Eesti Looduse fotovõistlus
2012/02



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2012/02
Eesti nimega Soome tüdruku Islandi armulugu

Heidi Elisabet Soosalu on sündinud 30. aprillil 1967 Soomes Joroise vallas. Õppinud Helsingi ülikoolis geoteadusi. 1993. aastal kaitses samas magistritöö, mis käsitleb Islandi seismilist aktiivsust territoriaalsest vaatepunktist. 2004. aastal kaitstud doktoriväitekirja teema oli „Seismiline aktiivsus seoses Hekla vulkaani purskega Islandil 1991”. Aastail 1994–1997 ja 2001–2004 elas Islandil ning uuris sealseid vulkaane. Pärast väitekirja kaitsmist oli kolm aastat Inglismaal Cambridge’i ülikoolis järeldoktor. Eestisse tuli 2008. aastal. Praegu töötab Eesti geoloogiakeskuse juhtseismoloogina ning Tallinna tehnikaülikooli mäeinstituudi rakendusgeoloogia dotsendina. Peale rohkete teadusartiklite on ka Eestis avaldanud mitu aimeartiklit, sealhulgas Loodusajakirja ajakirjades Horisont ja Loodusesõber.




Jõulude eel kuulutas Eesti teadusajakirjanike selts (ETAS) välja oma esimese Ökuli auhinna laureaadi. Järjekordse Teaduskabaree ajal Tallinnas Teatri Puhvetis andis ETAS eesvedaja, rahvusringhäälingu teadusajakirjanik Priit Ennet kujukese üle vulkanoloog Heidi Elisabeth Soosalule. ˇürii tõstis esile Soosalu „erakordselt entusiastlikku, sõbralikku ja asjalikku suhtumist ning asjatundlikku ja selget juttu” (vt. lähemalt EL 1/2012, lk. 3).
Ega ma täpselt mäleta, mis maavärina või vulkaanipurske aegu ma kas raadio- või teleintervjuus esimest korda Heidi Soosalu kuulsin. Esmalt äratas tähelepanu mulle sinnani võõras igati eestipärane nimi. Ja siis sorav ja sisukas jutt, millel oli selgelt tuntav soome aktsent. „Küllap üks kauaks Soome elama jäänud eestlanna,” oli mu mõte.
Nüüd, kui olen Heidiga tuttav, tean muidugi veidi ka tema elukäigust. Aga see esimene mulje on hästi meeles ja seetõttu julgen arvata, et minuga samal moel veidi nõutu on olnud mõni teinegi kuulaja-vaataja. Sestap on esimene küsimus lausa kohustuslik:

Kuidas selle päritoluga siis ikkagi on?

(Mõnusa muigega) Olen tõesti kaua Soomes elanud, isegi sündisin seal. Soomes kasvasin, õppisin koolis ja lõpetasin ülikooli. Aga mu isa oli Eestist: ta pidi siit koos vanematega 1944. aastal põgenema. Tema isa oli eestlane, ema aga soomlanna.
Kodus meil eesti keelt ei räägitud, hakkasin seda õppima alles ülikoolis.

Mis vägi see äkki eesti keelt õppima sundis?

Tegelikult häbitunne. Üliõpilasmajas hakkas üks tore poiss minuga juttu ajama. Küsis mu nime ja kui ütlesin „Soosalu”, siis vahetas keelt ja küsis eesti keeles: „Kas sa räägid eesti keelt?” Pidin vastama: Valitettavasti en osaa („Kahjuks ei oska”). Ja ise mõtlesin häbiga, et pean midagi ette võtma: mul on eesti nimi, aga eesti keelt ei räägi. Poisiga meil mingit suhet ei tekkinud, ometi oli see juhus ajend, miks hakkasin eesti keelt õppima.

Soomes ilmselt on sellise perekonnanimega ka omajagu segadust?

Jah, koolis tikuti isegi kiusama: et nimi pole nagu päris õige. Ja täiskasvanunagi olen pidanud ikka seletama, kuidas seda nime kirjutatakse: et ei ole „Suosalo”. Islandist, kus olen kokku seitse aastat elanud, ei maksa kõneldagi; keegi ei saanud nimest aru. Sama lugu oli ka Inglismaal. Kui 2008. aasta jaanuaris Eestisse tulin, siis (demonstreerib sügavat kergendusohet): aah, ma olen lõpuks ometi tavaline inimene, mitte keegi ei küsi, kuidas mu nimi kirjutatakse! (Muiates) Võib-olla ainult seda, kas Heidi on i- või y-ga.

Küllap polnud siiski see põhjus, miks sa Eestisse tulid?

Olen mõelnud umbes nii, et Soome on emamaa ja Eesti isamaa. Nii et mul oli väike unistus kunagi võib-olla siia tulla. Järsku see saigi teoks. Elus on ju nii, et saatus toob õigel ajal õige võimaluse. Olin olnud kolm aastat Cambridge’is järeldoktor ja mõistnud, et Inglismaa pole minu maa. Sain teada, et Eestis otsitakse seismoloogi – just sellisel hetkel, kui mina otsisin töökohta. Julgesin arvata, et saan hakkama, olles riigi ainuke seismoloog.

Nüüd ongi paras koht küsida: kui intervjuu tehakse mõne maavärina aegu, siis nimetavad ajakirjanikud sind seismoloogiks, kui aga kusagil purskab vulkaan, siis vulkanoloogiks. Kumb sa siis õieti oled? Või polegi seal vahet?

Kuna ma olen õppinud geofüüsikat, geoloogiat ja geograafiat, siis meeldib mulle öelda, et olen geoteadlane. Miski, mis algab liitega „geo-”, pole mulle võõras. Täpsem on öelda, et olen vulkaaniseismoloog: püüan maavärinate kaudu teada saada, kuidas vulkaan töötab.

Savo metsade vahelt Heklale

Kas juba väike Heidi ehitas oma Ida-Soome kodus mullast vulkaane ja mõtles, et tahaks hakata neid kunagi päriselt uurima?

Väiksest tüdrukust peale on mulle meeldinud maateadused ja maakera. Ma imetlesin oma kadunud tädi, kes oli geograaf ja õpetaja. Ta oskas alati rääkida põnevatest asjadest.
Tädi on meenutanud midagi, mida ma ise oma lapseeast ei mäleta. 1970ndate alguses, kui olulised teadlased hakkasid laamtektoonika teooriat õigeks pidama, oli ühes telesaates neid laamasid näidatud. Ja mina, umbes kuueaastane tüdruk, olin seda väga tähelepanelikult vahtinud ja lõpuks teatanud: „Ma saan sellest aru!” Mu kolm aastat vanem õde oli selle peale mind jahmunult vaadanud, aga igaks juhuks kinnitanud „Mina ka, mina ka!”
Mul oli lapsepõlves kaks unistust. Elasin metsade keskel talus ja tahtsin saada kas koduabiliseks või teadlaseks. Koduabilise mõte tuli ilmselt sellest, et meil oli alati mõni tüdruk suure talu töödes abiks, nii et see oli mulle teada kindel teenistus. Ja kunagi ma olingi kaks suvekuud koduabiline Saksamaal.
Teadlase kohta kasutati toona Soomes sõna tiedemies. Mina olin aga (muiates) väga emantsipeerunud tütarlaps ja tahtsin suurena olla tiedenainen, arvasin, et see oleks väga tore töö. Mul polnud ju õrna aimugi, mida see tähendab, aga, näe, see unistus ongi täitunud.

Ent kuidas juhtus niiviisi, et Soome tüdruk võttis kätte ja hakkas tegelema Islandi vulkaanidega?

Ülikooli ajal tekkis mõte, et tahaksin hakata uurima laamtektoonikat või laamade äärealasid, kus maavärinad toimuvad – selliseid huvitavaid, aktiivseid kohti maakeral. Arvasin, et merepõhja uurida on ebamugav, võiks parem maa peal. Kus sellised kohad võiksid olla? Eks ikka Islandil ja Jaapanis. Jaapani kohta mõtlesin, et seal on nii palju rahvast, et ükskõik, mida ma ka valin, on keegi kindlasti seda juba uurinud. Aga et väiksel Islandil, väikse rahva seas oleks ehk ka minul ruumi leida endale selline objekt, mida veel mitte keegi pole uurinud.

Millal esimest korda Islandi vulkaanile ronisid?

(Mõnusa muigega) See on üks armulugu, kuidas ma Islandi vulkaaniga tutvusin. Esimest korda läksin Islandile suvel 1991. Hekla vulkaan oli pursanud jaanuarist märtsini ja meil tehti sellele teadlaste ekskursioon. Kui ma seda võimsat vulkaani nägin, siis ma (ikka muiates) armusin otsekohe temasse. Oli võimalus teha Hekla kohta doktoritöö, ja muidugi valisin kõhklemata just selle teema.

Neli aastat Eestis: seiraja ja intervjueeritav

Ega nüüd Eestis tehtav töö vulkaanitaustaga seismoloogi jaoks äkki igav ei ole?

Siin on mu töö seire. Vaatan iga päev seismogrammidelt üle, mida seismilist on Eestis juhtunud. Enamasti on tegu tehnogeensete sündmustega, lõhkamistega põlevkivi- ja paekarjäärides. Eesti-suguses asustatud piirkonnas on oluline teada, mis on inimese tekitatud ja mis looduslikud sündmused. Sellel sügisel sattus Euroopa seismoloogilise andmebaasi netileheküljele kaks korda teade, et Eestis Hara lahes olevat olnud maavärin magnituudiga üle kahe. Ajakirjanikud tulid minult selle kohta küsima. Teen pidevat koostööd Soome kolleegidega ja meie mõlema seismogrammid näitasid, et tegemist oli tehnogeense sündmusega, mis ekslikult kirja pandud kui maavärin. Pärast saimegi kinnituse, et merevägi oli teinud kahjutuks Teise maailmasõja aegseid miine.
Oluline on neil kaht tüüpi sündmustel vahet teha sellistel juhtudel, kui hakkame ehitama mingeid seismiliselt tundlikke rajatisi, näiteks tuumajaama või sildu. Siis peame teadma, milline võib olla seismiline oht. Seda ei tohi alahinnata, aga seda ei tule ka ülehinnata. Kui peaksime pooli Eesti lõhkamistest ekslikult maavärinateks, tunduks, et tegemist on seismiliselt väga ohtliku piirkonnaga.

Neil, kes Heidi Soosalu igapäevatööst rohkem teada tahavad, soovitan lugeda ligi neli aastat tagasi ajakirjas Loodusesõber ilmunud pikemat lugu [1].

Viimastel aastatel on mitmesugused vulkanoloogilised ja seismilised sündmused ka siin Eestis sageli tähelepanu keskmesse tõusnud ning Heidi Soosalu on väga nõutud intervjueeritav nii raadios, televisioonis kui ka ajalehtedes.

(Kerge ohkega) Ma olen hakanud sellega ära harjuma. Hommikul ärgates panen kohe raadio mängima ja kuulan uudiseid: kas kuskil pole jälle midagi sellist juhtunud. Kui on, siis vaatan tööle jõudes järele, mida seismogrammid näitavad, ja viin ennast toimuvaga võimalikult täpselt kurssi. Muidugi on mul väga hea meel, et saan sel moel kasulik olla: selleks ma ju ametis olengi. Pean väga tähtsaks, et keegi suudab eesti keeles – (naerdes) kuigi soome aktsendiga! – selgitada, mis on juhtunud, millest on see tingitud, mida on oodata, millised on ohud ja mida pole mõtet karta. See viimane on väga tähtis: ma ei taha, et inimesed asjatult kardaksid. Mida rohkem teame, seda vähem on hirmusid üleloomulike jõudude ees.

Ökuli auhind näitab, et Eesti teadusajakirjanikud on sinuga väga rahul. Kas sina kui tõesti väga sageli intervjueeritud teadlane oled rahul ka Eesti ajakirjanikega? Või on ette tulnud ka seda, et pärast ajalehest sulle suhu pandud sõnu lugedes ei usu oma silmi?

Auhinna üle oli mul muidugi väga hea meel: on tore, kui sind tunnustab keegi, keda sa ise hindad. Mul on Eesti teadusajakirjanikega olnud väga meeldiv koostöö. Need on pühendunud inimesed, kes alati hoolitsevad, et kõik faktid artiklis oleksid õiged, ja kellel on endal põnevaid ideesid. Ma ise olen lapsest saadik olnud teadusehuviline ja teadusajakirjanduse usin tarbija. Väga tore on nüüd olla ka ise sellele sisu pakkuja. Ja kui seda kvaliteetselt edasi antakse, siis on see väga meeldiv.
Aga ajakirjandus üldse ... (ohkab ja mõtleb veidi). Keegi ei saa olla kõiges asjatundja. Tavaajakirjanik peab usaldama, mida asjatundja talle räägib. Päris ebameeldiv on, kui püüad midagi seletada ja ise arvad, et seletus jõudis ka pärale, aga järgmisel päeval loed lehest tsitaati – otse sinu suhu pandud sõnu –, kus on mingi suur rumalus. Või on kokku pandud kaks asja, mis tegelikult kokku ei käi. Siis jääb ainult üle loota, et kolleegid seda lehte ei näe. Või kui näevad, siis ei usu, et ma niimoodi arvangi.
Ma ei taha muidugi kedagi süüdistada. Saan aru, et tänapäeva tempo on hästi kiire ja et kõiki fakte ei jõua kontrollida. Eestis vähemalt ei arva erinevalt Soomest ükski ajakirjanik, et on olemas selline ühik nagu richter. Tasapisi hakkab tekkima ka selgus, kuidas kasutada sõna magnituud. Aga üldiselt tikuvad inimesed ikka arvule ka ühikut juurde tahtma.
Väikses riigis nagu Eesti on tore see, et ka üks teadlane saab ajakirjandust mõjutada: (muiates) kui sa ajakirjanikele aina kordad, et pole selliseid ühikuid nagu richter ja magnituud, või seletad seda päris keerulist magnituudi mõistet. See on paras proovikivi: selgitada neid asju võhikust inimesele. Usun siiski, et edu on võimalik.

Eriti raske on ennustada tulevikku

Kas näiteks mullune kohutav ja tsunami tekitanud Jaapani maavärin oli ka Eesti seismogrammidelt näha?

Jah, sellised sündmused on igal pool maakeral väga hästi tuvastatavad. Potsdami maauuringute keskuse võrgul, mille osa on ka meie Vasula vaatlusjaam, on üks oluline ülesanne just anda tsunamihoiatusi.

Kui hakatagi rääkima ikka probleeme tekitavast ennustamisest, siis tuleb mulle meelde meie eelmine intervjuu 2010. aasta novembris. Eestis oli siis veel väga aktuaalne kevadine Eyjafjallajökulli purse, mis ka paljude eestlaste elu oli kuidagi mõjutanud. Sa rääkisid toona, kuidas su kolleegid olid naljatanud: nüüd tuleb teha Eyjafjallajökulli purske lõpupidu. Ja sina olid seepeale küsinud, et kas pidutseme siis ühekorraga ka Grķmsvötni purske alguse puhul. Mõni kuu hiljem hakkaski Grķmsvötn purskama. Nii et ennustus läkski täppi, ehkki väikese hilinemisega.

Grķmsvötni kaldeera on liustiku all ja tema geotermilise aktiivsuse tõttu sulab jää. 2010. aasta sügisel oligi seal sulaveetulv. Ajaloost on aga teada, et selline tulv võib olla omamoodi päästik: liustiku rõhk langeb ja vulkaan hakkab purskama. Kohe siiski oodatud purset ei toimunud, küll hakkas Grķmsvötn purskama 2011. aasta kevadel.
Islandil on kokku sadakond vulkaani, millest kolmkümmend on aktiivsed ja mõned väga aktiivsed. Peale Grķmsvötni on väga aktiivne näiteks Hekla, samuti Eyjafjallajökulli kõrval asuv Katla. Möödunud suvel oli Katla juures väga tugev sulavete tulv, mis lõhkus otse keset turismihooaega jälle tüki ümber Islandi käivast ringteest nr. 1 ja viis sealt kaasa ühe silla. Mõned kolleegid arvavad, et see oligi purse, teised, et lihtsalt geotermiline aktiivsus.
Põhjas on Krafla ja veel näiteks Askja, mida ma ise uurin. Oleme leidnud huvitavaid ilminguid, kuidas Askja magmasüsteem maapõues töötab ja võib-olla hakkab ka see vulkaan tegutsema. Nii et kui me hakkame kihla vedama, milline vulkaan esimesena purskab, siis läheb hästi keeruliseks: igal teadlasel on oma lemmik.

Olen aru saanud, et keerulises ennustustöös ongi ajalooline aspekt üpris oluline?

Jah, see on tõsi: väga palju põhineb just kogemusel. Viikingid asusid Islandile elama 1100 aastat tagasi. Õnneks olid nad väga haritud, oskasid lugeda ja kirjutada ning neile meeldis ajalugu üles tähendada. Tänu sellele on annaalides säilinud küllalt täpsed teadmised, kuidas vulkaanid on tegutsenud, mida on nende pikkade sajandite jooksul nähtud: näiteks, kas enne purset oli maavärinaid või mitte. Seda ajaloolist materjali kasutatakse väga palju.
Muidugi on ka uuringud: mõõdetakse maavärinaid, jälgitakse, kas vulkaanid paisuvad või tõmbuvad kokku. Ajaloolisi andmeid ja instrumentaalvaatluste tulemusi kombineerides võiks aru saada, mis vulkaaniga juhtub. Aga ikka tuleb ette ka üllatusi.

Olen ise kaks korda käinud sellel Islandi saarel, kus vulkaan hävitas suure osa linnast – Heimaeyl. Surma inimesed otseselt purske tõttu 1973. aasta talvel ei saanud, küll oli aineline kahju tohutu. Mäletan sealse giidi kinnitust, et see purse polnud toonaste teadmiste ja tehnika abil üldse ennustatav. Kas praegu oleks?

Aastal 1973 oli Islandi seismojaamade võrk üsna hõre ja instrumendid tolleaegsed. Enne seda purset registreeriti maavärinaid küll väga sügaval maapõues, umbes 20 kilomeetrit allpool maapinda, aga kes neid oskas tookord tõlgendada. Pärast sai küll järeldada, et küllap olid need sulakivimid, mis lõhkusid maapõue ja rajasid endale teed ülespoole.
Praegu toimuvad pidevad geodeetilised mõõtmised ja töötavad seismojaamad, on hulk muid geofüüsikalisi ja geoloogilisi uurimistöid, inimestel on teadmised Eyjafjallajökulli purskest ning sellest, et Heimaey piirkond on väga aktiivne. Ma ei usu, et kui Heimaey taas aktiveeruks, tuleks see jälle üllatusena.

Vulkanoloogi amet on äärmiselt vastutusrikas. Ühelt poolt peaksite te suutma anda inimestele nõu, kui asi tikub halvaks minema, ja teisest küljest ei tohi te paanikat tekitada.

Tõsi. Arvan siiski, et hullem on, kui teadlased tõenäolisest ohust ei räägi. Ma pean oluliseks, et inimesi tuleb teavitada. Seda muidugi nii, et paanikat ei tekiks: kui midagi juhtub, siis anda nõu, mida saaks ohtlikus piirkonnas viibiv inimene ise ette võtta, et ennast päästa. Inimpsüühikale mõjub see hästi.
Vulkaanide puhul on õnneks siiski nii, et nad enamasti n.-ö. hoiatavad. Näiteks muidu väga rahulikul Eyjafjallajökullil algasid maavärinad juba kolm kuud enne purset ja muutusid järjest tugevamaks. Seevastu minu doktoritöövulkaan Hekla on päris ebameeldiv: tema hoiatab vaid umbes poolteist tundi ette. Samas kui tead, et Hekla on tavaliselt seismiliselt rahulik, siis maavärinate ilmnedes võid päris kindlalt väita, et varsti on põrgu lahti. Olles seda äkilist vulkaani uurinud, mõtlen ikka, et kui minu ennustus aitab kas või ühe inimese vigastusi vältida, siis polnud mu töö mõttetu.
Maavärinate kohta ütlevad mõned seismoloogid, et neid on sedavõrd raske ennustada, et sellega polegi mõtet tegeleda. Mina arvan, et siiski ei tohiks alla anda. Meenutan ikka oma isa üht lemmikütlust: „Ennustamine on väga raske. Ja eriti raske on ennustada tulevikku.”

Vana arm pole roostetanud

Islandi vulkaanid pole sinu jaoks kuhugi kadunud: mainisid, et uurid Askjat. Teadusinfosüsteemist leidsin, et juhendad Cambridge’i ülikoolis lausa üht doktoritööd Askja vulkaani kohta.

See töö sai eelmise aasta oktoobris juba kaitstud. Nüüd on vaja kirjutada Askja kohta artikleid. Osalen ise selles uuringus ja ootan pikisilmi, et minna järgmisel suvel taas Askja juurde seismilisele välitööle. Kui ma vähegi aega leian, siis jätkan. Mul on Cambridge’i professoriga suusõnaline kokkulepe, et võin selles uurimisrühmas edasi olla.

Olen Askja kaldeeras käinud ja seetõttu on mul otsekui teatav isiklik suhe. Olen ehk isegi natuke kade inimese peale, kes seda uurida saab: küllap on ta üks põnevamaid Islandil?

Askja on klassikaline kaldeeravulkaan; islandi keeles askja tähendabki kaldeerat. Raske on ette kujutada midagi suurejoonelisemat, kui olla seal ilusa ilmaga: kui ei saja, vaid paistab päike. Siis näed kaugele ja see ringjas vulkaan on nii suurejooneline, et jätab lausa tummaks. Ilm muidugi alati ilus pole. Kord panime juulikuus oma seismilist aparatuuri üles lausa lörtsisajus.
Mind köidab Islandil see, kui väiksena sa ennast tunned: loodus on nii suur ja võimas. Võib-olla tundub see mõttekäik veidi veider, aga ma mõtlen ikka, et see vägev loodus ei ole pahatahtlik. Ükski vulkaan ei purska selleks, et tappa inimesi. Ta ei ole metsik loom. Ja seepärast sa austad teda.

Askja on üks neist vulkaanidest, mis on pidevalt aktiivne ja kus aeg-ajalt tuleb ette purskeid.

Koos oma doktorandi, inglanna Janet Keyga avastasime seal sügaval maakoores hästi arvukalt väikesi maavärinaid, mis toimuvad kohas, kus neid ei tohiks olla. Seal peaks olema väga kuum ja voolav materjal. Aga ometi need värinad toimuvad. Mõned vulkanoloogid peavad seda märgiks lähenevast purskest. Meie aga väidame oma uuringute põhjal, et see on maakoore seespidine teke. Sulanud magma tungib kiirelt maapõue. See on umbes nagu nätsu venitamine: kui seda teha aeglaselt, siis see aina venib ja venib, kui aga kiirelt tõmbad, siis läheb katki. Arvame, et need värinad näitavad maakoore kasvu ja see magma ei pruugigi maapinnale tungida.

Islandi vulkaanilise aktiivsuse kaardilt on selgelt näha, et see piirkond on lõunasuunas kaheks harunenud, aga aktiivsem on nüüd idapoolne haru ja kõigile Islandil käinud turistidele tuttav iidse parlamendi asupaik ˇingvelliri väli enam mitte.

Esiteks lahknevad Islandi kohal laamad, umbes sada kilomeetrit paksud, servadest muidugi õhemad maakoore osad. Euraasia ja Ameerika laam liiguvad seal teineteisest eemale keskmiselt paar sentimeetrit aastas. Aga teiseks on Islandi all nn. kuum täpp: sügavast vahevööst liigub üles kuum materjal, just nagu purskkaev. Just tänu sellele kuumale täpile on Islandi saar üldse olemas. Kui seda poleks, oleks seal nagu mujal Atlandil merepõhjas kulgev mäeahelik. See kuum täpp otsekui domineerib, tahab laama äärt enda poole tõmmata. Seetõttu ongi ˇingvelliri piirkond kõrvale jäämas ja tulevikus on aktiivne piirkond ida pool, seal, kus paiknevad Katla, Eyjafjallajökull, Grķmsvötn ning Vestmanna saared, kus oli 1973. aasta Heimaey purse ja kus 1963. aastal tekkis Surtsey saar.

Enne oli juttu veetulvast, mis lõhkus suvel ringtee ühe lõigu. Inimesed, kes Lõuna-Islandil käinud, on näinud mälestusmärki silla rusudest, mille purustas 1996. aasta Grķmsvötni kõrvale tekkinud Gjįlpi lõhest tulnud purske põhjustatud veetulv.

Jah, tõsi! See oli tõeline hiigelnähtus, mis on ka minu isiklikus ajaloos: ma elasin sel ajal Islandil. Soomest tulnud tüdrukule oli see tõesti ootamatu: see juhtub just praegu, mitte ei olnud miljon aastat tagasi! Aga selles võimsas purskes, mis tekitas tõesti tohutu majanduskahju, ei hukkunud ükski inimene. See teelõik, mille tulvavesi lõpuks ära viis, pandi purske ajal alati ööseks kinni, et vesi ei saaks kedagi ootamatult tabada. Kõik meetmed võetakse Islandil tarvitusele, inimesed arvestavad nendega. Teadlased ei aja mingit tühja hirmujuttu ja ühiskond reageerib asjalikult, nii ametnikud kui ka avalikkus. Keskmine islandlane on hästi teadlik, mida ette võtta vulkaanipurske või maavärina korral.
Kui Islandile lähete, siis vaadake telefonikataloogi. Seal on toodud kõik häiresignaalid ja öeldud, mida peab tegema, kui tuleb lumelaviin, vulkaanipurse või suur maavärin. Meie vaatepunktist tundub see hästi eksootiline, aga Islandil on see igapäevane tegelikkus.

Tore, et see jutuks tuli. Kui ma nägin esimest korda Heimaey purske ajal tehtud dokumentaalfilmi, siis mõtlesin korraks tahtmatult, et see on nagu halvasti lavastatud õppefilm: inimesed käitusid väga organiseeritult ja vaoshoitult, märgata polnud mingit paanikat. Ehkki, nagu juba öeldud, oli purse nende jaoks täiesti ootamatu.

Islandlased on sellega harjunud, et nad elavad väikesel rahutu maapinnaga saarel keset hullult tormist ookeani. Pigem suhtuvad nad ette tulevaisse loodusnähtustesse huvi ja põnevusega. Umbes nii, et ah soo, tuli meil jälle see force majeure, ega me pea sellepärast kuhugi põgenema. Kui see on just mu tagahoovis, siis, noh, lapsed tuleks ehk ära viia, et midagi halba ei juhtuks.
Aga paanika pole neile tõesti omane. Küll kuulatakse väga tõsiselt nõuandeid: kui on vaja evakueeruda, siis seda ka asjalikult tehakse. Ja ei unustata samas meelelahutust: kui enne Eyjafjallajökulli purskas 2010. aasta kevadel Fimmvöršuhįls, siis see oli tavaliste islandlaste munapühadepikniku lõbustus: lapsed ja piknikukorv laeti autosse ja sõideti vaatama purskavat vulkaani. Pidades muidugi meeles, kui lähedale tohib minna. Kui aga olukord läheb tõsiseks, siis kuulatakse teadlasi ja politseinikke ega seata kedagi ohtu.

Ülesanne olla hoiataja ja rahustaja

Meil õnneks neid muresid pole. Samas on aga paljud inimesed Eestis äärmiselt vastuvõtlikud igasugusele kõmule.

Väga tähtis on ajakirjanduse moraalsus. Mulle ei meeldi, kui inimesi hirmutatakse. Näiteks kord võttis minuga väga viisakas toonis ühendust Eesti ajakirjanik ja viitas BBC uudisele, kus oli intervjueeritud minu Islandi doktoritöö juhendajat, kellest ma väga lugu pean ja kes on igati kaine mõistusega teadlane. Juttu oli sellest, kui hirmus ohtlik on Katla vulkaan. Ütlesin talle: „Palun ärge kirjutage hirmulugu! Vulkaanid tõesti võivad teha ka tõelisi õudusi, aga need õudused on haruldased. Hoopis tõenäosem on, et juhtub midagi väikest.” Tõsistesse asjadesse tuleb suhtuda tõsiselt, aga paanikat tekitada on moraalitu.
Eyjafjallajökulli purske ajal pani mind muigama üks tabloid, mis ähvardas lausa maailmalõpuga. Mul oli väga hea meel, et ma polnud sellele lehele intervjuud andnud! Peaks ikka tunnetama piire ja mitte ainult püüdma oma lehte võimalikult põnevate pealkirjadega müüa nii, et inimesed saavad närvivapustuse.

Eesti inimesed on vulkaaniharidust viimasel paaril aastal saanud küllaga. Üks väga tore ja põnev lõik sellest harimistööst oli Tallinna tehnikaülikooli vulkaaninäitus, mille koostamisel oli taas ka Heidi Soosalul suur osa.

Jah, see oli TTÜ muuseumi galeriis Futurum. Püüdsin sellele kaasa aidata näiteks sellega, et mu Islandil elav soomlannast sõbranna, geoloog kogus Eyjafjallajökulli tuhka, ise korjasin Askja juurest pimssi jne. Hea on teada, mis kusagil võib juhtuda enne, kui see tegelikult juhtub. Näiteks on nüüd kõigile selge, et Islandi vulkaanid võivad pursata ka nii, et see segab lennuliiklust.
Julgen väita, et kuni 2004. aastani ei teadnud Soomes kuigi paljud inimesed, mis on tsunami. Kahjuks pidime seda õppima väga karmil kombel. Kui nüüd on teade mõne maavärina kohta Vaikse ookeani piirkonnas, siis on seal ilmtingimata juures ka see, kas anti tsunamihoiatus või mitte. Samamoodi hakatakse nüüd mõne Islandi vulkaani purske korral – ja need ei jää kindlasti tulemata – teatama, kas on oht lennuliiklusele või ei ole.

Küllap oled viimaste aastate sündmuste keskel tundunud ka seda, kui tähtsad on sinu Islandi kogemused.

Vulkaanid maailma eri piirkondades on oma näoga. Kui näiteks purskab mõni Jaapani vulkaan, on tingimused hoopis teistsugused kui Islandil ja suuresti erineb ka see, mida oodata või mis tuleb ette võtta. Eyjafjallajökulli tuhasegaduse ajal tundus mulle endale, et on väga hea, et olen just nimelt Islandi vulkaanide spetsialist ja neist päris mitut uurinud. Tänu sellele oli mul kindel tunne, kui tekkinud kaose ja rohke segase info keskel sain lugeda islandikeelset teavet. Näiteks postiloendist, kus osalesid Islandi vulkanoloogid.
Mõnigi neist lendas lennukiga vulkaani piirkonda, tuli linna tagasi ning kirjutas kohe, mida oli näinud. Vahel mõni mõlgutas ka mõtteid, mida see võiks tähendada. Islandi vulkaane tundes ja islandi keelt vallates oli mul võrdlemisi kerge leida infolaviinist just see, mis on oluline. Näiteks, kui tuleb anda jälle mõni intervjuu teleuudistele, kus sul on aega rääkida ehk pool minutit, siis oli mul lihtne üles leida selles kontekstis tähtsaim. Tundus, et mu aastatepikkune süvenemine Islandi vulkaanidega seotusse tasus ennast ära.
Võisin tookord tänulikult tagasi mõelda aegadele, mil tegin doktoritööd. Tegin seda Helsingi ülikoolile, aga olin pidevalt Islandil. Mul oli selle aja jooksul mitmeid väikesi toetusrahasid, kord andis mulle aastaks raha isegi Soome kultuurifond. Mõtlesin siis ise, et kuidas küll saab Islandi vulkaanide uurimine olla kasulik Soome kultuurile.
Tuhakriisi ajal olin enamasti Eestis, aga paar korda sõitsin ka Soome intervjuusid andma. Siis tundsin, et olen natuke saanud oma auvõlga tagasi maksta: sain aru, et kultuurifondi kulutused polnud asjatud. See tõi toreda tänuliku rahulolutunde.
Reykjavķkis õppides istusin päris nohiku moodi tundide viisi ka arvuti taga. Mu tookordne arvuti ütles väljalogimisel alati mõne vanasõna. Kui ühel hilisel tunnil, võib-olla kella kahe paiku, olin selle päeva seismogrammide lokaliseerimise lõpetanud ja hakkasin lahkuma, lugesin ekraanilt: Have you ever thought that your only purpose in life is to serve as the warning to the others? („Oled sa mõelnud, et sinu ainus siht elus on teenida hoiatusena teistele?”).

1. Arusoo, Helen 2008. Eesti sai seismoloogi Soomest! – Loodusesõber 2: 8–11.



SEISMOLOOGI JA VULKANOLOOGI HEIDI ELISABET SOOSALUGA JUTTU AJANUD TOOMAS JÜRIADO
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet