Eesti Looduse fotov�istlus
2012/05



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Toimetaja veerg EL 2012/05
Pilk looduse „Kroonikasse”: uudishimu pole patt

Kevad on lõpuks käes, kõige oma jõu ja pungumisega. Pesad on punutud, käes on haudumise, koorumise, sündimise, kasvamise ja kasvatamise aeg. Tänu tehnikale on ka inimestel võimalus sellest looduse ringkäigust osa saada. Nimelt täidavad paljude inimeste vaba aega, või ka tööaega, juba mitu nädalat kõiksugused loomakaamerad.
Looduskalendril on korraga töös mitu linnupesakaamerat: veebikaamerate vahendusel saame osa näiteks merikotkaste, väike-konnakotkaste, kalakotkaste ja must-toonekure pereelust. Alutaguse metsakaameras võib näha toimetamas karu ja teisi loomi. Looduskalendri kaameraid jälgib iga päev umbes 60 000 vaatajat üle kogu maailma, aastas küündib uudishimulike loodusesõprade arv kuue miljonini. Kevadel, loomade pereloomise aegu, on vaatajate hulk muidugi kõige suurem.
Loomasõpradele on juba mitu aastat elevust pakkunud Tallinna loomaaias üles seatud amuuri leopardi pesakaamera. Päevade ja ööde kaupa ootasid miljonid huvilised üle kogu maailma leopardiema Darla suurt tegu. Magamata öid ja viimse piirini krutitud erutust kroonis lõpuks kolme vahva leopardikutsika sünd. Sündi jälginud inimesed olid eufoorilised, foorumi postituste põhjal võis arvata, et täpiliste põnnide sünd läks nii mõnelegi inimesele rohkem korda kui mõne lähisugulase sünd.

Eks suuri loomi, eriti imetajaid, on alati huvitav jälgida. Ühest küljest on nad nagu meie – ikkagi imetajad. Nende sünnitusvalud, õnnestumised ja ebaõnnestumised ning laste kasvatamine tekitavad inimestes ilmselt äratundmist ja emotsioone. Ehk tulevikus saame jälgida ka mõne kodumaise suurimetaja pereelu: miks mitte panna kaamerad näiteks karukoopasse või ilvese pessa? Leopardid on küll ägedad, aga kodumaistele loomadele oleks samuti tore kaasa elada.
Looduskaamerate fenomen on igati huvitav. Need kaamerad on justkui looduse „Kroonika”, kus kõik head ja vead halastamatult päevavalgele kistakse, kus kõrvalt jälgides saame osa teise pere tülidest ja rõõmudest, ise piisavat distantsi hoides. Uudishimu teise pere siseelu vastu on vist inimesel kaasa sündinud ning looduskaamerad on hea võimalus oma uudishimu
rahuldada. Võib-olla aitavad kaamerad nii mõnelgi inimesel vaimset tasakaalu hoida?
Igatahes on mullu austava tiitli „Eesti asi 2011” pälvinud looduskaamerad hea võimalus astuda loodusele sammuke lähemale, eriti linnainimesele, kes iga päev vaid kivimüüride vahel toimetab. Egas uudishimu pole patt, vaid edasiviiv jõud. Looduskaamerad seovad inimesi omavahel ja loodusega, üle kogu maailma. Päris looduses saavad loomade pereelu jälgida vaid väga vähesed. Ilusat kasvamist ja kosumist kõigile sel kaunil kevadajal!



Helen Külvik
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012