Aare Hõrn (1959) om sündünüq Võro liinah ja elänüq Antkruva küläh Setomaal. Om op´nuq Tarto ülikuulih aoluku ni lõpõt´ Luua mõtsakooli mõtsanduse eriala pääl (1985). Inne oll´ kümme aastakka Obinitsa sovhoosih mõtsavahist. Kümme perämäst aastakka om tä toimõtanuq vallah, olnuq volikogu esimiis, parhillaq om Meremäe valla arendusnõunik. Om ütel kõrral olnuq valituq Setomaa ülemts´ootskast: 2000. a.

Setomaa om Eestimaast jõkiga ar´q lõigatuq – piiriq ommaq jo aastagasatu juusknuq Piusa, Mädäjyy ja Võhandu veeri piteh. Kas parhillaq, tah Setomaal elleh, ommaq sullõ nuuq piiriq tundaq?

Piir om külh tundaq. Ku kynõlda sääntsest maatiidüsligust myistõst nigu Lõunahummogu-Eesti, sis puul sjoost alast om olnuq üte rahva maa – setokõisi ja võrokõisi esivanõmbide maa, kääbäskalmuaidõ kultuuri ala. Tuu om haardunuq Pihkva ja Peipsi ranna viirt müüdä põh´a poolõ ja tõsõle poolõ. Arvada, et piir om tekkünüq viil viimädse saaviiekümnõ-katõsaa aastaga joosul ni just tõistsugumatsõ usu peräst. Eestläisi heränemisaig tekk´ vaihõ sisse. Ma esiq arva, et sjoo om niimuudu, et ku tahat uma hindätiidmist vai identiteeti nõstaq vai vahtsõst tetäq, sis om tuud par´emp tetäq kellegi tõsõ arvõlt. Nii 1860.–1870. aastaga paiku nakassivaq eestläisi aokir´andustõ tulõmaq õgasugumatsõq nal´ajutuq ja nalja tetti päämiselt setokõisi üle, kiä üldiq ollõv ulliq ja laisaq. Tuu hoiak, mis sis tekkü, tuu tegigi vaihõ sisse.

Eesti aol ka käüdä-s tõsõlõ poolõ, ynnõ Lindora laadal sai rahvas kokko. Mi parhillaq tõsõlõ poolõ pall´o liigu-i õga tuud rahvast tunnõ-i. Petsere kandi rahvast ma tunnõ par´ebidi ku noid, kiä eläväq kilomeetri-kats´ tõsõl puul. Nii et erilist läbikäümist olõ-i olnuq, a olõ-i ka erilist vainolikkust. Mädäjyy joonõ pääl om sjoo piir pall´o kimmäp.

Setoq ommaq õks lihtsält elänüq ni loodusõga kuuhkõlah ummi tegemiisi säädnüq. Määne om setokõisi suhtuminõ loodusõhe?

Arvada, et Setomaal om suheq loodusõga läbi aigu muutunuq ja nii pall´o, ku ma vannu inemiisi jutõst tiiä, siis sadakond aastakka tagasi, ku rahvast oll´ pall´o, sis kasutõdi õka maalappi ar´q. Sjoo tähendäs sis tuud, et niitõ oll´ pall´o, harit niidõlt niidõti haina, mõtsu oll´ veid´o ja nimäq olliq risust puhtaq. Õga põlloriba, viläline maariba oll´ ülest harituq. Vannu pääväpilte päält om nätäq, ja kuuldaq kah om olnuq, et Setomaal oll´ peris suur avarus ja pall´odõst küllist, miä parhillaq ommaq mõtsa seeh, oll´ vanast´ õigõgi kavvõndõhõ nätäq.

A katõkümnendite aastidõ algusõh oll´ raiskamist, ku mõtsa silmäh pitäq – edimält, ku kruntõ es olõq viil aetuq ja kõik oll´ külä ütine maa, sis võõdõti kambaga kõik sjoo mõts maaha. Peräst, mul vanaimägi ütlel´, et sis käüti kooniq Eesti ao lõpuni redelidega puie piteh, et kuivi ossi kor´ata ja haku kuppu lüvväq. A tõistpiteh, oll´ ka sääne säädüs, et hoieti mynd puhtabat ja parebat paika, näütüsest oll´ pall´odõl küllil uma läteq, mitä hoieti puhtana ja kohe karja es aeta. Ma tiiä, et vannu kääpide kottalõ vanaq inemiseq ütliq, et sääl ommaq inimiisi kääpäq, kohe karja tohe-i aiaq.

Vanast oll´ ka kõiva väega harvakuhe. Esä kynõl´, et ku kar´ah olliq ja ku kõivo näiväq, sis teiväq kõivolõ aia ümbrele, et kõivu hoitaq. Niisamatõ hoieti küllih puid ja üldiq, et puu om külä ilo. Puuq olliq talla ümbre, sis oll´ külämaa, koh kasviq kas kõoq vai pähnäq. Puuq olliq ka külli piirest – kas kuus, kõiv või petäi – vanaq inimeseq viil mälehtäseq, et noid puid ist´etiq külli piirest ja et nuuq ommaq piiripuuq. Ütsjagu puid hoietiq viil sjooperrä, et nuuq olliq taropuuq: tah kandih peetiq pall´o mehiläidsi, noid viidi lindama ka ülejyy, tõsõlõ poolõ, Eestimaa poolõ. Näide jaost hoietiq sääntsit suuri puid – taropedäjit, kohe pakktaroq ülest viidiq.

Ao joosul om suhtuminõ loodusõhõ muutunuq. Noq, perämädse paarikümne aastagaga om Setomaa niidüq kinniq kasunuq ja mõts tulõ põldõ pääle.

Ma olõ kuuldnuq üteldävät, et setodõ usk om sääne sego õigõst usost ja loodusõ usost. Näütüsest om Obinitsa kandih 19. augustil kerigupühä – paasapäiv (Issändä muutmisõ pühä) – ja setoq tiidvä, et inne tuud pühä tohi-i ubinit õga mett süvväq. Tahkiq om nätäq, et paganliguq kombõq ja kristlus ommaq nigu kokko pantuq.

Nuuq ommaq õks ummavaihel seotuq, selle et peris pall´odõl kiildel, miä ommaq usondih olõmah, om olõmah uma selge põhjus, minka peräst määnegi süük vai asi om keelu alaq pant. Miiga ja ubinidega om asi selge – mytõq om tuuh, et laskõq noil valmist saiaq. Mesi taht küdsädä ja ubinaq niisamatõ. Arvada om, et tuu vana tiidmine ja loodusõ usk toet´ vai tävvend vahtsõst ristiusost tulõnõvit kumbit. Ristiusoh ommaq kah mynõq keeloq vai kar´stusõq, nigu paastuaoq, a njooq om kõik eloh perrä proovit ja kõigil sääntsil asjul om olõmah määnegi kimmäs põhjus: kas tä om inemise iholõ ja tervüsele vajalik vai loodusõ säästmisest vai om täl keskkonnakaitsõlinõ põhjus, ku vahtsõt muudu üldäq.

A loodust peeti jo pühäst kah?

Obinitsa kandih om vannul inemisil sääne kommõq, et ku mar´ast tulõt vai seenest, sis sinnäq, koh om tuu vana kivirist, piat müüdä tullõh kasvai üt´e mar´akesegi pandma. Näid inemiisi om niimuudu opatuq – et ku mõtsah käüt, sis inne mõtsast vällä tulõkit piat pandma midägiq tagasi sinnäq mõtsa. Niisamatõ ma tiiä toda, et põllomaad ka tennäti. Ku edimäst kõrda kündmä minti, sis pantiq puhtam rõivas sälgä, võeti müts pääst, kumardõdiq ja lüüdiq ristimärk´ ette. Ku vanaq inemiseq põllo pääl tüüd tegeväq, sis näq ütle-i tõnõ-tõsõlõ “Joudu!”, a ütleseq “Jummal appi!” Sis tulõ vasta üldäq, et “Avida Jummal!”.

Pall´o vannu kumbit om loodusõ vai taimiga seotuq. Suvistekõoq, miä pühhi aigu tarõ ussi man olliq, panti hainaküüni edimäiste hainu alaq. Niisamatõ urbõq, miä palmipuie vai urbõpühäl ommaq kerigoh, panti laudaussõ pääle ja säält alt viidi kari läbi, ku timmä edimäst kõrda vällä aetiq. Peräst tuud viidi tuusama kimbukõnõ põllo pääle. Niisamatõ mehiläisiga – piät olõma puhtil rõivil ja üttegi halba mytõt tohi-i mehiläidsi man mytõldaq.

Ma olõ silmänüq, et setodõl ommaq väega ilosaq perekonnanimmeq, miä ommaq õks sagõhõhe loodusõst võõdõt´, nigu Lilleniit, Palolill, Luikjärv, Päike – väega romantilisõq ju! Om ka niisama eläjä- ja tsirgunimmi, nigu Ilves, Hani ja Suq uma nimigi.

Tuu kottalõ om kats´ arvamist. Üts´, minka perrä ristseväq setosit nn. ristiesäq Samuel Sommer ja Villem Ernits, kiä olliq sääntseq poeetiliseq in´emiseq – om arvaduq, et nääq ommaq sääntsit nimmi pandnuq. Ma mõista-i üldäq, kuis muial, a umah kandih olõ ma külh kuuldnuq, et tuu nimevõtmine oll´ rohkõp in´emise hindä otsustaq, eiski rohkõp, ku Eestimaal umal aol. Meil Antkruva küläh oll´ arutõduq, et määntseq nimeq no võtta. Hariligult võeti noid nimmi, mitä maameheq tundsõq ja tiidseq. Tah ommaq maaga seoduq nimeq: Savi, Kruus, Liiv. A sis ütekõrraga läts´ süsteem segi ja et meil Lindsi küläh sugulasõq võtsõq kalanime Luts, sis meil võetiq Hõrn. Säänest tõist nimme olõ-i Eestimaal, sjoo tähendäs harjust vai jyyforelli. Võeti õks noid nimmi, mitä hindä ümbre nätti.

Olt esiq kah loodusõga seotuq olnuq – sovhoosi mõtsavahina. Kuis tuu aig oll?

Umal aol, ku keskkooli lõpõti, sis pruuvõ ülikuuli sisse saiaq, a päävätsehe ma es päseq. Jäi kõrrast kaugoppõhe. Või ollaq, et hindäl oll´ myistmist veidü, a sääl oll´ kimmähe tõisi asju kah, minka peräst ma sisse saa-s. Sis jäigi kodo ni õkvalt jäi sovhoosi man üts´ mõtsavahikotus vabast. Võti tuu vasta ja käve viil Luua-koolih ka, kaugoppõh. Kümmekond aastakka sai mõtsavahina oltuq sääl. Tuu om üts´ mu elo ilosambit aigu olnuq. Es olõq külh nii pall´o esiqsaisvust ku riigimõtsavahil, a tõistpiteh meil olõ-s tampi kah takah, et piät mõtsa lõikama. Küländ pall´o sai ringi kävvüq ni sis ma opõgi sjood kanti tundma. Õga tuu Vinne-aignõ lats´ tuulaol umma kodokanti nii häste tunnõ-s ja õga tunnõ-i ka sjooilma lats´ nii väega – loodusõ tundmisega om halvastõ. Sis saiq kõik kotuseq, mõtsaq ja jyyq läbi käütüs.

Mis sa huvitavat löüdset?

Tuu hüä asi oll´ kah, et sai kõik njooq vanaq taloq ja in´emiseq läbi käütüq, kiä tuudaigu viil elliq, a katsakümnendite keskel jo ar´q kattõvaq. Vaihe pääl võtigi nii paar päivä, et niisama saasiq ringi kävvüq ja kaiaq. Löüdsemiq peris pall´o vannu matmispaiku – kääpit. Tundsõ huvvi aoluu vasta ja naksi kaema, et miä nuuq ommaq.

Tuul aol es olõq Piusa niidüq viil nii haina sisse kasunuq ku nüüd, siis silmssimiq taimi ja puid. Löüdsemiq ka üte huvitava jäänüki vanast tammikust Simaski kaldõh, Võmmorski puul. Sääl noq minevä aastaga koolilatsõq teiq uurimistüüd. Üts´ vanamiis kynõl´, et sääl olnuq üts suur tamm, mitä kutsutiq Poola surnuaia tammõst. Periselt oll´ tah vana küläsurnuaid. A kar´apoisiq panniq tammõq ullist pääst palama, tuul oll´ seeh oosõkõnõ, ja palotiq tammõ maahha. Arvada om, et sääl kaldõl om olnuq tammik inne kah – sääl om nelli-viis tammõ, minkast paar tükkü ommaq igivanaq.

A ku höste sjood Setomaa loodust ülepää uurituq om? Kas om tiidä, et mitä kõikõ tah om?

No õga tiidä-i kuigi pall´o. Tsirgu-värki om veid´okõnõ uuritu. Tah om kõiki noid harulduisi nättüq – musta toonõkurgõ, iätsirku, siniraagu, vainokjako. Sjood perämäst olõ-i esiq viil trehvänüq. Siiäq tuldas, ku midägi om vaia tetäq, määnestki konkreetset asja uur´ma. A säänest üleüldist kokkovõtmist Setomaa loodusõ kotsilõ olõ-i ma kohkilt kotsilt silmänüq. Sjooga om nii, ku rahvaluulõgagiq – noid varru siist ammutatas, a näq nigu jääväq kohegi pidämä vai kinkalõgiq hindä tarbõst, nii et suuremb jago in´emiisi sjoost midägi tiidä ei saaq.

1995. aastaga paiku käütiq vällä Setomaa rahvuspargi mytõq. Tuust aost pääle om sjood asja veid´okõnõ aetuq, a õigõ vähä. Kas om asi tuuh, et tah om noid asjaajajit vähä vai tuuh, et kohki korgõmbah arvatas, et sjooh kandih olõki-i midägi säänset, mitä kaitsta?

Nii ütte ku tõist om. Olõ-i tegijit nii pall´o, ku vaia olõs´, säänest kriitilist massi. Tõsõlt puult, nu maaumaniguq siih kotussõ pääl pelgäseq tuud rahvuspargi syna väegä. Ollõh saanuq noq umaq mõtsaq ja maaq kätte, sis mõtsast eletäs ni pelätäs, et ku tulõ määnegi rahvuspark, sis om kõrraga kiildmidseq pääl. Kõgõ rassõp om kokkoleppele saiaq noide maa- ja mõtsaumanikõgaq, kiä elässeq ja toimõtasõq kohkil muial. Näide omanditunnõ om ni suur ja putmaldaq, et lasõ-i tõisi mõtsaumanikkõ uma maa päält läbigi kävvü.

Õga Eestimaa puult ka sjoo asja vasta eriti huvvi ei tundaq. Ma olõ noq paar kõrda lasknuq uuri ja küüsüq säält ministeeriumist ni või üldä, et õga erilist vaimustust sääl olõ-i. Mullõ hindäle tunnus, et as´al om jumõt külh. Eriti hüä olõs´ nii, ku saisiq ta tervikuna panna tegutsõma, üle piiri, a tuu tähendänüq kõrralikku tegijide hulka, kõrralikku eelarvõt ja höste kõrraligult kavandõttu kümne aastaga tüüd.

Maastigu, kultuuri ja loodusõ poolõ päält ommaq kyik nuuq vajaliguq elemendiq siih olõmah. Nii väikol maal om jo nii esiqmuudu maastik: Miss´o ja Luhamaa piirkond om kõrgustik, meil ommaq orustiguq ja tasandikuq, Verska kandih rannigomadalik. Om kats´ alospõh´akivimit – liivakivi ja paekivi, tuust olõnõs ka taimõstik, mõtsa-, eläjä- ni kalakooslusõq; sis erinev ehitüskultuur – meil siih puitehitiseq, sääl lubjakivivööndi pääl kiviehitiseq. Vinne poole pääl ommaq väega ilosaq kiviehitiseq, sääl om tuu kunst´ esiki par´ebal tasõmõl. Vanal aol olliq Pihkva meistreq njooq kõkõ kuulsabaq. Tuuh myttõh olõs´ rahvuspargil külh võimaluist, tä olõs´ vajalik ja huvitav.

Mis siis Setomaast saama nakkas?

Loodusõ poolõ päält või üldäq, et ku ütsäkümnõnditõ algusõh jäiq inäbüis põldõ sööti ja mõts nakas pääle kasuma, sis parhillaq om nätäq, et maltsah ja söödih põldõ nakatas ülest harimaq. Tuu tulõ sjoost, et ommaq õgasugumatsõq toetusõq, mitte ynnõ tuust, et tuu tüü esihindäst ärq tasunuq. A kõo vai lepä alaq jäävit põldõ om nakatuq puhastama ja harima külh.

Mõts kimmähe lätt noorõmbast, vanna mõtsa raotas maaha ja tuud jääs veidebäst, a tõsõlt puult lehtmõtsa ja noorõndikku nakas kimmähe rohkõp olõma. Mõtsaq kasussõq tah vahtsõst päris höste. Eläjit ja tsirkõ om tulnuq tagasi – koovitajit, kahrõ, kitsi, jänessit – kõiki om pall´o. Ma olõ tähele pandnuq, et õgasugu kulliliisi om kah kõvastõ manoq tulnuq. Mürki om jo põldõ pääl veid´ep, selle näq tulõvaq siiäq.

Rahvas nakas vaelduma. Vanõbit in´emiisi nakas kaoma viil rohkõp ku parhillaq. Sis om küsümüs tollõh, kas kiäki tulõ siiäq asõmalõ vai ei. Arvada, et suvõkodosit nakas olõma rohkõp. Noq tulõ kaedaq, määntseq njooq suvõkodoq ommaq – kas om esätalo vai rikka in´emise talo vai noidõ in´emiisi talo, kinkalõ miildüs maal ollaq ja kiä taha-i tuud maad liinast muuta. Arvada, et suurõbaq keskusõq, nigu Verska, Obinitsa ja Meremäe nakasõq liinastuma.

Petsere poolõ pääl nakatas vast esiki rohkõp maio ja talosit kokku ostma ni lossõ ülest lüümä ka rohkõp ku siih. Ma arva, et ku Eesti saa Euroopa Liitu, sis nakas toimõndamiisi ja ütitsit tegemisi tõsõ poolõgaq rohkõp olõma.

Ma olõ õks tahtnuq Sult küüssüq, et kas Sa kir´akiilt kah myistat kynõlda vai “rääkida” – ma olõ Sinnu kuuldnuq õks seto kiilt kynõlõmah.

Olõ tähele pandnuq, et kir´akiil om kangõp. Häälikide osah om märgütämist – et kas om sjoo vai tõnõ. Seto keeleh om ka noid häälikit, midä kir´akeeleh olõ-i. Lausõehitüs om ka tõistmuudu.

Ma olõ Eestimaal ka lühebät aigu elänüq, ku op´mah olli. Katsakümnendite algusõh sai mytelduq üteh paari tõsõ sybragaq, et õgal puul om õks kir´akiil´ – sjoost as´ast sai villänd. Ku miq saa põh´aeestläisist arvu, siis saa ka põh´aeestläne, ku ta veidükene mytles, seto keelest arvu külh. Tuud aigo jo kõik Põh´a-Eesti elli Soomõ televisiooni pääl ja es olõq probleemi, et näq arvu saanu-s. Tekkü küsümüs, et ku tä soomõ keelest arvu saa, sis milleperäst tä seto keelest pruumi-i arvu saiaq. Ja mille miq ei või kynõlda tuuh keeleh, miä om miq imäkiil? Linnupuu Anne om ütelnüq, et ku seto imäst kõlvas´ sündüq, sis mille ei kõlba kynõlda tuud kiilt, mitä seto imä kynõl´. Sis miiq naksi sääl Tarto liinah seto kiilt kynõlõma, umavaihel ja ka tõistõ setodõga, kiä sääl olliq. Noil oll´ edimält häbü külh, a peräst kynõliq külh, tuu tull´ esiqhindäst.