Eesti Looduse fotov�istlus
2012/04



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Panin thele EL 2012/04
Koprapere sprusavaldus

Paarkmmend aastat tagasi, kui titsin veel Kiidjrve metskonna metsalema ametikohustusi, panin thele kobraste pesakuhelikku Hatiku oja (14 km pikk, suubub Ahja jkke) keskjooksul. Et oma toiduvarumisala laiendada, olid koprad oja ja kogu ojalammi vee sulgenud ligi 150 meetri pikkuse madala paisuga. Nii pikk koprapais on meie looduses ilmselt haruldus.
Tkke ette tekkinud paisjrvekeses joonistusid vlja tihedast veetaimestust vabad toiduvarumisteed: neid mda vedasid koprad koorega lehtpuunotte toiduks oma pesa juurde. Tekkinud kopramaastik oli huvitav ja omamoodi ilus. Kui tavaliselt kobraste ehitustid taunitakse, siis siin oli see maastikule andnud hoopis hariva vaatevrtuse.

pperada. Et vaatepilti saaksid nautida teisedki, rajasin kmme aastat tagasi RMK loodushoiu osakonnas ttades looduspperaja lhikese laudtee ja vaateplatvormiga pesakuheliku ligidal. Tiendasin raja abil edukalt noorte ja teiste huviliste loodusteadmisi, ent kisin sageli ka ise pnevalt kujundatud maastikku ja kopraelu vaatlemas ja pesa ligidal pingil mtisklemas huvitavate nhtuste ja nende omavaheliste seoste le looduses. Kevaditi laksutasid siin itsvates toomingapsastes bikud, kelle laul oli otsekui meelepingeid rahustav loodusravim!
2008. aastal, kui vanuse tttu ametilesannetest vabanesin, lakkasid ka minu kigud koprarajale. Eks pperaja hoolduski ji mnevrra unarusse.

Uus tkkepais. hel 2009. aasta sgispeval vtsin nuks ihutervise turgutamiseks ja vsinud vaimu ergutamiseks teha ks mnus jalutuskik vana tuttava Hatiku kopraasustuse juurde. Elan Viinakoja talus Viinakoja oru res, mille phjas voolabki Hatiku oja. Nii talu kui ka oru nimi tuleb sellest, et misa ajal asus siin piiritusevabrik ehk viinakoda.
Ent koprad llatasid mind juba metsaretke alguses, oruphjas ojast le minnes. Otse sillakese alla olid nad ehitanud okstest ja mtastest korraliku paisu. Otsaga toetus pais lausa viinakoja hvinenud hoone vundamendi maa-alustele jnustele.
lalpool paisu oli oja veetase muidugi tublisti tusnud, uputades ka ligidal asuva maanteetruubi. Teisel pool maanteed oja krval kasvavas vanemas kuuse-lehtpuu segametsas olid koprad asunud langetama haavapuid. Knnukrguselt poolenisti lbinritud puu hvardas kukkuda krgepingeliinile. Teatasin sellest suurest ohust kohe Eesti Energiale, kes juba samal peval korraldas puu ohutu langetamise.
Jin mtlema: miks koprad just minu maja juurde elama asusid? Kike kaaludes tulin jreldusele, et varem pperajal tuttavaks saanud koprad ngid, et ma neid enam ei klasta ja tulid mulle lihtsalt jrele! Vib-olla mjutas ka mu austav-hoidlik suhtumine neisse. Sellisest erakordsest thelepanust heldinuna hakkasin kobrastest rohkem lugu pidama ja otsustasin nende paisu mitte lhkuda.

Hiljem on koprad phipaisust veidi allavoolu ojasaare juurde meisterdanud ka vikese n.-. tagavarapaisu, millega suunasid osa vett kuivemasse ojaharusse, mis eraldab saart kaldast. Toiduotsingul ei ole nad minu maal veel htegi puud langetanud, kll aga nrisid nad koorest puhtaks he minu langetatud haavapuu oksad. Samuti olen vajunud jalgupidi nende ojakaldasse nestatud kikudesse.



Ain Erik
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012