Eesti Looduse fotovõistlus
2012/01



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Linnusulgede värv EL 2012/01
Miks on linnud värvilised?

Talv on parim aeg linde vaadelda. Ei ole vaja isegi välja minna: riputa akna taha lindudele toidulaud, pekitükk või rasvapall ning sea end, teetass käes, akna juurde ootama. Peagi on kohal külalised: pruunid varblased ja musta-kollasekirjud rasvatihased. Hea õnne korral võib kohata ka rohekate sulgedega rohevinti, taevakarva pealaega sinitihast, punakõhulist leevikest, halli puukoristajat ja uhket valge-punasekirjut suur-kirjurähni. Juba selline lihtne linnuvaatlus laseb aimata linnurahva suurt värvikirevust. Mida jutustab lindude sulevärv nende elust?

Kui lindude sulgedes poleks värvaineid ehk pigmente, oleksid kõik linnud valged. Valge värvus tuleneb sulgede struktuurist ning seda peetakse sulgede n.-ö. alusvärvuseks. Ilmselt peab värvikirevusest olema lindudele mingit kasu, muidu poleks neil põhjust sulgede värvumisele oma energia- ega ainevaru kulutada. Üldjoontes annab värvus kasu neljal moel: see võib linnu tervist otseselt kaitsta, aidata tal peituda, hoiatada või ehmatada vaenlasi ning olla signaaliks liigisisestes suhetes.

Lindude värvust on kujundanud kaks mõnevõrra vastandlikku jõudu. Esiteks n.-ö. klassikaline looduslik valik – protsess, mille käigus sõklaid eraldavad teradest eluta loodus ja teised liigid. Säärane looduslik valik on meie mõistes väga praktiline ja pragmaatiline: kõik, mis on otsese ellujäämise seisukohalt ülemäära kulukas või lihtsalt ülearune, evolutsiooni käigus kaob.
Ilmselgelt ei saaks aga üksnes säärase valiku abil seletada lindude värvuse tohutut mitmekesisust. Tuleb appi võtta teine jõud. Just lindude värvikirevus inspireeris evolutsiooniteaduse isa Charles Darwinit algse loodusliku valiku teooria kõrval võtma kasutusele ka sugulise valiku mõistet, mis aitab seletada, kuidas on kujunenud välja ellujäämise seisukohalt kasutud või mõnikord isegi kahjulikud tunnused, näiteks igasugused uhked ning värvikirevad tutid, kraed, lotid ja sabad. Need ei aita loomal mitte ellu jääda, vaid liigikaaslastele muljet avaldada ja edukalt paaruda: anda edasi oma geenid.

Värvus hoiab tervist. Värvus võib lindu kaitsta sõna otseses mõttes. Paljude lindude sulgedes leiduv tume pigment melaniin tugevdab neid ning kaitseb kulumise eest. Seetõttu on hulga linnuliikide kulumisele altimad sulestikuosad, näiteks tiivaotsad, tumedat värvi. Mõelge näiteks kajakate, hanede ja toonekurgede peale.
Tume värvus võib pealegi kaitsta ultraviolettkiirguse eest. Ka tumedama nahaga inimesed on ju päevitamise ohtlike mõjude eest paremini kaitstud. See on üks põhjusi, miks lindudel on tumedamad just rohkem päikest saavad kehaosad, nagu selg ja pea. Paljudel linnuliikidel on peapiirkonnas sulgedeta alasid: need on tihtipeale pigmentidega värvitud erkpunaseks, näiteks sookurel või kormoranil. Kirev värvus võib ühelt poolt olla signaal liigikaaslastele, aga teiselt poolt kaitsevad pigmendid paljast nahka kindlasti ka liigse kiirguse kahjuliku mõju eest.
Tume päikesesoojust neelav värvus võib aidata ka lindude sulgedel kiiremini kuivada.

Lindude näo värvimustrid on sageli sarnased paljudel liikidel. Näiteks on väga levinud tumedad rõngad, laigud või triibud silmade ümber. Neilgi võib olla kaitsev roll: tume silmaümbrus võib takistada liigsel valgusel lindude silmi pimestamast. Ka mitme ala sportlased, näiteks ameerika jalgpallurid, värvivad enne tähtsat etteastet silmaalused samal eesmärgil mustaks.
Üksiti võib tume värvus silmade ümber aidata lindudel vaenlastele märkamatuks jääda: on ju enamikul lindudel ka silmaiiris tume. Heledas näos paistaksid tumedad silmad kaugele ära.
Meie teetassi-linnuvaatluse liikidest on tume triip silma kohal näiteks sinitihastel ja puukoristajatel.

Sulepigmentidel võib olla ka kasulikke keemilisi omadusi. Näiteks seesama tume pigment melaniin seob linnu organismi sattunud mürgiseid raskmetalle. Surnud sulekoesse seotud raskmetallid ei ole enam linnule ohtlikud, sest ei pääse mööda organismi ringlema.
Teised lindudel väga levinud pigmendid, kollakad-punakad karotenoidid võivad aga tugevdada lindude immuunsüsteemi ning kaitsta neid organismis tekkivate kahjulike reaktiivsete aineosakeste eest.

Värvus aitab peituda. Varjevärvuseks nimetatakse värvust, mis muudab loomad ümbruse sarnaseks. Kõrbes või roostikus elutsevad linnud on näiteks helepruunid, puuvõrades elutsevad linnud aga rohelised.
Elu jooksul või aastaajati võib varjevärvus muutuda, näiteks on pojad vanematest eri karva või tõmmatakse talvel lumega selga valge sulerüü.
Varjevärvusest rääkides kujutletakse enamasti hädaohus saakloomi, kes püüavad oma elukeskkonna taustaga võimalikult hästi ühte sulades kiskja eest varju leida. Tegelikult on varjevärvust sama palju vaja ka röövloomadel, et saak neid enneaegu ei märkaks.

Üks esimesi teadlasi, kes varjevärvust põhjalikumalt uuris, oli Ameerika kunstnik Abbott Thayer (1849–1921). Tema eeldas, et kogu loomade värvus on välja kujunenud kiskjate ja saakloomade vaheliste suhete põhjal. Saakloomad tahavad, et kiskjad neid ei näeks, ning kiskjad jälle soovivad varjatuks jääda saakloomade silme eest.
Tänapäeval on nii üheülbalisest seletusest siiski loobutud. Thayeri põhjendused, et flamingod vajavad roosat värvust, varjumaks päikeseloojangu taustal, või paabulinnud kirjut saba, peitumaks viljapõõsastesse, tunduvad praegusajal vananenud ja veidrad.
Ometi, mõnd Thayeri oletust tunnustatakse ka tänapäeval. Thayer oli teadaolevalt esimene, kes seletas ära lindude värvuse levinud tendentsi: enamasti on nad kõhupoolelt heledamad kui seljapoolelt. Selline värvimuster aitab linde muuta raskemini märgatavaks. Kuidas? Üldjuhul langeb lindudele ülaltpoolt rohkem valgust kui altpoolt. Kui lind on ühtlaselt värvunud, paistab tema ülemine külg seetõttu heledam kui alumine, varju jääv külg. See toob linnu kuju hästi esile. Kõhupoole heledam värv aitab varjuefekti tasakaalustada ja lindu paremini tema taustaga ühte sulatada.
Keha tumedam ülakülg on looduses nii levinud nähtus, et sellest kõrvalekaldujad torkavad oma äärmiselt ebaloomuliku värvusega lausa silma. Näiteks Põhja-Ameerikas elavat heinaturpiali (Dolichonyx oryzivorus) vaadates tundub kohe, et loodusel on teda värvides midagi sassi läinud.

Linde aitavad vaataja silma eest peita ka igasugused laigud, triibud ja täpid. On leitud, et kui looma keha on kaetud ülejäänud kehapinnaga kontrastses värvitoonis ebakorrapäraste laikudega, tõmbavad vaataja tähelepanu endale just laigud, mitte keha enda piirjooned. Seda põhimõtet on edukalt rakendatud ka sõjanduses: sõdurid riietatakse laigulistesse vormidesse ning samamoodi värvitakse sõjamasinaid.

Hoiatav värvus. Kui lind on teda rünnata plaanivat kiskjat märganud, on tal mõnikord kaval sellest ka kiskjale teada anda. Nii näitab ta, et on valmis põgenema või vastu hakkama. Saades aru, et teda on märgatud, võib kiskja nüüd oma plaanist loobuda ning minna lihtsamat saaki otsima. Teinekord on kasulik kiskjat lihtsalt ehmatada, kas või selleks, et võita hetk põgenemisaega.
Vaenlase hoiatamiseks või ehmatamiseks löövad mõned linnud laiali oma tiivad või saba ja toovad esile seni varju jäänud sulestiku. Ehmatavalt võib mõjuda ainuüksi äkiline valge sulestiku välgatus, kuid kõige peletavamateks peetakse suuri sümmeetrilisi laike.
Tiivaliigutustel esile tulevad värvilaigud võivad kolooniates elavatel või parvena rändavatel lindudel aidata tegevust sünkroniseerida. Lind saab ümberringi välkuma hakkavatest sulelaikudest kiiresti aru, et nüüd on aeg üheskoos lendu tõusta.

Selgrootud, näiteks putukad, reklaamivad silmapaistva värvusega tihtipeale oma halba maitset. Kui röövloomadele suupärased putukad peavad end hoolikalt peitma, siis jälgimaitselised võivad juba eemalt hoiatada: mind ei tasu proovidagi!
Arvatakse, et samasugust antireklaami harrastavad ka mõned linnuliigid. Üks kindel tõend on Uus-Guineal elavad punase-mustakirjud mürkpeoleod (Pitohui sp.). Mürgiseid linde on aga maailmas väga vähe ja sestap pole ka säärane hoiatusvärvus kuigi levinud. Silmahakkava sulestikuga kaasneb lindude jaoks enamasti ikkagi oht kellegi lõunasöögiks saada.

Värvus annab teavet liigikaaslastele. Üks lindude värvuse enim uuritud ülesanne on liigisisene signaliseerimine. Sulestiku, naha, noka või muude kehaosade värvus näitab liigikaaslastele näiteks selle kandja tervist, agressiivsust või vanust. Liigisisesed suhted on linnule vähemalt sama olulised kui suhted teiste liikide – kiskjate või saakloomadega. Omavahel tuleb ju jagada pesapaiku ja toitu ning leida kaaslane, kellega saada järglasi.
Evolutsioonilised jõud, mis kujundavad liigisiseseid värvussignaale, on hoopis teised kui need, mis püüavad linde võimalikult hästi keskkonda sobitada. Paabulinnu uhke saba, mis näitab sabaomaniku kvaliteeti võimalikele sigimispartneritele, ei muuda teda märkamatuks kiskjatele, pigem hoopis vastupidi. Üldse on see saba üsna tülikas atribuut pidevalt kaasas kanda. Klassikaline, ellujäämisele suunatud looduslik valik sellist narrust ei säilitaks. Kui aga emaslinnud eelistavad just niisuguse sabaga isaslinde, pidades neid eriti kvaliteetseteks (mida nood peavadki olema, kui neil on õnnestunud säärase sabaga ellu jääda!), kujundab suguline valik säärased ornamendid välja ja arendab neid üha ekstravagantsemateks.

Liigisisesed signaalid võib jagada kolme rühma. Esiteks sugudevahelised signaalid, mille eesmärk on demonstreerida oma kvaliteeti vastassugupoolele, et leida sigimispartnereid. Teiseks sotsiaalset staatust kujundavad signaalid, mis panevad täiskasvanud linnu paika tema kogukonna võimuhierarhias: säärased signaalid võivad toimida nii sugude vahel kui ka ühe soopoole sees. Kolmandaks võivad pojad oma teist karva sulestikuga näidata, et nad vajavad hoolitsust ning pole veel osalised sigimiskonkurentsis.

Sotsiaalse staatuse signaalid, mis näitavad linnu tugevust ja agressiivsust, on tegelikult väga praktilised. Kui konkurendid juba välimuse järgi üksteise tugevust saavad hinnata, pole tihti vajagi võidelda ja vigastustest pääsevad mõlemad pooled.
Talvel meie akna taga askeldavatest lindudest on sääraseid dominantsussignaale hea vaadelda näiteks rasvatihastel ja koduvarblastel. Varblastel teeb jõuvahekorrad selgeks noka all oleva musta laigu ehk põllekese suurus, tihastel aga tumeda rinnatriibu jämedus. Mida suurem must laik ja mida jämedam must triip, seda „kõvem tegija”.
Ent uhke sulestik ei säästa siiski mitte alati linde võitlusest. Näiteks kui kaks sama jämeda rinnatriibuga tihast kokku satuvad, tuleb neil oma vahekordi ikkagi võideldes klaarida. Seetõttu ei tasu nõrgematel lindudel pettuse teed minna ega endale dominandi sulestik kasvatada: nad saaksid konkurentidelt haledalt tappa.
Ei maksa siiski arvata, et alati võidab kokkupõrke uhkemate sulestikumärgistega lind. Konflikti tulemus oleneb suuresti ka osaliste motivatsioonist. Kui nõrgem lind on näiteks näljasem või peetakse võitlust tema koduterritooriumile lähemal, võib ta dominandist jagu saada küll.

Värvuse abil valitakse kaaslasi. Sugudevahelise suhtluse tähtsast rollist lindude värvuse kujunemisel annab aimu see, et hulgal linnuliikidel on isaste ja emaste sulestik eri värvi. Mõelge kas või sinikaelpartide või kanade peale. Isane on uhke, silmapaistev ja kirju, emane aga tagasihoidliku varjevärvusega. Niipidi on see liikidel, kellel valivaks pooleks on emased, aga isased peavad oma uhke sulestikuga end neile tõestama.
Säärane daamide valik toimib väga paljudel linnuliikidel, ent siiski mitte kõigil. Kui partnerit valivad mõlemad sugupooled – ka isased ei paaritu valimatult kõigi emastega, kes selleks nõusoleku annavad –, tuleb emastelgi isaste silmailuks oma sulestikku ehtida.
Sugudevaheline erinevus kipub olema suurem liikidel, kes vahetavad partnereid tihemini. Säärastel liikidel hoolitsevad isased poegade eest üldiselt vähem ning peavad seetõttu rohkem vaeva nägema, et emaseid paarumiseks nõusse rääkida. Monogaamsetel linnuliikidel, kes valivad partneri mitmeks aastaks või isegi kogu eluks, näevad poegade kasvatamisega võrdselt vaeva mõlemad sugupooled ning seetõttu on ka nende sulerüü üpris sarnane. Truu loomuga luikedel ja varestel pole kaugemalt vaadates sugugi lihtne emaseid ega isaseid eristada.

Mida emaslind võiks isase puhul hinnata? Hea isaslind peab olema tugev ja kiire, et ta suudaks püüda saaki ja põgeneda kiskjate eest. Ta ei tohiks olla haige ehk peaks suutma hästi toime tulla haigustekitajatega: nendega tõhusalt võitlema või nende tekitatud kahju hästi taluma. Need head omadused peab isaslind edasi andma ka oma poegadele, et pojad leiaksid endale samuti häid sigimispartnereid.
Kas kogu teavet nende omaduste kohta on võimalik saada lihtsalt isaslindu vaadates? Jah, kui selleks on välja kujunenud spetsiaalsed signaalid. Just sulestiku värvi kaudu suudavad linnud tõepoolest näidata nii oma üleüldist tugevust ja vastupidavust, tõhusat immuunsüsteemi, oskust leida kvaliteetset toitu kui ka hulka muid omadusi.
Et aga niisugused signaalid oleksid usutavad, peavad nad olema võltsimiskindlad: neid tekitada peab olema linnule piisavalt kulukas. Kui signaali oleks odav tekitada, saaksid sellega hakkama ka vähem kvaliteetsed isendid ning ilmuks palju pettureid. Nüüd ei saaks emased kõnealust signaali enam usaldada ega selle põhjal paarilist valida: signaal lakkab toimimast.

Kogu loo lõpuks tuleb lisada, et paljud seletused lindude värvuse kohta on siiani jäänud vaid hüpoteeside tasemele, kuna pole sugugi lihtne korraldada värvuse ülesandeid üheselt tõestavaid teaduskatseid. Pealegi ei tasu arvata, et igal ornamendil on vaid üksainuke otstarve: sama märk võib linnu sulgi otseselt kaitsta, ehmatada kiskjaid ning meelitada vastassugupoolt. Loodus ei vasta inimese küsimustele kunagi üksüheselt ega mahu meie valmis seatud raamidesse. Selge on vaid see, et lindude värvuse mitmekesisus on tohutu suur ning kannab endas tohutult infot. Miski pole looduses juhuslik: iga linnu värvus on kujunenud sobilikuks tema elukeskkonnale ja kommetele. Kui oskame lindude värvust tõlgendada, jutustab see meile pika loo: kus ta elab, kuidas ta vaenlasi väldib ja jahti peab, milline on tema pereelu ja suhted liigikaaslastega.

Kirjutis põhineb suuresti raamatul: Hill, Geoffrey E. ja McGraw, Kevin J. 2006. Bird Coloration. Function and Evolution. Harvard University Press.

Tuul Sepp (1984) on Tartu ülikooli loomaökoloogia doktorant, uurib lindude füsioloogiat, ökoloogiat, immunoloogiat ja käitumist.



Tuul Sepp
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet