Fotovõistlusi on korraldatud ajast aega, mõnda vaid korra, mõni on jäänud kestma kauemaks. Vereta Jaht on elujõudu ja populaarsust kogunud omalaadne fotovõistlus, mida hakati korraldama juba kuusteist aastat tagasi. Algust tehti 1997. aastal, järgmine aasta jäi vahele, kuid seejärel pole enam vaheaegu olnud.

Vereta Jaht on pärisjahiga sarnanev jaht, kus relvadeks on fotokaamerad, laskemoonaks mälukaardid ning jahisaagiks hulgaliselt looma- ja looduspilte. Ei ühtegi pauku, vaid vaiksed kaameraklõpsud. Ent mitte alati pole jahimoonaks olnud mälukaardid: see polnudki nii ammu, kui mööda metsi luurasid fotojahimehed, kelle taskutes oli varuks kolm rulli Agfa, Fuji ja Kodaki 36-kaadrist negatiivfilmi.
Esimene digitaalse relvaga jahimees saabus 2004. aastal Nõva jahialale. Uudne tehnika võimaldas kitse jälitavat hundipaari jäädvustada palju kvaliteetsemalt kui analoogkaamera. Sellest sai jahirelvade valiku pöördepunkt ja algas digivõidurelvastumine: järgmisel aastal oli jahil tarvitatud fotoaparaatidest üle poole digikaamerad. Aastaid on jahil kasutamiseks välja loositud üks tõhus jahirelv: suure valgusjõuga võimas teleobjektiiv, mille on jahimeeste rõõmuks välja pannud Overall Eesti AS.

Fotokaameratega hiilitakse ringi ja varitsetakse väärilist saaki varavalgest hilisõhtuni. Jahtida võib kõike ja kõikjal: nii vees, õhus kui ka maa peal. Eesmärk on jõuda näituse kaudu piirkonna maastike ja selle asukate iseloomuliku kuvandini. Fotograafe abistavad kohalikud pärisjahimehed, kes tunnevad „jahiala” nagu oma viit sõrme. Nii on vereta jahi lahutamatud kaaslased olnud RMK jäägrid ja jahikorraldajad, kes jagavad looduspiltnikele maastikul oma teadmisi.
Erilist tähelepanu pälvib valitud jahiloom, kelle kasuks enamasti otsustatakse selle järgi, et ta oleks mingile piirkonnale iseloomulik ja teda oleks seal kandis tõenäolisem tabada kui kusagil mujal. Esimestel aastatel Väätsal olid jahiloomadeks siiski veel meie metsade kõige tavalisemad asukad: kobras, metssiga ja metskits. Vereta jahi loomaks võib olla iga lind või uluk, kes võiks olla kütitav ka päris jahis.
Mitte alati ei õnnestu jahilooma tabada ja võib juhtuda, et valitud loom satub kaamera ette hoopis aastaid hiljem. Näiteks Nõval, kui jahiloomaks oli ilves, ei tabanud kaamerasilm ühtegi metsakassi, küll aga saadi pildile hundid. Viis aastat hiljem Särghaua ümbruses Kilingi-Nõmme jahialal õnnestus seevastu pildile jäädvustada lausa kolm ilvest. Või kui Väätsa jahialal oli valitud loomaks Eestis väga arvukalt elutsev metssiga, siis millegipärast keeldus ta end piltnikele ilmutamast. See-eest jäädvustati korduvalt karu. Tihedamini juhtub siiski seda, et jahilooma saab kenasti pildile ja seda ülesvõtet hiljem koguni pärjatakse.
Kuuldud, nähtud ja pildistatud liigid pannakse alati kirja ning saadud nimekiri pannakse välja näitusele, et illustreerida mingi piirkonna looduse mitmekesisust. Kirja peab minema iga hommikuse linnulaulu?/iga laulnud linnu, keskpäevases päikses peesitava sisaliku, mulistava konna või oma tegevusest muul moel märku andnud neljajalgse.
Viimasel ajal küll pere lemmikud ja võistluses osalejad „loomadena“ kirja ei ole läinud, kuid näiteks esimesel vereta jahil, kui üritus alles otsis oma kohta, peeti hiilimis- ja varitsusjahti poliitilistele loomadele, s.o. ministrite, riigikogulaste ja teiste avaliku elu tegelaste nimekaimudele, keda meelitati porganditega söödaplatsile või jälitati kaameraga metsas.

Vereta jahil on ka hariduslik aspekt. Ühelt poolt on eesmärk tutvustada üldsusele Eesti loodust ja avada selle piirkondlikku eripära Eesti parimate loodusfotograafide kaamerasilma kaudu, ent teiselt poolt on Vereta Jaht süvendatult tutvustanud fotograafiat ja bioloogiat paljudele teiste elualade loodushuvilistele. Need mehed ei ole ju sugugi ainult looduspiltnikuna elatist teenivad professionaalid, vaid väga kirev seltskond eri valdkondades leiba teenivaid asjaarmastajaid: advokaate, näitlejaid, ärimehi, üliõpilasi, filmimehi, teadlasi jt.
On juhtunud, et Vereta Jaht ületab riigipiiri, nii et samal ajal peetakse jahti Eestis ning pikaajalised vereta jahi kütid ka välismaal. Nii on olude sunnil kodust eemal viibinud „jahimehed” pidanud jahti Tšehhis, Jaapanis, Ameerika Ühendriikides ja Austraalias.
Igal aastal peetakse jahti traditsiooniliselt mai lõpul kolmel päeval, reede õhtust pühapäeva lõunani. Hommikul algab jaht kell pool viis, kui koos kohalike jahimeestega või ilma nendeta asutakse teele valitud piirkondadesse. Hommikuti on tegu tavaliselt hiilimis- või varitsusjahiga: liigutakse vaikselt piki metsasihti, soo- ja ojaserva või põlluveeres, olenevalt sellest, millisele loomale parasjagu jahti peetakse. Vahetevahel võib jaht muutuda safariks, kui jahimehed liiguvad vaikselt autoga piki pisikesi metsateid.
Õhtune jaht algab kella viiest-kuuest ja kestab pimedani. Sageli varitsetakse siis saaki jahikantslist, mille vahetus läheduses on söödaplats ja seega suurem võimalus jahiloomi kohata. Olenevalt sellest, kas söödaplats on mõeldud sõralistele või kiskjatele, võivad jahimehe objektiivi ette sattuda kitsed, põdrad ja metssead või siis hundid, karud, rebased ja kährikud. Alati võib kaameraga ka soolaku juures luurata, kus võib pildile jäädvustada soola limpsiva põdra või metskitse.
Kui õhtune jaht on peetud, jõuab kätte eneseharimisaeg: vaimu avardatakse mitmesuguseid loodusfilme ja pildiprogramme vaadates, kohalikke olusid tutvustavaid loenguid kuulates või muul moel.

Kolme päeva jooksul pildistatud loodusfotodest valib iga osaleja välja kümme paremat. Nende seast valib žürii omakorda umbes viiskümmend huvitavamat fotot, millega saab tutvuda sügisesel fotonäitusel Eesti loodusmuuseumis. Näituse avamisel kuulutatakse välja ka võidutööd. Kõige meisterlikuma töö eest saab fotograaf vereta jahi rändauhinna – sarvilise viikingimütsi, mis kannab kõikide vereta jahi meistrite nimesid.
Žürii lähtub piltide valikul jahipiirkonna võimalikult mitmekülgsest kujutamisest: fotod peavad iseloomustama kohaliku maastiku omapära, ainulaadsust ja liigirikkust. Seega ei teki kunagi olukorda, et näitus koosneb vaid jahilooma piltidest. Auväärsesse žüriisse kuuluvad tuntud loodusfotograafid ja auhinna välja pannud sponsorite esindajad.
Pärast iga-aastast vereta jahi näitust Eesti loodusmuuseumis hakkavad pildid elama oma elu ja mööda Eestit ringi rändama. Traditsiooniks on saanud, et järgmisena saavad fotosid näha tartlased ja nende külalised Tartu keskkonnahariduskeskuses ning Tartu ülikooli loodusmuuseumis. Edasi liigub näitus mööda Eesti eri piirkondi ja maakonnakeskusi.

------------------------------------
Faktid Vereta Jahi kohta

Vereta Jahi jahiseltskonda kuulub umbes kolmkümmend kütti, kelle hulgas on nii kutselisi fotograafe kui ka amatöörpiltnikke; aastate jooksul on nende koosseis siiski veidi muutunud. Ühendavad märksõnad on „loodusfotograafia” ja „hea seltskond”.

Seni on Vereta Jahti peetud Järvmaal, Raplamaal, Hiiumaal, Läänemaal, Viljandimaal, Saaremaal, Harjumaal, Ida-Virumaal ja Pärnumaal.

Jahiloomad on olnud kobras, metssiga, metsis, põder, hirv, ilves, metsis, mäger, teder, saarmas, metssiga ja metskurvits.

Vereta Jahti on toetanud ajakirjad Eesti Loodus, Loodus, Loodusesõber, Eesti Mets ja Eesti Jahimees, Looduse Omnibuss, ilm.ee, KIK, Tallinna Loomaaed, geoloogia instituut, ELF, Prike AS, KTK Overall AS, Fotoluks AS, Filmari OÜ, Teet Grupp OÜ, Baltic Foto Trading AS.

Vereta Jahti korraldavad Eesti loodusmuuseum, Overall Eesti AS ja RMK.

Juubelihõnguline XV Vereta Jaht peetakse tänavu 25.–27. mail Nohipalu jahialal Põlvamaal ja jahiloomaks on ronk.

Oktoobrikuise ajakirja Eesti Loodus numbri tasuta kaasandena ilmub 32-leheküljeline väljaanne „Vereta Jaht 15”, mis annab täpsema ülevaate Vereta Jahi ajaloost ja sisaldab jahiseltskonna liikmete parimaid pilte ning mõtisklusi.
------------------------------------

Tiit Hunt (1961) on loodusfotograaf ja Eesti loodusmuuseumi zooloogia osakonna juhataja; ta on algusest peale olnud vereta jahi peakorraldaja.