Tallinna botaanikaaia töötajad on Kloostrimetsas Pirita jõeoru maastikukaitsealal rajanud üksteise lähedale kaks õpperada.

Pirita jõeoru maastikukaitseala on üks väheseid kaitsealasid, mis asub otse pealinnas ja selle vahetus läheduses. 1957. aastal loodud kaitseala on umbes 500 hektarit suur ning laiub 300 meetri laiuse ribana kummalgi pool jõge. Kaitse all on jõeorg, sealsed terrassid, paljandid ja taimekooslused.
Praeguse ilmega jõeoru on uuristanud Pirita jõgi viimase 4500 aasta vältel. Jõe säng on väga looklev ning seda ilmestavad terrassid. Tavaliselt on üks kallas järsuveeruline, teine aga terrassiline. Botaanikaaia alal on eristatud neli terrassi, orus üldse viis. Luhale ning vahel ka madalamatele terrassidele avaldab mõju suurvesi, eriti jäämineku ajal.
Praegu on see puhkepiirkond võrdlemisi vähe tuntud, ent linnarahva jaoks suure potentsiaaliga, seda enam, et otse kaitseala keskel asub Tallinna botaanikaaed.
Kui Pirita jõeoru maastikukaitseala tervikuna ei saa matkaradade rohkusega hoobelda, siis botaanikaaia ümbruses on neid lausa kaks: varem rajatud looduse-õpperada on 3,9 km pikk ning läbib 15 maastikuvormi ja kasvukohatüüpi. 2009. aastal avatud Kloostrimetsa soo õpperada on poolteise kilomeetri jagu lühem ja teabetahvliga punkte on sellel seitse. Õpperadadega saab tutvuda omal käel, need on mõeldud kõikidele huvilistele looduse tundmaõppimiseks.
Kloostrimetsa soo õpperaja kohta on võimalik kassast tasuta saada eesti-, inglis-, vene- või soomekeelset trükist, mis on valminud keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) toetusel 2012. aasta algul. Botaanikaaia looduse-õpperaja trükis on otsas, kuid KIK-i rahalisel toetusel koostatakse neljas keeles uut brošüüri.

TALLINNA BOTAANIKAAIA LOODUSE-ÕPPERADA rajati 1994. aastal 2,7 km pikkusena. Õpperajal oli kuus punkti, mis paiknesid Pirita jõe paremal kaldal. 2002. aastal õpperada pikendati ning sellele lisati teabepunkte ja -tahvleid: raja pikkuseks sai 3,9 km, punkte on kokku 15, millest kolm asuvad jõe vasakkaldal. Iga infotahvel tutvustab ümbritsevat kooslust ja jagab teavet näiteks valdavate puuliikide ja nende kasutuse kohta.
2011. aasta kevadel renoveeriti kogu õpperada KIK-i rahalisel toetusel, uue sisu ja kujunduse said kõigis 15 punktis asuvad teabetahvlid. 2010 ümbritseti botaanikaaia territoorium lukustatava taraga, mistõttu peab osa õpperajaga tutvumiseks suvehooajal ostma botaanikaaia pääsme. Sügistalvisel ja varakevadisel ajal saab õpperajal, nagu ka botaanikaaia väliskollektsioonide juures käia tasuta.

Õpperaja alguses botaanikaaia peavärava lähedal kuival pärisaruniidul saab tutvuda niitude tekkimise ja mitut tüüpi niitudega. Samuti kasvab siin kaks looduskaitsealust taime: kevadel õitseb aas-karukell, suvel roosa merikann.(Siit avaneb ilus ja avar vaade botaanikaaia esiväljakule ja Palmimajale, mis on eriti nauditav ja maagiline hilistel õhtutundidel, kui botaanikaaia välivalgustus on süttinud ja kasvuhoonekompleksis põlevad tuled.
Teine kasvukohatüüp on salumännik. Salumetsad hakkasid Eestis levima sooja ja niiske kliima ajal umbes 6500 aastat tagasi, kuid nüüdseks on nad haruldased ning valdavalt kaitse all.
Kolmas rajapunkt toob matkaja sõnajalgade orgu: see on kunagine Pirita jõe külgorg, mille inimene on tugevasti ümber kujundanud. 1970. aastatel loodi siia eestimaiste sõnajalgade kollektsioon, mille järgi sai org endale nime. Siin saab teada, et sõnajalad on tegelikult eostaimed ning jutt jaaniööl õide puhkevatest sõnajalgadest on vaid ilus legend. Ka palaval suvepäeval on sõnajalgade orus mõnusalt varjuline.
Peale sõnajalgade kasvab siin kaitsealune, III kategooriasse kuuluv mets-kuukress ning Euroopa suurim rohttaim, põletusville tekitava mahlaga võõrliik hiid-karuputk. Loomulikult pole siin tegu botaanikaaia töötajate lohakusega oludes, kus kogu Eesti selle võimuka pealetungijaga võitlust peab, vaid õppematerjaliga. Siinse mõne taime näitel saab iga retkeline taimega tuttavaks, sest juhinduda tuleb ju põhimõttest „Tunne oma vaenlast”.
Edasi liikudes jõuame tamme-segametsa. Looduslikke tammikuid on Eestis väga vähe alles jäänud, neid võib näha peamiselt Eesti lääne- ja põhjaosas. Juba 17. sajandil hakati tammikuid tolleaegsete teadmiste ja oskuste najal kaitsma, sest viljakatel muldadel kasvanud tammikute asemele rajati põlde ja heinamaid ning puistuid jäi üha vähemaks. Pealegi oli tammepuit hinnatud ehitusmaterjal, eriti laevaehituses.
Kui tammemets läbitud, viib õpperada matkaselli botaanikaaia territooriumilt välja, Kloostrimetsa soo poole. Viies punkt ongi juba sooga seotud: siin asub sooraua leiukoht. Sooraud on tekkinud soistel aladel rauarikkast põhjaveest, siinne leiukoht avastati 1977. aastal teletorni ehituse ajal. Maak asub huumushorisondi all isegi kuni 0,7 meetri paksuse kihina ning selle pruunikaid tükke võib näha kõikjal maapinnal.
Sooraud on ajalooline maavara, millest rauaajal ja hiljemgi toodeti Eestis rauda. Tänapäeval seda enam maavaraks ei peeta, sest majanduslikult ei ole otstarbekas seda kasutada. Huvi korral saab soovija tükikese maapinnal lebavat soorauda mälestuseks kaasa võtta. On neidki, kes naljaga pooleks on lubanud hakata rauda tootma.
Õpperaja 6. punkti, rabastunud männiku lähedalt algab ka hiljem rajatud Kloostrimetsa soo õpperada. Muld on rabastunud metsades veega küllastunud ning iseloomulik on ka suhteliselt tüseda toorhuumusliku kõdukihi olemasolu. Männikud on Eestis enim levinud puistud ning üle saja liigiga männi perekond on üks liigirikkamaid okaspuude seas. Eestis kasvab looduslikult siiski vaid üks liik – harilik mänd – ning tegemist on väga lepliku ja visa puuga.
Kuigi Eestis kasvab neli liiki kaski – sookask, arukask, vaevakask ja madal kask –, koosneb siinne kaasik (seitsmes rajapunkt) peamiselt sookasest. Kaasikud hõlmavad kogu metsade pindalast Eestis umbes 30%, olles männikute järel teisel kohal. Puistuid moodustavad vaid arukask ja sookask.

Siit viib rada Pirita jõe äärde, kus on ilusad vaated maastikule ja kena männimets. Siin kasvab ka II kategooria looduskaitsealune taim: haruldane Gmelini kilbirohi, hõbehallide lehtede ja kuldkollaste kerajate õisikutega ristõieline.
Mööda jõekallast liikudes jõuame sarapikku, kus puudel kasvab õllevalmistajate jaoks oluline maitsetaim harilik humal. See on mitmeaastane rohtne eestimaine liaan, kelle looduslikud kasvukohad ongi niisked metsad, kus ta ümber puude väändudes lausa tihnikuid moodustab. Humal on meie taimedest kõige kiirema kasvuga, tema noored võrsed võivad kasvada isegi üle kümne sentimeetri päevas.
Raja 10. punkti ehk haaviku juures avaneb taas ilus vaade Pirita jõele, taustaks haavalehtede värisemisest tekkiv sahin. Harilik haab vajab viljakat mulda ja palju valgust, kuid samas on ta täiesti külmakindel ning kasvab kiiresti. Tervest haavapuu tüvest valmistatakse ühepuupaate ehk haabjaid, kuid haavad on ka toiduks ja ehitusmaterjaliks kobrastele.
Kümnendast rajapunktist järgmise juurde jõudmiseks on valida kahe raja vahel: võib minna piki jõekallast või kasutada metsavahelisi radu. Veidi maad pärast keset jõge kerkivat saarekest viib rippsild üle jõe teisele kaldale, kus on mõnus paik väikeseks puhkehetkeks. Kuna õpperada keerleb ikkagi Pirita jõe, ühe Harjumaa suurima jõe kallastel, siis tuleks kindlasti tutvuda ka selle elustikuga. Raja 11. punkt ongi selleks loodud.
Pirita jõe elustik on väga liigirikas, ainuüksi soontaimi on leitud 38 liiki. Õpperaja ääres kasvavad jões ja selle kaldal kollane vesikupp, järvkaisel, ojamailane, harilik luigelill, ujuv penikeel, harilik varsakabi, päideroog, seaohakas, vesikerss, ussilill ja sale tarn.
Nüüd viib õpperada jõe kaldal laiuvale niiskele lamminiidule. Niisketel lamminiitudel on üleujutus lühiajaline ja ebaregulaarne ning valitsevad madalakasvulised rohttaimed. Kasvada võib ka üksikuid puid ning põõsaid. Pisut edasi ja jõest kõrgemal kasvab peamiselt kahevärvisest, mustjast ja tuhkrust pajust ning raagremmelgast koosnev pajustik.
Õpperaja viimastes punktides on hallist lepast koosnev lepik ja Kabelimägi, need paiknevad taas botaanikaaia territooriumi ümbritseva tara sees. Tõestust selle kohta, kas Kabelimäel on tõepoolest asunud kabel, ei ole. See pole siiski võimatu, kuna maa kuulus kunagi Pirita kloostrile, mille järgi ongi Kloostrimets oma nime saanud. Praegu asub Kabelimäe jalamil botaanikaaia leedrite kollektsioon.

KLOOSTRIMETSA SOO ÕPPERADA asub kogu ulatuses väljaspool botaanikaaia territooriumi ümbritsevat tara. Kohalike elanike jaoks on see kõige eelistatum jalutuspaik. Imelisi hetki võib siin tabada igal aastaajal. Osaliselt on 2,5 kilomeetri pikkune õpperada kaetud laudteega, raja keskel asub istepink, kus on mõnus jalgu puhata. Samuti saab uudistada vanaaegse turbakuivatusresti koopiat turbapätsidega.
Kunagine Kloostrimetsa soo, mille pindala on umbes 20 hektarit, on Eesti mastaabis muidugi päris pisike ala ning selle tõttu pole tema areng ja geoloogia teadlastele huvi pakkunud. Võimalik, et tegemist on kunagise allikasooga, mille asemel kujunes hiljem raba. Arvatavasti lõigati soost juba 20. sajandi alguses ümbritsevate talude jaoks labidaturvast ning turbaaukudest vee ärajuhtimiseks kaevati ida-läänesuunalised kraavid.
Pärast kuivenduskraavi kaevamist lääneserva 1980. aastal, Tallinna teletorni ehitamise ajal, hakkas soo metsastuma. Sellele viitab ka enamiku seal kasvavate puude vanus: umbes 30 aastat. Nii kujunes soost turbaaukude ja väljavoolukraavidega liigendatud mustika-kõdusoomännik.
Tekstid raja teabetahvlitel tutvustavad kohalikku taimestikku ja loomastikku. Ükski neist pole iseloomulik meie suurtele sooaladele: tavalisemaks on saanud segametsaliigid. Sellistele metsastuvatele sooaladele omaste taimede kõrval kasvab siin näiteks haruldane austria sõnajalg, keda saab lähedastest liikidest eristada sõkalsoomuste selgepiirilise tumepruuni keskosa järgi, temaga sarnasel laiuval sõnajalal on sõkalsoomuste keskosa hajusalt tumepruun.
Linnustikus on sagedasemad tavalised okas- ja segametsaliigid, nagu metsvint, kuuse-käbilind, pasknäär, punarind ja rähnid. Kindlaid tõendied on ka III kategooria looduskaitsealuse liigi, raudkulli pesitsemise kohta. Suurimetajatest võib rahulik loodusvaatleja siinsel rajal kohata metskitsi ja rebaseid. Väiksematest loomadest elavad siin hall- ja valgejänes, juttselg-hiir, mutt ning harilik orav.
Teabetahvlitelt saab ka üldisemat infot Eesti soode, turba, rabade arengu, kõdusoometsade, soode taastamise ja kaitse ning Pirita jõe ürgoru kohta. Üha enam on hakatud mõistma soode tähtsust ökosüsteemi osana. Kui mitmel pool Euroopas ei ole looduslikke soid enam üldse alles jäänud, siis Eestis on olukord õnneks parem. Kuid kindlasti tasub meilgi mõelda sellele, mida pärandame tulevastele põlvedele. Pole teada, kas soo-alasid üldse suudetakse taastada, ent kahtlemata nõuab see väga palju aega ja vaeva ning ka raha.

1. Jeletsky, Eeva 2010. Tallinna botaanikaaia looduse-õpperaja teabetahvlite tekst.
2. Jeletsky, Eeva; Rammul, Üllar 2012. Kloostrimetsa soo õpperada. Tallinn.
3. Sander, Enel; Kasemets, Marit 2006. Tallinna Botaanikaaia looduse-õpperada. Tallinn., E.


Marit Kasemets (1982) on Tallinna botaanikaaia metoodik.