Eesti Looduse fotovõistlus
2012/02



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Tööjuhend EL 2012/02
Milliste suuskadega minna matkale?

Suusamatkaga on üldiselt tegu siis, kui liigutakse väljaspool hooldatud suusaradu. Loomulikult võimaldab kümnete kilomeetrite pikkune ette aetud radadevõrk samuti paraja matka teha, aga loodus ja uued põnevad paigad jäävad nõnda avastamata. Enne suusamatkale minekut tasub kindlasti üle vaadata oma suusavarustus: kas sellega saab metsas, rabas või jäätunud veekogudel muretult ning mugavalt uidata?

Lameda pinnamoe tõttu saab Eesti maastikel üldiselt hästi suusatada (# 1). Põhilised takistused on tihe alusmets, maha langenud puud ja kuivenduskraavid. Seega, kui jalas olevad suusad on väga rasked ja pikad, on langenud puudest päris vaevaline üle saada. Liialt pikkade suuskadega turnimine nõuab kindlasti osavust, kuid selletagi väsivad jala- ja puusalihased üsna kiiresti. Pealegi võib see lõhkuda suusakante.
Pikkadeks suuskadeks võiks üsna meelevaldselt liigitada selliseid, mille pikkus ulatub üle kahe meetri. Üldiselt on need mõeldud pigem suusamatkaks lagedatel tundraaladel või jäätunud järvedel. Eesti oludele universaalse matkasuusa valikul tasuks aga lähtuda põhimõttest, et sobilikumad on suusatajaga sama pikad või kuni 10 cm pikemad lumelauad.
Kuna suusa keskmine laius on enamasti 60 mm, osutub lumele avaldatav surve ikkagi 12–15 korda väiksemaks, kui saabastega lumel astudes. Võttes arvesse veel suuskade häid libisemisomadusi, jõuamegi suusatamise võluni: suuskadel saab edasi liikuda mitu korda kergemini ja kiiremini kui jalgsi lumes sumades.
Millist matkasuusavarustust hankida, oleneb siiski suuresti maastiku eripäradest. Näiteks taigametsas liikuv sooblikütt kasutab peaaegu räätsalaiusi meetripikkusi lumelaudu, Norra keskmäestikus võib matkavarustus meenutada aga pigem mäesuusakomplekti.

Matkasuuskade ehitus. Enamasti on matkasuusad valmistatud traditsiooniliselt puidust, ent ajakohaselt töödeldud. Materjalile annavad parema elastsuse ja stabiilsuse liimpuidutehnoloogiad.
Plastpõhjaga suusa puhul on vastupidavam lahendus n.-ö. cap (müts)-konstruktsioon, kus suusk on kaetud sünteetilise kattekihiga ja suusapõhi sellele külge liimitud. Sel juhul peavad välisoludes vastu pidama ainult kaks liimliidet. Lõigatud ja värvitud küljekonstruktsiooni puhul on küljepragude teke tõenäolisem. Igast väikesest mõrast saab talvistes oludes üsna kiiresti suur pragu: lumeniiskus pääseb prakku, jäätub seal ning jää omakorda paisutab lõhet suuremaks, kuni suusk puruneb.
Osav meistrimees võib endale loomulikult ka ise suusad teha nagu ennevanasti (# 2). Selleks on vaja eelkõige head puiduvalikut ja aurutuskappi suusaotste painutamiseks, ülejäänu on juba viimistlustöö. Puitsuusad tuleb alati üle tõrvata, et need ei imaks ülemäära lumeniiskust ega muutuks jäänottideks. Tõrvakiht vajab aeg-ajalt uuendust, kui on näha, et puidu pealispind on muutunud karedaks ja kuivaks.

Metallkandid. Kui matkapiirkonda jääb külm ja pehme polaarlumi, ei ole koormus suusa küljekantidele suur ja kergema kaalu huvides võib need suusa valimisel kõrvale jätta. Kui matkajal on teel jäine mäestikulumi, lume alt välja ulatuv rüsijää, paljas merejää või tahetakse sõita tihedama või hõredama metsaga kaetud aladel, siis lihtsustavad metallkantidega suusad liikumist ja ühtlasi pikendavad varustuse eluiga. Eesti oludes tagab tugev metallkant eelkõige aastateks suuskade vastupidavuse ka jäisel ja risusel pinnasel.

Suuskade laius. Suurem laius lisab suuskadele pindala ning seetõttu ei vaju need nii sügavale lumme (# 3). Paraku on laiusel ka mõned puudused. Esiteks ei libise laiad suusad pooltki nii hästi kui kitsad. Teiseks on mägipiirkondades keeruline selliste suuskadega mäest üles ja alla sõita: laiad suusad väänavad kandile astudes kõvasti jalga ega kinnitu lumme, mistõttu libastutakse kergesti ning peagi võib see põhjustada jalavalusid.
Kindlasti peaksid suusad olema keskkohast vähemalt 60 mm laiused juhul, kui on soov kasutada tross-sidemeid: muidu ei mahu levinumad saapakinnitussüsteemid lihtsalt suusa peale ära.
Rohke lumega tasasemates polaarpiirkondades on matkavarustust parem kaasas vedada kelguga kui kanda kõike seljas (# 4). Nõnda saab vähendada otsest koormust suuskadele (eriti kui need on kitsamat sorti), aga ka säästa ülakeha lihaseid.

Pidamisala. Kuna matkasuuskadega sõidetakse valdavalt klassikalises sõiduviisis, siis on jalatõukeks vajalik pidamine väga tähtis. Selleks on kolm abinõu: pidamismääre, tehases suusapõhjale lõigatud nn. kalasoomus (# 5) või suusa alla kleebitud tõusukarvad (# 6).
Pidamismäärde panek on üldiselt õigustatud ainult lühemate teekondade ja siledamate maastike korral. Pika matka ja keerukama reljeefi või oludega maastikul kipub määre kiiresti kuluma, pealegi ei ole ühe määrde pidamisomadused eri lumetüüpidel ühesugused.
Kalasoomus on Eesti oludes kõige kindlam moodus: nõnda saab suusad pidama ja pidamisala ei ole vaja hooldada ega uuendada. Lõivu tuleb maksta aga kehvema libisemise eest, merejääl kipuvad suusad ka häälekalt ulguma.
Tõusukarvad on suusa alla kleebitav sünteetiline või looduslik (loomanahk) riba, mille tahapoole suunatud karvad lasevad suusal edasi liikuda, kuid tagasilibisemisel haakuvad need kidadena lumme. See abivahend toimib isegi rasket kelku enda järel vedades. Tõusukarvu kasutatakse põhiliselt polaarekspeditsioonidel, kus on vaja pikalt ülesmäge liikuda ja rasket koormat järel vedada või üle rüsijääkuhjade ronida. Eesti oludes on need ilmselgelt üleliigsed ja pigem kärbivad sõidumõnu.

Kepid. Suusamatkale sobivad igasugused „vanad roikad”, vastupidavus ja rõnga tüüp on aga siiski oluline.
Enim levinud on alumiiniumist, klaaskiududest ja bambusest tehtud suusakepid. Alumiiniumi saab õige ehituse puhul kõige tugevamaks teha, kuid see pole kindlasti reegel. Alumiiniumtoru olulisim eelis on võimalus pärast kõverdumist (nt. kukkumise tõttu) see uuesti sirgeks väänata, kuid korduvalt nii teha siiski ei saa.
Klaaskiud on küll alumiiniumist elastsem materjal, kuid tugevusvaru katkedes praksatab pooleks ja tihti parandamatult.
Bambus kui iidne loodusmaterjal on matkal endiselt au sees. Muul otstarbel ei tohiks neid keppe siiski kasutada, erinevalt tugevatest alumiiniumkeppidest, mis kõlbavad kas või konstruktsioonielemendina laagriplatsil.
Kepirõngaste ja teravike valikul tuleks lähtuda lumeoludest, kuid 10 cm läbimõõduga rõnga ja kõvasulamist teravikuga saab üldjuhul hakkama igal pool.
Sobiva suusakepi pikkus oleneb maastikust: lihtsal kooriklumel ja jääl võib see olla 85% suusataja pikkusest, raskel maastikul on piisav aga 75% suusataja pikkusest ehk pisut pikemad käimiskeppidest, kuid kindlasti lühemad kui murdmaasuusatamisel kasutatavad.

Saapad ja suusasidemed. Nende valikul lähtutakse kõige enam isiklikest (jala) eripäradest ja eelistustest. Tasub järgida reeglit, et saabas peab olema mugav ja jalatüübile sobiv. Kui jalanõu teeb haiget, ei ole vahet, millise kinnitusega see suusa külge käib: igal juhul on saabas pikemaks teekonnaks kõlbmatu.
Alati on kiusatus kasutada suusatamisel oma usaldusväärseid matkasaapaid, mille saab suusale kinnitada tross-sidemete abil. „Lohistava” stiili ja avatud maastike puhul see ongi ilmselt parim moodus. Kui maastik on künklik, lausa mägine ja teekonnal tuleb ette mitmesuguseid takistusi, ilmnevad ka spetsiaalse saapa ja suusasidemete eelised: suuskade juhitavus on märksa parem kui tross-kinnituse korral.
Mägipiirkondades tänapäeval tross-sidemeid peaaegu ei kasutatagi ja pigem valitakse spetsiaalsidemed, mis võimaldavad saapakannad kinnitada: see tagab parema pöördetehnika ning mugavama laskumise.
Tänapäeval on loodud ka uut tüüpi tross-sidemeid, mis muudavad suusatamise küll mõnevõrra mugavamaks, kuid juhitavusomaduste poolest need siiski spetsiaalkinnitustele vastu ei saa.

Veel lisasid. Paksus lumes sõites ei ole kuigi mõnus, kui lumi pääseb saapa ja soki vahele, pealegi tekib nii kiiremini külmatunne. Siinjuures on väga head abivahendid säärised (ka torpad ehk bahillid; # 7). Veekindlast materjalist säärised katavad saapasääre ja kinnituvad ülevalt kummiga ümber püksisääre.
Kui suusamatk kulgeb üle külmunud veekogude, on mõistlik ühes võtta jäänaelad. Jää paksust on silmaga üsna raske hinnata, mistõttu tuleb jääl liikudes alati arvestada võimalike ohtudega ja sellega, kuidas ohuolukordades tegutseda. Kui juhtub õnnetus, on kaelas rippuvate käepidemetega naelte abil kõige lihtsam end kandva jää peale tagasi upitada.
Trossklambritega suuskadel pikale matkale minnes peaks arvestama ka sellega, et saabast pealtpoolt vastu klambrit suruvad rihmad tükivad kuluma. Pidev metallaasades liikumine kulutab isegi tugevatest kunstkiududest valmistatud rihmad ajapikku karvaseks, kuni need katkevad sootuks. Seepärast on alati soovitatav kanda trossklambrite jaoks kaasas varurihmasid.
Igal juhul tasub tänavustki lumerohket talve ära kasutada ning korraldada mõni elamusrikas suusaretk.


Simmo Kikkas (1975) on Saaremaa matkagiid, kes on suuskadega kokku puutunud nii noorsportlasena kui ka Eesti suusakoondise hooldemehena. Viimastel aastatel huvitunud peamiselt suuskadel matkamisest, lemmikpiirkond on märtsikuine Väinameri.



Simmo Kikkas
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet