Eesti Looduse fotov�istlus
2012/05



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
hiskond EL 2012/05
Lindude seltsielu

Paljud linnuliigid on vga seltskondlikud. heskoos hangitakse toitu, kasvatatakse jreltulijaid, rnnatakse vaenlasi ja rnnatakse hest elupaigast teise. Vib arvata, et lindudele, nagu ka inimestele, lihtsalt meeldib suhelda ja heas seltskonnas viibida.

Teadlastele sellisest seletusest aga ei piisa ja nii ongi vlja meldud ning arvukate katsetega kontrollitud mitmesuguseid hpoteese, mis selgitavad lindude seltsielu praktilist kasu.
Tenoliselt on phjusi palju, kuid levinuim on vast kaitse kiskjate eest. Esiteks on suures parves igal linnul rohkem lootust, et kiskja ei vta sihikule teda, vaid hoopis mne kaaslase. Teiseks ajavad paanikas lbisegi sagivad linnud kiskja segadusse ning tal on raske keskenduda he saaklooma pgile. Kolmandaks on suures rhmas palju silmi ehk rohkem lootust, et keegi lhenevat vaenlast aegsasti mrkab.

Milleks headus? Lootus, et rhmas elades sakse ehk ra sber, mitte mina, tundub sna isekas. Evolutsiooniteadus tunnistabki ldiselt ainult isekust. Hpoteesid, mille jrgi loom teeb midagi rhma heaolu vi liigi silimise nimel, prmustatakse kiiresti vastuvitega, et sellistest eneseohverdajatest koosnevaid rhmi on lihtne haavata ksikutel isekatel nahavedajatel, kes hoolivad vaid enda heaolust.
Ainuke, mis mrab he elusolendi edukuse evolutsioonis, on tema vime anda edasi oma geene. Looduslik valik ei hooli sellest, kui heasdamlik keegi on. Enamasti saab rohkem jrglasi see loom, kes investeerib kik ressursid endasse ja oma lastesse, mitte ei jaga neid hdasolijatele laiali. Nii on jrgmises plvkonnas lekaal isekatel ja headuse geenid kaovad populatsioonidest kiiresti.
On aga ks oluline erand, mis headuse geenid pstab. Mnel puhul aitab hea olemine siiski looma sigimisedukust paremaks muuta. Eks ole inimhiskonnaski nha, et austame rohkem tublisid, vapraid ja osavtlikke inimesi. Kaaslaste lugupidamine vib aga omakorda tagada paremad vimalused jrglasi saada ja nende eest hoolitseda. Meie ennastsalgav kitumine on seega omakasupdmatu ainult pealtnha, tegelikult on nnda vimalik vga palju vita. Sama kehtib ka lindude puhul.

Keretis peksa kingituse eest. Altruismi vib seega vaadelda kui kaaslastele antud signaali oma kvaliteedi kohta. Sellise hpoteesi pstitas kuulus evolutsiooniteadlane Amotz Zahavi, kes on Iisraelis phjalikult uurinud araabia vadavilbaste (Turdoides squamiceps) kitumist. Need umbes rstasuurused krbelinnud elavad vikestes salkades, mis tavaliselt koosnevad 312 linnust. ksi elamiseks on krbeolud lihtsalt liiga karmid. On mrgatud, et rhmakaaslased on ksteisele suureks toeks. Nad peavad smise ajal kordamda vahti, aitavad toita kaaslaste poegi, toovad ksteisele toidupalukesi ning kaitsevad ksteist kiskjate eest. Vadavilbaste eluviisi on peetud selle testuseks, et loomad vivad tepoolest omakasupdmatult kituda, kuigi evolutsiooniteadlased ei taha seda tunnistada. Aga kas kik on ikka nii ilus, kui paistab?
Vadavilbaste rhmades valitseb vga kindel hierarhia. Vanemad isased on thtsamad kui nooremad isased, vanemad emased aga thtsamad kui nooremad emased. Kik isaslinnud on omakorda thtsamad kui emaslinnud. sja loodud salgas vib korraga muneda mitu emaslindu, ent kui hierarhia on juba paigas, on hes rhmas igus jrglasi saada vaid kige thtsamal isaslinnul ja kige thtsamal emaslinnul. lejnud rhmaliikmed aitavad esipaari poegade eest hoolitseda.
Kuidas vadavilbaste hierarhia paika pannakse? Viks arvata, et tugevamad selgitab vlja vitlus, kuid tegelikult vitlevad rhmakaaslased omavahel rmiselt harva. Vastupidi, linnu vrtust testab kaaslastele just ennastsalgav kitumine. Vaid kige tugevam lind suudab pidada pikemaid valvekordi kui teised, anda suure osa kogutud toidust ra rhmakaaslastele ja poegadele ning ttata appi, kui kaaslane on hdas kiskjaga. Kui isetu kitumine nitab ra, milline lind on teisest tugevam, ei ole vajagi raisata judu ja tervist vitluste peale.
Tipus psida pole lihtne. Kige thtsam vadavilbas peab jrjekindlalt hoolitsema selle eest, et teised ikka tema lemvimu tunnistaksid. Ta ei tohi teistel lasta liiga kaua valves olla eriti thelepanelik tuleb olla siis, kui valves on thtsuselt teine isaslind, kes on ju tema phikonkurent! Esilind peab tooma poegadele kige rohkem toitu. Mitte kunagi ei tohi ta vastu vtta toidupalukest mnelt alamal astmel olevalt linnult: nii nitaks ta oma nrkust. Seda ei taha tegelikult nidata mitte kski lind, seetttu ptakse sageli toidupalukesega lhenevast lemusest pigem krvale hiilida. Kui see ei nnestu, tuleb pakutud almus alandlikult ja tnulikult vastu vtta.
Kui aga alamal astmel olev lind julgeb toidupalukest pakkuda endast krgemal positsioonil olevale, on pahandus suur. Teadlased on kirjeldanud juhtumit, kus ks emaslind pakkus toitu endast lemale emasele. Thtsam emaslind sattus telisse raevu, haaras toidupala ja toppis selle almusetoojale endale kurku. Seejrel peksis ta tiibade ja nokaga kingitoojat, kuni see hdaga pgenes. Niipalju siis altruismist ja lahkusest. Alamalt kingitust vastu vttes kaotaks lind oma positsiooni ning vimaluse liikuda hierarhias lespoole, ihaldatud juhtpositsioonile, kus on vimalik saavutada suurim elueesmrk saada jrglasi.

Merelindude knarnukitunne. Vastutusrikkaks jrglaste soetamise hooajaks on paljud linnud valmis loobuma rahulikust elust ning koonduma suurtesse lrmakatesse pesitsuskolooniatesse, kus iga jalatie maa prast tuleb liigikaaslastega rinda pista. Eriti levinud on see komme merelindude seas: 95% neist pesitseb kolooniates. Kolooniatena pesitsevad niteks kajakad, tiirud, haigrud, lunnid ja kormoranid.
Tavaliselt seatakse pesitsuskolooniad sisse vikestele laidudele, rahudele vi isegi meres olevatele kaljunukkidele. Srase ekstreempesitsuse phjus vib olla turvaliste pesapaikade nappus merel. Rannikul oleks ruumi kahtlemata rohkem, kuid mrksa raskem kaitsta poegi maismaakiskjate eest.
Vga suuri kolooniaid asutavad suulad (Morus bassanus). heskoos vib jrglasi kasvatada isegi 60 000 lindu. Suurim linnukoloonia, mida mina olen ninud, oligi suulade pesitsuskoloonia otimaal Bassi kaljul. Kalju asub rannikust eemal meres. Kaugelt vaadates tundub see merest eenduv kivirnk kummaliselt valge. Paadiga lhemale sites on nha, et kaljud on valgeks vrvunud kmnete tuhandete suulade tttu, kes klg-klje krval katavad kogu kalju. Pesadega on kaetud iga vhegi esile ulatuv imepisike kaljunukk, veidigi tasasemal pinnal paiknevad pesad tihedalt ksteise krval.
Iga linnupaar tunneb eksimatult ra just oma maalapikese ning prdub sinna igal aastal tagasi. Pesitsuspinda on rmiselt napilt, kahe pesa keskpunktid on ksteisest keskmiselt umbes 80 cm kaugusel, ent suulad pole sugugi viksed linnud, tiskasvanud linnu tiibade siruulatus on le pooleteise meetri! Nii kib heade pesapaikade prast tuline vitlus, milles osalevad mlemad sugupooled. Kige vihasemaid vitlusi peavad maha noored isaslinnud, kes endale alles territooriumi hivama peavad. Selline vitlus vib lppeda ka he rivaali hukuga.

Koos vaenlase vastu. Kuigi paljukesi koos elades vib ette tulla omavahelist hrumist, nidatakse hise vaenlase ilmudes sageli les llatavat ksmeelt. Paljudele linnuliikidele on iseloomulik kitumisviis, kus nad heskoos rndavad neile jahti pidavat looma, niteks kulli vi madu. Nad lendavad kiskja mber, pahandavad temaga ja mnikord pavad ka nokaga la. Selline komme on niteks psukestel ja krbsenppidel. Koos rnnates on vimalik ka palju suuremast kiskjast jagu saada ja ta minema hirmutada (ingliskeelse vaste mobbing jrgi on sellisele kitumisviisile nimetuseks pakutud mobimine: vt. Eesti Looduse 2008. aasta veebruarinumbrit toim.).

Klubihtud. Linnud vivad kokku koguneda ka siis, kui pealtnha polegi otsest vajadust heskoos midagi ette vtta. Niteks on selline komme varestel ja hakkidel. htustel kogunemistel arutavad varesed peva jooksul toimunut ja teevad plaane jrgmiseks pevaks. Tepoolest, teadlased on vlja selgitanud, et just htuti vahetatakse haki- ja vareseparvedes infot, mille alusel jrgmisel hommikul lennusuund valida. Nii saavad linnud kohe hommikul suunduda koos, khklematu lgirhmana kige rikkalikuma toiduallika juurde.

Parv kui ks mees. Linnuparvede rmiselt koordineeritud liikumine on ks pnevamaid looduslikke nhtusi, mida on juba aastakmneid proovitud seletada mitmesuguste matemaatiliste mudelite ja arvutite abil. Linnuparv lendab, muudab suunda ja krgust nagu ks organism, jttes mulje, et linnud suudavad lugeda ksteise mtteid.
Sellisel suurel linnuparvel ei ole hte juhti. Muutuse liikumissuunas vib algatada praktiliselt iga lind. Seejrel levib uus suund lainena le parve. Iga lind lhtub suunamuutusel oma naabritest. Lained vivad liikuda parves igas suunas, ka tagantpoolt ettepoole. Igale pakutud liikumissuunale parv siiski ei reageeri: ldjuhul jrgitakse linde, kes liiguvad parve keskosa poole, mitte parvest vlja, kuna parvest eraldunud linde ohustavad rohkem kiskjad.
Kui parve rnnatakse, liiguvad linnud ksmeelselt samas suunas ja parve kulg on sihikindel. Kui parv aga pole ohus, vaid siirdub niteks puhkekohast toidukohta, vib see pealtnha arusaamatult edasi-tagasi vnkuda, kuna eri linnud vivad kergesti algatada suunamuutuse laine. Lpuks aga jutakse parveliikmete enamiku jrgi ksmeelele ja parv kulgeb sihipraselt valitud suunas.
Kuna parve liikumisreeglid on ldiselt sna lihtsad, on loodud mitu linnuparvede liikumist kujutavat arvutimudelit. ks tuntum neist on Graig Reynoldsi 1986. aastal loodud mudel, mida on hiljem kasutatud isegi filmides. Niteks liikusid Reynoldsi mudeli jrgi nahkhiireparved 1992. aasta filmis Batman returns. Mudel phineb kolmel reeglil: 1) naabritele ei tohi otsa lennata, 2) liikumissuunaks tuleb valida naabrite keskmine suund ja 3) asukohaks tuleb valida keskmine kaugus kigist naabritest.

Haneparve energeetika. heskoos lennates vib hoida kokku ka lendamisele kuluvat energiat. Kevadel ja sgisel neme taevas sageli hanede V-kujulisi rndeparvi. Miks just selline kuju? V-kujulises parves lennates on eespool lendava linnu tekitatud hukeerises palju kergem edasi saada. V-parves on ka kige lihtsam orienteeruda, mbrust nha ja omavahel suhelda.
Muidugi ei vida V-kujulises parves lendamisest energeetiliselt midagi juhtlind, kes ei saa kellegi tuulde hoida. Nii vib ta kiiresti vsida. Seetttu vahetatakse parve tipus lendavat lindu sna sageli. Pole pris selge, mille alusel juhtlind valitakse. Ilmselt mngivad oma rolli tugevus, kogemus, sugu, vanus ja positsioon parvehierarhias. Samamoodi kui vadavilbastel viks parve ees lendamine testada teistele lindudele juhtlinnu vrtust. Katseid, mis juhtlinnu valiku tagamaid selgitaksid, on aga pris keeruline vlja melda ja teha.

Saatuslik parvesltuvus. Kas parvelinnud saaksid hakkama ka ilma kaaslasteta? Et vastata, tuleb jutustada kurb lugu rndtuvist (Ectopistes migratorius), kes 19. sajandil oli Phja-Ameerika arvukaim lind.
Rndtuvi oli rmiselt seltskondlik. Ta pesitses koloonites, kogus toitu kolooniates ja rndas ringi tohutu suurtes parvedes. 1866. aastal kirjeldati Ontarios linnuparve, mis oli umbes kaks kilomeetrit lai ja viissada kilomeetrit pikk. he koha peal seistes vis selle hiidparve lelendu vaadelda 14 tundi jrjest. Sellises parves oli miljardeid linde.
Muidugi olid hiidparved lihtne saak jahimeestele. Linde tapeti nii liha prast, loomasdaks kui ka lihtsalt jahirmust. Mni jahimees surmas oma snul miljoneid rndtuvisid. Parved hrenesid kiiresti.
Paraku olid rndtuvid kohastunud elama just hiidparvedes. Pisikeste killustunud rhmadena ei saanud nad enam hakkama. 19. sajandi lpuks olid rndtuvid sama hsti kui vlja surnud. Teadaolevalt viimane rndtuvi suri 1914. aastal Cincinnati loomaaias.
Rndtuvi on nide linnu kohta, kelle jaoks parveelu oli ainuvimalik valik: kui lagunes parv, kadus vaid mnekmne aastaga ka varem uskumatult arvukas linnuliik.

Linnud ja meie. Linnud armastavad teiste lindude seltsi. hiselt on kergem vastu astuda vaenlastele, leida toitu, kaitsta jreltulijaid ja rnnata. See kehtib ka inimeste ning paljude teiste loomade kohta. Suured inimrhmad on vga sarnased linnuparvedega: mlemas on oma hierarhia, on kangelased ja nahavedajad, lemused ja alluvad. Kui loomade seltsielule ja kitumisele ptakse ikka leida praktilisi phjendusi, siis inimese puhul lepitakse tihti seletusega, et meile lihtsalt meeldib ja sobib koos elada. Evolutsioonilisest vaatenurgast ei saa aga inimese ja teiste loomade vahele tmmata letamatut piiri: alateadlikult ajendavad ka meid samad eesmrgid mis teisi loomi.

1. Hart, Patrick; Freed, Leonard 2005. Predator avoidance as a function of flocking in the sexually dichromatic Hawaii akepa. Journal of Ethology 23: 2933.
2. Marzluff, John et al. 1996. Raven roosts are mobile information centres. Animal Behaviour 51: 89103.
3. Potts, Wayne 1984. The chorus-line hypothesis of maneuver coordination in avian flocks. Nature 309: 344345.
4. Zahavi, Amotz; Zahavi, Avishag. 1997. The handicap principle. Oxford University press, New York, Oxford.


Tuul Sepp (1984) on Tartu likooli loomakoloogia eriala doktorant, uurib lindude fsioloogiat, koloogiat, immunoloogiat ja kitumist.



Tuul Sepp
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012