist võiksime nüüd kasvatada aias ilu pärast ja kui muistset kultuuripärandit. Mõneti on ta teistest iluaianduses tuntud kõrgekasvulistest siidipööristest ja kõrgetest tarnadest armsamgi. Toestama peame neid kõiki, et nad esimese paduvihmaga ei lamanduks.

Võib-olla sooviks keegi minu ettepaneku järgi kuskil registreerida puude ja põõsaste taksonite või ka ühe- ja mitmeaastaste rohttaimede ja taimeosade rekordmõõtmeid, kuid praegu sellist andmebaasi veel ei ole, on vaid idee. Tõenäoliselt teeme sellesisulise kodulehe või foorumi, kus igaüks saaks kas ise või moderaatori kaudu oma leiud üles märkida ja teiste omadega tutvuda.
Seni kui luuakse asjaomane register, võiksid huvilised saata oma mõõtmiste tulemused ja rekordtaimede fotod, millel soovitatavalt ka mingi kindlamõõduline ese või inimene, loo autorile: mati.laane@gmail.com.
Samas on iga Eesti jaoks tõenäoliselt seni tundmatut sorti puu või põõsas ainuisendina juba iseenesest rekordtaim, olgu tema kõrgus milline tahes, seepärast tuleks needki registreerida. Sel puhul on siiski vaja kokku leppida, et kui eksootiline imetaim ära külmus, tuleks surmajuhtumgi koos põhjusega ajaloo jaoks talletada.

Mati Laane (1946) on hariduselt botaanik, praegu aednik, aiakujundaja, lehtpuude ja -põõsasortide kollektsionäär, aiandusartiklite ja -raamatute autor.



Mati Laane
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet