Eesti Looduse fotov�istlus
2012/04



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Sood ja arheoloogia EL 2012/04
Sood peidavad ajalugu

Kige rohkem tegutsevad arheoloogid seal, kus inimesed on armastanud elada ja olla, seega kuival maal. Mnikord toimetatakse ka vees, uurides kunagisi veesidukeid vi vee alla jnud rajatisi. Hoopis harva leiab arheolooge aga kohtades, kus on nii vett kui ka maad soodes.

Ehkki Eesti mrgaladelt on teada hulk huvipakkuvaid ja haruldasi leide, ei ole sood kunagi olnud arheoloogide peamine uurimisobjekt. Mistagi, arheoloogid uurivad kunagiste inimeste tegevusjlgi, kuid suurtel sooaladel hajutatuna on neid keeruline leida.
Seetttu on enamik soodest teada olevaid leide juhuslikud ning neid ei ole mrganud arheoloogid, vaid turba- vi kraavikaevajad. Nii on aga linud kaduma oluline info algse leiupaiga ja -konteksti kohta ning enamasti saavad muinasteadlased uurida vaid leitud eset ennast vi tlgendada leidjate tlusi.

Kiviaeg. nnelikud erandid soode uurimises on kiviaegsed, eriti kammkeraamika perioodi (42003200 e. Kr.) asulad, mis paiknesid jekallastel vi kunagiste jrvede saartel, praegustel soosaartel. Hea nide on Akali je kaldal, omaaegse Konsa talu maal olev asula, mis praeguseks on mattunud kolmemeetrise turbakihi alla. Asula leiti 1937. aastal turba kaevamisel ning seejrel tehti seal mitmel aastal arheoloogilisi uuringuid.
Akali asula rikkaliku leiumaterjali silimises mngis olulist rolli asjaolu, et see oli VI aastatuhande teisel poolel e. Kr. kujunenud je kaldale. Kuna Peipsi jrv valgub aja jooksul luna poole, siis tuseb ka Emaje veetase, ja nii mattusid Akali asula varaseimad kihid turba alla. Orgaaniline materjal psib turbas heas seisundis, nnda ongi Akalist teada arvukalt hsti silinud luuesemeid. Vast kige unikaalsem on Akalist leitud lihvitud merevaigust ese, mis ilmselt kujutab kaelast murdunud (vee?)linnu pead.
Arvatavasti oli soosaar hiljemgi hea peatuspaik, sest leide on ka rauaajast ja isegi keskajast. Emaje veetaseme tusu tttu asuvad uued asustusjrgud soosaare krgemal osal, vimaldades nii arheoloogidele leide hlpsamini dateerida.
Kuulsaim kiviaegne asula Kunda Lammasmgi Virumaal paikneb samuti soostunud jrves. Lammasmgi on viimasel jajal klindiservast lahti murdunud paepangarahn, mille edasiliikuv liustikuj setitas kunagisse klindilahte. Liustiku sulamise jrel kuhjus lahe ette vall ning selle taha kujunes jaja lpul jrv. Esiti veti Lammasmgi kasutusele VIII aastatuhandel e. Kr. ning sealtpeale peatuti paigas aeg-ajalt kuni pronksiajani.
Kunda Lammasmgi andis esimese muistisena phjust vtta kne alla sstemaatilised uuringud soodes. Kui 1870. aastatel hakati kuivanud jrvenos tsemenditehase jaoks merglit kaevandama, leiti sealt esimesed kiviaegsed esemed. Kik enne vljakaevamisi avastatud esemed Kunda jrve phjast, muu hulgas arvukad tuuraotsad, harpuuni- ja ahinguterad, on juhuslikult leidnud turbalikajad vi merglikaevajad. Tenoliselt on tegemist toonaste kalastajate kaotatud esemetega.
Kuna Kunda leiud on avastatud juhtumisi ja mitme aastakmne jooksul, on neid raske arheoloogiliselt uurida ja tlgendada: ei saa ju tervet omaaegse jrve phja lbi kaevata. Vhegi tpsemad leiukohad viksid jutustada palju huvitavat toonastest inimestest, niteks kui jrves on teatud kohtades leide tihedamalt, vib see viidata psivatele kalastuskohtadele.

Rabalaip Rabiverest. Kui pidada silmas soodest avastatud arheoloogilisi leide Euroopas laiemalt, meenuvad ilmselt paljudele esimesena rabalaibad hilispronksiajast vanema rauaajani (umbes 1000 e. Kr. 500 p. Kr.), neist kuulsaimad ehk Grauballe ja Tollundi mees Taanist. Teatavasti silivad rabas surnukehade pehmed koed, nnda on ndisaegsed uuringud andnud palju uut ja pnevat teavet toonaste inimeste haiguste, toitumise, vljangemise, moe ja kige muu kohta.
Vhem teatakse, et ka Eestist on leitud ks rabalaip: naise surnukeha Harjumaalt Rabivere rabast. 1936. aastal leiti turvast kaevates mumifitseerunud surnukeha ning loomulikult arvasid tlised esialgu, et nad on sattunud kriminaalse teo jlgedele. Nii kutsutigi kigepealt kohale politsei, kes nneks andis leiust teada Tartu likooli arheoloogiakabinetile. Surnukeha krvalt leiti 1667. aasta mnt, mis kll ei mrgi tpset surmaaega, kuid siiski osutab matuse ajale 17. sajandi lpul vi 18. sajandi algul.
Naine ei olnud uppunud, vaid kindlasti maetud. helt poolt viitab sellele surnukeha asend selili, ked rinnal. Teiselt poolt aga laiba silimine ldse: ehkki turvas konserveerib anaeroobses keskkonnas orgaanikat hsti, saab selline keskkond tekkida ainult siis, kui surnukeha maetakse ja kaetakse turbaga. Uppumise tagajrjel hakkaks keha ikkagi lagunema ja lpuks hviks.
Prast avastamist viidi surnukeha edasiste analside tarbeks Tartu likooli anatoomikumi. Kahjuks ei ole nende uuringute protokoll silinud. Seejrel sngitati naine hishauda Tartus Toomemel, kus olid juba Tartu Maarja kiriku kalmistult vlja kaevatute luud. Seega me ei teagi, mida arvati naise surma phjuste kohta.
2010. aastal valmis arheoloog Riina Rammo uurimus Rabivere rabalaiba riietuse kohta [7]. Kogu silinud leriietus oli tehtud lambavillast. Vastu keha oli ilmselt olnud linane srk, mis praeguseks on hvinud; seda hoidis koos rinnalt leitud vike hbeslg. Jalgu kattis villane seelik ja lakeha kaks villast kuube; lisaks olid tal villased kindad ja arvatavasti ka sokid.
Kes too naine oli ja miks ta oli sohu maetud, ei saa me vist kunagi teada. On oletatud, et ta vis olla vana ning pigem lihtrahva hulgast, sest tema riided olid lihtsad ja mitu korda paigatud [7: 88]. Kuid vike hbeslg maetu rinnal vib viidata ka teistele tlgendustele. Otsustades riietuse jrgi (kaks villast mantlit, villane seelik, kindad ja sokid), oli ta maetud klmal ajal.
Rabiveres on levinud kaks rahvajuttu. Neist ks on klassikalise motiivistikuga lugu neiust, keda tabas nnetu armastus ning kes sooritas enesetapu ja maeti sohu. Teine lugu jutustab krtsielu armastanud naisest, kes liiga sageli le raba krtsis kis, kuni ji hel l kadunuks.

Sooteed on hed enim uuritud muistised soodes. Teed ei muuda ju prast avastamist asukohta ning neid on vimalik mrgata ka masinatega ttades. Tihti on sooteed teada rahvaprimusest, mille jrgi on paljud neist ehitatud Phjasja ajal Karl XII nudel.
Suur osa avastatud, uuritud ja dateeritud sooteedest kuulubki kesk- ja uusaega, kuid teada on ka mrksa vanemaid niteid. Seni vanimad sooteed on teada Harjumaalt Kata Heinasoost (3.4. saj. p. Kr.) ja Prnumaalt Soontagana soosaare ja sealse linnuse lhedusest (6. saj. p. Kr.) [2]. Kige enam on Soontagana linnusest teada 12.13. sajandi materjali, kuid kindlasti oli linnus kasutusel varemgi. Siiski ei pruugi radiossinikudateering thendada seda, et sootee rajati rooma rauaaja lpul, sest tee-ehituseks vidi kasutada mitmesaja-aastast puud.
Eesti sooteedest tuntuim ning ilmselt kige paremini uuritud on Jrvamaal asuv Viraksaare palktee, mis avastati 1985. aastal freesturbavljade vahelist kuivenduskraavi kaevates [4]. ksteise krval paiknenud palgid asusid 3070 cm sgavuse turbakihi all ning olid just seetttu vga hsti silinud.
Dendrokronoloogilise uuringu jrgi on tee arvatavasti ehitatud 1567.1592. aastate paiku, kui Eesti aladel kis Liivi sda. See on andnud phjust oletada, et Viraksaare sootee vis olla pgenemistee vaenlase eest varjatud soosaarele. Siiski tundub kolme meetri laiune palktee salajasse pelgupaika siirdumiseks liiga lai ja silmatorkav. Umbes kmne meetri pikkuse kinnikasvava liguna saab seda teed praegu vaadelda ka maapinnal.
Sama laadi teid kui Viraksaarel on leitud ka mujalt, niteks Prnumaalt Lehu suursoost. Sala-, soo- ja sjateed on levinud motiiv Eesti rahvaprimuses, kus nad nii mnelgi juhul seostuvad pelgupaikadega soos.

Pelgupaigad. Enamjagu sooteid on niisiis viinud soode keskele, varjupaikadesse soosaartel. Need on muistised, mida teame peamiselt primuse vahendusel ning arheoloogiliselt ei ole neist veel htegi kuigi tulemuslikult uuritud. Kuna soosaartel paiknevatel pelgupaikadel kidi harva ja pigem hdaohu korral, siis ei ole neisse ladestunud ka arheoloogilist kultuurkihti.
Paljude pelgupaikade kohta on rohkesti teada vrvikaid primuslugusid, enamasti sellest, kuidas sinna mindi, loomadel suud kinni seoti, kuid ikkagi reetis kukelaul, lapsenutt vi toidutegemise lkkesuits vaenlastele pelgupaiga asukoha. Ent leide ei ole pelgupaikadest teada ja nii on nende vanust keeruline kindlaks teha. Selliseid pelgupaiku on tenoliselt kasutatud lbi aegade ja kikide suuremate sdade ajal kuni Teise maailmasjani. Enamik pelgupaigaga seotud primust seostub viimaste suurte ajalooliste sdadega: Liivi vi Phjasjaga.

Soodest prit relva- ja ehteleiud ehk peitleiud on kindlasti Eesti sooarheoloogia efektseimad nited, mis paigutuvad kenasti laiemasse Euroopa konteksti. Eri aegadel on sohu peidetud mitmekesiseid asju: nii kiviesemeid, loomaluid, savipotte kui ka vrismetallist ehteid ja relvi.
Eesti 1.9. sajandi peitvaradest vib ligi viiendikku pidada sooleidudeks. Kindlasti on olnud palju phjusi, miks vrtuslikke esemeid on maetud vi uputatud sohu. Usutavasti ei plaanitud neist enamikku kunagi uuesti tarvitusele vtta, sest neid olnuks retult keeruline ktte saada.
ks vanemaid peitvarana tlgendatavaid sooleide on Rooma pritolu pronkslamp Kavastu rabast [1]. See leiti 1902. aastal sootdel le meetri sgavuselt. Lambiga koos olid peidetud pronkskangikesed ning leiti ka mned pronksesemete fragmendid; kirjelduses on mainitud loomaluid, kuid need jid kahjuks dokumenteerimata ja kokku kogumata.
Lambi keemilise analsi jrgi on tegemist vga puhta pronksivaluga. Prast esmaseid uuringuid ja kirjeldusi viidi leid Riia toommuuseumi, kust see hiljem judis Lti ajaloomuuseumi. Aastakmneid olid Eesti teadlased leppinud, et lamp on kadunud, ent hiljuti nnestus selle ainulaadse leiu asukoht taas kindlaks teha.
Kavastu lamp on seda tpi, mida kasutati Rooma impeeriumis 1. sajandil. Samalaadseid on leitud Pompeis ja Herculaneumis. Vljaspool impeeriumi on see aga harukordne leid ning seetttu analsitakse praegu phjalikult lambi sees olnud krbekihti, et lamp dateerida ja mrata kindlaks pletusmaterjal.
Kavastu leiuga haakub teatud mral teine Luna-Eesti sooleid: 1954. aastal leitud ehtekogum Reola turbarabast [6]. See sisaldas kaheksat pronksist kevru ning kolme slge; nendega kaasas olnud tdeldud luuese on aga kahjuks aja jooksul kadunud. Leiu vib dateerida 5. sajandi lppu vi 6. sajandi algusesse. Peale selle olevat leiukohas vi selle lhimbruses mrgatud ka loomaluid ja savinukilde, kuid mainiti ka mingit suuremat puidust rajatist (sootee?) paarisaja meetri kaugusel leiukohast.
Huvitaval kombel paiknes osa leide teistest mnevrra eemal ning seetttu oletati, et esemed olid heidetud laukasse. Laukasse visatud esemeid on Skandinaavias tihti tlgendatud rituaalsete ohverdustena. Reola leiukoha phjalikum uurimine aitaks leidu paremini tlgendada, aga kahjuks on seda raske teha, sest sood on mitmel moel kuivendatud ja muudetud ning osalt laiub leiukohal ndseks hoopis prgila.
Eesti leiumaterjal [vt. nt. 8] ei j alla ka Skandinaavia kuulsatele relvaleidudele. Niteks Alulinna linnuse krvalt soost leiti 1869. aastal suur raudesemete kogum, kus oli 51 oda, 27 sirpi-vikatit, mgakatkeid, kirveid jmt. Kuna Alulinna leiud on prit eri perioodidest vanimad ajaarvamise ajaarvamise jrgsetest sajanditest, phiosa 6.7. sajandist ja noorim isegi rauaaja lpust , on kahtlemata tegemist vga olulise paigaga. Usutavasti oli peitmiskomme vana tava, millel oli oma roll muinasaegsete inimeste maailmapildis. Leiumaterjali jrgi kasutati sama soist ala (ehk koguni kunagist laugast) raudesemete peitmiseks mitmel sajandil. Mneti samalaadseks vib pidada Kunda kinnikasvanud jrvest saadud leidude kogumit. Nimelt leiti merglisavi kaevandamisel peale luuesemete hulganisti rauaaja eri perioodidest prit esemeid, sh. relvi, triistu ja ehteid.
Soost on leitud ka Eesti ainus pelgalt kullast aare: kuus kuldripatsit Essu rabast Virumaal [5]. Ripatsid olevat leitud peaaegu kahe meetri sgavuselt, seega vib oletada, et need olid visatud omaaegsesse allikasse vi laukasse. Kogumis oli ks kannaga haruldane araabia mnt ning viis samalaadset kuldripatsit (neist ks on kadunud), harukordselt tpse ja filigraanse juveliirit nidised. Mnt on vermitud Abassiidide kalifaadis, kuid tpne ripatsite valmistamise koht ei ole teada. Pakutud on nii Kesk-Aasiat, Inglismaad kui ka Karolingide riiki. Otsustades mndi vermimise aja (864/865) ja ripatsite kulumise jrgi, vidi leid laukasse vi allikasse visata 9. sajandi lpul vi 10. sajandi algul. Essu aardeleid annab htlasi tunnistust viikingiaegsetest vliskontaktidest ja toonase hiskonna rikkusest.

See oli vaid pgus levaade Eesti arheoloogilistest sooleidudest koos mne uhkema nitega. Tegelikult on soodest ja mujalt mrgaladelt saadud juhuleide mrksa arvukamalt: kivikirveid, mku, ehteid, isegi inimfiguure ja palju muud. Tenoliselt on teadusringlusesse judnud vaid vike osa soodesse talletunud leiumaterjalist: suuremad, lihtsamini mrgatavad ning kaunimad ja eriskummalised.
ks sooleidude iseloomulikke jooni ongi nende vhesus: enamasti on thelepanu kitnud efektsed esemed, ning vib vaid oletada, kui palju igapevaseid lihtsaid muinasaegseid allikaid, niteks kivi-, puit- ja luuesemeid, on arheoloogide jaoks igaveseks kadunud.
Isegi eriliste leidude taustast teame sageli vga vhe, sest leiu ja tema konteksti kirjeldus on tihti puudulik. Valdavalt on leiud avastanud soode kuivendajad vi turbalikajad ning arheoloogide ktte on esemed ja leiuteated judnud alles siis, kui neid peitev maapind on juba lhutud ja eemaldatud. Nnda on jnud talletamata vga oluline lisateave, mis aitab paremini mista ja tlgendada leiumaterjali ennast ja kogu muinasaja maailmapilti laiemalt.
Kahjuks pole reaalseid vimalusi avastada sooleide kuigi palju. Enamik juhuleide on prit 19. sajandist vi 20. sajandi algusest. 19. sajandil hakati tegema esimesi suuri ja ssteemseid kuivendustid, tollest ajast on nneks kogudesse ka leide judnud.
Varasematel aegadel vis loota tliste thelepanelikkusele, ksiti oli labidaga kraavi kaevates kergem leide mrgata. Moodsa aja masinatega on see palju keerulisem ja nii ongi 20. sajandi teisel poolel leidude arv mrkimisvrselt kahanenud. Arvestades neid tohutuid alasid, mis 20. sajandi teisel poolel on turbavljadeks muudetud, on ilmselt kaduma linud palju rmiselt pnevaid ja olulisi leide. Seevrra on meie viimase aja teadmised soodest prit arheoloogiliste leidude ja ka muinasaja kohta tervikuna hoopis vaesemad.
Esimene samm koost suunas viks olla palve turbattlejatele: prake thelepanu vikestele leidudele ning andke neist teada. Ka vikesed ja esmapilgul igavad esemed vivad jutustada pnevaid lugusid.


1. Hausmann, Richard 1905. Eine Bronze-Depotfund mit einer rmischen Bronze-Lampe, gefunden zu Kawwast bei Dorpat. Sitzungsberichten der Gesellschaft fr Geschichte und Altertumskunde der Ostseeprovinzen Russland fr das Jahr 1905: 6474.
2. Kriiska, Aivar; Roio, Maili 2011. Prehistoric Arhaelogy of Wetlands in Estonia. Wetland Settlemets of the Baltic. A prehistoric Perspective. Vilnius: 5573.
3. Laid, Eerik 1938. Quelques objets de caractre votif trouvs Haljava (Estonie). Litterarum Societas Esthonica 1838 1938. Liber Secularis. ES Toimetused XXX. Tartu: 337344.
4. Lavi, Ain 1998. Eesti vanadest sooteedest. Eesti Arheoloogia Ajakiri 2: 6593.
5. Leimus, Ivar 2006. Viikingid rvlid vi kaupmehed? Tuna. Ajalookultuuri ajakiri 1: 1729.
6. Moopa, Xappи. 1962. Kлад V века, найденный в Реола близ гор. Тарту. Swiatowit XXIV (Księga pamiątkowa ku czci Włodzimierza Antoniewicza II). Warszawa: 343351.
7. Rammo, Riina 2010. Time capsule from the late 17th or early 18th centuries: clothing of woman from Rabivere bog (Estonia). Fasciculi Archaeologiae Historicae 23. From Studies into Ancient Textiles and Clothing. Toim. Jerzy Maik. Łdź, Institute of Archaeology and Ethnology of Polish Academy Sciences: 8390.
8. Tamla, Toomas 1977. Eesti soo- ja rabaleidudest. Ajalooalaseid tid, VI. Tartu Riikliku likooli T ajalooringi kogumik. Tartu: 151175.


Tnno Jonuks (1974) on arheoloog, Eesti kirjandusmuuseumi vanemteadur.
Ester Oras (1984) on Cambridgei likooli arheoloogiadoktorant.



Tnno Jonuks, Ester Oras
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012