Eesti Looduse fotovõistlus
2012/3



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Tööjuhend EL 2012/3
Virmaliste ootuses

Juba paar viimast aastat ei ole möödunud ühtegi selge ilmaga õhtut, kui ma enne magamaminekut põhjataevasse ei kiikaks. Hinges püsib ootus, lootus. Järjepidev vaatlus on end ära tasunud: ainuüksi möödunud aastal õnnestus mul virmalisi näha viiel korral.

Levinud on ekslik arvamus, et virmalisi võib Eestis näha vaid talvel ning karmi pakasega. Õnneks on võimalus tunduvalt suurem. Eriti viimastel aastatel, kui Päikese aktiivsus on suurenenud, lähenedes oma tsükli haripunktile.

Taevaetenduse põhjustavad Päikeselt lähtuvad laetud osakesed, põrgates kokku ja ergastades Maa atmosfääri osakesi. Iga ergastatud elektron kiirgab madalamale energiatasemele naastes valguskvandi, mida näemegi virmalistena. Kui ergastatuks osutub atomaarne hapnik, kiirgub sellest kas rohelist (100–150 km kõrgusel) või punast (umbes 250 km kõrgusel) valgust. Lämmastikumolekulid kiirgavad aga punakat või violetset valgust.
Virmalisi ehk põhjavalgust näeb pooluste kandis, sest Päikeselt lähtuv laetud osakeste voog (päikesetuul) liigub Maa magnetvälja sattudes piki selle jõujooni, sisenedes atmosfääri alles magnetpooluste kohal (# 1). Nii saab põhjavalgust jälgida keskmiselt 60-kraadisel või suuremal laiusel. Islandil, Põhja-Norras ega Lapimaal ei ole virmalised midagi erilist, sest seal puhub nõrk päikesetuul peaaegu kogu aeg.
Kui aga Päikesel leiab aset tugevam gaasipurse, mille suund juhtub olema Maa poole, jõuab paari päeva jooksul meile suurem kogus laetud osakesi. Päikesetuulest saab päikesetorm, mis muudab Maa magnetvälja, andes laetud osakestele võimaluse jõuda atmosfääri ka väiksematel laiuskraadidel. Põhjavalgust näeb siis ka ka poolustest kaugemates piirkondades.


Kuidas virmalisi märgata? Virmalisefotosid vaadates võib arvata, et samasugune vaatepilt on näha ka palja silmaga. Paraku mitte alati. Neid tuleb osata märgata. Eestis näeb virmalisi enamasti vaid õrna kumana põhjataevas, nii et neid võib ekslikult pidada madalaks pilvelaamaks või hoopis valgusreostuseks.
Kahtluse korral saab virmaliste olemasolu ning tugevuse kindlaks teha fotoaparaadi abil, tehes pildi kümmekonna sekundi pikkuse säriajaga. Kui tegu on virmalistega, joonistuvad need ka pildile (# 2).
Et tagasihoidlikumaid virmalisi üldse näha, tuleb vaadelda kohas, kus pole segavat tehisvalgust. Parim on seda teha linnast väljas, hämaras paigas, kust on hea vaade põhjataevale.
Teine ning tunduvalt lihtsam moodus on jälgida internetist kosmilist ilmateadet. Võimalusi on mitu (# 3, 4).

Kuidas virmalisi pildistada? Seda päritakse tihti. Tõepoolest, öötaevast ning põhjavalgust pildistades annavad parema tulemuse niisugused kaamera sätted, mida loodusvaateid jäädvustades sageli ei rakendata.
Eelkõige tuleks tavapärase madala valgustundlikkuse (näiteks ISO 100) asemel kasutada suurt (ISO 2000 või enam).
Teiseks, objektiivi ava peaks olema võimalikult lahti, et sensorini pääseks rohkem valgust. Mida lahtisem ava, seda väiksema avaarvu, nn. f-arvuga seda tähistatakse. Suure sensori valgustundlikkuse ja avaga on võimalik pildile püüda isegi need tähed, mida palja silmaga hästi ei näe.
Kolmandaks tuleb sättida säriaega ehk võtte kestust. Et virmalised jätaksid pildile ilusa jälje, peaks säriaeg tavaliselt olema 20–30 sekundit. Kui säriaeg on pikem, jõuavad tähed juba nii palju liikuda, et veavad pildile kriipsud.
Pooleminutiline säriaeg olgu siiski vaid orientiiriks, mida saab vajadust mööda korrigeerida. Kõik oleneb siiski virmaliste aktiivusest ning võimsa värvidemängu puhul on piisav ka lühem võtte kestus või
madalam sensori valgustundlikkus.
Nimetatud säriaja puhul sobib fookuskauguseks 17–24 mm. Mida suurem fookuskaugus, seda lühem peaks olema säriaeg, et tähed jäädvustuksid täppidena.

Et virmaliste pildid ei jääks pelgalt fotodokumendiks, tuleb pildistamiskohta hoolega valida. Tantsivate virmaliste kõrval võiks pildile kaasata muudki huvitavat. Põnev esiplaan annab alati palju juurde, ent silmas tuleks pidada ka kesk- ning tagaplaani: kas pildi võib rikkuda tehisvalgus või taamal turritav mobiilimast?
Pildi kompositsioon tuleks läbi mõelda ja katsetada juba aegsasti enne lummavat vaatemängu, sest vaid nii saab pakutud hetked parimal viisil ära kasutada. Ettevalmistused võtavad aega, kuid võivad end kuhjaga ära tasuda.
Head ettevalmistust, katsetamist ning olgem valvel!

Remo Savisaar (1978) on loodusfotograaf.



Remo Savisaar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet