Eesti Looduse fotovõistlus
2012/05



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Paeluss EL 2012/05
Veel üks kevadekuulutaja

Küllap iga perenaine valib turult kala ostes endale kõige priskemad. Matsakat uimekandjat puhastades saab tubli emand aga mõnikord suure ehmatuse või üllatuse osaliseks. Lõhkilõigatud kõhuõõnest volksab välja pikk paelakujuline moodustis. Kuigi see tegelane end kuigivõrd ei liiguta, on tema välimus eemaletõukav. Kiire liigutusega lendavad nüüd nii kala kui ka tema kohutav kaaslane prügikasti. Raha on kulutatud ja tuju rikutud. Ent kas tasuski karta?

Loomades elab ohtralt igasuguseid parasiite. Paljusid ei näe me kunagi ning pistame nad pahaaimamatult koos lihaga nahka. Mõne liigi puhul on siiski teada, et enne söömist tuleb liha keeta või praadida kauem kui tavaliselt.
Harva satuvad inimese silma alla ka paelakujulised ussid. Nemad elavad oma peremehe sooltorus, mida inimene üldjuhul toiduks ei tarvita. Vorstitegijad on soolt seestpoolt puhastades paelussi ilmselt siiski kohanud. Üldiselt on need loomad aga tänapäeva hügieeninõuete ja -harjumuste tõttu meie elust peaaegu kadunud.
Ent naaskem rikutud lõunasöögi juurde. Kala kõhuõõnest välja volksanud paeluss kannab nimetust linnuroni. Aga miks ta ei ela sooles nagu tema suguvennad? Tegelikult elab küll, ent mitte kalade, vaid hoopis lindude sooles. Asja mõistmiseks peame veidi selgitama, kuidas paelussid arenevad.

Paelussid saab välimuse järgi jaotada pikkadeks (kümneid sentimeetreid või lausa meetreid) ja lühikesteks (mõni millimeeter kuni mõnikümmend millimeetrit). Arenguks vajavad nad kahte või enamat loomaliiki. Seda liiki, kelles elutseb parasiidi täiskasvanud, sigiv järk, nimetatakse pärisperemeheks, teisi aga vaheperemeesteks.
Koos pärisperemehe väljaheidetega väljuvad tema soolest ka ussi munad. Edasi peab muna mingil moel jõudma vaheperemehe kehasse. Seal koorunud vastne liigub kas vaheperemehe lihastesse, muudesse kudedesse või kõhuõõnde, elundite vahele. Kui nüüd uus pärisperemees paneb vaheperemehe nahka, nakatub omakorda temagi.
Enamiku pikkade paelusside vastsed on väga väikesed – mõnest millimeetrist mõne sentimeetrini –, arenevad rohusööjates ega torka silma. Linnuroni kuulub pikkade paelusside hulka, kuid tema vastne areneb veidi teistmoodi. Juba oma vaheperemehes kalas kosub ta suureks, saavutades täiskasvanud ussi mõõtmed ning täites kala kõhuõõnsuses kõik vähegi vabamad kohad [1, 2]. Mõnikord kasvab vastse kehakaal koguni suuremaks kui teda kandva kala oma.

Linnus. Kui nüüd pärisperemees – lind – pistab kala nahka, pole linnuronil vaja tema sooles pikalt aega veeta. Piisab umbes nädalast, et valmiksid tuhanded munad, mis saadetakse koos linnu väljaheidetega mööda veekogusid laiali õnne otsima. Selline kohastumus on väga kasulik, sest nii ei koorma kerekas uss liialt linnu organismi. Erinevalt maapinnal kulgevatest või vees ujuvatest peremeesorganismidest on linnule ju iga lisagramm suureks tülinaks, halvendades tema lennuvõimet. Pikka aega parasiiti kandev lind võiks seega lihtsasti sattuda röövlooma ohvriks, aga siis katkeks ka parasiidi eluring.

Vähis. Kui veetemperatuur on piisav (15–20 ºC), kooruvad munast üheksa-kümne päeva jooksul ripsmetega ujuvad vastsed – koratsiidid. Neid söövad väikesed vähid, peamiselt sõudikud ja rullikud aerjalaliste hulgast. Ühe Aserbaidžaani uurimuse järgi on vastsetega enim nakatunud vähikesed perekonnast sõudik (Cyclops) ning emased nakatuvad 15 korda sagedamini kui isased [3].
Vähikese sooles peab vastne veetma vähemalt neli-viis päeva. Seal areneb järgmine vastsejärk: kuue kidaga onkosfäär. Too liigub läbi sooleseina vähi kehaõõnde, kus muutub usja kehaga protserkoidiks ning jääb ootama, et väikese vähi sööks ära järgmine vaheperemees kala. Linnuroni on seega kolmeperemeheline parasiit.

Kalas. Kala sooles väljub linnuroni vastne vähikesest, puurib end läbi soole seina kala kehaõõnde ning muutub järgmiseks vastsejärguks plerotserkoidiks. Areng kalas kestab veidi üle aasta.
Parasiidiga nakatunud kala saab juba välimuse poolest kergesti eristada mittenakatunust. Tema keha, eriti kõht, suureneb ebanormaalselt ja jätab mulje iseäranis heast toitumusest. Tegelikult kala küll toitub, kuid jääb üha nõrgemaks, sest soolestik ei tööta enam korralikult ning enamiku energiat võtab endale parasiit.
Kala lihased hakkavad kärbuma, vereringe ja selle koostis halveneb, kujuneb aneemia, kasv aeglustub, kala värvub üldiselt veidi tumedamaks. Väheneb ka vere kaitsevõime, sest parasiit hävitab sealt kaitserakud: lümfotsüüdid, makrofaagid ja neurofiilid. Nõrgenenud tervise tõttu suureneb sekundaarsete nakkuste oht. Parasiit pärsib ka peremehe sugunäärmete arengu: ei arene ei mari ega niisk. Nende ruumi kala kõhuõõnes täidab ussi vastne.
Kui üha kasvav parasiit surub kokku juba ujupõie, ei suuda kala enam oma ujuvust kontrollida ning tõuseb veepinna lähedale. Koordineerimatu liikumise tõttu äratab säärane kala lindude tähelepanu ja on neile kerge saak.

Linnuroni võiks ka kevadekuulutajaks pidada, sest kevadeks on hulk vastseid oma arengu lõppjärku jõudnud. Nende kandjad, kalad, olid pika talve jooksul jää all peidus ning kaladest toituvad linnud lõunamaal külmapaos. Kevadel kaob kalu kaitsev jääkaas ning koju jõudnud lindudele on toidulaud valla. Et suuri vastseid kandvad kalad on lindudele kerge saak, siis nopitakse need välja kõigepealt ning suve poole jääb neid märksa vähemaks.

Linnuronid on levinud mageveekaladel kogu maailmas. Nakatunud on keskmiselt ligi neljandik kalu. Enamikul nakatunud kaladel on kõhuõõnes üks, kuid 3,2% kaks ja 1,6% kolm isendit. Mõnes suures kalas võib korraga kosuda isegi paarkümmend linnuroni.
Linnuronideks nimetatakse paljusid liike perekondadest Ligula, Digramma ja Schistocephalus, kes kõik kuuluvad sugukonda Diphyllobothridae. Nii meil kui ka mujal on levinuim linnuroni liik Ligula intestinalis. See on mitmel pool maailmas üks karplaste ohtlikumaid lameussparasiite, tehes neile häda nii looduses kui ka kalakasvandustes. Liiki on leitud särjel, roosärjel, ründal, latikal, nurul ja teivil, mujal maailmas ka teistel karplastel [3, 4]. Ogalikel parasiteerib aga liik Shistocephalus solidus [5].

Mis linnud linnuroni kannavad? Üldiselt võib öelda, et uss ei pirtsuta, ulualuseks kõlbavad kõik kalatoidulised sulelised. Aga siiski, paljudes maades on peamised linnuroni levitajad kormoranid, kes on siinmail üksiti kogunud halba kuulsust kalameeste toidukonkurentidena. Sagedasemad peremehed on veel haigur, tuttpütt, mitut liiki kajakad, Lõuna-Euroopas ka ööhaigur.
Üheainsagi linnu väljaheidete kaudu võib parasiit levida väga kiiresti ja laialt. Seetõttu on linnuroni vastu väga raske võidelda. Suuremaid puhanguid tuleb ette tavaliselt nelja-viie aasta järel. Mõnes väikeses tiigis võib see parasiit hävitada enamiku kalu.

Ent paelussist võib ka kasu olla. Uuringute järgi on raskmetallide sisaldus linnuroni kehas 10–35 korda suurem kui kala kudedes. Seega võib linnuronist olla abi, et määrata raskmetallide sisaldust vees ja hinnata niiviisi veekogu seisundit.

Mida siis soovitada perenaisele, kelle turusaagi kõhust paeluss välja volksas? Nagu öeldud, ei ole kalas elav linnuroni vastne veel suguküps, temas ei leidu nakatumisvõimelisi mune. Munad küpsevad alles linnu organismis. Nii ei ole kalast leitud koletu olevus tegelikult inimesele kuidagi ohtlik ja selle võiks isegi ära süüa! Mõistlikum sihtpunkt talle on vast siiski kompostitünn, ent kala ise kõlbab hamba alla küll, ehkki võib parasiidi vintsutuste tõttu olla veidi lahjaks jäänud.

----------------------------------
Inimesele nakkavad paelussid Eestis

Ehhinokokk-paelussid (kahte liiki: alveokokk- ja põistang-paeluss): pärisperemeheks kiskjad, inimest võib kasutada vaheperemehena. Inimesele eluohtlik, inimene võib ussi munadega nakatuda kiskjate, näiteks rebase või kähriku väljaheidete kaudu.

Laiuss võib inimest kasutada pärisperemehena, vaheperemeheks on vähikesed ja kalad. Inimene võib nakatuda piisavalt kuumutamata mageveekala süües. Ravitav, inimesele eluohtlik ei ole, kuid võib põhjustada vaevusi.

Nudipaeluss ja nookpaeluss võivad inimest kasutada pärisperemehena, vaheperemeheks on vastavalt veis (harvem lammas) ja siga. Inimene võib nakatuda, süües nende liha, mida ei ole küllaldaselt kuumutatud. Ravitavad, inimesele eluohtlikud ei ole, ent võivad põhjustada vaevusi.

Loe ka teiste ohtlike usside kohta: Martin, Mati 2010. Selgrootu oht. – Eesti Loodus 61 (3): 116–121.

----------------------------------
1. Loot, Geraldine et al. 2001. The three hosts of the Ligula intestinalis (Cestoda) life cycle in Lavernose-Lacasse gravel pit, France. – Archive Hydrobiology 152 (3): 511–525.
2. Loot, Geraldine et al. 2001. Phenotypic modification of roach ( Rutilus rutilus L .) infected with Ligula intestinalis L. (Cestoda: Pseudophyllidea). – Journal of Parasitology 87 (5): 1002–1010.
3. Mahbobeh Hajirostamloo1 2009. A Report on Occurrence and Parasite-Host of Ligula intestinalis in Sattarkhan Lake (East Azerbaijan-Iran). – World Academy of Science, Engineering and Technology 57: 439–442.
4. Weliange, Wasantha S.; Amarasinghe, Upali S. 2001. The Occurrence of Cestode Ligula intestinalis (Linnaeus) from Attentive Carplet Amblypharyngodon melettinus (Valenciennes) in Sri Lanka. – Asian Fisheries Science 14: 95–99.

Loe ka: Merilo, Zoja 2004. Linnuroni: suurim mageveekalade kõhuõõnes esinev parasiit. – Kalastaja 33. http://ajakiri.kalastaja.ee/?1,33,630.
Loe teiste eesti paelusside kohta: Martin, Mati 2010. Selgrootu oht. – Eesti Loodus 61 (3): 116–121.

Mati Martin (1951) on zooloog, töötab Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis.



Mati Martin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet