Eesti Looduse fotov�istlus
2012/05



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
In memoriam EL 2012/05
Rohumaade mees, talupidajate eeskuju

Jaan Liiv
28. märts 1928 – 17. veebruar 2012

Saime lähemalt tuttavaks 1990. aastate alguses Tartus üliõpilaskorporatsioonis Ugala. Selle korporatsiooni taasasutajate hulgas olid enamikus bioloogiatudengid ja vilistlaskonda lisandus üksjagu põllumajandusteadlasi Sakust. Selline tore kooslus andis vähemalt ühe rikastava sideme Eesti teadusesse.
Töötasin siis Tartu ülikoolis professor Martin Zobeli käe all, otsisime katseala, kus uurida looduslike rohumaade liigirikkust.
„Milles küsimus!” hüüdis Jaan Liiv ja juba paari päeva pärast sõitsime tema pirukakäruks hüütud autoga Saaremaale. Laimjala kandis töötas Jaani hea tuttav, endine kolhoosi peaagronoom Kalle Peedu. Ühismajandite aeg oli läbi, aga lambaid peeti veel suviti Laimjala laidudel. Rajasimegi oma püsiruudud Suur-Viirelaiule. See tähendas ka tara ehitamist, et välistada lammaste mõju osal alast. Just nendest paar suve väldanud alvarikatsetest said alguse praeguste tuntud taimeökoloogide Meelis Pärteli ja Rein Kalamehe teadustööd.
Rannakarjamaad olid Jaan Liivile rohkem kui teretuttavad. Tema väitekiri, valminud Eesti maaviljeluse ja maaparanduse teadusliku uurimise instituudis Sakus aastal 1963, kõneleski looduslike rohumaade saagikuse suurendamisest Saaremaal pealtparandamise abil (eeskätt väetamine).

„Jaan Liiv oli üks Eesti esimesi looduslike rohumaade uurijaid agronoomide peres,” märgib tema kauaaegne kolleeg, Eesti maaülikooli emeriitprofessor Karl Annuk. „Kahjuks uurivad nüüd rannarohumaid vaid bioloogid, ja agronoomid on taandunud.”
Jaan kuulus viimasesse agronoomide lendu, kes lõpetas veel Tartu riikliku ülikooli, 1951. aastal. Nn. Saku instituudi rohumaa osakonna juhataja kohalt tuli ta 1984. aastal Tartusse, kus töötas ELVI-s ehk Eesti loomakasvatuse ja veterinaaria instituudis. Pensionipõlve aga sisustas ta Võrumaa talupidajate liidu konsulendina.
Jaan Liiv oli rahvuslane. Teda vihastas, kui kuskil koosolekul keegi mainis, et „Mart Laar on meie põllumajanduse põhja lasknud”.
Sänna talupidaja Rainis Ruusamäe meenutab, kuidas Jaan ühe halaja paika pani. „Olid rasked ajad ja piimakombinaat ei maksnud talumeestele rahas, vaid juustuga. Siis keegi kurtis, et elu on otsas, teha midagi ei saa. Seepeale käratas Jaan: istu autosse, sõidame poodi ja ostame jupi nööri, siis läheb elu paremaks. Mees jäi vaikseks ja veidi aja pärast leiti koos ta murele ka lahendus.”
Jaan Liivi tammsaarelik põllumeheloomus võlus kõiki, kes temaga kohtusid. „Jaan oli tõsine eestlane ja talupoja sümbol,” sõnab Rainis Ruusamäe.
Viimased eluaastad pühendus Jaan Liiv oma Võrumaal Kasaritsal asuva Hindo talu korrashoidmisele. Tema jaoks oli Eesti ideaalmaastik korrastatud talumaastik, kus lokkasid rukkipõllud, kergitasid pead lehmakarjad ja mürisesid põllumasinad. Võsal ja korratusel polnud selles pildis kohta.
Tema ristipoeg Uku Püttsepp, kes käis talus suviti abis, kõneleb, et eluterve hoiak säilis Jaanil ka siis, kui terviseviga sundis töö juurest korraks tuppa puhkama minema. „Tuli peagi tagasi, tegi tööd edasi, rõõmus sära silmis. Ei heitnud meelt. Oli tõeline maa sool.”



Juhani Püttsepp
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012