Eesti Looduse fotov�istlus
2012/02



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Llijalgsed EL 2012/02
Herilasmblik, kaheksajalgne iludus

Agnes ja Enno Merivee ootamatu kohtumine suure ja eriskummalise herilasmblikuga (Argiope bruennichi) Pullap neemel 2011. aasta suvel oli selle loo kirjutamise ajend.

Mustad ja kollased ristvdid emase tagakehal annavad talle vga silmatorkava vlimuse. Tema pearindmikul stendab hbedane karvastik. Tiskasvanud emase kehapikkus vib ulatuda lunapoolsetes populatsioonides 24 millimeetrini, mis on vrreldav meie hiidmblike Dolomedes kehamtmetega. Mlemad kuuluvad vrkurlaste (Araneidae) sugukonda. Eestis ja areaali teistes phjapoolsetes maades on herilasmblikud siiski mnevrra pisemad. Vrkurlastest ehk tuntuimad on ristmblikud, kelle emasloomade kehapikkus on samuti enamasti le 15 mm.
Isased herilasmblikud on palju viksemad, kuni 6 mm pikkused, ning vrvunud palju tagasihoidlikumalt: helepruunid, ebaselge tumedama mustriga.

Elupaik. Herilasmblik on soojalembene ning armastab avatud ja pikesepaistelisi elupaiku. Kige sagedamini vib neid leida kuivadel niitudel ja karjamaadel, tee- ja metsaservades, aga ka pldudel ja aedades, tihti ka jeorgude niiskemates paikades.

Pnisvrgu ehitavad herilasmblikud kuni meetri krgusele maapinnast rohukrtele vi madalatele psastele. ks emane vib ehitada ka mitu pnisvrku, hendades need signaalniitidega.
Vrgu keskel on iseloomulik valgest vrgusiidist siksakiline riba vrgendilint. Selle tpne otstarve pole teada, aga arvatakse, et sellelt peegelduv ultraviolettvalgus ja vrgu keskel varitseva emase enda erksavrviline, putuka silmale lilleit meenutav vlimus aitavad saakloomi vrku meelitada. Teise arvamuse jrgi muudab vrgendilint pnisvrgu suurematele loomadele nhtavaks, vltimaks selle lhkumist.

Toiduks on herilasmblikule peamiselt rohutirtsud ja kiilid, aga ta ei plga ra ka viksemaid putukaid: mardikaid, kahetiivalisi, kiletiivalisi, liblikaid jt. Kui pnisvrgu lhedal leidub meetaimi, millel kivad mesilased, vivad just nemad olla herilasmbliku peamine toiduobjekt.

Et kavalere ligi meelitada, eritavad emase herilasmbliku lhnanrmed suguferomooni, mida kantakse ka vrgu niitidele. See on sidrunhappe ester keemilise nimetusega trimetl-metltsitraat.
Feromoonsignaale hakkab emane saatma hilissuvel, kohe prast viimast kestumist ehk tiskasvanuks saamist, feromooni kogus suureneb pevast peva, saavutades maksimumi neljandal peval (800 ng pevas). Seejrel jb lhnanrmete t tasapisi nrgemaks.
Ettevaatlikku isasmblikku vib nha emase pnisvrgu servas vi selle lhedal passimas aga juba mnda aega varem: ta ootab oma tulevase viimast kestumist ja sugukpsust. Prast kestumist on emase lugtundlad lhikest aega pehmed: siis vib isane temaga ohutult paaruda ehk kopuleeruda, kartmata rasmist. Sageli langeb ta aga valearvestuse ohvriks.

Nimelt on herilasmblikule omane seksuaalne kannibalism: nagu paljudel teistelgi mblikuliikidel, tavatseb emane prast kopulatsiooni isase nahka pista. 80% juhtudest sakse isane ra juba prast tema esimest kopulatsiooni. Kas see juhtub vi mitte, oleneb suguelundite ehk genitaalide kontakti vltusest. Kui suguline kontakt vltab alla viie sekundi on isasel pris suur anss ellu jda, kuna isased, kes kopuleeruvad le kmne sekundi, sakse ldjuhul ra. Samas aitab pikk kopulatsioon spermat kindlamini le kanda.
Oma teist kopulatsiooni ei ela le kski isane, selle tingib nende sigimisviis. Nimelt on isasmblikul ks paar sigimiselundeid ehk pedipalpe, mille abil sperma emase suguavasse kantakse. Herilasmbliku isane murrab kopulatsiooni ajal oma pedipalpi ra, korkides sellega emase suguava kinni: see takistab teisi isaseid sama emasega kopuleerumast. Niisuguse kindlustusviisi hind on aga see, et isane herilasmblik saab elu jooksul sooritada vaid kuni kaks kopulatsiooni. Teise kopulatsiooni jrel toob ta end vabatahtlikult oma jrelkasvule ohvriks, saades oma apla kaasa khutiteks.
Enne paarumist sugukpsed emased isaseid ldjuhul ei rnda. Sellegipoolest on isased vga ettevaatlikud: kopulatsioonieelse kurameerimise ajal esitavad nad energilise vibratsiooni(tantsu), mis on emasele signaaliks, et tegu on kosilasega, keda ei maksa tavalise saagi phe liiga ruttu ra sa.

Paikse eluviisiga mblikel tuleb sageli ette sugulusristumist ehk inbriidingut. Munetakse ju suurte kogumikena ja noored kooruvad hel ajal. hu kaudu levides hajuvad ed-vennad kll laiale alale, ent herilasmbliku puhul ei harrasta seda sugugi mitte kik noored: osa jb alati munakookoni lhedusse.
Inbriiding vib genoomi tunduvalt nrgestada, seetttu on selle vltimine eluslooduses laialt levinud. Tavaliste soorollide puhul, kus isane jrglaste eest kuigivrd ei hoolitse, sunnib looduslik valik inbriidingut vltima peamiselt emaseid. Sama hsti kui piiramatu spermavaruga ja isahooleta isastele pole ju kuigi kulukas saada osa jrglasi ka ega. Emase sigimispartnerite arv on piiratum, nad panustavad igasse jrglasse rohkem ning peavad seetttu nende kvaliteedi prast rohkem muretsema.
Herilasmblikul ja veel paljudel mblikuliikidel on aga olukord teistsugune, nende emasisendid on polandrilised ehk vimelised paaruma mitme isasega, isasisendid seevastu mono- vi rmisel juhul bignsed: paaruvad elu jooksul vaid he vi kahe emasega. Inbriiding vib seetttu just isastele liiga kalliks maksma minna ning nad peavad oma sugupartnerit rmiselt hoolikalt valima.
Nii lhevadki isased mittesugulas-emasega paarudes tispanga peale ja pikendavad tihtipeale juba oma esimese kopulatsiooni vltust maksimaalselt, kuni kaasa nad maha murrab ja ra sb. Seevastu oma ega paarudes pavad nad tema roaks mitte langeda, tegutsedes vimalikult khku, et silitada vljavaateid korduspaarumiseks sobivama emasega.
Saavutamaks sobiliku kaasaga maksimaalne sigimisedukus, tuleb isasel tita oma spermaga tema mlemad spermateegid. Selleks peab isane psema terve nahaga esimesest kopulatsioonist ning sama vljavalituga hiljem uuesti kurameerima, et tita oma teise pedipalpiga tema teine spermateek.

Kuu aega prast viljastamist paigutab emane pruunikad mmargused munakookonid, suuremad kuni 23 cm lbimdus, pnisvrgu lhedale taimedele, kuhu jb neid valvama. ks emane vib moodustada kuni kolm kookonit, igahes sentimeetrise lbimduga munapakett 300400 kollase munaga. Noored mblikud kooruvad samal sgisel, kuid jvad kookonisse talvituma ja vljuvad sellest soojade ilmade saabudes alles jrgmisel kevadel.

Levimine. Kevadel ronivad kookonist vljunud noormblikud taimedele les ja vljutavad pika vrguniidi. Tuul haarab vrguniidi ja sellega koos ka pisikese mbliku kaasa ning hutransport vib alata. Selline husit vib reisijaid kanda pikkade vahemaade taha, isegi kuni 500 km kaugusele. Sugukpseks saavad noored alles hilissuvel.
Herilasmbliku eluea kohta on andmed vastuolulised. Arvatakse, et Phja-Euroopas surevad tiskasvanud emased oktoobri jahedate ilmadega. Isased hukkuvad veelgi varem. Saksamaalt on aga teada, et herilasmblik vib le elada ka kaks talve ning leidub isegi kolme aasta vanuseid isendeid.

Areaal laieneb. Varem oli liik levinud phjapoolsetes Vahemere maades, kuid on viimase sajandi jooksul oma areaali Euroopa parasvtmes laiendanud. 20. sajandi teisel poolel hakkas liik hmmastava kiirusega levima phja poole, arvatavasti kliima soojenemise tttu. Ka suurte jgede leujutused ning laialdaste avatud elupaikade teke kuivendustde ja metsade kadumise tttu on aidanud levilat laiendada.
Briti saartel nhti selle liigi isendeid esimest korda 1922. aastal ja pikka aega leidus neid vaid siin-seal saarte lunaosas. 1990. aastail hakkas herilasmblik sealgi jrsku laiemalt levima. Praegu on liik saarte lunaosas hsti kohanenud ja teda vib paljudes paikades leida lausa tuhandete kaupa.
1930. aastal judis liik Saksamaale, edasi asuti vallutama Phja-Euroopat. Esimesed leiud Gotlandilt prinevad 1989. ja Taanist 1992. aastast. Ei linud palju aega, kui herilasmblikku leiti Luna-Rootsi mandrialalt: 1995. a. Sknest. Ndseks on ta nii Taanis kui ka Luna-Rootsis laialt levinud ja hsti kohanenud. Norras kinnitas ta kanda 2004. aastal. Umbes samal ajal tungiti Baltimaadesse: esimesena langes Leedu (2002), siis Lti (2004) ja Eesti (2006).
Uue kontinendina on herilasmblik asunud vallutama Phja-Aafrikat (Maroko, Aleeria), kust esimesed teated tema kohta prinevad aastast 2008. See maailmas vidukiku tegev kaheksajalgne iludus on levilat judsalt laiendanud ka ige kaugele itta: leiukohti on teada Hiinast Jaapanini.

Eesti esimesed leiud prinevad Saaremaalt, kus liik on juba judnud hsti kohaneda ja muutuda kohati arvukaks. Ka Mandri-Eestist on teada ksikuid leide (Tallinn, Kabli, Pullap jm.).

Esmapilgul inimesele ohtlikuna niv herilasmblik ei ole seda teps mitte. Tema hammustus, mis meenutab herilase vi mesilase astlatorget, ei ole mrgine. Inimest hammustavad nad harva ja ainult enesekaitseks. Seega ei tasu herilasmblikku tema imekaunis pnisvrgus hirida ja ktte vtta.

1. Algo, Robi-Jrgen 2010. Herilasmblik (Argiope bruennichi) ja tema sissetung Eestisse. Akadeemiake. pilaste teadusajakiri, IV aastakik, 2 (9): 426.
2. Bratli, Harald.; Hansen, Lars Ove 2004. The wasp spider Argiope bruennichi (Scopoli,1772) (Araneae, Araneidae) observed in Norway. Norwegian Journal of Entomology 51: 183185.
3. Leborgne, Raymond; Pasquet, Alain 2005. Time of oviposition and reproductive success in Argiope bruennichi (Araneae: Araneidae). European Journal of Entomology 102: 169174.
4. PM Online. Phikoolipilane avastas Saaremaal uue mblikuliigi. 17.02.2007. http://wwx.tarbija24.ee/170207/lisad/teadus/245492.php
5. Szymkowiak, Pawe et al. 2005. Habitat differences in the food composition of the wasplike spider Argiope bruennichi (Scop.) (Aranei: Araneidae) in Poland. Belgian Journal of Zoology 135: 3337.
6. Welke, Klaas W.; Schneider, Jutta M. 2010. Males of the orb-webspider Argiope bruennichi sacrifice themselves to unrelated females. Biology Letters 6: 585588.

Enno Merivee (1950) on Eesti maalikooli pllumajandus- ja keskkonnaistituudi (PKI) taimekaitse osakonna vanemteadur, uurinud putukate sensoorset fsioloogiat ja otsingulise kitumise mehhanisme.
Anne Must (1981) on Eesti maalikooli PKI taimekaitse osakonna teadur, uurinud putukate sensoorset fsioloogiat ja otsingulise kitumise mehhanisme.
Mrt Kruus (1942) on Eesti maalikooli PKI taimekaitse osakonna spetsialist ja entomoloogiliste kogude kuraator.



Enno Merivee, Anne Must, Mrt Kruus
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012