Eesti idapiiri lähedal Kingissepas maardlat kaevandav firma EuroChem on maailmas fosforiidikontsentraadi tootmise mahult kümnendal kohal. Suurimaks majandusriskiks peavad nad maailmaturu hindade võimalikku langemist, kui lastakse käiku maardlad Marokos ja Lääne-Saharas: seal leidub üle 75% maailma fosforiidivarudest.

Fosforiidi teema avalik tõstatamine [9, 10, 11] ning üldsuse huvi paneb teadlased proovile: teaduslikud selgitused ei pea olema mitte üksnes erapooletud ja pädevad, vaid ka ausad ja arusaadavad. Üks võimalus on käsitleda Eesti teemasid avaramalt, võtta arvesse valdkonna arengut kogu maailmas ning võrrelda analoogidega lähiümbruses.
Kingissepa fosforiidimaardla asub Narvast vaid 25 km ida pool. 1980. aastail kuulus see koos Maardu karjääriga fosforiidimaardlate võrgustikku, mida juhtis Nõukogude Liidu väetisetööstuse ministeerium ja sellega seotud rakendusinstituudid.
Praegu Kingissepas fosforiiti kaevandav ettevõte EuroChem Group on fosfor- ja lämmastik- ja kaaliumväetiste suurtootja, kelle 2011. aasta netotulu oli 32 miljardit rubla [3]. EuroChemi 2011. aasta fosforväetiste toodangust tarniti Venemaale ja SRÜ riikidesse 35% ning 41% Aasiasse, Aafrikasse ja Ladina-Ameerikasse. EuroChem Groupi filiaal on ka Lifosa tehas Leedus Kaunasest 50 meetrit põhja pool Kėdainiai linnas, kus toodetakse aastas üle 1100 tonni väävelhapet, üle 900 tonni diammooniumfosfaati ja umbes 460 tonni fosforhapet.

Keskkonnamõjud. Läänemere keskkonnaseisundi jälgimise eest vastutava Helsingi Komisjoni (HELCOM) projekti BALTHAZAR raames analüüsiti veeproove, mis olid võetud Kingissepa maardlast ja keemiatööstuskompleksist allavoolu asuvast Luuga jõest. Järeldati, et Luuga jõe kaudu jõuab Soome lahte aastas keskmiselt üle 1000 tonni fosforit, s.o. üle 20% kõigist riigidest lähtunud fosforireostusest, mis jõuab Soome lahte. HELCOMi pressiteate järgi on tänavu 10. veebruaril sõlmitud kokkulepe HELCOMi ja EuroChemi vahel, et Soome ja Venemaa keskkonnaeksperdid teevad ühiseid keskkonnauuringuid, mille käigus võetakse Luuga jõest veeproove kord nädalas [1].

Tasuvus. Kingissepa maardla ühe tonni rikastamisel saadud 28% P2O5-sisaldusega kontsentraadi omahinnaks pakkusid USA väliseksperdid 1993. aastal 56 USD, Florida kaevanduste kontsentraadi puhul 22 USD. Toolse maardla kapitali- ja tootmiskulusid hinnati 44 USA dollarile. Eestisse imporditava fosforiidikontsentraadi hinnaks samal aastal pakuti 45–60 USD [8]. Seega ei tuvastatud tollal Toolse fosforiitidel ekspordipotentsiaali võrreldes näiteks Maroko fosforiitidega, mille omahind oli alla 35 USD ning kontsentraat hea kvaliteediga.
Samas leiti, et osa Eesti fosforiidivarudest võiks sobivate tehniliste omaduste korral tulevikus sobida näiteks oma riigi ja lähipiirkondade vajaduste katmiseks. 2010. aasta alguseks oli kvaliteetse fosforiidikontsentraadi hind maailmaturul tõusnud 140 USA dollarini ning fosforiiti on hakatud kutsuma „valgeks kullaks” [6].
Teisalt, EuroChem peab oma võimaluste ja riskide analüüsis suurimaks majandusriskiks maailmaturu hindade langust juhul, kui edukalt hõlvatakse Maroko ja Lääne-Sahara maardlad: seal asus kümne aasta eest 60%, praegu aga eri hinnangutel 75–85% maailma fosforiidivarudest. Riskid potentsiaalsetele tootjatele ning võimalikud hinnakõikumised maailmaturul on seotud peamiselt geopoliitilise olukorraga, mis lähiminevikus on aeg-ajalt olnud ebastabiilne [2, 4].

Kokkuvõte. Esmatähtsad on ajakohased, maailmatasemel teaduspõhised andmed oma loodusvarade, sh. fosforiidivarude potentsiaali ning tarvituse võimaluste ja piirangute kohta.
Kuna Eesti jaoks on kaugemas perspektiivis oluline oma varusid hoida, et võimaliku globaalse kriisi korral end väetistega kindlustada, tasub Eestil keskenduda oma oskusteabe kasutamisele kogu maailmas: jagada teavet nii fosforiitide geoloogiliste uuringute kui ka tehnoloogiate kohta.
Otstarbekas on seda valdkonda käsitleda mitme eriala – maa-, elu- ja keskkonnateaduste võtmes ning välja töötada ja rahvusvaheliselt propageerida säästlikke majandamisviise, kus rakendatakse uusi keskkonnahoidlikke lahendusi ja tehnoloogiaid ega raisata väetisi. Tõenäoliselt on meie suurim vara süsteemsed teadmised.

1. Background for the Luga Pilot of BALTHAZAR Project. Helsinki Commission, 2012. http://www.helcom.fi/projects/on_going/balthazar/en_GB/river_Luga_documents/
2. Cisse, I.; Mrabet, T. 2004. World phosphate production: overview and prospects. – Phosphorus Research Bulletin 15: 21–25. http://www.imphos.org/download/jena/cisse_prb-15.pdf
3. Eurochem Group. International Financial Reporting Standards. Consolidated financial statements and independent auditor´s report. http://www.eurochem.ru
4. Neset, Tina-Simone; Cordell, Dana 2011. Global phosphorus scarcity: identifying synergies for a sustainable future. – Journal of Science of Food and Agriculture 92: 2–6.
5. Ilyin, A. V.; Heinsalu, H. N. 1990, Early Ordovician shelly phosphorites of the Baltic Phosphate Basin. – Notholt, A. J. G.; Jarvis, I. (eds.). Phosphorite research and development: Geological Society of London Special Publication 52: 253–259.
6. Oja, Tõnis 2010. Fosforiidist on maailmas saamas valge kuld. – Inseneeria 10: 44–46.
7. Puura, Ivar; Lang, Liisa 2011. Fosforiit elektronmikroskoobi all. – Eesti Loodus 62 (10): 14–17.
8. Raudsep, Rein 1995. Toolse fosforiit endiselt päevakorral. – Eesti Sõnumid, 4. aprill: 8.
9. Raukas, Anto 2012. Uus sajand on saabunud ka fosforiidi kaevandamises. – Inseneeria 2: 12.
10. Reinsalu, Enno 2012a. Põlevkivist ja fosforiidist emotsioonideta ning teadmatusepõhise vastuseisuta. – Inseneeria 1: 14–17.
11. Reinsalu, Enno 2012b. Fosforiit kui Eesti loodusvara. – Eesti Loodus 63 (3): 8–12.
12. Steen, Ingrid 1998. Phosphorus availability in the 21st Century management of a non-renewable resource. Phosphorus and Potassium, 217. http://www.nhm.ac.uk/research-curation/research/projects/phosphate-recovery/p&k217/steen.htm
.
Ivar Puura (1961) on Tartu ülikooli loodusmuuseumi projektijuht, geoloog; 1982. aastast alates tegelnud Eesti ja naaberalade fosforiitide biostratigraafia, mineraalse koostise ja mikrostruktuuri uuringutega ning kaitsnud Uppsala ülikoolis 1996 doktoritöö samadel teemadel.