Eesti Looduse fotov�istlus
2012/01



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Linnusulgede vrv EL 2012/01
Miks on linnud vrvilised?

Talv on parim aeg linde vaadelda. Ei ole vaja isegi vlja minna: riputa akna taha lindudele toidulaud, pekitkk vi rasvapall ning sea end, teetass kes, akna juurde ootama. Peagi on kohal klalised: pruunid varblased ja musta-kollasekirjud rasvatihased. Hea nne korral vib kohata ka rohekate sulgedega rohevinti, taevakarva pealaega sinitihast, punakhulist leevikest, halli puukoristajat ja uhket valge-punasekirjut suur-kirjurhni. Juba selline lihtne linnuvaatlus laseb aimata linnurahva suurt vrvikirevust. Mida jutustab lindude sulevrv nende elust?

Kui lindude sulgedes poleks vrvaineid ehk pigmente, oleksid kik linnud valged. Valge vrvus tuleneb sulgede struktuurist ning seda peetakse sulgede n.-. alusvrvuseks. Ilmselt peab vrvikirevusest olema lindudele mingit kasu, muidu poleks neil phjust sulgede vrvumisele oma energia- ega ainevaru kulutada. ldjoontes annab vrvus kasu neljal moel: see vib linnu tervist otseselt kaitsta, aidata tal peituda, hoiatada vi ehmatada vaenlasi ning olla signaaliks liigisisestes suhetes.

Lindude vrvust on kujundanud kaks mnevrra vastandlikku judu. Esiteks n.-. klassikaline looduslik valik protsess, mille kigus sklaid eraldavad teradest eluta loodus ja teised liigid. Srane looduslik valik on meie mistes vga praktiline ja pragmaatiline: kik, mis on otsese ellujmise seisukohalt lemra kulukas vi lihtsalt learune, evolutsiooni kigus kaob.
Ilmselgelt ei saaks aga ksnes srase valiku abil seletada lindude vrvuse tohutut mitmekesisust. Tuleb appi vtta teine jud. Just lindude vrvikirevus inspireeris evolutsiooniteaduse isa Charles Darwinit algse loodusliku valiku teooria krval vtma kasutusele ka sugulise valiku mistet, mis aitab seletada, kuidas on kujunenud vlja ellujmise seisukohalt kasutud vi mnikord isegi kahjulikud tunnused, niteks igasugused uhked ning vrvikirevad tutid, kraed, lotid ja sabad. Need ei aita loomal mitte ellu jda, vaid liigikaaslastele muljet avaldada ja edukalt paaruda: anda edasi oma geenid.

Vrvus hoiab tervist. Vrvus vib lindu kaitsta sna otseses mttes. Paljude lindude sulgedes leiduv tume pigment melaniin tugevdab neid ning kaitseb kulumise eest. Seetttu on hulga linnuliikide kulumisele altimad sulestikuosad, niteks tiivaotsad, tumedat vrvi. Melge niteks kajakate, hanede ja toonekurgede peale.
Tume vrvus vib pealegi kaitsta ultraviolettkiirguse eest. Ka tumedama nahaga inimesed on ju pevitamise ohtlike mjude eest paremini kaitstud. See on ks phjusi, miks lindudel on tumedamad just rohkem pikest saavad kehaosad, nagu selg ja pea. Paljudel linnuliikidel on peapiirkonnas sulgedeta alasid: need on tihtipeale pigmentidega vrvitud erkpunaseks, niteks sookurel vi kormoranil. Kirev vrvus vib helt poolt olla signaal liigikaaslastele, aga teiselt poolt kaitsevad pigmendid paljast nahka kindlasti ka liigse kiirguse kahjuliku mju eest.
Tume pikesesoojust neelav vrvus vib aidata ka lindude sulgedel kiiremini kuivada.

Lindude no vrvimustrid on sageli sarnased paljudel liikidel. Niteks on vga levinud tumedad rngad, laigud vi triibud silmade mber. Neilgi vib olla kaitsev roll: tume silmambrus vib takistada liigsel valgusel lindude silmi pimestamast. Ka mitme ala sportlased, niteks ameerika jalgpallurid, vrvivad enne thtsat etteastet silmaalused samal eesmrgil mustaks.
ksiti vib tume vrvus silmade mber aidata lindudel vaenlastele mrkamatuks jda: on ju enamikul lindudel ka silmaiiris tume. Heledas nos paistaksid tumedad silmad kaugele ra.
Meie teetassi-linnuvaatluse liikidest on tume triip silma kohal niteks sinitihastel ja puukoristajatel.

Sulepigmentidel vib olla ka kasulikke keemilisi omadusi. Niteks seesama tume pigment melaniin seob linnu organismi sattunud mrgiseid raskmetalle. Surnud sulekoesse seotud raskmetallid ei ole enam linnule ohtlikud, sest ei pse mda organismi ringlema.
Teised lindudel vga levinud pigmendid, kollakad-punakad karotenoidid vivad aga tugevdada lindude immuunssteemi ning kaitsta neid organismis tekkivate kahjulike reaktiivsete aineosakeste eest.

Vrvus aitab peituda. Varjevrvuseks nimetatakse vrvust, mis muudab loomad mbruse sarnaseks. Krbes vi roostikus elutsevad linnud on niteks helepruunid, puuvrades elutsevad linnud aga rohelised.
Elu jooksul vi aastaajati vib varjevrvus muutuda, niteks on pojad vanematest eri karva vi tmmatakse talvel lumega selga valge suler.
Varjevrvusest rkides kujutletakse enamasti hdaohus saakloomi, kes pavad oma elukeskkonna taustaga vimalikult hsti hte sulades kiskja eest varju leida. Tegelikult on varjevrvust sama palju vaja ka rvloomadel, et saak neid enneaegu ei mrkaks.

ks esimesi teadlasi, kes varjevrvust phjalikumalt uuris, oli Ameerika kunstnik Abbott Thayer (18491921). Tema eeldas, et kogu loomade vrvus on vlja kujunenud kiskjate ja saakloomade vaheliste suhete phjal. Saakloomad tahavad, et kiskjad neid ei neks, ning kiskjad jlle soovivad varjatuks jda saakloomade silme eest.
Tnapeval on nii helbalisest seletusest siiski loobutud. Thayeri phjendused, et flamingod vajavad roosat vrvust, varjumaks pikeseloojangu taustal, vi paabulinnud kirjut saba, peitumaks viljapsastesse, tunduvad praegusajal vananenud ja veidrad.
Ometi, mnd Thayeri oletust tunnustatakse ka tnapeval. Thayer oli teadaolevalt esimene, kes seletas ra lindude vrvuse levinud tendentsi: enamasti on nad khupoolelt heledamad kui seljapoolelt. Selline vrvimuster aitab linde muuta raskemini mrgatavaks. Kuidas? ldjuhul langeb lindudele laltpoolt rohkem valgust kui altpoolt. Kui lind on htlaselt vrvunud, paistab tema lemine klg seetttu heledam kui alumine, varju jv klg. See toob linnu kuju hsti esile. Khupoole heledam vrv aitab varjuefekti tasakaalustada ja lindu paremini tema taustaga hte sulatada.
Keha tumedam laklg on looduses nii levinud nhtus, et sellest krvalekaldujad torkavad oma rmiselt ebaloomuliku vrvusega lausa silma. Niteks Phja-Ameerikas elavat heinaturpiali (Dolichonyx oryzivorus) vaadates tundub kohe, et loodusel on teda vrvides midagi sassi linud.

Linde aitavad vaataja silma eest peita ka igasugused laigud, triibud ja tpid. On leitud, et kui looma keha on kaetud lejnud kehapinnaga kontrastses vrvitoonis ebakorrapraste laikudega, tmbavad vaataja thelepanu endale just laigud, mitte keha enda piirjooned. Seda phimtet on edukalt rakendatud ka sjanduses: sdurid riietatakse laigulistesse vormidesse ning samamoodi vrvitakse sjamasinaid.

Hoiatav vrvus. Kui lind on teda rnnata plaanivat kiskjat mrganud, on tal mnikord kaval sellest ka kiskjale teada anda. Nii nitab ta, et on valmis pgenema vi vastu hakkama. Saades aru, et teda on mrgatud, vib kiskja nd oma plaanist loobuda ning minna lihtsamat saaki otsima. Teinekord on kasulik kiskjat lihtsalt ehmatada, kas vi selleks, et vita hetk pgenemisaega.
Vaenlase hoiatamiseks vi ehmatamiseks lvad mned linnud laiali oma tiivad vi saba ja toovad esile seni varju jnud sulestiku. Ehmatavalt vib mjuda ainuksi kiline valge sulestiku vlgatus, kuid kige peletavamateks peetakse suuri smmeetrilisi laike.
Tiivaliigutustel esile tulevad vrvilaigud vivad kolooniates elavatel vi parvena rndavatel lindudel aidata tegevust snkroniseerida. Lind saab mberringi vlkuma hakkavatest sulelaikudest kiiresti aru, et nd on aeg heskoos lendu tusta.

Selgrootud, niteks putukad, reklaamivad silmapaistva vrvusega tihtipeale oma halba maitset. Kui rvloomadele suuprased putukad peavad end hoolikalt peitma, siis jlgimaitselised vivad juba eemalt hoiatada: mind ei tasu proovidagi!
Arvatakse, et samasugust antireklaami harrastavad ka mned linnuliigid. ks kindel tend on Uus-Guineal elavad punase-mustakirjud mrkpeoleod (Pitohui sp.). Mrgiseid linde on aga maailmas vga vhe ja sestap pole ka srane hoiatusvrvus kuigi levinud. Silmahakkava sulestikuga kaasneb lindude jaoks enamasti ikkagi oht kellegi lunasgiks saada.

Vrvus annab teavet liigikaaslastele. ks lindude vrvuse enim uuritud lesanne on liigisisene signaliseerimine. Sulestiku, naha, noka vi muude kehaosade vrvus nitab liigikaaslastele niteks selle kandja tervist, agressiivsust vi vanust. Liigisisesed suhted on linnule vhemalt sama olulised kui suhted teiste liikide kiskjate vi saakloomadega. Omavahel tuleb ju jagada pesapaiku ja toitu ning leida kaaslane, kellega saada jrglasi.
Evolutsioonilised jud, mis kujundavad liigisiseseid vrvussignaale, on hoopis teised kui need, mis pavad linde vimalikult hsti keskkonda sobitada. Paabulinnu uhke saba, mis nitab sabaomaniku kvaliteeti vimalikele sigimispartneritele, ei muuda teda mrkamatuks kiskjatele, pigem hoopis vastupidi. ldse on see saba sna tlikas atribuut pidevalt kaasas kanda. Klassikaline, ellujmisele suunatud looduslik valik sellist narrust ei silitaks. Kui aga emaslinnud eelistavad just niisuguse sabaga isaslinde, pidades neid eriti kvaliteetseteks (mida nood peavadki olema, kui neil on nnestunud srase sabaga ellu jda!), kujundab suguline valik srased ornamendid vlja ja arendab neid ha ekstravagantsemateks.

Liigisisesed signaalid vib jagada kolme rhma. Esiteks sugudevahelised signaalid, mille eesmrk on demonstreerida oma kvaliteeti vastassugupoolele, et leida sigimispartnereid. Teiseks sotsiaalset staatust kujundavad signaalid, mis panevad tiskasvanud linnu paika tema kogukonna vimuhierarhias: srased signaalid vivad toimida nii sugude vahel kui ka he soopoole sees. Kolmandaks vivad pojad oma teist karva sulestikuga nidata, et nad vajavad hoolitsust ning pole veel osalised sigimiskonkurentsis.

Sotsiaalse staatuse signaalid, mis nitavad linnu tugevust ja agressiivsust, on tegelikult vga praktilised. Kui konkurendid juba vlimuse jrgi ksteise tugevust saavad hinnata, pole tihti vajagi videlda ja vigastustest psevad mlemad pooled.
Talvel meie akna taga askeldavatest lindudest on sraseid dominantsussignaale hea vaadelda niteks rasvatihastel ja koduvarblastel. Varblastel teeb juvahekorrad selgeks noka all oleva musta laigu ehk pllekese suurus, tihastel aga tumeda rinnatriibu jmedus. Mida suurem must laik ja mida jmedam must triip, seda kvem tegija.
Ent uhke sulestik ei ssta siiski mitte alati linde vitlusest. Niteks kui kaks sama jmeda rinnatriibuga tihast kokku satuvad, tuleb neil oma vahekordi ikkagi videldes klaarida. Seetttu ei tasu nrgematel lindudel pettuse teed minna ega endale dominandi sulestik kasvatada: nad saaksid konkurentidelt haledalt tappa.
Ei maksa siiski arvata, et alati vidab kokkuprke uhkemate sulestikumrgistega lind. Konflikti tulemus oleneb suuresti ka osaliste motivatsioonist. Kui nrgem lind on niteks nljasem vi peetakse vitlust tema koduterritooriumile lhemal, vib ta dominandist jagu saada kll.

Vrvuse abil valitakse kaaslasi. Sugudevahelise suhtluse thtsast rollist lindude vrvuse kujunemisel annab aimu see, et hulgal linnuliikidel on isaste ja emaste sulestik eri vrvi. Melge kas vi sinikaelpartide vi kanade peale. Isane on uhke, silmapaistev ja kirju, emane aga tagasihoidliku varjevrvusega. Niipidi on see liikidel, kellel valivaks pooleks on emased, aga isased peavad oma uhke sulestikuga end neile testama.
Srane daamide valik toimib vga paljudel linnuliikidel, ent siiski mitte kigil. Kui partnerit valivad mlemad sugupooled ka isased ei paaritu valimatult kigi emastega, kes selleks nusoleku annavad , tuleb emastelgi isaste silmailuks oma sulestikku ehtida.
Sugudevaheline erinevus kipub olema suurem liikidel, kes vahetavad partnereid tihemini. Srastel liikidel hoolitsevad isased poegade eest ldiselt vhem ning peavad seetttu rohkem vaeva ngema, et emaseid paarumiseks nusse rkida. Monogaamsetel linnuliikidel, kes valivad partneri mitmeks aastaks vi isegi kogu eluks, nevad poegade kasvatamisega vrdselt vaeva mlemad sugupooled ning seetttu on ka nende suler pris sarnane. Truu loomuga luikedel ja varestel pole kaugemalt vaadates sugugi lihtne emaseid ega isaseid eristada.

Mida emaslind viks isase puhul hinnata? Hea isaslind peab olema tugev ja kiire, et ta suudaks pda saaki ja pgeneda kiskjate eest. Ta ei tohiks olla haige ehk peaks suutma hsti toime tulla haigustekitajatega: nendega thusalt vitlema vi nende tekitatud kahju hsti taluma. Need head omadused peab isaslind edasi andma ka oma poegadele, et pojad leiaksid endale samuti hid sigimispartnereid.
Kas kogu teavet nende omaduste kohta on vimalik saada lihtsalt isaslindu vaadates? Jah, kui selleks on vlja kujunenud spetsiaalsed signaalid. Just sulestiku vrvi kaudu suudavad linnud tepoolest nidata nii oma leldist tugevust ja vastupidavust, thusat immuunssteemi, oskust leida kvaliteetset toitu kui ka hulka muid omadusi.
Et aga niisugused signaalid oleksid usutavad, peavad nad olema vltsimiskindlad: neid tekitada peab olema linnule piisavalt kulukas. Kui signaali oleks odav tekitada, saaksid sellega hakkama ka vhem kvaliteetsed isendid ning ilmuks palju pettureid. Nd ei saaks emased knealust signaali enam usaldada ega selle phjal paarilist valida: signaal lakkab toimimast.

Kogu loo lpuks tuleb lisada, et paljud seletused lindude vrvuse kohta on siiani jnud vaid hpoteeside tasemele, kuna pole sugugi lihtne korraldada vrvuse lesandeid heselt testavaid teaduskatseid. Pealegi ei tasu arvata, et igal ornamendil on vaid ksainuke otstarve: sama mrk vib linnu sulgi otseselt kaitsta, ehmatada kiskjaid ning meelitada vastassugupoolt. Loodus ei vasta inimese ksimustele kunagi ksheselt ega mahu meie valmis seatud raamidesse. Selge on vaid see, et lindude vrvuse mitmekesisus on tohutu suur ning kannab endas tohutult infot. Miski pole looduses juhuslik: iga linnu vrvus on kujunenud sobilikuks tema elukeskkonnale ja kommetele. Kui oskame lindude vrvust tlgendada, jutustab see meile pika loo: kus ta elab, kuidas ta vaenlasi vldib ja jahti peab, milline on tema pereelu ja suhted liigikaaslastega.

Kirjutis phineb suuresti raamatul: Hill, Geoffrey E. ja McGraw, Kevin J. 2006. Bird Coloration. Function and Evolution. Harvard University Press.

Tuul Sepp (1984) on Tartu likooli loomakoloogia doktorant, uurib lindude fsioloogiat, koloogiat, immunoloogiat ja kitumist.



Tuul Sepp
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012