Eesti Looduse fotovõistlus
2012/05



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Allikad EL 2012/05
Saladuslikud lubja-allikasood pakuvad peamurdmist tänini

Nõrglubja-allikasood on üks enim ohustatud soorühm maailmas. Arvatakse, et Põhja-Ameerikas ja Euroopas kokku on neid säilinud umbes 500. Eestis on lubja-allikasoid vähe uuritud; hinnanguliselt on neid meil ligikaudu poolsada, needki väikesed.

Inimene on maade kuivendamise tuhinas hävitanud suure osa allikasoodest, sealhulgas nõrglubja-allikasood. Euroopa tasandikualad on kujundatud toidutaimi kasvatama ja allikasoid on vähe alles jäänud: kui kaovad allikad, pole ka allikasoid. Mäestikualadel, näiteks Karpaatides ja Alpides, on heina- või karjamaadeks muutmata allikasoid veel alles. Ka Põhja-Ameerikas on nõrglubja-allikasoid leitud vaid mäestikualadelt.

Allikate jagunemine. Põhjavee maapinnale väljumise kohti kutsutakse allikateks. Kui põhjavesi väljub maapinnale rõhu all, on tegemist tõusuallikaga, vabapinnalise väljumise korral näeme langeallikat. Oru veeru jalamil võivad tõusuallikad igritseda maapinnale rohkete väikeste niredena. Neile igritsevate ehk mädaallikate aladele kujunevad sageli allikasood.
Eesti tuntuim allikauurija geoloog Ülo Heinsalu on geoloogiliste ja hüdrogeoloogiliste tingimuste alusel jaotanud Eesti allikad kolme rühma [4]. Esimese rühmana võime nimetada kvaternaari setete vettkandva kompleksi allikaid, mille hulgas on palju igritsevaid allikaid. Teise rühma kuuluvad terrigeensete setete veega seotud allikad, mille vesi pärineb Kambriumi-Ordoviitsiumi või Devoni liivakivide veest.
Kolmandas rühmas on aluspõhja karbonaatsete kivimite lõhe-karstivee allikad ehk karstiallikad. Sellesse rühma kuulub suurem osa Eesti allikaist, mille lubjarikas vesi lähtub Ordoviitsiumi ja Siluri karbonaatkivimitest. Allikate hulka ei olegi nii lihtne kokku lugeda, Ülo Heinsalu on pakkunud Eesti allikate arvuks vahemikku 5000 – 15 000.
Meie allikate vees on ülekaalus vesinikkarbonaat-, kaltsium- ja magneesiumioonid. Vee mineraalainete sisaldus ehk mineralisatsioon on enamasti 0,3–0,4 g/l [11].

Nõrglubi ehk allikalubi on sete, mis sadestub lubjarikkast põhjaveest toituvate allikate väljumiskohtades ja nende ümbruses. Kuigi kaltsiumisisaldus on meie allikavees suhteliselt suur, ei moodustu nõrglupja kuigi sageli. Millal ja missuguste olude koosmõjul hakkab nõrglubi ehk kaltsiumkarbonaat (CaCO3) mageveest välja settima, on senini paljuski ebaselge ning vajab uurimist.
Nõrglubja tekke seletamiseks meenutame veidi koolikeemiat. Põhjavesi läbib lubjakivikihid, mis on alati täis pragusid, lõhesid, ja lahustab sealt kaltsiumkarbonaati. Süsihappegaasivaba vee kaltsiumkarbonaadi lahustuvusvõime on väike: temperatuuril 25 ºC vaid 14–15 mg/l. Kuid pinnases on alati süsihappegaasi, kas või orgaanilise aine lagunemise tõttu. Mida suurem on süsihappegaasi osa pinnases olevate gaaside segus ehk mida suurem on CO2 osarõhk, seda enam kaltsiumkarbonaati vees lahustub. Pinnases on CO2 osarõhk kõrge, sestap võib lahustunud kaltsiumisoolade sisaldus olla põhjavees suur.
Maapinnal satub põhjavesi aga täiesti teistsugustesse tingimustesse, sest CO2 osarõhk atmosfääris on ligi tuhat korda madalam kui pinnases. Õhu käes süsihappegaas eraldub veest, pealegi kasutavad veetaimed vees lahustunud süsihappegaasi fotosünteesiks. Oma rolli mängib temperatuur: CO2 lahustuvus on nullkraadises vees kolm korda suurem kui kolmekümnekraadises vees. Maapinnale jõudva allikavee temperatuur on umbes neli plusskraadi, kuid maapinnal soojeneb vesi kiiresti, sest igritsevate allikate vee äravool on nõrk. Lubi hakkab veest välja settima, soojadel suvepäevadel kulgeb see eriti kiiresti.
Lubi settib nn. tekketsentrite ümber, milleks võivad olla mikroorganismid vees: vetikad, bakterid, mikroseened. Samuti settib lubi hästi taimede varte ja lehtede ümber. Eesti allikate nõrglubi on enamasti valkjas, mõnikord roosakas või pruunikas (kui lisandub raud) pulbritaoline või peeneteraline pehme lubimass – see on tuff.
Lubi võib olla settinud ka suuremate kivistunud tükkidena, milles sageli saab eristada taimseid (peamiselt sammalde) ja loomseid (enamasti limuste kodade) fossiile. Erna Lõokene on märkinud, et Eestis teadaolev kõige paksem kivistunud allikalubja kiht Viljandimaal Olustvere lähedal küünib 20 meetrini. Suurimad allikalubja lademed ongi leitud Lõuna-Eesti kõrgustikelt [8].

Allikasood kujunevad enamasti igritsevate langeallikate väljumiskohtadesse, kus vesi tuleb maapinnale laia rindena ja valgub alale laiali [8]. Sageli on soodes palju lähestikku paiknevaid väikese vooluhulgaga igritsevaid allikaid.
Soo kujunemist soodustab see, kui veetase on kogu suve ühtlaselt pinnalähedane. Oru veerude jalamile tekkinud allikasoodes võib aastatuhandetega olla settinud mitme meetri paksune lasund. Mõnikord võib järskudel veerudel moodustuda kuue-seitsme meetri paksune lasund, mis muudab märgatavalt veeru morfoloogiat. Kujunevad nn. pseudoterrassid, mille suurepärane näide Eestis on ebaterrass Rõuge Ööbikuoru veerul.
Tavaliselt vahelduvad allikasoo lasundeis turba- ja allikalubja kihid. Kuna allikalubja settimine oleneb temperatuurist, siis seostatakse allikalubja leviku muutusi kliimaolude muutustega. Tõepooolest, Holotseeni algul, kui allikalubi oli laialt levinud, tõusis temperatuur lühikese ajaga mitme kraadi võrra, suurenes ka sademete hulk.
Põhjused, miks viimastel aastatuhandetel on allikalubja settimine vähenenud ja paljudes kohtades, sh. Eestis, lausa katkenud, pole päris selged. Ajendiks on peetud kliima jahenemist või inimtegevust. Nimelt raadati suurtel aladel metsad põldudeks, sellega aga vähenes süsihappegaasi sisaldus pinnases (langes CO2 osarõhk) ja kaltsiumkarbonaadi sisaldus.
Harvem võib allikasoo kujuneda tõusuallika ümber. Lubi ja turvas settivad allikalehtri ümber ja piisava põhjavee surve korral võib allika ümber moodustuda mitme meetri kõrgune allikalubjast ja turbast kuhjatis või kuppel. Kahjuks enamik meie vähestest allikasookuplitest enam ei talitle, kuna toiteala on kuivendatud. Teadaolevalt suurim, kuid ammu kuivaks jäänud allikasookuppel on Soomemägi Torma lähedal, veidi paremas olukorras on Mustivere allikasookuppel Viljandi lähedal.
Eesti allikarikkaim piirkond on Pandivere kõrgustiku jalam, kuid sealsed allikad on veerohked, moodustavad allikajärvi ja neist saab alguse hulk jõgesid. Neid ümbritsevate soode toites ei ole allikavee osatähtsus määrav ja nõrglupja settib üsna harva. Allikalubja settimisega soid leidub rohkelt Lääne-Saaremaal, Lõuna-Eestis Sakala kõrgustiku nõlvadel ja Kagu-Eestis sügavate ürgorgude veerudel.
Põhja-Eesti madalikul on mõned ulatuslikud allikasood (Paraspõllu, Kämbla, Tammiku). Osaliselt on nad kuivendusest mõjutatud, nii et toimiva allikasoo osa soode kogupindalast on vähenenud.

Allikasoode taimestik. Nõrglubja-allikasood kuuluvad Euroopa loodusdirektiivi järgi karbonaatsete madalsoode klassi, täpsemalt nõrglubjalasundit moodustavate allikate elupaigatüüpi (7220). Seda iseloomustab pidev survelise põhjavee juurdevool, mis tagab stabiilse temperatuuri ja hoiab soovee hapniku- ja mineraalirikkana, ning mitmesuguse tüsedusega hästi lagunenud madalsoomullad, millest allikatest pärinev vesi läbi imbub [9].
Taimestikult sarnanevad allikasood sageli lubjarikaste madalsoodega, nende tunnusliigid on üldjuhul samad. Varasema klassifikatsiooni järgi vaadeldigi allikasoid lubjarikaste madalsoode alltüübina [7]. Lubja-allikasoos määrab taimestiku koosseisu suuresti pidevalt taimedele sadenev lubi, mistõttu seda kasvukohta asustavad lubjalembesed liigid, kellele sobib ka alatine kõrge veetase.
Liigirikaste madalsoode pinnavees ja turbas on rikkalikult mineraalseid ioone, neist olulisim ongi kaltsium [9]. Tähtis on seegi, et sügavatest veekihtidest pärinev vesi võib kasvukoha hoida aasta ringi jäävaba [10], ning vesi on püsivalt külm, ka kuumal kesksuvel.
Kõige olulisem erinevus kaltsiumirikka madalsoo-allikasoo ja nõrglubja-allikasoo vahel on seotud fosfori kui tähtsa toiteelemendiga. Mõlema soorühma puhul on fosforisisaldus pinnases suhteliselt suur, kuid nõrglubja-allikasoos settib koos lubjaga välja ka suur osa mineraalset fosforit. Nii on taimede elutegevuseks vajaliku fosfori sisaldus küll näiliselt suur, kuid enamjagu sellest on taimedele tegelikult kättesaamatu.
Sellistes äärmuslikes oludes suudavad kasvada seda laadi taimed, kellel on hästi välja kujunenud õhukude ehk aerenhüüm, mille kaudu taim pumpab hapnikku juurtesse. Need on enamasti madalat kasvu taimed, kes suudavad kõrgekasvuliste liikidega sellistes tingimustes edukalt konkureerida. Juurte ümber tekib hapnikurikas keskkond ja mikroorganismide kaasabil lõhustatakse orgaanilistes ühendites olev fosfor, mis transporditakse piki vart lehtedesse.
Kui kuivenduse tõttu alaneb veetase, kaob madalakasvuliste taimede konkurentsieelis, sest hapnikurikkamas pinnases turba lagunemine kiireneb ja seeläbi suureneb taimedele kättesaadava fosfori hulk.
Mil viisil samblad eluks vajaliku fosfori kätte saavad, pole selge. Samblaid ümbritsevas lubikoorikus, mis võib kaaluda viiendiku kuni kolmveerandi sambla enda kaalust, võib fosforisisaldus suuresti varieeruda, kuid samblas endas jääb fosforisisaldus üsna ühesuguseks [6].
Kõrge veetaseme tõttu on lubja-allikasoode puurinne hõre, sellesse kuuluvad üksikud mätastel kasvavad sookased ja kuused. Rohurinne pole väga liigirikas, kuid nõrglubja-allikasoodes kasvab palju haruldasi liike. Soontaimedest on tunnuslikud liigid lubikas, pääsusilm, raudtarn, lemmelill, pruun sepsikas, porss, kuning-kuuskjalg, käpalised kuradi- ja kahkjaspunane sõrmkäpp, hall ja tõmmu käpp, harilik käoraamat, soo-neiuvaip, suur käopõll. Iseäranis rikkalikult kasvab allikasoodes soo-neiuvaipa.
Sammaldest on tunnusliigid täht-kuldsammal, lubi-allikasammal, sõnajalg-nöörsammal, harilik ja sirge skorpionsammal, tavasirbik, allika-pungsammal ja kamm-roodik [10].
Allikate ümbruse taimkate on vööndiline, olenedes reljeefist (paljud allikasood paiknevad oruveerudel) ning kaugusest allikaist: kaugenedes vee temperatuur tõuseb ja mineraalainete sisaldus väheneb. Järsematel kõrgustiku nõlvadel ja ürgorgude veerudel Lõuna-Eestis on palju väga väikseid, umbes kümne ruutmeetri suurusi allikasoid, kus tavaliselt kasvab vaid paari liiki taimi: konnaosi, mätastarn või õrn lemmalts, millele lisanduvad soo-lõosilm, soomadar ja soo-kastehein.
Väga omapärased on allikasoodes kasvavad kuused. Allikasoode kõverdunud ladvaga ja allakäändunud okstega kuuse soovormi (Picea abies f. palustris Berg) on Pieter den Ouden võrrelnud suure fagotiga [1], mis omakorda tähendab itaalia keeles haokubu. Sellised kuused on allikasoode iseärasus.

Kui palju neid on? Me ei tea, kui palju on praegu Eestis nõrglupja moodustavaid allikasoid. TLÜ ökoloogia instituut on kahel viimasel suvel selgitanud meie võimalike nõrglubja-allikasoode levikut ja seisundit. Meile teadaolevalt võib Lõuna-Eestis selliseid soid olla umbes poolsada.
Enamik allikasoid on väikesed, väheste pindala küünib üle 2,5 ha. Osvald Hallik, kes eelmise sajandi keskel uuris põhjalikult allika- ja järvelubja levikut ja varusid Lõuna-Eestis, leidis, et suurimad allikalubja lademed ulatusid küll üle 15–20 hektari, kuid valdavalt ei ületanud lademete pindala ühte-kahte hektarit [2, 3].
Kunagi on nõrglubja sadenemisega allikasoid olnud rohkem, ent möödunud sajandi keskpaigas kadus osa allikasoid põhjaliku maakuivenduse tõttu. Nii mõnelgi suurel allikalubja lademete alal ei laiu enam allikasoid.
Leidub ka selliseid soid, mis on allikate vähenenud vooluhulga tõttu kuivendusemõjulised – kipuvad võsastuma ja metsa kasvama. Alustaimestik muutub kuluseks, väheneb sammalde katvus ja liigirikkus ning valitsema hakkavad kõrgeid puhmaid moodustavad kõrrelised ja tarnad. Üks selline kuivendusest mõjutatud, kuid senini hinnaline märgala on Tatra allikasoo Tartumaal Tatra maastikukaitsealal [5].
Ajalooliselt on lubja kaevandamine olnud Eestis tähtsal kohal. Lupja kasutati happeliste muldade väetamiseks. 1950.–1970. aastatel ammendati enamjagu lupja Lõuna-Eesti allikalubja lademetest. Paljude endiste lubjalademete kohal paiknevad põllud või metsad, mis on soovee eest kaitstud sügavate kraavidega. Võib leida ka kohti, kus ammendatud karjääri alal on veetase piisavalt kõrge, et sootaimestik saaks taastuda.
Meie uuring kinnitab, et alles olevate nõrglubja-allikasoode veevarustus on hästi säilinud ja sood toimivad. Tegelikult väärivad kõik allikasood hoidmist. Selleks aga tuleb kaitsta kogu ulatuslikku toiteala, mis tihti ulatub allikast endast palju kaugemale.

Täname keskkonnainvesteeringute keskust, kes toetas TLÜ ökoloogia instituudi projekti „Nõrglubja allikad ja nõrglubja sood Eestis – otsing ja seisundi analüüs”.

1. Den Ouden, Pieter 1965. Manual of cultivated conifers hardy in cold and temperate zone. Martinus Nijhoff Publisher, The Haque.
2. Hallik, Osvald 1948. Lõuna-Eesti põllumuldade lubjasus ja kohalike magevee-lubisetete tähtsus selle reguleerimisel. ENSV TA Bioloogiliste Teaduste Osakond. Põllumajandusinstituut, Nr. 1, Tartu.
3. Hallik, Osvald 1957. Magevee-lubjalasundid Eesti NSV-s ja nende kasutamine. Tallinn.
4. Heinsalu, Ülo 1977. Eesti allikad ja nende kaitse. – Eesti Loodus 28 (7, 8): 418–426, 490–496.
5. Hirse, Toomas 2004. Tatra allikasoo – varjus püsinud haruldustemaa. – Eesti Loodus 55 (4): 48–49.
6. Küttim, Martin 2010. Täht-kuldsambla kasv ning lämmastiku ja fosfori sisaldus nõrglubja-allikasoo kasvukohas. Bakalaureusetöö Tallinna ülikoolis.
7. Laasimer, Liivia 1965. Eesti NSV taimkate (Vegetation of the Estonian S.S.R.). Valgus. Tallinn.
8. Lõokene, Erna 1961. Allikalubja geoloogiast Eesti NSV-s. Antropogeeni geoloogia. – ENSV Geoloogia Instituudi Uurimused 7: 135–145.
9. Lõokene, Erna 1968. Allikalubja levik ja iseloom Haanja kõrgustikul. TRÜ Toimetised. Töid geoloogia alalt IV, Tartu: 3–33.
10. Paal, Jaanus 1994. „Loodusdirektiivi” elupaigatüüpide käsiraamat. Digimap OÜ, Tallinn.
11. Sjörs, Hugo; Gunnarsson, Urban 2002. Calcium and pH in north and central Swedish mire waters. – J. Ecol. 90: 650–657.
12. Timm, Tarmo; Järvekülg, Arvi 1975. Eesti allikad ekstreemse elupaigana ja nende kaitse. – Eesti loodusharulduste kaitseks. Tallinn: 76–89.


Laimi Truus (1949) on Tallinna ülikooli ökoloogia instituudi teadur.
Mati Ilomets (1950) on Tallinna ülikooli ökoloogia instituudi vanemteadur.



Laimi Truus, Mati Ilomets
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet