Eesti Looduse fotovõistlus
2012/05



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Tööjuhend EL 2012/05
Kuidas talletada loodusvaatlusi?

Paljudes maades on kujunenud iseenesestmõistetavaks, et maakler või müügijuht, rääkimata advokaadist ja notarist, talletavad oma kokkulepped väga täpselt. Looduses vaadeldu täpset registreerimist ei peeta hoopiski nii loomulikuks. Kõige üldisemas plaanis oleneb meie elu ja heaolu aga eeskätt just loodusest.

Inimene on osa loodusest. Me kasutame oma meeli ümbruse tajumiseks. Kui kohtume rästikuga, kutsub see meis esile ettevaatlikkuse või isegi hirmu. Küpseid maasikaid märgates vallandub enamasti soov neid korjata ja süüa. On liike või nähtusi, mis äratavad meie tähelepanu oma ilu või häälitsustega, paljud aga jätavad üsna ükskõikseks. Kõiki neid kohtumisi ja märkamisi võib pidada omamoodi loodusvaatlusteks.
Et suudaksime adekvaatselt reageerida enda ümber toimuvale, peame teadma-tundma, kes siin elavad, millal ja kus võib neid kohata, millised on nende eluolu iseärasused ja milline on meile mõlemale sobivaim viis suhelda. Ainus viis, kuidas see tunnetus saab tekkida, on järjekindlad loodusvaatlused. Kuidas korraldada neid kõige tõhusamalt?
Loodusvaatlused võib eesmärgi alusel jagada püsivaatlusteks ja juhuvaatlusteks. Püsivaatlused on sellised, kus midagi vaadeldakse kindlas kohas kindla ajavahemiku tagant kindla analüüsi tarbeks. Püsivaatlusi teevad tavaliselt erialaspetsialistid.
Ent ei üks uurija ega ka terve instituut ei suuda kogu Eesti loodusel lausaliselt silma peal hoida, rääkimata suurematest aladest. Seetõttu on palju abi ka juhuvaatlustest. Juhuvaatluste puhul pole aeg ega koht varem kokku lepitud, neid saab teha igaüks. Allpool teemegi juttu juhuvaatlustest.

Tähtis on vaadeldu talletada. Et huvitavad ja vajalikud loodusvaatlused ära ei ununeks, peavad teadlased ja teised kogenud loodusvaatlejad välipäevikuid. Enamasti kulub vaatluse üles tähendamiseks imevähe aega, võrreldes ajaga, mis kuluks, et nähtu hiljem meelde tuletada või kaudselt välja selgitada, isegi kui see õnnestuks. Paljusid tähtsaid asjaolusid unustame väikest kirjatööd ette võtmata pahatihti üldse tähele panna.
Loodusvaatluse jäädvustamise tähtsaim eelis on aga see, et oma meeltesse talletatut saame kasutada vaid ise, korralikult üles märgitut aga saab vahendajata analüüsida ka keegi teine. Isegi kui meil endal on liiga vähe kogemusi või aega, et oma vaatlustest midagi järeldada, võib neist korralikult kirja panduna siiski tulu tõusta.

Mida kirja panna? Kindlasti kolm asja: keda või mida, kus ja millal vaadeldi. Tihti tundub mõni nimetatuist vaatluse hetkel üles tähendamiseks liiga enesestmõistetav. Paraku ei saa sääraseid puudulikke andmeid üldjuhul edaspidi enam kasutada.
Kirja tuleks panna ka vaatleja, samuti kaaslased, kellega koos vaatlusi tehti. Teinekord on kasutajatel vaja andmeid täpsustada: siis on hea teada, kelle käest saab lisainfot. Sestap on ka äärmiselt oluline, et kirja saaksid vaatleja või kaasvaatlejate kontaktandmed.
Tähtis teave on ka see, mille järgi näiteks liik kindlaks tehti (kas õnnestus näha looma ennast, tema tegevusjälgi, kuulda häälitsusi jne.). Paljusid liike ei ole põgusal kohtamisel võimalik palja silmaga määrata. Seega tuleks kirja panna ka vaatlusel kasutatud abivahendid: püügiriistad, binokkel, luup, mikroskoop jms.
Tänapäevase loodusvaatluse äärmiselt oluline osa on talletada vaadeldav objekt digikaameraga. Sobilikke kaameraid leidub nüüdisajal isegi nutitelefonides. Kaamera lahutusvõime võiks siiski olla piisav, et hiljem saaks fotot suurendades määramistunnuseid üle kontrollida.

Keda või mida vaadeldi? Sageli ei tea me või pole päris kindlad, mis liigiga on tegemist. Sellistel juhtudel on kasulik nähtut põhjalikult kirjeldada. Objekti enda kirjelduse kõrval on teinekord palju abi andmetest ümbruse kohta: elupaiga, kasvukoha kirjeldus jms. Paljude samblike ja seente liigi määramisel on tähtis teave kasvusubstraat ehk siis see, kas organism kasvab puuoksal, kivil, maapinnal vms. Nii mõnigi liik on kohastunud kasvama vaid ühel substraaditüübil või peremeesliigil või väga vähestel ning just substraadi järgi on neid kõige hõlpsam määrata.
Vana-aja loodusvaatlejad püüdsid kõik nähtavad tunnused filigraanse täpsusega üles joonistada, praegusajal teeb seda meie eest digifotoaparaat. Määramist vajavast liigist on kasulik teha mitu fotot: nii üldvaade kui ka detailid eraldi, alt- ja pealtvaates ja eri rakurssidest. Väga oluline on, et fotolt selguks määratava objekti suurus: selleks võib talle kõrvale asetada mõne teatud suurusega eseme, näiteks tikutopsi. Kahjuks on andmekogudesse või asjatundjatele määramiseks saadetud tihti vaid üks pilt, kus tunnused pole piisavalt hästi näha.
Kui me sellega loodusele liiga ei tee, tasub mõnikord liigi täpsemaks määramiseks üks eksemplar või proov kaasa võtta, et seda siis hiljem määraja ja abivahendite abil paremini tuvastada või spetsialistidele näidata. Paljude liikide puhul on vaatluskohalt võetud proovi analüüsimine laboris ainus viis neid määrata. Kindlasti ei tohiks juhuvaatleja aga loodusest kaasa viia haruldasi ega kaitsealuseid liike.
Et uurijad saaksid hinnata vaadeldud liigi seisundit, on tähtis kirja panna ka arvukuse andmed. Võimaluse korral tuleks vaadeldavad isendid üle lugeda. Sageli (arvukate liikide puhul) ei ole see aga mõeldav: siis tuleks arvukus anda umbkaudu, lähtudes näiteks andmekogus ette antud ligikaudsete hinnangute skaalast („üksikud”, „alla saja”, „massiline” jmt.).

Kus vaadeldi? Vaatluse asukoha kirjeldamisel on oluline nii geograafiline kui ka elupaigaline tase. Geograafiline asukoht tuleks kirja panna võimalikult täpselt: vähemalt küla täpsusega, veelgi parem on lisada talu või muu kohanimi. Nüüdseks on laialt kasutusele võetud GPS-id, millega on väga lihtne täpset asukohta registreerida ning uuesti üles leida.
Hoiduda tuleks vaatluse asukoha üldistamisest mingi laiema piirkonnana, näiteks kaardiruuduna; seda tööd teeb vajaduse korral andmete analüüsija. Kui märgime vaatluse asukoha näiteks mingi teedeatlase kaardiruuduna, ent analüüsiks kasutatakse mõnda teist ruudustikku, ei ole selliseid üldistatud andmeid võimalik seal kasutada. Koordinaatidega märgitud leiu saab aga liita üldistavasse andmevõrgustikku vähimagi vaevata.
Üldjuhul kehtib reegel, et mida väiksem ja paiksem on objekt, seda täpsemalt peaks määrama ja kirjeldama tema asukoha. Näiteks taimeliigi leiukoht tuleks registreerida alati võimalikult täpselt, linnuliigi puhul on see tähtsam siis, kui leitakse pesa. Tavalist ülelendu pole tarvis meetri täpsusega registreerida, ehkki halba see kindlasti ei tee, sest lisades lennuvaatlusele hiljem näiteks elupaikade andmed, saab prognoosida linnu võimalikku pesitsuskohta.
Elupaigatüübi üldnimetuse kõrval tuleks kirja panna ka selle täpsemad omadused: reljeef, niiskusolud, puistu vanus ja liigiline koosseis jne. Elupaigamäärajates on tihti toodud ka nimekiri elupaigatüübile omastest võtmeliikidest: neid vaadeldes saame oma elupaigatüübi määrangule kinnitust.

Kuidas enda vaatlustest teada anda? Mõned loodusvaatlejad peavad välipäevikuid ajanappuse tõttu alles tagantjärele, tubastes oludes. Selleks ajaks on aga osa üksikasju juba ununenud. Kui tegu oli liikuva objektiga, ei saa seda isegi uuesti vaatama minna.
Seetõttu, kui tehnilised vahendid vähegi lubavad, peaks püüdma sisestada oma vaatlusandmed elektrooniliselt otse andmebaasi juba vaatluskohal. Nii saavad ka teised huvilised teie vaatlusele võimalikult kiirelt reageerida. Ent isegi säärase otsesisestuse korral tasuks teha lisamärkmeid paberile, sest iial ei tea, millal info võib tehnika tõrkumise tõttu kaduma minna.

Läbi aegade on mitmesugused uurimisasutused korraldanud vaatlusandmete kogumiseks suuremaid ja väiksemaid ankeetküsitlusi. Aastakümneid korraldas Eesti looduseuurijate selts fenoloogilisi vaatlusi, mille käigus loodusvaatlejad üle Eesti saatsid kirja teel oma vaatlusandmeid rändlindude saabumise ja lahkumise, taimede õitsemise alguse, kalade kudeaegade kohta jne. Üks viimase aja suuremaid projekte oli ornitoloogiaühingu korraldusel koostatud haudelinnustiku atlas. Siingi edastati-salvestati andmeid paberankeetide kõrval ka elektrooniliselt otse andmebaasi.

Praegu koondab Eesti eluslooduse vaatluste andmeid kolm suuremat andmekogu:

1. Eesti looduse infosüsteem (EELIS; loodus.keskkonnainfo.ee) on ametnike töövahend, tavainimesed sinna praegu loodusvaatlusi otse sisestada ei saa. EELIS-e liikide leiukohti käsitlevasse ossa koondatakse andmed kaitstavate liikide ja invasiivsete võõrliikide leiupaikade kohta. Siit võetakse andmed ka riiklikusse keskkonnaregistrisse ning neile toetudes tehakse otsuseid keskkonnakasutuse kitsenduste ja kohustuste kohta. EELIS-t haldab keskkonnateabe keskus.
2. eElurikkuse andmebaas (elurikkus.ut.ee) on loodud eelkõige teaduslike kogude andmete koondamiseks, ent sinna saavad registreeruda ja vaatlusi sisestada ka asjatundlikumad juhuvaatlejad. Näiteks Eesti ornitoloogiaühing on kuulutanud oma andmete esmaseks sisestuskohaks just eElurikkuse. eElurikkusesse kogutakse ka teadustöödes ja -kirjanduses kajastatud vaatluste infot. Selles andmekogus hallatakse ka Eesti liikide süstemaatilist nimestikku, mida saavad kasutada teised elustiku andmeid tallel hoidvad andmebaasid. Andmebaasi haldab Tartu ülikooli loodusmuuseum.
3. Loodusvaatluste andmebaasi (LVA; loodusvaatlused.eelis.ee) on oodatud veebi kaudu oma vaatlustest teada andma kõik huvilised. Oma andmeid saab iga vaatleja siin andmebaasis ka ise koondada ja kasutada, kas siis eraldi või koos teiste vaatlejate andmetega. Nii ei tarvitse igaüks oma isiklikku andmebaasi eraldi pidadagi. LVA-d haldavad koostöös Eesti looduseuurijate selts ja keskkonnateabe keskus.
LVA-sse sisestatud andmed vaatavad üle ja kinnitavad liigirühmade spetsialistid. Kui neil mõne vaatluse puhul tekib kahtlus, kas liik on õigesti määratud, võetakse enne andmete kinnitamist vaatlejaga ühendust, et andmeid täpsustada. Kui LVA-sse on sisestatud ja kinnitatud vaatlusi kaitstavate ja võõrliikide kohta, läheb see teave otse keskkonnaameti vastava regiooni spetsialistidele, kes siis vajaduse korral veel kord leiukoha andmeid täpsustavad ning edastavad EELIS-e kaudu keskkonnaregistrisse.
Loodusvaatluste andmebaasi juurde on loodud osa „Vajan abi liigi määramisel”: siia tuleks sisestada oma andmed, juhul kui vaatlusobjekti liiki ei õnnestu määrata. Vaatluse kirjeldusele saab lisada pilte. Liiki tundvad teised andmebaasi kasutajad saavad siis määramisel aidata.
Kindlasti ei tohiks karta oma vaatlust avalikku andmebaasi sisestada, isegi kui tundub, et andmeid on liiga vähe. Kui on kirjas minimaalsed andmed – liik või liigi kirjeldus, aeg, koht ja vaatleja – saavad asjahuvilised nende alusel ise koguda taustteavet mis tahes analüüsi jaoks.

Loe veel:
Aegade jooksul on Eesti looduseuurijate selts andnud välja sarja „Abiks loodusvaatlejale”. Seni on selles sarjas ilmunud 99 numbrit. Kuigi mõne elustikurühma kohta on praegused teadmised märksa täielikumad, tasub siiski heita pilk ka vanematesse väljaannetesse. Nii saame ettekujutuse valdkonnas tehtud edusammudest. Samuti annab fenoloogiliste vaatluste tulemuste võrdlus vastuse, kas on toimunud muutusi ja mis laadi need on.

Puura, Ivar 2011. Elurikkuse digitaalarhiivid nüüdisajal. – Eesti Loodus 62 (8): 428–432.


Uudo Timm (1959) on zooloog, keskkonnateabe keskuse keskkonnaregistri osakonna juhataja. Tegelnud nii looduse uurimise, looduskaitse kui ka loodusharidusega. Seotud mitme vabaühendusega (LUS, ELF, ETS jt.).

Lauri Klein (1970) on lõpetanud Taru ülikooli zooloogina ja samas omandanud ka maastikuökoloogia magistri kraadi. Praegu keskkonnateabe keskuse elurikkuse nõunik. Koordineerinud riiklikku eluslooduse seiret ja koostanud selle kokkuvõtteid. Mitme elurikkust käsitleva vabaühenduse (LUS, EOÜ, PKÜ, ETS jt.) liige.



Uudo Timm, Lauri Klein
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet