Eesti Looduse fotovõistlus
2012/04



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta lind EL 2012/04
Karjäärihimulised kahlajad

Tänavu on Eesti ornitoloogiaühing valinud aasta linnuks tüllid. Meil pesitsevad liivatüll ja väiketüll, harva on Eestis kohatud ka roosterind-, mustjalg- ja kõrbetülli.

Kuidas neid ära tunda? Tüllid on kuldnokast veidi väiksemad kahlajad. Väiketüll on liivatüllist pisut väiksem ja saledam. Liivatülli jalad on oran˛id, väiketüllil aga hallikad. Pesitsusajal on head tunnused liivatülli oran˛ nokatüvik ja väiketülli silma ümbritsev kollane rõngas. Liike aitab eristada veel valge kulmutäpp liivatülli silma taga ning väiketülli musta näojoonise teravam nurk silma taga all.
Lendava linnu puhul on hea eristustunnus selge valge pikivööt liivatülli tiibade ülaküljel, mis väiketüllil puudub. Kogenud vaatleja suudab välimuse põhjal määrata ka tüllide sugu.
Tüllide häälitsused on liigile iseloomulikud ja seega määramisel suureks abiks. Liivatülli mängulaulu või hüüete järgi on tüllilinnud endale ka nime saanud. Kihnus kuuldi liivatülli laulvat „munapuru, munapuru” – usuti, et ta joob teiste lindude mune tühjaks, ning seepärast kutsuti teda munarüdiks [7]. Eerik Kumari aga on kirjeldanud liivatülli nii: „Oma lüheldastel jalgadel sibab ta kiiresti nagu vedrust üleskeeratu piki rannikut, jääb aeg-ajalt seisma ja hüüab mahedalt flöötivat „tlüü”” [6].

Levik maailmas (# 1). Liivatüllil eristatakse kolme alamliiki, Eestis kohtab neist kahte. Alamliik Charadrius hiaticula hiaticula pesitseb Läänemere ümbruses, Skandinaavias ja Briti saartel ning talvitub Lääne-Euroopas ja Loode-Aafrikas. Alamliik C. h. tundrae rändab Lääne-Euroopa – Valge mere sihis Eestist läbi, tema pesitsusalad laiuvad Euraasia põhjaosas, Skandinaaviast Beringi väinani, talvitutakse aga Edela-Aasias ja Sahara-taguses Aafrikas.
Väiketülli Euroopa-asurkond kuulub alamliiki Charadrius dubius curonicus. Need linnud pesitsevad peaaegu kõikjal Euroopas (välja arvatud Iirimaa ja Island), Lähis-Idas ja Loode-Aafrikas. Talvitusalad asuvad Sahara-taguses Aafrikas, vähemal määral Araabia poolsaarel ja Aafrika loodeosas.

Levik Eestis (# 2). Liivatülli pesitsusalad on Eestis selgelt koondunud mereranniku lähedale. Erandina pesitseb see liik mõnes rannast üsna kaugele jäävas karjääris, märkimist väärib pesitsus rannikust sadakonna kilomeetri kaugusele jäävas Kamariku karjääris [1].
Väiketüll seevastu pesitseb hajusalt üle kogu maa.

Arvukus. Viimastel kümnenditel on pesitsevate liivatüllide hulk kogu Euroopas püsinud üsna stabiilne, arvukust hinnatakse 120 000 – 220 000 paarile [2]. Ometi on Eestis, aga ka Soomes ja Poolas nende arvukus vähenenud. Viimaste hinnangute järgi on Eesti haudeasurkonna suurus 1000–2000 paari [5].
Üks võimalus Eestis liigikaitse prioriteete seada on hinnata, kui suur on ühe või teise meil pesitseva liigi arvukuse osakaal kogu maailma asurkonnas. Lindude puhul on seda üsna lihtne teha, sest nii meie kui ka muu maailma arvukushinnangud on hästi teada. Niiviisi koostatud edetabelis asub liivatüll üsna kõrgel kohal, kahlajate seas Eesti vastutusliikide esiviisikus. Seda meil ja mujal Euroopa parasvöötmes pesitseva alamliigi C. h. hiaticula väikese arvukuse tõttu maailmas: hinnanguliselt leidub neid kokku 73 000 isendit [4].
Väiketülli Euroopa asurkond hakkas 1930. aastatel kiirelt suurenema, mille üheks põhjuseks peetakse toonaseid liigile pesitsemiseks sobivalt sooje suvesid. Kuna väiketüll pesitseb tihtipeale inimese kujundatud maastikes, oleneb tema arvukus suurel määral ka inimese tegevusest. Nii jätkus arvukuse kasv pärast Teist maailmasõda, mil suur nõudlus ehituskruusa järele tekitas palju uusi elupaiku. Sel ajal asustas liik Inglismaa ja Walesi ning laiendas levilat Põhja-Euroopas.
Viimastel aastakümnetel on väiketülli pesitsusarvukus enamikus Euroopa maades püsinud stabiilsena, Euroopa koguarvukust hinnatakse 110 000 – 240 000 paarile [2]. Eestis oli 1990. aastatel märgata väiketülli arvukuse vähenemist, see taastus aga järgmisel kümnendil koos ehitusbuumiga ning on viimasel ajal püsinud 1000–2000 haudepaari vahel.

Saabumine. Esimesed liivatüllid jõuavad Eestisse tavaliselt märtsi teisel poolel, väiketüllid mõni nädal hiljem, aprilli keskel. Tänavu ületati aga väiketülli varaseima saabumise Eesti rekord mäekõrguselt: 17. märtsil kohtasid Uku Paal ja Mariliis Märtson üht väiketülli Ilmatsalu kalatiikidel Tartumaal. Tegu ei ole mitte ainult Eesti varaseima, vaid ilmselt ühe Põhjamaade varaseima väiketülli vaatlusega.

Pesitsus. Mõlemad tülliliigid eelistavad pesitseda veekogu läheduses. Eestis on liivatülli elupaigaks eelkõige laiud ja rannaniidud. Väiketülli tüüpilised pesitsuspaigad on kruusa- ja lubjakivikarjäärid, ehitustandrid ja muud sobivad platsid, näiteks suurfarmide ümbruses. Kaks tülliliiki kõrvuti pesitsevad Eestis näiteks mõnedel kruusa- ja savilaikudega rannaniitudel ning rannikulähedastes karjäärides.
Pesaks on mõlemal liigil, nagu enamikul teistelgi kahlajatel, lohk maapinnal: liivatüllil võib see asuda nii madalal rohukamaral kui ka paljal maapinnal, väiketüllil enamasti paljal kruusal. Täiskurn koosneb neljast munast, mida liivatüll haub keskmiselt 24 ja väiketüll 25 päeva. Mõlemad liigid pesitsevad üksikult või hajusates kogumites.

Väljaspool pesitsusaega otsivad liivatüllid toitu kuni mõnesajaisendilistes parvedes. Väiketüllid enamasti suurtesse parvedesse ei kogune ega liitu ka kahlajate segaparvedega, eelistades tegutseda üksikult või väiksemates salkades.
Eestist lahkub enamik väiketülle augusti esimesel poolel ja enamjagu liivatülle septembri esimesel poolel. Viimaseid väiketülle on meil kohatud septembri keskpaigas, üks vaatlus on teada ka 15. oktoobrist. Viimaseid liivatülle nähakse tavaliselt oktoobris, üht isendit vaadeldi mullu Saaremaal Rahustes koguni 3. detsembril.
Et väiketülli pesitsusbioloogiat ja Eesti asurkonna rändeteid täpsustada, alustas Eesti ornitoloogiaühingu kahlajatöörühm 2010. aastal selle liigi värvimärgistamist. Jaanus Aua juhitud projekti käigus on kahe aasta jooksul valge-musta kirjaga plastrõnga jalga saanud 42 väiketüllitibu ja 14 vanalindu.

Ohud ja kaitse. Rannikul pesitsevaid liivatülle ohustavad tõenäoliselt kõige enam seal liikuvad inimesed, kes häirivad pesitsust, ja röövloomad, keda on viimasel ajal juurde siginenud. Oma osa on sellelgi, et rannarohumaid kasutatakse üha vähem ning need kasvavad kinni [8]. Usutavasti on Eestis rannaniitude seisund olulisem ja häirimine veidi leebem probleem kui mujal Euroopas. Tänu mitmesugustele toetustele ja projektidele on majandatavate rannaalade pindala Eestis hakanud suurenema, senisest enam tähelepanu tuleks aga pöörata hooldustööde kvaliteedile niidukahlajate ja teiste ohustatud liikide seisukohast. Peaaegu kõigil Eesti majandatavatel rannaniitudel on karjatamiskoormus madalmuruste elupaikade hoidmiseks praegu liiga väike.
Väiketülli ähvardavatest ohtudest on vähe teada. Nagu öeldud, on arvukuse muutused suurel määral seotud elupaikade hulga muutustega. Eestist on teada juhuseid, kus väiketülli kurnad on hukkunud kasutusest kõrvale jäänud karjääris pesitsusajal korraldatud motovõistluste või linde häirivate puhkajate tõttu. Liigi käekäiku saab parandada, kui jätta osa tüllidele sobivaid mahajäetud karjäärialasid metsastamata ega arendada seal puhkemajandust.

Raritüllid”. Teistest tülliliikidest kõige tavalisem on Eestis roosterind-tüll ehk mornel, keda on läbi aegade kohatud 32 korral, kokku umbes 190 isendit [8]. Vanimad roosterind-tülli leiud on arvatavasti 1870. aastatel lastud linnud; kõige värskem vaatlus pärineb aga mulluse augusti lõpupäevilt, mil kaheksalinnuline salk peatus Tartu lähedal Rõhul.
Mustjalg-tülli ehk meritülli on Eestis kohatud kokku kolmel korral, kõiki Läänemaal: 1952 Metskülas ning 2002 ja 2010 Põgaris. Eesti seni ainus kõrbetüll peatus samuti Läänemaal: 20.–26. juulil 2009 Haversis.

Aasta linnu projekt. Esimest korda võeti tüllid võimalike aasta lindudena kõne alla 2009. aastal, ornitoloogiaühingu kahlajarühma koosolekul Pulgojal. Väiketülli värvirõngastamisega otsustati algust teha juba järgmisel aastal. Kamina ees õhtut veetes läks mõte peagi lendama ja töörühmas jäigi projekt seostuma Pärnu randa plaanitud tüllist tüllitelgiga, milles linnakodanikele ja supelsakstele jagataks teadmisi rannalindude kohta.
Tüllitelgi asemel on Urmas Abeli vedamisel praeguseks käivitunud hoopis väga populaarne mälumängusari „Inimene, universum ja muna”. Aasta linde ja nende elupaiku tutvustatakse loodusretkedel ja ettekandeõhtutel. Neljas maakonnas, Hiiumaal, Läänemaal, Viljandimaal ja Lääne-Virumaal, võetakse ette väiketülli elupaikade inventuur. Jätkub väiketüllide värvirõngastamine. Projekti tegemiste kohta leiab täpsemat infot aasta linnu veebilehelt www.eoy.ee/tullid/
Seekord pole aasta linnu projektis kaasalöömiseks loodud eraldi vaatlusankeeti. Palume kõigil tõsisematel linnuhuvilistel oma vaatlused sisestada eElurikkuse andmebaasi: http://elurikkus.ut.ee/ (või: www.eoy.ee/tullid/vaatlused). Oodatud on nii rändavate kui ka pesitsevate tüllide vaatlused. Algajamatel on aga võimalus oma linnuelamusi jagada projekti kodulehel avatud tüllipäevikus.

1. Aua, Jaanus; Salumäe, Mati 2010. Kamariku karjääri linnustikust. – Hirundo 23: 73–74.
2. BirdLife International 2004. Birds in Europe: population estimates, trends and conservation status. Cambridge.
3. Delany, Simon et al. 2009. An Atlas of Wader Populations in Africa and Western Eurasia. Wetlands International.
4. Delany, Simon; Scott, Derek (eds.) 2006. Waterbird Population Estimates. 4th edition. Wetlands International. Wageningen.
5. Elts, Jaanus jt. 2009. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008. – Hirundo 22: 3–31.
6. Kumari, Eerik 1966. Lindude laht. Valgus. Tallinn.
7. Mäger, Mart 1994. Linnud rahva keeles ja meeles. Koolibri. Tallinn.
8. Ots, Margus; Paal Uku 2010. Linnuharuldused Eestis 2009. – Hirundo 23: 3–20.
9. Thorup, Ole (ed.) 2006. Breeding waders in Europe 2000. International Wader Studies 14. International Wader Study Group. UK.

Loe ka:
Aua, Jaanus 1997. Meie tüllidest väikseim. – Eesti Loodus 48 (8/9): 351–352.

Hannes Pehlak (1976) on ornitoloog, töötab Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudis.



Hannes Pehlak
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet