Rägavere valla elanikud ei saa nõustuda, et teaduslike uuringute kohta tehakse kergekäelisi otsuseid. Kohalik kogukond ootab sõlmküsimustele selgeid ja vettpidavaid vastuseid.

Enne kui asuda lahendama mis tahes teaduslikku probleemi, sealhulgas tegema fosforiidiuuringuid, tuleb praegusajal anda vastus vähemalt kolmele küsimusele: miks ja kellele on uuringud vajalikud?, millised võivad olla selle tagajärjed? Ennekõike on tarvis teada, kas uuringud on vajalikud riigile ja kõigile selle kodanikele või ainult kitsale äri- või teadusringkonnale. Samas tuleb selgitada, kas uuringud võivad tuua laiemat kasu kõigile ja mismoodi võivad kavandatud toimingud ohustada nii piirkonna inimesi kui ka looduskeskkonda.
Senistel kohtumistel arendajatega on jäänud kõlama arvamus, et põhiline kriteerium on majanduslik tasuvus. Sellega ei saa nõustuda: igasuguse arendustegevuse aluseks peab olema keskkonnamõjude igakülgne hindamine.
Toonitame, et keskkonnamõjude hindamine peab looduskeskkonna kõrval hõlmama põhjalikult ka sotsiaalset ja majanduslikku keskkonda ja olema täiesti sõltumatu. Samuti on siiani ilmselgelt alahinnatud tekkivaid probleeme, sest näiteks VKG projektijuht Kalev Kallemets väitis kohtumisel Ulvi külarahvaga (25.10.2011), et allmaakaevandamisega ei kaasne mingit keskkonnamõju.

Missugune on kaevanduste mõju põhja- ja pinnaveele? Kuidas mõjutatakse Ordoviitsiumi–Siluri ja Ordoviitsiumi–Kambriumi veekihtide põhjaveekogumeid? Milline on kaevanduse mõjul tekkiva alanduslehtri ala? Mil moel tagatakse vähim mõju?
Kindlasti mõjutab kaevandamine piirkonna põhjavett, kuid tuleb tagada minimaalne toime. Uskumatuna kõlavad väited, et kaevandamise mõju põhjaveele on sisuliselt olematu, nagu kinnitas ka Enno Reinsalu kohtumisel Põlula koolis (16. 11. 2011). Öeldut üritas ta tõestada Ida-Virumaa näidete põhjal.
Põhjavee seisund Ida-Virumaal pole sugugi nii suurepärane [1]. Rõhutatakse, et põhiosa kaevandustest välja pumbatavast veest on sademevesi. Kuid Eestis tervikuna läheb aastas umbes 10% sademeveest, s.o. keskmiselt 70 mm, põhjavee toiteks. Kõige intensiivsem on toide põhjaveest Pandivere kõrgustikul: 200–300 mm aastas. Infiltreeruva vee arvelt kujunebki põhjaveevaru [1]. Pealegi peab arvestama sellega, et nii sügaval maapõues ei ole Eestis veel kunagi kaevandatud.
Palju on juttu olnud ka kaevude kuivaksjäämisest ja sellest, et probleemi kujutab see vaid lääne pool Kunda jõge ja salvkaevudes. Tegelikud andmed räägivad teist keelt. Eesti geoloogiakeskus uuris 1980. aastatel geoloogiliste uuringute tõttu tekkinud veeprobleeme [2]. Põlula kolhoosi territooriumil alanes veetase kokku 330 kaevus, neist 220 olid puurkaevud. Kunda jõest idas tekkisid probleemid 155 kaevus, millest puurkaeve oli 111.

Kuidas toimib Kunda jõe ürgorg veepidemena tegelikkuses? Sellest oleneb otseselt, kui suurt maa-ala kaevandamine mõjutab. Peale selle peidab Kunda jõe ürgorg endas seni lahendamata mõistatusi. Lavi ja Ulvi vahelisel lõigul asub sügav pikk kanjonitaoline süvend, mis hüdrogeoloogide arvamust mööda kujutab endast hiiglaslikku veereservuaari.
Kuna tegemist on karstialaga, siis seostub sellega hulk probleeme. Tasub mainida, et nagu mujal Eestis, ei ole siinse piirkonna karstinähtuste kohta täielikku ega täpset ülevaadet. Leiame, et ilma selle teabeta ei või kaevandamist planeerida.
Olulised on ka maapinna vajumisega seotud probleemid. Kamberkaevandamine võib häirida põllumajandustöid 38% kaevanduse peal asuvatel kõlvikutel, sest maa vajub [4].

Mismoodi mõjutaksid kaevandused elupaiku? Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) andmetel on piirkonnas Miila ja Kõrma lendorava püsielupaik, Kõrma väike-konnakotka püsielupaik ja Uljaste metsise püsielupaik. Kõik need liigid on stressitundlikud ja inimtegevuse kasv ei jäta nende elu mõjutamata.
Samuti tekib küsimus, millist mõju avaldab kaevandamine Uljaste maastikukaitseala, Sirtsi looduskaitseala ja Kunda jõe hoiuala elustikule ja kuidas mõjutab jätkuv surve põhjaveetoitelist Uljaste järve. On teada, et kui kaevanduspiirkondades juhitakse vesi kaevandustest ära, mõjutab see veest sõltuvaid ökosüsteeme laialdastel aladel.
Lääne-Viru maakonna kehtib 2005. aasta teemaplaneering „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused”, mille järgi on Rägavere valla idaosa piirkondliku tähtsusega rohevõrgustiku tuumala (Sirtsi) ja enamik valla territooriumist kuulub väärtuslike maastike hulka.

Huvi komplekskaevandamise vastu. Rägavere valla territooriumil kattuvad Sonda põlevkivi uuringuväli ja Rakvere fosforiidimaardla. Seetõttu on kohalikel elanikel õigus teada, millise maavara vastu on potentsiaalsel kaevandajal primaarne huvi ja millal kavatsetakse tööd alustada. Antud kontekstis mõjus positiivsena arendaja idee pöörduda tegevust alustades esmalt kohaliku kogukonna poole, sest maapõueseadus seda otseselt ei nõua.
Nii mõneski varasemas arvamusavalduses oleme seostanud huvi fosforiidiuuringute vastu konkurentsiga põlevkiviturul. Ehkki seda on eitatud, on üks fosforiiditoetajate eeskõnelejatest Enno Reinsalu selle sisuliselt välja öelnud. ERR teadusuudiste rubriigis avaldatud Reinsalu artikkel viitab otseselt sellele, et üle 80 miljoni tonni põlevkivi Sonda uurimisväljal fosforiidi peal ootab komplekskaevandamise võimalust [3].
Meile teadaolevalt on ka teine arendaja esitanud taotluse saada luba, uurimaks nii Rakvere fosforiidimaardlat kui ka Toolse maardlat. Kas see võib tähendada seda, et soovitakse kaevandada nii Toolse kui ka Rakvere maardlas? Kui siia lisada veel Eesti põlevkivimaardla Lääne-Virumaale jäävad uuringuväljad, s.o. Haljala, Kabala, Kohala, osaliselt Oandu, Pada ning osaliselt Sonda, Tudu ja Uljaste, võib peaaegu terve Lääne-Virumaa muutuda kaevanduspiirkonnaks.

Arendaja peaks tundma vastutust kaevanduspiirkonna arengu eest, sest monofunktsionaalse piirkonna teke kujutab tõsist sotsiaalset riski. Tähelepanu tuleb pöörata ka tõsiasjale, et majanduslikku tulu (kasumit) saadakse lühikese aja jooksul, ökoloogiline kahju akumuleerub aga aastakümnete ja -sadade kestel, nõudes pidevalt uusi ainelisi ja rahalisi kulutusi ning lisatööd. Kes neid korvama hakkab?
Palju on räägitud prognoositavatest töökohtadest, mis lisanduvad piirkonda kaevandustega tulekuga. Mis sunniks kaevandajat eelistama kohalikke elanikke, kui Ida-Virumaal leidub küllaldaselt kvalifitseeritud ja samas alahõivatud kaadrit? Kuivõrd kohalikud on üldse huvitatud tööst kaevanduses?
Meie arvates tuleb riiklikes planeeringutes ja arendustegevuses vältida võimalust, et tekivad piirkonnad, mis sõltuvad ühest ettevõttest. Monofunktsionaalsusest tingitud probleeme on Eestis olnud küllaltki palju ning sama reha otsa pole mõtet astuda. Seetõttu tuleb sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid väga hoolikalt hinnata.
Kogu piirkonda iseloomustavad tugevad elujõulised külad, aktiivne põllumajandus ja metsandus. Ka näiteks maa-ameti mullakaardi järgi on alale omased leostunud, leetjad, leetunud ja näivleetunud mullad, mitte glei- ega soomullad. Seetõttu on väga häirivad väited, nagu asuks kogu Ida-Kabala kaeveväli soisel ja asustamata alal.
Suur oht on siinse ettevõtluse ja elu hääbumine, eelkõige soovivad kohalikud elanikud hoida loodust ja keskkonda. Praeguses ettevõtluses on lähtutud ennekõike paikkonna puhkeväärtusest. Eelmise aasta lõpust on teada juhtum, kus just planeeritavad uuringud katkestasid ühe kinnistu müügitehingu.

Euroopa regionaalse planeerimise harta ehk Torremolinose harta sätestab: põhjalikud muudatused Euroopa maade majanduses ja sotsiaalses struktuuris ning nende seosed maailma teiste osadega nõuavad planeerimise põhimõtete kriitilist hindamist, et lühiajalised majandushuvid ei pääseks täielikult võimutsema sotsiaalsete, kultuuriliste ja keskkonna-aspektide üle [5].
Leiame, et praegu pole Eestil riiklikku strateegilist huvi fosforiidikaevanduste vastu. Seda on selgelt väljendanud ka keskkonnaministeerium ja peaminister. Seetõttu ei saa kitsas, ühe ettevõte majandushuvi valitseda kohaliku kogukonna arvamuse üle.


1. Eesti põhjavee kasutamine ja kaitse. 2004. Põhjaveekomisjon. Tallinn: 7, 42–46, 50–51. www.maves.ee/Projektid/2004/PV_raamat.pdf.
2. Kabala fosforiidimaardla evitamise puhul tühjenenud kaevude loetelu vastavalt Eesti Geoloogia uuringutele. Põlula kolhoos. Eesti geoloogiakeskus, Tallinn.
3. Reinsalu, Enno. Põlevkivist ja fosforiidist emotsioonideta ja teadmatusepõhise vastuseisuta. teadus.err.ee/artikkel?id=6133&cat=5&pg=1.
4. Soovik, Enn 2005. Põlevkivikaevanduste mõju põllumajandusmaa kasutusomadustele. –Liblik, Valdo; Punning, Jaan-Mati (toim.) Keskkond ja põlevkivi kaevandamine Kirde-Eestis. Publikatsioonid 9/2005. Tallinna ülikooli ökoloogia instituut, Tallinn: 104–120. www.keo.eco.edu.ee/failid/kogumik.
5. Torremolinose harta: www.siseministeerium.ee/public/terr.harta.rtf.


Sven Valler (1968) on MTÜ Miila Hiiemäe ja Eesti looduskaitse seltsi liige, ettevõtja Rägavere vallas; õppinud 1987–1991 EPA-s metsamajandust ja 2010. aastast Tartu ülikooli avatud ülikoolis keskkonnakorraldust ja planeerimist.