Eesti Looduse fotovõistlus
2012/3



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Linnud EL 2012/3
Lindude kosjakombed

Kevad on lindude jaoks keeruliste valikute aeg. Tuleb leida paariline ja pesapaik ning panna alus uuele põlvkonnale. Eesmärk on saada võimalikult palju elujõulisi järglasi, sestap tuleb olla oma valikutes äärmiselt kriitiline, sest eksimise hind on kõrge. Meie üürikese suve jooksul jõuab enamik linde üles kasvatada vaid ühe pesakonna. Nii võib ebaõnnestunud valik kevadel tähendada, et raisus on terve aasta.

Et valikut hõlbustada, on linnuriigis välja kujunenud hulk keerukaid kosjakombeid. Need aitavad hinnata tulevase kaasa tervist, kehalist vormi, motiveeritust, osavust, toiduvarumisoskust ja paljusid muid tähtsaid omadusi.

Lindude kosjakombed olenevad perekonnavormist. Suures laastus võib linnuliigid jaotada kahte rühma. Ühte kuuluvad linnud, kes kasvatavad oma pojad üles üheskoos: nii ema kui ka isa kaitsevad poegi ja varuvad neile toitu. Sellisel juhul investeerivad mõlemad vanemad järglastesse palju energiat ja aega ning seetõttu peab nii emas- kui ka isaslind valima hoolikalt endale võimalikult hea paarilise. Siia rühma kuulub umbes 90% linnuliikidest, teiste seas näiteks rasvatihased, koduvarblased, pääsukesed ja kärbsenäpid.
Mõnda liiki linnud valivad paarilise üheks pesitsushooajaks, teised aga terveks eluks. Tihtipeale ei piirdu valik siiski ühe partneriga: paarivälised suhted ja nendest pärinevad pojad on näiliselt monogaamsete linnuliikide seas üsna laialt levinud. Geneetilised uuringud on näidanud, et nii mõnegi partnerile truuks peetud linnuliigi pesades kasvatatakse üles suur hulk poegi, kes pärinevad isa või ema kõrvalhüpetest.
Teise rühma võib paigutada linnuliigid, kel kogu hoolitsus poegade eest on ainult ema õlul. Kuna isaslind siin poegadesse kuigi palju ei investeeri, on tema eesmärk paaruda võimalikult paljude emastega. Emaslinnud aga peavad välja valima just kõige parema isase, hoolimata sellest, kui palju see isane on juba paarunud teiste emastega. Sellistel liikidel valivad paarilist ainult emaslinnud ning isaste omavaheline konkurents on äärmiselt karm.
Millised võimalused on emastel hinnata isaste (ja mõne liigi puhul ka isastel emaste) kvaliteeti? Palju teavet annab muidugi välimus. Mitmesugused kosjakombed võimaldavad hinnata osavust, tugevust, kiirust ja julgust. Meie märkame aga kõige sagedamini lindude laulu.

Linnulaul on tähtsaim kevadekuulutaja. Juba veebruaris kuuleme rasvatihaste esimesi arglikke „sitsi-kleite” ning maikuuks on kontsert täies hoos. Kas linnud laulavad suurest rõõmust, et kevad on lõpuks käes? Võib-olla tõesti, kuid teadlased on linnulaulule leidnud ka mitmesuguseid praktilisi otstarbeid.
Laulmine on linnule tegelikult ohtlik. Laulda rõkkav linnuke on kiskjatele juba kaugelt lihtne sihtmärk. Selles võibki peituda üks laulu otstarbeid. „Siin ma olen, tulge aga,” kuulutab isaslind oma lauluga kiskjatele, „Mina teid ei karda!” Ja emaslind mõtleb selle peale: „Ohhoo, see on küll julge, tugev ja osav isaslind, kes kiskjaid ei karda!”
Laul on aus märk isaslinnu kvaliteedi kohta, sest valju laulu saavad endale lubada ainult kõige tugevamad, osavamad ja kiiremad: säärased, kes suudavad kiskja rünnakust pääseda terve nahaga. Nõrgukesed, kes sama valjusti laulaksid, langeksid kergesti kiskjate hambusse.
Laulu ohtlikkust näitab kas või see, et niipea, kui paariline on leitud, hakkavad linnud märksa vähem laulma. Päriselt nad laulmist muidugi ei lõpeta, sest laulul on muidki otstarbeid, näiteks tähistada oma valdusi.
Paljude linnuliikide seas ei peeta oluliseks mitte ainult laulu tugevust, vaid ka ilu ja mitmekesisust. Näiteks kuldnokahärradele on kohustuslik õppida üha uusi laule: mida rikkalikum on repertuaar, seda suuremat tähelepanu äratab isaslind emastes.
Kuldnokad võivad jäljendada teiste lindude laulu, aga muidki kuuldud häälitsusi. Minu koduõuel asuvasse pesakasti möödunud kevadel kolinud kuldnokad demonstreerisid oma õpivõimet korduvalt: pärast vareseparve külaskäiku kraaksusid nad nädal aega ühtejärge. Siis hakkasid õnneks laulma ööbikud ning kuldnokad said ära õppida uue laulu. Laulu mitmekesisus näitab emaslinnule isaslinnu intelligentsust: osavust ja õpivõimet. Need on ellujäämise seisukohalt olulised omadused.

Paljudel linnuliikidel toovad isased emastele kosjakingiks toidupalakesi. Sellelgi võib olla mitmesuguseid eesmärke. Esiteks näitab toidupala emasele, et isaslind on osav toidukoguja ning piisavalt heas vormis, et saab endale lubada vaevaga leitud suutäiest loobumist. Teiseks näitab kingitus isaslinnu suurt huvi konkreetse emase vastu. Kolmandaks on emaslinnu toitmisel praktiline väärtus: mune valmistada ja poegade eest hoolitseda on väga energiakulukas ning iga kehakinnitus kulub linnuemale marjaks ära.
Samasuguseid kosjakinke on täheldatud paljudel teistelgi loomaliikidel, näiteks ämblikel ja kärbestel. Kas ka šokolaadikarbi kinkimise komme inimestel võib alateadlikult tuleneda soovist kallimat lapsekandmisajaks energeetiliselt ette valmistada?

Paljud linnud ehivad ennast sigimishooajaks erksavärvilise sulerüü või muude silmapaistvate kaunistustega, nagu lotid, harjad, kraed või pikad sabasuled. Samamoodi kui laul muudavad kehakaunistused linnu kergemaks saagiks kiskjatele. Värvikirev sulestik paistab kaugelt silma, pikad sabasuled takistavad lendu, harjad langevad silmile ja raskendavad toidu leidmist. On selge, et kehvemad linnud ei saa endale selliseid ehteid lubada. Seetõttu näitab kõige kirevam sulestik, kõige pikemad sabasuled ja kõige suurem hari ausalt, milline isaslind on parim.

Linnuliikidel, kus poegade eest hoolitsevad nii emane kui ka isane, on isaselgi väga oluline hinnata emase huvi ühise pere loomise vastu. Linavästrikel valivad isaslinnud koduala ja kaitsevad seda liigikaaslaste eest. Nad ajavad vihaselt minema ka lähedusse sattuvad emaslinnud. Kui emaslind aga üha tagasi pöördub, võib isaslind lõpuks leebuda. Riiakuse kaudu hindab isaslind emase motiveeritust: kui too otsib vaid paika, kus mõnusalt puhata ja edasi seiklemiseks isaslinnu kaitse all jõuvarusid koguda, pole mõtet teda enda koju lubada. Emaslind, kes ei ole huvitatud pere loomisest, ei viitsi pöörduda üha uuesti tagasi paika, kust teda on minema tõrjutud. Kui aga linnupiiga ikka ja jälle naaseb, on selge, et külalise plaan on tõsine: too on tõesti huvitatud ühisperest korteriperemehega, mitte üksnes tema hubasest pesapaigast.

toonekured armastavad oma kodu üle kõige. Võimaluse korral pöörduvad nad alati vanasse pessa tagasi. Isased jõuavad sageli varem kui emased: võib-olla on nende koduigatsus suurem. Kui oma vana hea pesa on üles leitud, on isane toonekurg olukorraga väga rahul ja võtab paariliseks esimese emaslinnu, kes silmapiirile ilmub.
Küllalt sageli on selleks siiski eelmise hooaja paariline, sest ka emaslinnud on kodupaika kiindunud ja kipuvad samasse kohta tagasi, kuigi mitte niisama innukalt kui isaslinnud. Üheskoos seatakse pesa pisipere jaoks valmis ning üheskoos hoolitsetakse munade ja poegade eest. Laulda valged toonekured ei oska, kuid see-eest tervitavad nad ehitusmaterjali või toidu hankimise retkelt tagasi pöörduvat kaaslast alati sõbraliku nokaplaginaga.

Osal linnuliikidel annavad isased emastele üheskoos vägeva pulmaetenduse. Nad kogunevad kindlaksmääratud ajal suurele platsile ning näitavad seal oma ilu ja oskusi. Igal isaslinnul on suure areeni või mänguplatsi peal oma väike territoorium, mida ta teiste eest vihaselt kaitseb. Kõige tähtsam ja ilusam lind on kõige keskel. Kõige viletsamatele aga ei pruugigi areenil ruumi jaguda. Nemad hiilivad siis platsi ümber põõsastes ja püüavad etendusele saabuvatele emastele salaja ligi pääseda. See õnnestub äärmiselt harva.
Emased jalutavad isaste vahel ringi ja võrdlevad neid omavahel. Mis teavet linnuemandad etendusest saavad? Isaste näitemängud käivad lindudel enamasti kokku perekorraldusega, kus meespool poegade eest hoolitsemises üldse ei osale. Seega polegi emaslinnul vaja teada, kui hästi suudaks isane pesa ehitada või poegi toita. Hoopis seda, milline neist on kõige tervem, tugevam ja vastupidavam, sest just säärase geene tahab emane ka oma poegadele. Muidugi eelistavad kõik emaslinnud sellisel juhul paaruda kõige uhkema etlejaga. Nii jääb enamik isaslinde pika ninaga (lindude puhul pigem pika nokaga). Tihti saab isarõõme nautida vaid parim areenil esinenutest.
Niisuguste perekommetega linnuliikidel erineb emaste ja isaste välimus suuresti. Emased on tavaliselt palju väiksemad ja tagasihoidlikumad. Isased ei hoia aga kaunistuste pealt kokku: neid ehivad uhked sulekraed, pompöössed sabad, vägevad lotid või harjad.
Eksikülalisena Eestissegi sattuva suurtrapi (Otis tarda) sugudevahelist erinevust peetakse linnuriigis kõige suuremaks. Selle liigi isased on nimelt peaaegu kaks ja pool korda raskemad kui emaslinnud, jõudnud kaalupiirile, mille tõttu on lennata õige vaevaline. Suur on erinevus ka Eestis laiemalt levinud mänguplatsilindude, tetrede ja metsiste emas- ja isaslindude vahel.

Kui isased poegade eest ei hoolitse, jääb neil jõudu mõelda välja muidki nippe, kuidas vastassugupoolele muljet avaldada. Tedre- ja metsisekuked löövad kirglikult tantsu, paabulind edvistab oma sabaga – Austraalias ja Uus-Guineal elavad lehtlalinnud (Ptilonorhynchidae) aga ehitavad lehtlaid. Mingit praktilist kasu lehtlatest ei ole. Lehtla on lihtsalt lava, mille peal isaslind emasele tantsuetendust esitab. Ehitis kaunistatakse paradiisilindude kirevate sulgede või värskete lilledega, mida peab pidevalt vahetama. Iluvidinaid ei häbeneta näpata ka naabrimehe lehtlast. Mida uhkem lehtla, seda rohkem on lootust emane sinna paaruma meelitada.
Nii nagu laul, tants ja kirev rüü, kujutab ka lehtla endast tegelikult signaali, millega isane saab emasele tõestada oma kvaliteeti: uhke konstruktsioon näitab osavust, kaunistuste hankimine leidlikkust ja lehtla kaitsmine naaberisaste eest jõudu.
Ka Eesti linnud ehivad oma pesi emaste meeleheaks, näiteks isane kuldnokk kannab pessa rohelisi taimi. On arvatud, et need tõrjuvad parasiite, kuid uuringud ei ole seda väidet toetanud. Ehk on roheluse eesmärk hoopis muuta pesa ilusamaks, et kaasa tunneks end hubasemalt?

Kas lindude seas tuleb ette ka samasooliste paarisuhteid? Küll, ja isegi üllatavalt sageli. Säherdusi suhteid on teada üle 130 linnuliigil. Omasoolistele esitatakse kosjaetendusi, nendega paarutakse ja luuakse isegi püsivaid paare. Näiteks hallhanedel on 12–20% paare moodustunud kahest isaslinnust.
Isastevahelisi paarisuhteid tuleb kõige sagedamini ette liikidel, kus see sugupool järglasi ei hoolda. Seevastu emaste homosuhteid on säärastel liikidel õige harva: emadel on pesakonna eest hoolitsemisega isegi palju tegemist. Emaste kooselu on sagedam neis liikides, kus isadki poegadega vaeva näevad.
Mis on samasooliste paarisuhete otstarve looduses? Sellele küsimusele ei oska teadlased ühest vastust anda. Eeldatavasti on sigimisedukus eluslooduses keskne väärtus ja evolutsioon ei tohiks soosida tunnuseid, mis seda väärtust ei suurenda.
Pakutud on hulk hüpoteese, näiteks võivad homosuhted anda noortele lindudele vajalikke kogemusi, panna paika alluvussuhteid, tagada koostöö või asendada erisooliste paarisuhet populatsioonides, kus üks sugupool on suures ülekaalus. Näiteks mask-albatrossidel (Diomedea immutabilis), kelle mõnes asurkonnas koosneb isegi kuni kolmandik paare kahest emaslinnust, ongi emaseid ligi kaks korda rohkem kui isaseid. Kõigi jaoks isaslinde ei jagu. Emaste paarid võivad üheskoos kasvatada üles ka järglasi, kelle vanem on üks või teine paarilistest. Sellisel juhul on samasooliste kooselu kasu vähemalt ühe paarilise sigimisedukusele ilmne.

Leida hea sigimiskaaslane on nii linnuriigis kui ka kõigi teiste loomade seas üks keerukamaid ja tähtsamaid ülesandeid. Et valik õnnestuks, on linnud valmis loobuma oma turvalisusest ja mugavusest, panustama palju vaeva ja jõudu ehetesse ja etendustesse. Perekonna eest makstav hind on kallis, kuid veelgi kulukam on see tasumata jätta: järglasteta jäämist võib pidada elusolendile suurimaks katastroofiks. Kõikidel tänapäeval elavatel organismidel on katkematu liin esivanemaid kuni elu alguspäevadeni miljardeid aastaid tagasi – igaühel selles pikas rodus on õnnestunud saada vähemalt üks järglane. Kes tahaks olla iidse liini katkestaja?

1. Brouwer, Lyanne; Komdeur, Jan. 2001. Green nesting material has a function in mate attraction in the European starling. – Animal Behaviour 67: 539–548.
2. Gil, Diego; Gahr, Manfred. 2002. The honesty of bird song: multiple constraints for multiple traits. – Trends in Ecology and Evolution 17: 133–141.
3. Griffith, Simon C.; Owens, Ian P. F.; Thuman, Katherine A. 2002. Extra pair paternity in birds: a review of interspecific variation and adaptive function. – Molecular Ecology 11: 2195–2212.
4. MacFarlane, Geoff R.; Blomberg, Simon P.; Vasey, Paul L. 2010. Homosexual behaviour in birds: frequency of expression is related to parental care disparity between the sexes. – Animal Behaviour: 375–390.
5. Zahavi, Amotz 1971. The social behaviour of white wagtail, Motacilla alba, wintering in Israel. – Ibis 113: 203–211.
6. Zahavi, Amotz; Zahavi, Avishag. 1997. The handicap principle. Oxford University press, New York, Oxford.

Tuul Sepp (1984) on Tartu ülikooli loomaökoloogia doktorant, uurib lindude füsioloogiat, ökoloogiat, immunoloogiat ja käitumist.



Tuul Sepp
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet