Eesti Looduse fotovõistlus
2012/3



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2012/3
Looduse tundmaõppimine algab koolist

Uudo Timm on sündinud 20. märtsil 1959 Sõrve külas Harjumaal. 1982. a. lõpetas TRÜ bioloogina, 1993. a. kaitses zooloogiamagistri väitekirja. Töötanud 1982–1993 Tallinna loomaaias osakonnajuhatajana, 1993–1997 keskkonnaministeeriumi liigikaitse peaspetsialistina. Alates 1997 keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse (praegu keskkonnateabe keskus) looduskaitsebüroo juhataja, hilisema loodusbüroo ja keskkonnaregistri osakonna juhataja. Juhtinud 1993–2000 CITESi ehk Washingtoni konventsiooni rakendamist Eestis, Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) loomist ja keskkonnaregistri arendamist.
Uurinud pisiimetajate ökoloogiat, levikut ja süstemaatikat, eriti lendoravat, leethiiri, karihiiri ja unilasi. Osalenud Eesti looduskaitse õigusaktide loomisel, kaitsealade kaitse-eeskirjade ja kaitsekorralduskavade koostamisel. Korraldanud looduskoolitusi, propageerinud looduse uurimist ja kaitset. Eesti terioloogia seltsi asutajaliige (1980), kuulunud seltsi juhatusse ja olnud selle esimees. Eestimaa looduse fondi asutaja ja juhatuse liige, Eesti looduseuurijate seltsi presiidiumi liige. Avaldanud hulga artikleid Eesti eri piirkondade imetajatefaunast. Tänavu pälvis Valgetähe V klassi teenetemärgi.


Oled põhjalikult tegelenud meie lendoravatega. Kas lendoraval on Eestis pikemas perspektiivis lootust?

Lendorav on olnud minu tegemistest ainult üks valdkond. Kuna loom on väga armas ja temast on meedias palju juttu olnud, siis jääbki mulje, et ma tegelen ainult lendoravaga. Lendorav on hea liik, kelle abil saab keskkonnaprobleeme rahvale arusaadavaks teha.
Lendorava tulevik on meie valikute küsimus. Kui tahame, siis on tal lootust. Aga selleks peame oma metsamajandamises rohkem arvestama lendorava eluvajadustega. Suurte lageraielankidega metsade sidusvõrgustikku lõhkuvad raied tuleb lihtsalt lõpetada. Raied tuleb kavandada nii, et metsa sidus võrk jääb alles. Siis on kõik hästi.
Tegelikult ei kehti väide, et kui metsas elab lendorav, siis ei tohi enam raiet teha. See on täiesti vale: teinekord tuleb sealgi raiuda, et lendoravale jaguks pika aja jooksul sobivaid haavapuid. Haab ei uuene tihedas metsas ega seemnetega, vaid eeskätt juurevõsust, mis hakkavad hästi kasvama pärast raiet.
Näiteks, kui põdrakahjustustega kuusetukk asub lendorava elupaiga lähedal, siis võib selle langetada, kuid pesapuu lähedal olev kuusk peab jääma, sest see varjab pesapaika. Kõige parem oleks püsimetsamajandus, nagu talumeestel varem: igal aastal saadi vajalikud kütte- ja tarbepuud oma metsast, raiumata metsa tervikuna. Samas pole mets kunagi ühtlane ja nii paiknevad ka lendoravatele olulised metsaosad vaid laiguti.

Kuidas metsamehed suhtuvad lendorava elupaiganõuetesse?
(Olin just jõudnud küsimuse esitada, kui Uudole helistas metsamaaostja, kes uuris lendoravast tulenevaid raiekitsendusi, millest meil parajasti juttu oli.)

Nii ja naa. On metsaomanikke, kes tunnevad uhkust: minu maal on selline vägev loom ja olen seega naabrimehest palju parem, temal pole tuhkagi. Aga on ka teistsuguseid, nagu praegu helistanud mees: tahetakse osta metsakinnistut, aga seal elab lendorav – kardetakse, kas üldse saabki raiuda. Kui kinnistu ostetakse selleks, et see kohe lagedaks raiuda, siis loomulikult ei olda piirangutega rahul.
Kuna lendoravale sobivad elupaigad ei ole kuigi suured, on riigimetsa majandamise keskus soostunud seda väikest ala säilitama, aga selle ümber raiutakse plats puhtaks. Siis ta sureb ikka välja.
Mullu märgistasime lendoravaid ja lootsime, et saame nende loomade abil uut teavet nende sigimise kohta. Osutus, et ühes metsatükis elas kaks emaslooma ja mitte ühtki isast, sest nad ei pääse enam sinna; teises ja kolmandas metsas elas vaid üksik isane, ent vahemaad on liiga pikad. Sidusus eri kohtade vahel peab säilima, see ongi praegu kõige suurem probleem.

Kas neid üksikuid loomi ei saaks omavahel kokku viia?

See on seotud suurte riskidega. Looduses manipuleerimine peab olema hästi põhjendatud. Lähiajal tuleb koostada uus lendorava tegevuskava, mille üks meede peab kindlasti olema loomade ettekasvatamine tehisoludes ja loodusesse laskmine.
Ma ei tahaks, et lendoravaga juhtuks nagu naaritsaga: tuleb hakata taastama looduses toimivat asurkonda. See läheks sadu kordi kallimaks. Praegu on siiski veel võimalik sidusvõrku hoida ja kerge vaevaga taastada. Me ei tea, kuidas loom uues kohas käitub, äkki ta läheb puurist pääsedes segaseks ja jookseb ummisjalu kiskja saagiks. Neid riske senini ei teata ja niigi elab igas praeguses leiukohas vaid mõni loom.

Kui tõenäoline on leida oma metsast uus lendorava leiukoht?

See on täiesti võimalik, sest loomad liiguvad ja neile on eluks tegelikult väga vähe vaja: mõni vana õõnes haab ja nende lähedal toitumismets, mis võib olla ka noorem. Oluline on ühendusteede, pideva, üle kümne meetri kõrguse puistu olemasolu. Lendorav võib suurema vaevata liikuda kaks-kolm kilomeetrit mööda puid.

Mitu lendoravat Eestis elab?

Täpseid arve on päris raske nimetada. Lendorava emasloomad on territoriaalsed, ühe emaslooma ala suurus on kuni 25 hektarit (tuumikala kolm kuni kuus hektarit) ning nende territooriumid enamasti ei kattu. Arvestades meie sobivate metsalaikude suurust, saab neist ühes kokku olla vaid kahe-kolme emaslooma ala. Isasloomade alad on suuremad, kuni 360 hektarit (tuumikala 10–65 hektarit), kattes eri emasloomade alad.
Kui mingil alal on näiteks kaks-kolm emaslooma ja isasloomad samuti ning tulevad pojad, keda võib pesakonnasolla üks kuni neli, siis suureneb arv kohe kaks korda või enamgi. Soomlased on oma lendoravate arvuks hinnanud 40 000 – 150 000, ent see ei ütle tegelikult midagi. Pigem saame rääkida, kui paljudes piirkondades elab lendoravaid.

Peale lendorava oled tegelenud teiste pisiimetajatega. Kui hästi on teada Eesti hiirte käekäik?

Rahvapäraselt on väiksed loomad „hiired”, siis tulevad rotid ja seejärel teised, keda tuntakse juba liigiti. Sellest võib aru saada: kui näed pisiimetajat vilksamisi jooksmas, jõuad märgata vaid seda, et tegemist oli väikese loomaga – oli üks hiir. Harva saab looduses jälgida elusat looma sel moel, et õnnestuks liik kindlaks teha. Kõiki liike polegi võimalik nii määrata. Peale selle tuleb panna tähele kolju tunnuseid, teha kromosoomi- või valkude analüüs. Näiteks kuhja- ja põld-uruhiirt ei aita eristada üksnes põgus vaatlus.
Eestis on väga vähe neid inimesi, kes oskavad eristada pisiimetajate liike, sest nad peavad selle loomarühmaga tegelema sügavamalt. Kui võtame üldse vaatluse alla pisikesed loomad, putuktoidulised ja närilised, siis neid on üsna palju: ligi kolmkümmend. Üldtuntud on neist vast ainult siil ja mutt. Kuid neid, kes teavad ja oskavad eristada meie kahte siililiiki – harilikku ja lõunasiili –, on vähe.
Pisiimetajate hulgas on väga huvitavaid liike, näiteks kasetriibik, kelle kohta ei tea ei meie ega ka teiste maade uurijad kuigi palju. Aegade jooksul on kasetriibikuid leitud Mandri-Eestis hajusalt peaaegu igalt poolt, kuid enamasti on need juhuleiud. Triibik on Euroopas nende liikide nimekirjas, kelle kohta peame iga kuue aasta tagant andma aru, kuidas tal läheb. Aga me ei tea nende käekäigust suurt midagi.
Teine väga põnev rühm on unilased: kunel, lagrits ja pähklinäpp. Lagritsa ja pähklinäpi kohta tuleb aeg-ajalt ikka vihjeid, aga praegu ei ole siiski kindlaid tõendeid, kas neid Eestis veel leidub. Kunel on Lätis Siguldas headel tõruaastatel olnud üsna arvukas ja Läti kolleegid on neid põhjalikumalt uurima asunud.

Kunel võiks siis ju elada ka Lõuna-Eestis.

Tegelikult küll. Kunel tahab Läti ja Leedu andmetele tuginedes sügavaid jõeorge, nagu Gauja ürgorg. Mööda sedasama jõe äärt võiks ta tõepoolest meile välja jõuda
Pähklinäpi elupaikade uurimisega Leedust kuni Eestini tegeleb praegu magistrant Kertu Jaik. Oleme pähklinäppide ja lagritsate leidmiseks pannud välja hulga pesakaste piirkondadesse, kust neid on varem leitud, et saada taasleide.
Pähklinäpi puhul oleme ilmselt seni liialt keskendunud tamme-segametsadele, tegelikult peaks rohkem vaatama nende lähedal olevaid noorendikke. Leedus pesitsevad nad eriti noorendikes kuuskede sees. Seal on toidubaas neile parem: marju on rohkem. Uurides areaali piiril olevaid liike, osutuvad sellised pisiasjad oluliseks.
Suur-Tütarsaare tugev lagritsapopulatsioon pakub endiselt huvi. Kahju ainult, et see on Venemaa piiritsoonis ja sinna ei pääse ligi. Kümme aastat tagasi oli lagritsa rohkus seal vapustav.

Elupaikade poolest küll, kuid sealt pole ka varasemaid andmeid. 1970.–1980. aastatel toimus midagi idapoolsete lagritsapopulatsioonidega, nii et ta peaaegu kadus oma varasema areaali piirest. Ehk oli haiguspuhang, aga põhjuseid võis olla muidki.
Meil on 1986. aastast teda leitud Laitsest, kus ta roti pähe maha löödi. Aga osutus liiga ilusaks rotiks, nii et võeti ühendust zooloogidega, et liiki määrata. Mõnedki ornitoloogid on lagritsat kohanud Viljandi- ja Pärnumaal, aga needki leiud on aastatetagused.

Eks neid vähe tuntud imetajaid ole teisigi, näiteks vesimutt. Aga need võivad meil vist kaduda või nende olukord muutuda, sest neid keegi pidevalt ei jälgi.

1990. alguses algas elurikkuse seire ja siis oli selle osaks ka pisiimetajate seire. Hiljem leiti, et need on mõttetud ja tähtsusetud loomad, ja üle kümme aasta pole neid seiratud. Samas on pisiimetajad väga oluline toiduahela osa. Viimasel ajal on tekkinud teistel elustikurühmade uurijatel vajadus pisiimetajate andmete järele: kui me ei tea toidubaasi, sumame kaitsekorralduse mõttes pimeduses. Võime teha loomale kuldpuuri, aga kui tal toitu pole, sureb ta välja. Röövlindude ja pisikiskjate uurijatel on suur huvi pisiimetajate seire taaskäivitamise vastu.
Olen ise kahes punktis – Saaremaal ja Harjumaal Sõrves – teinud 1983. aastast igal aastal oma huvides seirepüüke. Koostöös viroloogidega on selgunud, mis aastatel on entsefaliidi- ja hantaviirushaiguste puhangute oht suurem ja millal väiksem, sest pisiimetajate arvukuse kasvule järgneb hüppeliselt viroloogiliste haigusjuhtude suurenemine. Nende kahe koha kohta on mul see teada. Viirushaiguste puhanguid saab kindlaks teha ainult pikaajaliste aegridade abil. Näib, et see teave pole üldsusele vist vajalik.

Kas tänapäevane seirepüük tähendab ikka looma tapmist rotilõksuga?

Varem, nõukogude ajal oli see tõesti ainuke meetod, nagu sa isegi omal ajal püüdsid. Praegusel ajal saab kasutada püügiauke ning eluspüügi lõkse on mitut tüüpi. Kuigi ka nendega on omad probleemid: metall-lõksud kipuvad maha jahtuma ja loomad võivad neis külmuda. Kas humaansem on kiire tapmine või aeglane külmumine? Muidugi saab loomi säästa, kui lõkse sageli kontrollida. Kuid eluspüügi lõksude hind on päris soolane. Loomakaitsjatele võib rahustuseks öelda, et nii tõhusaid tapvaid rotilõkse, kui omal ajal tootis Tallinnas Pioneer, ei tehta enam ammu. Elusalt püütud loomi saab märgistada, lahti lasta ja taaspüüda, see annab uusi võimalusi teha populatsioonide uuringuid.

Oled tegelenud andmebaasidega, eriti muidugi EELIS, mis on suuresti loodud tänu sulle. Tihti on aga kasutajad kritiseerinud nii andmebaase endid kui ka seal leiduva info vähesust.

Ma ei ületähtsustaks oma rolli, aga olen tõesti olnud EELIS-e (Eesti looduse infosüsteem) arengu juures. Öeldakse, et veskikojas saab igaüks tolmuseks, ju on minu tolmu sattunud ka EELIS-e peale. Minu jaoks on see olnud teatud loogiline andmekogumise ja süstematiseerimise viis, et saada üldisemat pilti. Millalgi 1990. keskel hakati pidama looduskaitseregistrit ja kuskilt tuli pihta hakata. Loogiliselt hakkaski sinna järjest andmekihte lisanduma: nii liikide leiukohtade, kaitsealade kui ka teiste loodusväärtuste kohta.
Igal teadlasel on oma teemad ja uurimisobjekt, kelle kohta ta tahaks saada hästi palju infot. Kõige üldisem teave – kus liik üldse elab – võib sageli jääda tähelepanuta, sest näiteks ribosoomi-RNA toimimist uurides pole suurt vahet, kas loom, kellelt proov võeti, pärines Saare- või Põlvamaalt. Kui räägime liigikaitsest, siis on olulised eelkõige leiukohad, nende ajakohasus ja neid mõjutavad tegurid, eriti just otsuste tegemisel. Ideaalmudelit on keeruline saavutada nii süsteemi ülesehituse kui ka väljundite hulga poolest. Mida rohkem seoseid ja väljundeid, seda olulisemaks osutuvad andmete kvaliteet ja protseduurireeglid.
Meil on näiteid spetsialistide kohta, kelle soovitusel sai täiendatud liigi vaatluste tabelit: saime pika loendi andmetest, mida tingimata on selle liigirühma kohta vaja looduses koguda ja andmestikus talletada. Sama ekspert on hiljem teinud töö keskkonnaametile, kus temalt on tellitud inventuur kokkulepitud andmevormi alusel. Siis on ta vastanud, et ei jõua nii palju andmeid looduses kirja panna ega andmebaasi sisestada: see võtab ju topeltaja. Nii et kuskil on mõistuslik piir, me peame jääma teatavale üldistustasemele. Pealegi on vaatlejad kõik eri tasemega.

Ilmselt on meil juba üsna hea ülevaade kaitsealade kohta, ent väljaspool kaitsealasid on teave näiteks kaitstavate taimede kohta lünklik.

Täpselt nii on ka teiste elustikurühmadega. Ühelt poolt on kaitsealadel aastaid töötanud spetsialistid, kes on leiukohti registreerinud. Pealegi on seal kaitsekorra uuendamise ja kaitsekorralduskavade koostamise käigus tehtud lisainventuure ja kaitsealad paeluvad ka teaduslike uurimisaladena. Kahjuks pole kõikidel kaitsealadel selliseid inventuure tehtud, ammugi väljaspool neid. Seega on teave tahes-tahtmata üle Eesti ebaühtlane.
Looduse tundmise laiem probleem on see, et meie õppesüsteem on muutunud teoreetiliseks. Loodust pole võimalik tundma õppida teoreetiliselt, seda peab ise kogema tegelikkuses. Suvepraktikad on nüüdsel ajal peaaegu olematud: nädalaga püütakse käsitleda kõiki elustikurühmi korraga. Sellise kiirusega pole liigitundmist võimalik omandada. Omal ajal kestis välipraktika kuid.

Kas looduse tundmine on sinu meelest meil paarikümne aasta jooksul muutunud tõesti kehvemaks?

Kindlasti on ja tunduvalt kehvemaks. Kui vaatame isegi looduskaitse süsteemis töötavaid inimesi, peab kahjuks tunnistama, et liike tuntakse nigelalt. Eriti vähe on neid, kes n.-ö. naturalisti pilguga suudaksid eri rühmadest üle vaadata.
Olen teinud küllalt palju koolitusi nii koolilastele, üliõpilastele kui ka töötavatele spetsialistidele. Kohati hakkab häbi: kas tõesti on inimesed, sealhulgas looduskaitsjad, jäänud loodusest nii kaugele, et ei tunne enam tavalisi liike. See on äärmiselt kurb.
Kui vaatame looduskaitse toimimist: bürokraatia on paisunud nii suureks, et välitöid peaaegu ei tehta, ametnik saab loodusesse väga harva, transpordiks pole enam raha ja aega pole ka. Otsustatakse vaid virtuaalmaailmas kättesaadava info alusel.
Virtuaal- ja tegeliku maailma vahel on aga väga suur erinevus. Kogu loodust ei suudeta kunagi virtuaalmaailma kanda. Sisuliselt on kujunenud jabur olukord: kui kaitstava liigi leiukohta ei ole andmebaasis, siis on see praktiliselt kaitseta. Usun, et loodust tundval inimesel piisab vaid kohaleminekust, et heita pilk ümbrusele või elupaigale, ning on selge, milliseid liike võiks sealt leida. Selline tunnetus on praegu lõpetavate tudengite hulgas väga haruldane.
Meie ametnike puhul põrkume kogu aeg sellele, et ei nähta tervikut, eri keskkonnavaldkondade vahelisi seoseid. Eriti teravalt ilmneb see keskkonnaregistri eri valdkondade seostamisel. Oleme infosüsteemide abil loonud valdkondadevahelisi põhjuslikke seoseid, et sundida otsuste tegemisel arvestama ka teisi keskkonnaaspekte.
Viimasel ajal on tulnud ette sedagi, et õigusaktides sätestatu on vastuolus loodusseadustega. Väga ohtlik on olukord, kus ametnikud ei taha tunnistada oma tööõnnetust ja selle asemel et õigusakt loodusega kooskõlla viia, nõutakse vigase õigusakti pimesi täitmist. See võib viia looduse ümberkujundamiseni õigusakti järgi (Siberi jõgede ümberpööramisele). Aga loodusseaduste vastu me ei saa ja selliste lolluste eest tuleb meil ja/või meie järeltulevatel põlvedel üüratut lõivu maksta.

Praegusajal on inventuure siiski tellitud ka teadlastelt.

See ongi tulemus. Kui varem tegid looduskaitses töötavad inimesed välitöid ja kogusid infot, siis praegu ei jäägi muud üle. Aega selleks ei ole, liike enam ei tunta ja järelikult tulebki see töö tellida. Keskkonnaamet on muutunud suures osas nagu vahenduskontoriks, kes tellib nii uuringuid kui ka ekspertarvamusi.
Asi on tegelikult veelgi hullem: ka otsustamine tuleb n.-.ö. sisse osta. Ise ei juleta otsustada, kuna ametnik kas ei ole pädev või ei julge ta võtta vastutust. Iga asja juurde on vaja eksperdi arvamust: kuna ekspert ütles nii, siis vabanetakse ka osaliselt vastutusest. Kohtuasjades on rikkujate advokaadid seadnud kahtluse alla, kas looduskaitsespetsialist on üldse pädev ütlema, mis liigi või kooslusega on tegemist. Ehk kas spetsialist on pädev ütlema, millega ta tegeleb?

Looduse tundmine algab enamasti koolipõlvest. Sa õpetasid mulle imetajaid, kui käisin koolilapsena 1980. aastatel välilaagrites. Oled imetajaid õpetanud huvilistele tänapäevani. Kas meil ikka on veel noori loodushuvilisi peale tulemas?

Heameel on tõdeda, et hoolimata suurtest reformidest ja loodusmajade ärakaotamisest on senini entusiaste-õpetajaid, kes on raskuste kiuste korraldanud õpilaste uurimistööd. Kahjuks on osalevate koolide ja õpilaste arv kahanenud peaaegu kriitilise miinimumini, aga need laagrid toimivad siiamaani ja loodushuvilisi lapsi leidub. Võimaluse korral olen seal ikka õpetanud loodust märkama ja tundma.
Kui kõnelda magistri- ja ka lõputöödest, siis zooloogiliste objektide puhul peaks minu arvates hea magistritöö tegemiseks hakkama pihta juba gümnaasiumis. Mõned sellised edulood ongi teada: zooloogiaga on tegeldud koolilapsest saadik ja saadud tugevaks zooloogiks. Looduse tundmaõppimise pisik on väga ohtlik: kui oled sellesse kord nakatunud, siis ilmselt päästab ainult haud (naerab).
Eks ole ka palju objektiivseid põhjuseid, miks loodust enam ei tunta. Näiteks nõukogude ajal polnud eriti mingeid ahvatlusi. Praegu on ju internet, kogu maailm lahti ja hakka sa siis looduses hiiri püüdma.
Siiski tekitab pisut lootust digifotograafia: see on hea võimalus süveneda pildistatavasse. Loodusfoto võistlustel peaks kindlasti olema märgitud, keda pildistati, ning hea, kui pildi juurde tuleb lisada ka lugu.
Loodusetundmises on suur vahe linna- ja maalastel. Maalapsed, kes on sünnist saati oma ümbruse ja keskkonnaga kokku kasvanud, tunnevad loodust palju paremini. Kahjuks on enamik Eesti elanikest asunud elama linnadesse ja suurematesse asulatesse, kust on keeruline loodusse jõuda. Eriti kurb on Tallinn ja selle ümbrus. Kui viimane suurem roheala (Sõrve–Vääna metsad) ka ära killustatakse, pole enam noortel linna lähedal kuskil loodusmaastiku elustikku tundma õppida.
Maalapsed lähtuvad sageli väga ebatraditsioonilistest liigitunnustest. Olen küsinud, mille alusel laps arvab, et see on just see liik. Ta ei pruugi osata nimetada teaduslikke tunnuseid, aga ta ütleb, et tegu on selle liigiga. Ei pea ju hakkama mõtlema, mis tunnused eristavad kuuske või mändi (naerab).

Mis aitaks loodusetundmist parandada?

Laps on väga vastuvõtlik ja tunneb loomupäraselt ümbritseva vastu huvi. Vägisi õpetamisest ei tule midagi välja. Kui tabad hetke, mil lapses tärkab huvi millegi vastu, siis tuleb teda selles toetada. Kui keegi tunneb mingi nähtuse või liigi vastu huvi, siis vaikselt suunates hakkab laps ise loodust avastama ja vastuseid leidma ning sellest huvist kujuneb loomulik elu osa. Vägisi see ei toimi, eriti kui lapsel on parasjagu teised huvid.

Kui palju sul endal jääb aega looduses käimiseks?

Looduses käin nii palju kui võimalik. Olen vahel võtnud endale lisakohustusi, näiteks teinud kaitstavate objektide ja kavandatavate alade ekspertiise. See tähendab, et pean leidma lisaaega looduses käimiseks. Kuna see pole mu põhitöö, kuluvad sellele tavaliselt kõik nädalavahetused. Varem olen kaitse-eeskirju ja kaitsekorralduskavasid koostanud ka põhitööna: igatahes on paaril-kolmesajal kaitstaval alal minu „küüneviha” sees.
Ka lendoravaga seotu pole mu põhitegevus. Kolleegid on vahel küsinud, millal ma puhkuse võtan: ikka aprillis-mais, ma kutsun seda lendorava-puhkuseks. Siis teen lendorava inventuure, kuna töö ajast ei saa ma seda teha ja muul ajal pole see võimalik. See on lühike periood: saab teha niikaua, kui rohi peale kasvab.

Kas sul on teisi hobisid peale looduses käimise?

Õnneks saan ütelda. et loodus ongi mu suur hobi. Loodus on niivõrd huvitav, eriti meie oma: igal kilomeetril tuleb ette uusi kooslusi ja liike. Kui miski käib närvidele, siis lähed loodusse, tunnetad seda kõikide meeltega: kuuled, näed, haistad ja tundes end looduse osana, saad kaotatud tasakaalu tagasi. Looduses on nii palju avastada.



Looduse uurijat ja kaitsjat Uudo Timmi küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet