Eesti Looduse fotov�istlus
2012/01



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
In memoriam EL 2012/01
Enno-Kustav Väljal

14. veebruar 1928 – 16. november 2011

On lõppenud tuntud fotomehe Enno Väljali rännakud loodusradadel. Eesti ohvitseri pojana kodust kaasa saadud isamaalised aated ja eetilised tõekspidamised saatsid Ennot kogu ta elu. Nagu ka sügav loodusearmastus.
Üle kahekümne aasta kuulus ta Eesti orhideekaitse klubi liikmeskonda ning mõnelgi korral andis oma soojal ja tagasihoidlikul moel klubikaaslastele ka nõu pildistamise kohta. Õnnestunud foto puhul armastas Enno muheldes öelda: „Juhtusin olema õigel ajal õiges kohas.” Huvitavaid leide oli Ennol rohkesti, kas või näiteks käokuld Läänemaal ja paljude käpaliste kasvukohtade ootamatud avastused.
Üks pildistamise meelisobjekte olid tal linnud: selleks puhuks ehitatud tillukeses onnis tundide kaupa varitsedes õnnestus tal tavaliselt lõpuks ikka soovitud liik pildile saada. Ning mitte ainult liik, vaid ka vaadeldava isendi käitumise iseloomulik seik.
Ta armastas mõnigi kord rõhutada, et pildil peab olema jäädvustatud teatud „niuhh” – küllap see on Enno väljamõeldud sõna, vähemalt selles tähenduses –, ilma milleta tuleks pilt keskpärane. Fotode kvaliteedi suhtes oli Enno väga nõudlik: pilt pidi olema tehniliselt korrektne ja kompositsioon vigadeta. Näitustel – isikunäitusi kogunes tal eluajal kuus – pidas ta muu hulgas oluliseks pildiraamide värvust ja eksponaatide õiget valgustatust.
Peale looduse oli Enno kiindunud ajaloolistesse väärtustesse. Muinsuskaitse, ajalugu ja arheoloogia olid alad, kus ta oma põhjalikkusega oli väga nõutud esemete ja hetkede jäädvustaja. Tema tehtud fotod on ilmunud paljudes trükistes, kaasa arvatud Eesti Looduses.
Kõige rohkem võlusid Ennot rannamaastikud. Oma maakodugi rajas ta Matsalu lahe põhjakaldale ning tema viimaseks jäänud teoses, 2010. aastal ilmunud raamatus „Linnuelu rannamaal” kajastab ta koduümbruse elu ja ilu.
Möödunud aasta talvekuu keskel Enno Väljali elutöö katkestanud kuri tõbi, mis mõnikord piinab oma ohvrit aastaid, toimis seekord kiiresti. Viimaseks pikemaks loodusretkeks jäi Ennol 26. juunil käik ühte ta meelispaika Keibu lahe äärde. Nagu hüvastijätuks õitsesid seal siis nii uhked merikapsad kui ka tillukesed haruldased uustulnukad sininokad.
Enno-Kustav Väljal püsib mälestustes mõnusa kaaslasena ning inimesena, kes murekoorma kandjale leidis alati hea ja julgustava sõna.



Olaf Schmeidt, Ülle Tamla
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012